Читать книгу Kristjan Palusalu - Tiit Lääne - Страница 8

“Kirjutati aasta 1926. Oli palav suvine päev. Läänemaa kõige harilikumas ja mitte millegagi silmapaistvas talus valitses tühjus – kogu pererahvas oli heinal. Vuhisesid vikatid, hein langes loogu... Seal peatus hetkeks vana peremees, ta silmad nagu otsinuks kedagi. Siis tuli tõsistunud mehe suust kuuldavale vihane hüüd:

“Kristjan, ae, juba jälle oled plehku pannud! Tule kohe tööle...

Pisut eemal, põõsa varjus pikutas valgepäine kerekas talupoiss ja uuris ajalehte. Ta oli niivõrd kiindunud lehelugemisse, et ei kuulnudki isa hüüdu, sest ta luges – sporditeateid!”