Читать книгу Viljar Loor - Tiit Lääne - Страница 6

Eesti võrkpallilegendi Viljar Loori sportlasetee on harukordne. Ta kuulus seitse aastat järjest suurriigi meeskonda, mis maailmas ainult võite tunnistas. Suurturniiridel võidult võidule sammus. Ja seda mitte napi edu või raske tööga, vaid ülekaalukalt ja kindlalt. See meeskond ei vajanud lõpuheitluses kunagi viiendat, otsustavat geimi.

Ja selles suure riigi suures meeskonnas oli eesti mees Viljar Loor üks peategelane. Mitte pingil istuja, vaid eesliinil võitleja. Ta oli Zaitsevi ja Savini kõrval peatreeneri Vjatšeslav Platonovi üks talisman, kellele treener kindel oli. Samas lootsid need mängijad treenerile.

Ja nii seitse aastat. Viis korda järjest tuli Loor N Liidu koondislasena Vana Maailma meistriks. Kaks korda maailmameistriks. Kahel korral võitis maailma karika. Oli osaline maailma võrkpalli rekordmängus, kui N Liit kohtus 1982. aastal jalgpallipühamus Maracanal 96 000 pealtvaataja ees Brasiiliaga.

Kõige selle juures mängis ta pea kümne aasta jooksul maailma tugevamas võrkpalliklubis Moskva AKSK-s, võites kolmel korral Euroopa meistrite karika ja tulles seitsmekordseks N Liidu meistriks.

Need on tulemused ja saavutused, millele pole ühelgi teisel eestlasest pallimängijal midagi võrdväärset vastu panna.

Kuid Loori enda sõnul kaalub eeltoodu üles üks kaalukas võit – olümpiavõit. 1980. aasta Moskva mängude kullamees ütleb, et olümpiavõit on tema sporditee tipp, millele pole kõrvale midagi seada. Loor tunneb siirast rahulolu, et tal õnnestus karjääri kolmest olümpiavõimalusest saada osa ühest ja võtta sealt maksimum.

Kõik need koondise ja armeespordiklubi aastad oleksid jäänud kuldamata, kui saavutuste nimistust oleks puudunud peamine. See, mida enamikel spordialadel kõige kõrgemalt mõõdetakse.

Loor võinuks olümpiamedalit püüda kolmedel mängudel. Esimene kord sai saatuslikuks sportlase liigne ausus ja otsekohesus, rääkides oma mõtetest peatreenerile. Viimasel tunnil olümpiavõimalusest ilmajätmine oli valus löök, kuid õnneks mitte pöördumatu.

Neli aastat pärast Moskva olümpiavõitu oli Loor valmis kordama tehtut Los Angeleses. Kuid teine valus löök röövis sportlaselt võimaluse jääda poliitikaväliseks ja võistelda spordi auks. N Liidu boikotikampaania karistas tedagi.

Ent ikkagi on ta sporditeele tagasi vaadates õnnelik inimene. Kolmest olümpiavõimalusest sai ta ühe ja kasutas selle maksimaalselt ära.

Viljar Loor, kuulunud aastaid võitjate meeskonda, oli esimene ja senini ainus eestlasest võrkpallur, kes jõudis olümpiavõiduni. Tegu, mille järeletegemine on sootuks raske. Kuid siiski kunagi ehk proovimist väärt.

Tiit Lääne,

raamatu koostaja