Читать книгу Viljar Loor - Tiit Lääne - Страница 8

“Konkreetseid eeskujusid pole mul olnud, paljudelt olen aga püüdnud üht-teist omaks võtta. Kõigepealt muidugi vanemailt. Muide, ka spordimaailma sattusin tänu vanemaile.

Isa, kes oli kunagi samuti võrkpallur, õhutusel hakkasin juba kümneaastaselt regulaarsete treeningutega pihta. Selles eas ei osanud loomulikult valida, mis minu jaoks õige või vale võiks olla. Nüüd arvan, et isa viis mind võrkpalliplatsile päris õigel ajal. Varem pole nagu mõtet, hiljem võib olla aga juba hilja. Eriti tänapäeval, millal tippsport nihkub nooruse poole.”