Читать книгу Jaan Talts - Tiit Lääne - Страница 5

Proloog

Оглавление

Olen mõelnud, miks just minul õnnestus teha palju maailmarekordeid ja rekordeid üldse. Ja miks mina lihtsa maapoisina kusagilt Eestimaa nurgast Massiarust üldse sattusin suurde sporti.

Nii öelda jala ukse vahele saavad ju paljud, aga sealt edasi väga vähesed. Mina aga trügisin edasi ja üllatavalt kiiresti ja kindlalt, nagu olekski mulle koht seal üleval reser veeritud. Ma ei olnud käinud üheski spordikoolis, mul ei olnud kuulsaid ega tarku algteadmiste jagajaid, olin kehaliselt suhteliselt andetu – koolis oma klassis ja hiljem tehnikumis esimesel kursusel kõige noorem ja väiksem.

Ka vendadest olin kõige noorem ja väiksem. Ma ei mäleta väga konkreetselt, aga oli juhuseid, kui suured ja tugevamad mulle nii kodus kui koolis koha kätte näitasid. Võibolla siit sai alguse minu halastamatu edasipürgimise vaim. Võimalik.

Ja lõppude lõpuks polegi nüüd see nii tähtis, kuidas kõik algas. Tähtis on see, et asi toimus. Aga läks ju päris hästi, olgugi et oli ka pettumusi ja alati tahtsin parimat. Kahju on mõnest tulemusest, mis jäi tegemata erinevate põhjuste tõttu, kuigi sportlik vorm seda ometi lubas.

Näiteks 600 kg Münchenis. Võidud mind nii väga ei huvitanud. Mind huvitas rohkem see, milleks inimene – mina – võimeline on.

Sellepärast loobusin ka paljudest tähtsatest võistlustest, kus jagati kulda ja kuulsust. NSV Liidu rahvaste spartakiaadist 1971 ja samal sügisel Peruus toimunud MM-võistlustest. Need kullad oleksin ma võitnud ka viletsa vormiga, aga nendel päevadel poleks ma tõstnud maailmarekordeid. Nii et parem ravisin vigastusi või tegin trenni.

Nüüd siis natuke rekorditest. Naljaga pooleks, aga mul oli ju lihtne maailmarekordit teha, sest enamik kordi pidin selleks ainult püstitama isikliku rekordi.

Tänastel sportlastel siin Eestimaal on seis keerulisem: jookse, hüppa, heida või tõuka isiklik, aga see on veel väga kaugel maailmarekordist. Isegi meie tänased iidolid Erki Nool või Andrus Värnik ei saaks isikliku rekordiga lähedale maailma tipptulemusele. Liiga paljud sportlased räägivad, et tähtsam kui tagajärg on koht.

Mis siis teha?

Vaja on treenida arengu nimel ja mitte rahulduda saavutatud kohtadega. Pigem mõelge heale tagajärjele, küll siis ka hea koht tuleb. A- ja B-normist ei tohi saada eesmärk, et pääseda suurvõistlustele. Eesmärk peab olema võita suurvõistlus. Pidev areng kõige kõrgema eesmärgi nimel võib viia võidule.

Treenimise eesmärk on areneda – pidevalt püstitada isiklikke rekordeid, kuni isiklik rekord on ka maailmarekord.

See oleks soovitus tänastele ja homsetele tegijatele.


Olümpiavõitja Jaan Talts

Jaan Talts

Подняться наверх