Читать книгу Eelsoodumus armastada. Kolmas raamat - Tiit Sepa - Страница 4

Ma visklen voodis ja tunnen, et midagi on väga valesti, taipamata, mis mind häirib. Mu väike õrn keha tõmbleb pinges. Ma olen tagasi hooldekodus ja karjatan. Urve naerab kohutava õõnsa häälega ning mind seotakse kinni. Näen nurga tagant piilumas irvitavat Heinot, kes rõõmsalt käsi hõõrub. Aga ma tean ju ometi, et teda pole. Ma ise tapsin ta, kui ta mind jälle vägistada tahtis, lüües mulle pihku sattunud peene terava puupilpa talle silmaauku. Nüüd on ta jälle siin. Ta tuleb minu poole ja pakub mulle nelja sigaretti korraga. Ta surub need kõik mulle vägisi suhu ja sirutab välja käe nelja põleva välgumihkliga. Ma pean suitsetama, kuigi ma enam ei suitseta. Ma ei taha!

Sülitan sigaretid mehele näkku ja tema korjab need maast üles. Ikka veel naerdes tõmbab ta neid edasi. Urve tirib mu voodisse ja seob mind seal uuesti kinni. Ta läheb korraks kusagile, kuid varsti on ta koos suure süstlaga tagasi. Süstal on hiigelsuur ja see annus tapaks mind. Ma karjun ja rabelen elu eest. Ma ei taha, et mind süstitakse. Ma tahan elada ja Erikut armastada.

Korraga lendan voodist põrandale ja kogu mu keha väriseb tõmblustes. Mari tuleb minu juurde ja rahustab mind.

„Tädi,“ ütleb ta, „mis sinuga on?“

Avasin silmad ja nägin enda kohale kummardunud Oliveri. Ettevaatlikult aitas ta mu tagasi voodisse. Poiss kattis mind tekiga ja silitas õrnalt mu pead.

Mul oli nii külm, et hambad lausa plagisesid. Külmavärinaist vappudes tundus mulle, et ma ei saa enam kunagi sooja.

„Anna mulle teine tekk veel,“ halasin vaikselt hääle värisedes.

Oliver tõmbas kapist paksu teki ja laotas selle mulle peale. Aga mul oli ikka külm. Vappusin ja kiskusin ennast kerra.

„Tädi, sa oled nii kuum, et lausa põled. Sul on vist kõrge palavik,“ arvas noormees ja kummardus uuesti minu kohale. Ta katsus uuesti mu otsaesist ja noogutas. „Nii see on. Pole vaja kraadidagi. Ma kutsun kiirabi,“ lubas ta ja läks teise tuppa telefoni järele.

Mina olen jälle tagasi hooldekodus ja kokk peksab mind kõigi nähes pika kulbiga. Kõik naeravad ja mina hammustan kulpi. Kulp on rauast ja ma tunnen suus vere maitset. Siis hakkab kokk mind riidest lahti kiskuma. Ta saab ainult mu öösärgi natukene allapoole sikutatud. Hoian seda kramplikult kinni ja nutan.

„Ikka elab,“ nuhatab keegi ja tahab mind süstida. Vaatan ringi ega saa aru, kes seda teeb. Näen enda kohal Oliveri kurba nägu.

„Olle, kas sina oled ka nendega ühes kambas?“ küsisin.

„Tädi, ole rahulikult. Süst teeb su enesetunde paremaks,“ ütles tema.

Natuke aega hiljem suutsin sellest õudusest siiski välja tulla. Ka külmavärinad kadusid. Hakkasin enda ümber toimuvat aduma ja nägin kahte kiirabitöötajat ja Oliveri.

„Teil on gripp,“ sõnas üks neist. „See algabki kõrge palavikuga. Homme helistage perearstile ja kutsuge ta koju. Te olete endal suu katki hammustanud, sellest on tingitud verejooks suust. Võtke rohtu ja saage terveks.“

„Mul polegi perearsti,“ pomisesin. Ma ei saanud öelda, et ainuke arst, kelle juures käinud olin, oli psühhiaater. Tema minu grippi ravima ei tule.

„Ah nii.“ Kiirabiarst sügas mõtlikult kukalt. „Siis helistage lihtsalt polikliinikusse ja rääkige oma lugu ära,“ soovitas tema.

„Aitäh teile,“ tänasin. Jäin nüüd Olle hoole alla, sest Erik oli läinud Märjamaale ahju kütma. Tema ju ei teadnud, et ma sedasi haigeks jään.

Palusin Oliveril enda juurde jääda, sest kartsin ikka veel uinuda, kuigi teadsin, et olin oma majas, mille olin saanud Tamaralt päranduseks. Kartsin paaniliselt, et võin taas seda kohutavat painajat näha. Ma vabisesin ikka veel, aga see oli juba hirmust, mitte enam palavikust. Silmi sulgedes ilmusid taas hirmsad minevikupildid, kuid see polnud enam uni, vaid lihtsalt minu hirmukujutlus.

Lõpuks jäin siiski magama. Kui ma uuesti ärkasin, oli Erik minu juures ja see oli nii hea. Ma sirutasin käe teki alt välja ja paitasin tema oma. Erik luges raamatut ega pannud esialgu mind tähelegi.

„No kuidas sul siis läheb?“ küsis ta viimaks raamatut käest pannes.

„Kuidagimoodi.“ Ma muigasin. „Poleks Oliveri siin olnud, siis ei tea, mida ma teinud oleks. Kus ta praegu on?“

„Magab,“ vastas Erik. „Ta istus hommikuni sinu juures ja mulle helistades kinnitas ta, et sul on mingi viirus ning ainult vähesed elavad selle üle. Sa olevat juba poolsurnud ja tema ei oska öelda, kas mina sind enam üldse elavana näen. Nüüd saan aru, et sul on lihtsalt tavaline gripp, mis algas kõrge palavikuga. Muide, ma helistasin polikliinikusse ja varsti tullakse sealt sind vaatama. Ilmselt saab sinu perearstiks Leili äi Aivar.“

„Pagana poiss ja tema suuvärk.“ Ma itsitasin. Olle oli tegelikult vahva noormees, aga vahel meeldis talle pisut ulakust teha ja veiderdada. Aga ausalt öeldes ega Erik ise ka targem olnud. Eriku endine naine ütles kord, et mõlemal on taguots paljas, aga tolatsevad ikka edasi. Otseses mõttes nad muidugi palja istmikuga ei käinud, aga ülekantud tähenduses küll. Nagu pärdikud, kes alatasa kusagile mingi jama kokku keeravad ja siis kiiresti minema jooksevad, tehes näo, et nemad ei tea midagi. Viimaks jõudis minuni ka Eriku viimaste sõnade mõte.

„Kes minu perearstiks saab?“ küsisin.

Erik seletas uuesti ja ma jäin murelikuks.

„Siis saab ta teada minu mineviku kohta ja seda, et ma hooldekodus olin ning kaheksateist aastat hiljem oma tütre üles otsisin,“ kohmasin kurvalt.

„Ta teab seda niigi.“ Erik naeratas.

„Huvitav, kust kohast?“ nähvasin.

„Sa kinkisid neile oma raamatu ja nad lugesid selle ka läbi. Pärast küsisid minu käest, kas kõik see on ka tõsi, ja ma ütlesin, et enam-vähem. Enne olid sina hoolealune ja nüüd olen mina sinu hoolealune. Olle samuti,“ seletas Erik.

„Pagana mees,“ kirusin ja torkasin pea teki alla. „Ja mina veel mõtlesin, et nemad selliseid raamatuid ei loe.“

„Elus juhtub igasugu asju. Nüüd on nad ostnud ka minu raamatuid ja loevad neid. Nad leidsid sarnasusi ja nii sellest juttu tuligi. Ütlesin siis, et aitasin sul kirjutada ja sinu raamat on pisut meie ühislooming. Igatahes oled sa nüüd oma tütre äia ja ämma silmis tehtud mutt,“ rääkis Erik rahulikult.

„Mis saab, kui nad ka teist osa loevad?“ küsisin äärmiselt õnnetuna teki alt välja pugedes ja Erikule otsa vaadates. Ta üksnes muigas nagu tavaliselt.

„Mis siis saama peab?“ uuris tema omakorda.

„Endine jobu ja nüüdne seksihull. Vaata, kui palju mul raamatus intiimseid kohti on. Mõlemas!“ karjatasin.

„Nojah, eks see olegi elu,“ mühatas mees lõuga sügades. „Ega ma seda toimetusest tagasi küsima ka hakka.“

„Kas sa saatsid selle juba ära?“ ulgusin.

„Eile jah.“

„Õudne! Jube!“ röökisin. Muidugi loeb ka Kasemäe rahvas ja üldse... Miks ma enne selle peale ei mõelnud? Muudkui uhan kirjutada ja tema õssitab tagant. Jah, seesama mees, kes nüüd rahulikult mu kõrval raamatut luges ja oma hommikukohvi jõi.

„Ütle, et seksikohad kirjutasin mina,“ soovitas Erik ja patsutas mulle julgustavalt õlale. „Meeste värk, tead isegi.“

Vajusin õnnetult padjale ja nuuskasin ninaga.

Enam ma seksist ei kirjuta, lubasin endale, aga siis mõtlesin jälle, et teen seda ikkagi. Kui on läinud trumm, siis mingu ka pulgad. Siiski ei vaadanud keegi eriti pahaselt selle peale. Kasemäe rahvas üksnes naeris ja kiitis mind:

„Sa oled julge naine, kui oled nii avameelne ja jagad kõike ka teistega. Ma lausa austan sind. Maailmas tehakse ju palju hullemaid asju, millest keegi ei piuksatagi. Sina ütled kõigile, kui kena võib olla armastus, kui seda südamest tunda ja jumalat austada,“ kiitis Jaan.

Paari päeva pärast suutsin juba voodist tõusta, aga olin nii nõrk ja palavikust kurnatud, et kaua ma istuda ei suutnud, vaid suurema osa ajast lamasklesin diivanil. Erik poputas mind ja ma lugesin ajaviiteks tema raamatuid. Olin juba ammu aru saanud, et selle rikka ja riukliku naljamehest peategelase prototüübiks oli Erik ise. Muidugi polnud meie rikkad ja mina ei meenutanud vähimalgi määral toda Synnet ei iseloomult ega välimuselt, kui siis ainult kasvu poolest. Lapsed olid seal aga Eriku omade järgi loodud. Mina kirjutasin lihtsalt meie elust ja oma õnnetust minevikust.

Vahel on minult küsitud, kas sellel Pisul päris nime polegi. Tegelikult oli küll ˗ Vivian. Aga kõik olid Pisuga juba nii harjunud, et Vivianiks ei kutsunud teda keegi. Kujutasin ette, kuidas ta kaheksakümneaastase vanamutina mööda teed läheb ja lapselapselaps talle ütleb:

„Mamma Pisu, kas läheme poodi ka või mitte?“

See tundus nii koomiline, et ma hakkasin valju häälega naerma.

Erik pistis näo ukse vahelt sisse ja teiselt poolt piilus Oliver.

„Noh, elu sees või? Polegi veel seda hauatagust lõhna tunda,“ nöökas ta.

„Need on krambid enne surma,“ arvas Olle.

„Teate, mehed!“ käratasin pahameelt teeseldes.

„MIDA?“ küsisid nemad korraga.

„Ei midagi,“ ühmasin. „Kas saate varsti oma koogi valmis?“

„Peaaegu,“ lubas Olle ja nad kadusid uuesti kööki. Mina mõtisklesin Eriku romaanitegelaste üle edasi. Urgitsesin kapist oma päeviku ja võtsin diivani tagant papitüki, mida ma kirjutades alusena kasutasin.

Ma lubasin küll, et enam ma meie elust ei kirjuta, aga nüüd teen seda ikkagi. Lihtsalt harjumus. Inimesed tunnevad meid juba ära ja meie käest on teinekord romaani kohta küsitud. Mulle on ka meile saadetud ja üks neiuke arvas, et ühe inimesega ei saa sedasi elus juhtuda. Ise alles viieteistaastane. Kirjutasin talle, et saagu neljakümneseks ja võtame siis uuesti ühendust.

Muidugi, kui sul on korralik kodu, hoolivad vanemad ja su eluke kulgeb suuremate vapustusteta, siis ei saa sa rappa minna. Aga isegi sellistes kodudes võib hädasid ette tulla. Minu kodu oli aga julm, isa joodik, õde õelusekott ja ema lihtsalt mühakas, kes kellestki ega millestki ei hoolinud. Ka lapse võtsid ju nemad mul käest ära ja sellest kogu jama peale algas. Ma ei tea, kuidas oleks minu elutee kulgenud, kui mul oleks olnud teistsugune kodu, hoolitsevad vanemad ja armas õeke. Kui ma oleksin kohe leidnud oma elu armastuse ja temaga abiellunud? Ilmselt poleks...

Poisid tulid koogiga ja ma torkasin kaustiku padja alla. Nautisin koogi mõnusat magusat lõhna. Nad olid tõelised meisterkokad, seda pidin tõesti tunnistama. Nad lõikasid mulle imepisikese tükikese ja ma olin solvunud:

„Kas te irvitate minu üle? See, et ma ise pisikene olen, ei tähenda seda, et ma peaksin vaid linnunokatäie sööma. Ma pean kosuma, andke suurem tükk,“ plärtsusin.

„Vaatame, kui sa pärast seda tükki elama jääd, siis võid juba katsetada suuremaga. Meie oleme muidugi harjunud, aga sina...“ kostis Erik.

Olle sõi oma kooki niisuguse naudinguga, et mul hakkas suu vett jooksma. Toppisin terve tüki korraga suhu.

„Kuulge, miks teie kook nii soolane on?“ küsisin.

„See on ahjus tehtud kattega tšillikook või midagi paksu pitsa taolist,“ seletas Olle rahulikult ja heitis pilgu minu poole. Mina aga... Appi! Mu silmist jooksid pisarad ja ma ahmisin ammuli suuga õhku. Pitsa jah! Kas nad midagi peale pipra üldse koogi sisse panid? Kuradi mehed!

Komberdasin kiiresti vee järele ja tulin kannuga tagasi.

„Õudus,“ hingeldasin. „Kuidas sina saad nii rahulikult süüa?“ küsisin Eriku käest.

„Ma ütlesin sulle, et meie oleme juba harjunud,“ kordas Erik ja ampsas kooki edasi. „Anna mulle veel,“ pöördus ta poja poole.

Olle mõtles natukene, vedas noaga jooni ja lõikas siis koogi ühest servast tükikese. Ta andis selle isale. Isa võttis ja hammustas.

„Mingid tuleneelajad olete või?“ usutlesin edasi. Istusin tagasi diivanile ja larpisin vett.

„Oleme jah, aga... Kurat!“ röögatas Erik. „Palju sa neid energiakohti tegid?“ küsis ta Olle käest ja poiss tõstis kaks sõrme. Ollel oli suu kooki täis ja ta ei saanud rääkida.

„Julmad naljad!“ karjus isa ja kihutas kööki. Kuulsin, kuidas seal vesi pahises. Mees tuli, suu lahti, tagasi ja lehvitas endale käega tuult.

„Miks tädi peab kõik endale saama? Sina võid ju ka natukene maitsta,“ arvas Olle ja ulatas mulle uue koogitüki.

Proovisin ettevaatlikult ja see oli tõesti väga hea. Nad olid küpsetanud paksu ja magusa ahjukoogi, mille sees olid mandariinitükid ja katteks veel magus rosinatega kohupiim.

„Miks te peate mind kiusama?“ küsisin Eriku käest.

„Kogemata,“ vastas ta. „Alguses pidime selle kolmeks tegema ja siis teise koogiga segama, et vaadata, mis välja tuleb, aga Olle andis kohe kõik sulle.“

„Tädi on haige ja peab parema saama kui meie,“ õiendas Oliver ja mugis kooki edasi.

„Paremat jah!“ tänitasin.

... siis neid raamatuid polnud. Erik võttis ka teise osa jupid ja sidus need kokku nagu lapiteki, mille ma endale täna peale tõmbasin. Lugu on lõpetatud ja ma lugesin selle uuesti üle. Kirjutasin ka ise veel mõned lõigud vahele ja nüüd on see täiesti valmis. Ainus, mille pärast vaidlema läksime, oli see koht, kus me Niidiaias olime ja juttu ajasime. Tegelikult me siis ei seksinud, vaid tegime seda hoopis hiljem ja mugavamas kohas. Mina tahtsin, et see sisse jääks, sest mulle tundus see nii ilusana.

Jõulude ajal tegi Erik mulle abieluettepaneku. Loomulikult olin ma nõus ja Mati korraldas meile uhke peo. Terve õu oli rahvast täis ja kõik lasid rakette. Esialgu müdistasime meie õuel, siis istusime bussi ja meid sõidutati tagasi Märjamaale. Seal oli ühte majja suur pidulaud seatud ja meile tehti nii-öelda mängupulmad. Isegi kirikuõpetaja oli ja ma tundsin selle musta riietuse alt ära ühe Eriku sõbra.

„Kas sina korraliku ja viisaka naisena võtad endale elukaaslaseks ja lähedaseks hingeks selle lontruse, koos tema laste ja lapilise emase kassiga, kes kõik sind väga hoiavad?“ küsis ta.

„Võtan küll!“ Ma naersin nii et pisarad silmas ja kallistasin Erikut.

„Aga mina? Kui mina poleks teid ühendanud ega paari pannud, elaksite ikka patuelu,“ „preester“ kummardus mulle lähemale ja ma kallistasin teda ka.

Hiljem küsisin, mis siis oleks saanud, kui ma poleks nõus olnud. Erik ütles, et samal ajal on ka ühe Mati sõbra sünni­päev ja ilmselt oleks nad siis palju väiksema rahvaga siin seda pidanud. Nüüd olid Eriku sõbrad siin ja südaöö paiku tulid isegi Maret ja Jaak Raplast. Rohkem sõpru mul polnud. Erik oli küll helistanud Kasemäele, kuid nemad kutsusid meid hoopis enda poole meie päris pulmi pidama. Igatahes oli pidu vägev ja alles enne hommikut saime tulema. Läksime siis Eriku juurde ja ma olin väga õnnelik, kui me koos läbi lume sinna komberdasime. Ma aina naersin ja loopisin Erikut lumega.

Erik istus minu kõrvale ja pani teleri käima. Sellesama suure, mille ta oli salaja oma poistel mulle korterisse lasknud tassida. Korterit muidugi enam pole, sest meie elu on nüüd siin ja teist elukohta pole mõtet pidada. Erikul on niigi elamine ka Märjamaal ja ta käib tihti seal.

Ohkasin ja heitsin pilgu aknast välja. Õues hämardus juba ja jälle hakkas lund sadama. Nägin, kuidas Oliver väravast välja läks.

„Kuhu Olle läheb?“ küsisin Erikult.

„Pidi ühe sõbra poole minema, aga kes teab, mis asju ta tegelikult ajab,“ ühmas ta vastuseks. Ta luges ikka veel sedasama raamatut, mida minu haigevoodi juureski.

„Kas on huvitav?“ küsisin.

„Muidugi,“ kinnitas tema. „Ma loen tavaliselt raamatu algusest mõnikümmend lehekülge, keskelt ka natukene ja kui raamat mind ei köida ega huvitavana ei tundu, siis jätan pooleli. Seda juhtub küll harva, aga tuleb ette.“

Nojah, mõtlesin ma, eks igaühel ole oma harjumused. Mina lugesin ikka raamatu algusest lõpuni läbi, kuid viimasel ajal tundsin, et mul on lähedale vaatamisega raskusi. Isegi arvuti taga oli raske olla ja ma pidin ennast kaugemale lükkama, et midagi näeksin. Ütlesin seda ka Erikule.

Ta vaatas mind ja muigas.

„Mida sa irvitad kogu aeg?“ küsisin pahaselt.

„Penskarite värk,“ nohises tema. „Peame sulle prillid muretsema, muidu ei näe sa abielutunnistusele allkirjagi anda ja jumal teab, mida sa seal oma kirjanikuaruga kokku võid kirjutada.“

„Kui ma sellise jutu peale sulle üldse naiseks tulengi. Ma pole veel nelikümmendki, aga sinu arvates juba penskar,“ nähvasin.

„Eks ma vaatan siis edasi,“ arvas Erik ja puges minu kõrvale diivanile. Ta kõditas mind ja ma puhkesin naerma. Ole siis sellise peale pahane. Meil oli kitsas, aga ka väga hea. Ma lausa tahtsin meest endasse saada ja ta tuli ka. Olin nii õnnelik ja kuum, kui me valmis saime, silitasin tema kaela ja ohkasin. Hea oli olla ja ma armastasin teda.