Читать книгу Ants Antson - Tiit Lääne - Страница 4

“Oli päris tavaline lapsepõlv nagu teistelgi Kopli kandi poistel, ka neil, kes elasid Kaluri tänavas. Aeg oli teisem, kui 7-aastane Ants 1946. aasta sügisel tollasse 26. algkooli läks. Kool oli nagu kool ikka, aga esimestel sõjajärgsetel aastatel oli täiskasvanutel tähtsamat teha kui laste vaba aja veetmisele mõelda. Suusad olid, saapale allakeeratavad onu “nurmised” olid – mida veel tahta! Kui meri oli jääs, aga lund veel polnud, sai uisutada, lume tulekul võttis võimust suusatamine.”

Raamatus “Spordi kuulsuseks”, Tallinn 1976

“Õppisin 26. algkoolis IV klassis. Tollal lõpetas kooli Charles Vallmann. Minu esimeseks sportlikuks elamuseks oli kooli lõpupäev, kus Charlesile kui kooli parimale spordimehele anti üle auhinnaks nahast võrkpall. Siis tärkaski mõte, kas ka mina ei võiks endale saada sellist palli.”

Anst Antson raamatus “IX taliolümpiamängud Innsbruckis”, Tallinn 1964

“Kord võitis kolm aastat vanem mängukaaslane Charles Vallmann, erinevalt paljudest juba teadlikum spordimees, auhinnaks palli, ehtsa nahkpalli. See oli niisugune haruldus, et tõstis mehehakatiste eneseteadvust kohe mitme kraadi võrra. Hiljem tõi ka isa Antsu mangumiste peale Leningradist palli. Üheksandas klassis (22. keskkoolis) saadi hokipantsid.”

Raamatus “Spordi kuulsuseks”, Tallinn 1976

“Nii kummaline kui see ka pole, kuid esimest korda tutvus Ants süstemaatilise treeninguga 1954. aastal hoopiski tenniseväljakul. Sügisel hakkas Ants N Liidu teenelise treeneri E. Kree käe all õppima tennisemängu. Esimese õhinaga spordiala meeldis, kuid hiljem ei tahtnud enam klappida.”

Heino Kask raamatus “IX taliolümpiamängud Innsbruckis”, Tallinn 1964

“1955. aasta märts. Mitšurini tänavas asuvale Spartaki liuväljale kogunes üha rohkem noori. Need olid “algajad”, kellele spordiühing korraldas hooaja lõppemisel omavahelise jõuproovi. Keset tavalist sagimist äratas tähelepanu poistegrupp, kus millegi üle elavalt mõtteid vahetati. Lõpuks eraldusid sealt paar hakkajamat, kes seadsid sammud treener Olav Olmani poole.”

Ajakiri Kehakultuur, aprill 1963

“Paps oli mul allveelaevade spetsialist, remondilukksepp vist, ja pärast sõda tuli ta just Leningradist remonditöödelt. Tõi mulle palli. See oli see kirsapall või kuidas seda nimetati. Sellega me mängisime küll nii, et sel olid tükid taga.”

Ants Antson, ajakiri Sporditäht, veebruar 1993

Esimeseks tõsisemaks võistluseks oli aga hoopis jõuproov jäähokis. Esimene võistlusreis ja esimene kuldmedal. Tallinna 22. keskkooli meeskond tuli jäähokis vabariigi koolinoorte meistriks. Edurivis oli koos praeguste tunnustatud hokimängijate Vaino (Ants Vaino – toim.) ja Lillaga (Rein Lilla – toim.) ka Antson. Esimene samm suurde sporti oli astutud. Kui jäähoki läks libedalt, siis kiiruisutamine ei tahtnud esialgu sugugi kiirelt minna – ikka üle kivide ja kändude. Ja võta sa kinni, jää kippus olema libedam, kui seda ootasid. Nii läks ka esimestel võistlustel. 500 meetris oli jää nii libe, et niitis Antsul jalad alt.”

Heino Kask raamatus “IX taliolümpiamängud Innsbruckis”, Tallinn 1964

“Aga edasi hakkas midagi olema. 1956. aastal tuli Antson jäähokis koguni vabariigi koolinoorte meistriks, aga juba aasta varem oli maadlejast tuttav viinud Antsoni Rataskaevu tänavale Spartaki raskejõustikumajja. Seal nägi Ants seinal kuulutust, milles anti teada, et otsitakse noori andekaid ja mitmekülgseid õpilasi, kes soovivad tegelda kiiruisutamisega. Treeneri nimi oli Olaf Olman. Vähemalt kaks vajalikku omadust arvas Antson endal olevat ja pani nime kirja.”