Читать книгу Jaan Talts - Tiit Lääne - Страница 7

Sündisin 19. mail 1944. aastal Pärnumaal Massiarus.

1951. aasta sügisel läksin kohalikku 7-klassilisse kooli, mille lõpetasin 1958. aasta kevadel.

1958. aasta sügisel astusin Vaeküla Põllumajanduse Mehhaniseerimise Tehnikumi.

1959. aasta sügisel kolis tehnikum Tihemetsa ja lõpetasin selle 1963. aasta talvel.

1962. aastal tulin maaspordiühingu Jõud ja Eesti juunioride meistriks. 1963. aasta sügisel sai minust TRÜ kehakultuuri teaduskonna üliõpilane, kuid paar kuud hiljem võeti mind aega teenima Vene sõjaväkke. Teenisin kolm aastat Nõukogude Armees Ukrainas Poltaavas ja hiljem Kiievis.

1964. aastal sai minust NSV Liidu juunioride meister.

Detsembrist 1965 – augustini 1975 olin NSV Liidu spordikomitee palgal ja tegin oma tööd. Tõstsin kangi.

1966. aastal kaotasin NSV Liidu meistrikulla Eduard Brovkole kehakaaluga. Samal aastal võitsin Stockholmis Baltic Cup-i. Esimesel MM-il Berliinis sain surumises 147,5 kilol nulli. Kolm päeva hiljem tegin Berliinis Nõukogude Armee garnisonis peetud võistlustel kokku maailmarekordilise 490.

1967. aastal võitsin Tbilisis Sõpruse karika ja püstitasin poolraskekaalus oma esimese ametliku maailmarekordi. Suvel Moskvas toimunud rahvaste spartakiaadil tegin ühe õhtuga neli maailmarekordit ja kogusin esimese poolraskekaallasena maailmas kolme tõstega viissada kilo. Sügisel võitsin esikoha Mexico eelolümpial.

Aasta lõpul valiti mind NSV Liidu parimaks sportlaseks ja maailma esikümnesse. Kedagi teist eestlast pole valitud.

1968. aastal võitsin NSV Liidu meistrikulla ja jaanipäeval võitsin Leningradis EM-võistlustelt oma esimese suurvõistluse tiitli. Mexico olümpial pidin tunnistama üleöö nelikümmend kilo arenenud Kaarlo Kangasniemi paremust.

3. oktoobril esilinastus Moskvas dokumentaalfilm “Tri kapitana” (“Kolm kaptenit”), mis oli vändatud kolmest spordikuulsusest, NSV Liidu võistkondade kaptenitest: tõstja Jaan Talts, jäähokimängija Vjatšeslav Staršinov ja trekijalgrattur Stanislav Moskvin.

Aasta lõpul sain riigilt medali “Töövapruse eest”.

1969. aastal võitsin Kiievis Sõpruse karika ja seejärel Zinnowitzis ka Balti karika. MM - ja EM – võistlustel Varssavis võitsin oma esimese maailmameistritiitli.

1970. aastal võitsin kõik neli võistlust: Minskis Sõpruse karika, Szombathelys Euroopa meistrivõistlused, Bergenis Baltic Cup-i ja lõpuks Ameerikas Columbuses MM-tiitli.

Valitsus andis mulle selle eest Tööpunalipu ordeni.

1970 – 1982 olin abielus Helve Taltsiga ja meil sündisid tütar Jaanika ning poeg Jaan.

1971. aasta läks tervisehädade nahka, kuid ainsal võistlusel, 8. augustil Tallinnas tõstsin kuus maailmarekordit.

1972. aastat alustasin Tallinnas Liidu meistrikulla võitmisega. Sellele järgnes Euroopa meistritiitel ja lõpuks Münchenist olümpiakuld koos MM-kullaga. Sain teistkordselt Tööpunalipu ordeni.

1976 – 1980 olin Eesti tõstekoondise vanemtreener.

1980 – 1981 töötasin firmas Desintegraator vanemkonstruktorina. Tegelikult tegelesin põhiliselt varustuse ja ehituse organiseerimisega.

1981. aasta sügisel kutsuti mind KSMK – Eesti NSV Kõrgema Spordimeisterlikkuse Kooli direktoriks, kus töötasin aastani 1988.

1988 – 1990 tegelesin koondises Eesti Sport spordibaasidega.

Alates 1991. aastast vabakutseline või teisisõnu – minust sai esimene töötu Eestis. Istusin metsas kännu otsas ja mõtlesin, kuidas edasi. Ar van tänaseni, et eesti sport kaotas ühe parima spordijuhi või sporditöötaja. Aga minust sai Eesti parim amatöörehitaja. Seda küll tänu saatusele ehk sellele, et uus Eesti ei vajanud Nõukogude karastusega ja ühe maailma parima spordisüsteemi tundjat. Ei ole halba ilma heata – minust sai ehitaja ja ma olen sellega oma leiva ja ka natuke leivapealset teeninud. Aga kõige tähtsam on midagi luua, mis jääb. Ehitus on selline asi. Kui olin viie aastaga tuhast tõusnud, kutsuti seltskonda – Reformierakonda ja kandideerima Riigikokku.

1991. aastast on minu elukaaslane Epp.

1995. aasta märtsist kuni 1996. aasta sügiseni istusin Toompeal.

1997. aastast tänaseni olen jälle vaba mees, kes parandab väikest moodi maailma. Korrastab metsa, ehitab väikesi onnikesi, taastab talumaja, rajab muruväljakuid, parkmetsa, spordiväljakuid ja ehitab linnas kortereid. Pildistab ja filmib metsloomi ning toidab neid vajaduse korral – tegelikult tassin neile süüa pidevalt.

Olen viimased 30 aastat olnud aktiivne jahimees. Lemmikud on metssead. Vabal ajal mängin tennist, sõidan jalgrattaga ja natuke katsun ka tõstekangi.

Filosofeerin ja vaidlen sporditeemadel, aga kaugele pole jõudnud, sest midagi pole eriti muutunud – kõik noogutavad, kui räägin, aga elu läheb vanas vaimus.

Võibolla peabki nii olema. Mulle lihtsalt meeldib mõelda ja analüüsida elu, samuti mõtteid kirja panna. Arvan, et kunagi panen oma arusaamad spordist, mõtlen siinkohal ainult tippsporti, ka paberile. Ehk on see mõnele isegi kasulik.

Vabariigi president autasustas mind 2. veebruaril 2001 teenete eest Eesti Vabariigi ees II klassi Eesti Punase Risti ordeniga.

2002. aastal kuulutati mind Eesti Vabariigi presidendi konkursi “Kaunis kodu” võitjaks.

See olekski lühidalt minu kuuskümmend aastat.