Читать книгу Kristjan Palusalu - Tiit Lääne - Страница 6

Kui rääkida meie spordiloo läbi aegade suurimatest kangelastest, siis pole põhjust kahelda – üks nendest on Kristjan Palusalu. Maailma-Kristjan, mees kahe olümpiakullaga Berliini suvemängudelt 1936.

Ent Palusalu ei kõrgu teistest spordisangaritest üle mitte ainult nende kahe kirka medaliga. Palusalu on teinud suureks kogu tema elu, milles oli võite, katsumusi ja kannatusi. Ikka ja jälle võiks Palusalu puhul otsida paralleeli kogu eesti rahva käekäiguga, millesse mahuvad võiduaeg, kannatusterada, vaikimisaastad. Kõik see sarnaneb ka Palusalu aastatega.

Meie rahva sümbol Palusalu õitses koos rahvaga, pidas vastu aegade raskustes, kuid ei lahkunud – jäi oma rahva juurde. Ning kui pidi vaikima, siis vaikis. Ta oli paljuski samasugune suur vaikija nagu põhjanaabritel Paavo Nurmi. Mees, kes rääkis alati vähem, kui tegi. Nii oli õpetanud elu. Ainult põhjused olid Palusalul ja Nurmil selleks erinevad.

Kindlasti ei saakski me Maailma-Kristjanit endale silme ette manada praaliva ja toriseva spordimehena, kes käib ja nõuab. Siis poleks ta olnud ka see Kristjan, kes on jäänud meie sporti ausa mängu etalonina.

Palusalust on kirjutatud pikki lugusid ja raamatuid enne ning küllap tehakse seda tulevikuski. Ainest, millest rääkida või jutustada, jagub mitte ainult raamatute, vaid miks mitte näidendi, filmi ja muu loometöö tarvis.

Seejuures paelub Kristjan Palusalu eluloos jälgi ajades kõige enam see, et ikka ja jälle ilmneb midagi uut - põnevaid fakte, mis tegelikult aitavad hoopis paremini lahti harutada mõnd senist küsimärki ja lasevad toimunul paista sageli sootuks teises varjundis.

Kasvõi see, kuidas Palusalu ikka lootis ja uskus, et õlavigastus taandub ning ta võib matile naasta ja käis isegi saksa tohtrite manu. Proovis ikka maadelda. Viimased tõsised matšid olid veel 1940. aasta kevadel, enne okupantide vallutusretke. Ja lõpuks andis endale aru, et kui ühe maadluse peab õlg vastu, siis turniiri enam mitte.

Seegi oli üks tema rasketest valikutest, mille ta parimas sportlaseeas langetas. Samas, lugedes Palusalu kommentaare toonases ajakirjanduses, võib päris kindlalt väita, et mees ei andnud vigastusele asu. Ruttas matile tagasi siis, kui pidanuks puhkama, ennast tagasi hoidma. Nii pihtiski ta hiljem, et kahjuks polnud kõrvalseisjaid, kes teda tagasi hoidnuks...

Kuid küllap oli selleski olukorras juhusel oma osa. Sest juhus oli ka 1938. aasta talvel toimunud saatuslik treening endast kergema mehega. Palusalu ootas treeningupartneriks Karklini. Kuid et too ei tulnud, hakkas Palusalu maadlema endast märksa kergema Roolaaniga. Püüdis hoida kergemat meest ja vigastas ennast. Õnnetu juhus, nagu ka arvukad legendid, seigad ja juhtumised, mis toovad kokkuvõttes meie ette värvika elutee.

Tiit Lääne,

raamatu koostaja