Читать книгу Heino Lipp - Tiit Lääne - Страница 6

Heino Lipp on sündinud 21. juunil 1922 talupidajate Julius ja Alma Lipu peres. Talu asus Kirde-Eestis, otse Kiviõli piiril. Peres kasvas kolm poega. Vanemad sportlikud vennad Erik (sündinud 1913) ja Endel (1921) pakkusid talle konkurentsi jooksudes, hüpetes, heidetes.

Kord muretses isa võimlemisrõngad, riputas need küünilakke ja teatas, et jõulukingitused olenevad poiste spordisaavutustest. Toimekatel poistel jäi rabelemisest energiat ülegi. Vahel tuli isegi ema nendega võidu jooksma. Hiljem on Lipp rääkinud, kuidas talus tollal kõva tööd tehti, nii et seitsmekilone kuul polevat talle kunagi raske tundunud.

Lippude piimakarjatalu oli väike, kuid tuli omadega välja. 26 hektarist oli kolmandik heinamaa all. Nagu Heino on meenutanud, hakkas isa varavalges vikateid pinnima. “Poisid, maast lahti, päike juba kõrgel!”

Pojad töötasid koos isaga ning vahetevahel ka kohalikus põlevkivikaevanduses. Lipp on meenutanud, et ema toitis neid hästi ja tal oli eraldi lehm perekonna piimasaaduste jaoks. Kõva töö ja tugev toit andsid mehele vägeva kere. Heino nägi välja nagu ideaalne Skandinaavia maapoiss – suur ja tugev. Ta kasvas 192 cm pikkuseks ja kaalus täismehena 107 kilo. Heino massiivne ülakeha nägi tänu laiadele õlgadele ja rindkerele välja nii, nagu oleks ta voolitud mõneks tüüpiliseks (toonaseks) kommunistliku töö sangari kujuks, mis pidi rahvasse eneseusku ja jõudu sisendama.

Oli äärmiselt tavatu, et nii suur ja tugev nooruk võistles edukalt nii paljudel aladel. Vanim vend Erik oli hea jooksja ja tema nimel oli maakonna 400 m rekord, mille Heino varsti ületas. Endel oli perekonna rekordimees odaviskes. Samuti mitte kauaks.

Sport oligi selle maapere meelelahutus. Aastate pärast mainis Lipp, et teismelisena kaldus ta mõistagi kergejõustiku poole. Aastal 1939, üks aasta enne keskkooli lõpetamist, astus ta väikese kohaliku spordiseltsi liikmeks. Kord tegi ta võistlustel kaasa lausa üheksal alal. Treeneriteks olid vanemad vennad ja kooliõpetajad. Kaalupommil löödi sang küljest ja raskust kasutati kuulitõukeks.

“Meil oli energiat alati justkui ülearu. Õhtuti jooksime nurmel, kus rohi oli ära põletatud, et tuli laiali ei leviks. See oli nagu jooksurada metsa vahel. Jooksime vendade ja sõpradega rada mööda edasi-tagasi, kuni väsisime. Me olime väga toimekad. Ja mida muud meil seal tollal teha oligi?

Vahel läksime õhtuti mitme kilomeetri taha parki võrkpalli mängima. Emal oli alati meie jaoks ahjus söögipoolist soojas. Meil oli oma eridieet,” on meenutanud Lipp.