Читать книгу Viljar Loor - Tiit Lääne - Страница 5

Arvan, et suutsin end spordis sajaprotsendiliselt realiseerida. Alustasin võrkpalliga, areng kulges kogu aeg tõusvas joones. Tagasilööke polnud. Füüsilised eeldused olid mul olemas ja mäng kui selline mulle meeldis. Eksirännakuid alalt alale mul polnud. Isa eeskujul oli võrkpall minu jaoks ainuõige mäng. Tehtud valik oli õige.

Noorteklassis tulid esimesed võidud. 17-aastaselt tõusin juba N Liidu juunioride koondisse, olles kaaslastest kuni kolm aastat noorem. Tulid võidud Euroopa meistrivõistlustelt. Siis ootas ees Liidu teine koondis, AKSK ja esinduskoondis. Näiliselt oli kõik muidugi lihtne ja kiire. Kuid eks kõige selle taga oli suur töö, sest paljalt eelduste pealt ei saavuta edu keegi. Olid ka tagasilöögid, milleta tippsport ei ole mõeldav.

Siiski võin julgelt öelda, et saavutasin tippspordis olles kõik, mis võimalik. Mul oli hea meeskond, suurepärased meeskonnakaaslased, teenekad treenerid. Olid võimalused oma võimete realiseerimiseks. Teha just seda, millest unistasid, mida soovisid. Käidud tee oli pikk ja väsitav, kuid kindlasti seda väärt, et ette võtta.

Sporditeed kroonis olümpiavõit, olgugi et kaks olümpiavõimalust võeti vägisi käest. Kokkuvõttes olen saavutatuga rahul: olümpiavõit on maksimaalne tipp, kõrgemale pole sportlasel kuhugi püüelda.

Spordis on võitudega kaasas käiv kuulsus paratamatu, ja nii olen seda ka tippspordiaastatel võtnud, laskmata sellest melust end suuremat segada. Kui inimene ükskõik millisel elualal oma tööd hästi teeb, võib ta rahul olla. Mina olen. Tänapäeva sport on võibolla sattunud liialdatud tähelepanu orbiiti, aga tegija ise peab seda nähtust rahulikult võtma. Muidu on oht läbi põleda ja tähetund jääbki saavutamata.

Mul läks tegelikult väga hästi.

Viljar Loor,

olümpiavõitja