Читать книгу Ants Antson - Tiit Lääne - Страница 2

Ants Antsoni väärika sporditee meenutamine toob mälupilti hetked 20. sajandi kuuekümnendatest aastatest, mil kiiruisutamine naelutas eestlasi raadioaparaatide ja väheste telerite ette. Kiiruisutamisest räägiti, kirjutati ja seda näidati, sest Eestimaale toodi sealt talimängude esimene medal – kuldne.

Nii tulevad meelde ammused, tunde kestnud teleülekanded jääradadelt, kus tuhanded inimesed lumesajus ja pakases tribüünidel sportlastele kaasa elasid. Tuisus ja vihmas mõõdeti talvistel staadionitel meetreid. Sellepärast tundub ka see õige, et kiiruisutamine olevat jäänud möödunud aegadesse. Praegune on selleks liiga tehnolik. Vanaema kootud villastes sokkides ja labakinnastes uisutamine on tänasele põlvkonnale sama mõeldamatu kui eesti uisutaja olümpiavõit.

Aga üks eesti mees – Ants Antson – ometi seda suutis. Ja mitte ainult korraks olümpiastardil sähvatada, vaid särada maailma tipus pooltosinat hooaega. Vastu igasugust loogikat ja olude kiuste murdis ta ennast välja Eestist, välja ühelt kuuendikult planeedilt. Neid vanu aegu meenutades tundub nüüd lumigi valgem ja jää kristalsem.

Antsonist kujunes toona oma ajastu spordiikoon, kelle suurust me õppisime päris täpselt hindama alles aastate möödudes. Nagu ikka sangarite puhul, kelle võidud ja saavutused nii igapäevasteks muutuvad, et me võtame neid loomulikuna.

Alles 21-aastaselt lõpliku alavaliku teinud, koputas Antson juba kaks aastat hiljem Liidu koondise uksele, jõudis 25-aastaselt esimesele suurvõistlusele ning võitis esimesel olümpiastardil kohe kuldmedali. Tuli, nägi ja võitis – kirjutasid maailma ajalehed.

Kõik see sai võimalikuks tänu Antsoni suurele tahtejõule, töövõimele ja üldisele treenitusele, mille ta nooruses oma mitmekülgse sportimisega rajas. Seega kinnitab ka Antsoni näide, et olümpiavõitjaks saavad need, kes ei kiirusta spetsialiseerumisega, vaid laovad nooruses igakülgset aluspõhja, millele siis hiljem suuri treeningukoormusi rajada.

Ja veel on Antsoni olümpiavõidu puhul tähelepanuväärne debütandi võime kohaneda oludega. Antson oli elus teisel suurel välisvõistlusel, esimeses olümpiastardis ning esmakordselt pidi võistlema tehisjääl. Mitte kuskil, mitte poole sõnaga ei toodud neid juba ette vabanduseks, vaid võisteldi ja võideti. Suhtumine, millest tasub õppida tänastelgi tippu pürgijatel.

Igal juhul on Antsoni olümpiavõit ja tema valimine aasta maailma parimaks kiiruisutajaks saavutused, mis kaunistavad mitte ainult kuuekümnendaid, vaid kogu Eesti spordilugu.

Tiit Lääne,

raamatu koostaja