Читать книгу Eelsoodumus armastada. Kolmas raamat - Tiit Sepa - Страница 5

Mul polnud haiguse ajal igav. Olle valmistus küll kooli alguseks, aga Erik oli pidevalt siin ja laupäeval sõitis meile külla ka Pisu. Vabandust – Vivian. Plika oli alles olnud gripis ja seega polnud tal nakatumist karta. Ta sahkerdas mööda tuba ringi ja hakkas siis Eriku arvutist mingisuguseid filme vaatama. Meie istusime köögis ja jõime kohvi meega. Olete proovinud? Proovige – see on väga hea.

Ma vaatasin talviselt lumist aeda ja mõtlesin, mida Tanelile sünni­päevaks kinkida. Poiss sai juba kolmeaastaseks ja enam pole mõtet teda kaisukarudega tüüdata. Vaja on midagi asjalikumat, nagu seda vanaemad ikka teevad. ISSAND, MINA JA VANAEMA! Ja ma pole veel neljakümnenegi. Oma viga, kes mul käskis nii vara endale last muretseda, ehkki ma teda kasvatada ei saanud. Tegelikult võiks ma veel ühe teha ja oleksin selleks täiesti suuteline, aga millegipärast ei ole ma rasedaks jäänud. Plaanisin minna günekoloogi juurde, et põhjust uurida. Muidu olid mul asjad paigas nagu vaja.

Nii ma arutasin oma naisemõtteid ja -muresid. Erik mõtles ilmselt millestki muust, kuigi temagi vaatas aknast lumist aeda ja suurt lumeonni, mida Olle oli juba mitu päeva ehitanud. Tegelikult oli ta meisterdanud lausa suure lumelinna ja oli kutsunud sõbradki seda kaema. Nüüd läks ka teistel poistel, kellel oli oma aed, suur lume­linnade ehitamine lahti ja Olle kutsuti arhitektiks.

Paari päeva pärast pidin uuesti tööle minema. Tundsin ennast hästi ja käisin eile ka silmaarsti juures ära. Jah, Erikul oli õigus, ma ei näinud enam lähedale ning see oli kindel vananemise tundemärk. Nüüd oli vaja veel prillid muretseda ja me plaanisime järgmisel nädalal linna sõita. Seal tehakse paari tunniga prillid valmis. Prillid pidid mulle sobima, arvas arst. Need tegevat mind veelgi soliidsemaks ja ta ulatas mulle minu raamatu, et ma sinna pühenduse kirjutaksin. Issand! Pigem kleebin endale kondoomi otsaette ja vaat siis nad alles näevad! Oigasin mõttes ja kirjutasin tohtrile südamliku pühenduse.

Erik rüüpas kohvi ja paitas üle laua mu kondist kätt.

„Mis mõttes, linnuke? Kas kurbus räsib hinge või muremõtted teel? Sa heida need ja naera. Sul elu kestab veel,“ ütles ta mulle luulekeeles.

Ma vaatasin teda ja naeratasin.

„Ei ole kurbust. Ma jäin lihtsalt mõttesse. Mõtlesin omi asju ja muresid,“ tunnistasin.

„Sedagi vaja teha,“ leidis tema. „Mina mõtlesin aga seda, et teeks magamistoale ukse ette. Praegu on seal ainult kardin ees. Vahel tõusen ma väga vara ja siis ma ei häiriks sind, kui sa veel magada tahad. Muidu on meie kodu igati korras. Kui sa ikka lubad mul siin olla.“

„Miks sa sellist juttu räägid?“ imestasin. „Sina oled siin ehitanud ja teinud. Palju mina... Ainult natukene koristanud. Muidugi on see ka sinu, Oliveri ja Pisu kodu. Sa ehitasid siia isegi vannitoa ja dušinurga. Vaata, kui ilusa kahli sa sinna seina panid ja kõik on nii kena. Sa oled toad remontinud ja ajasid koos Ollega kõik laed otseks. Põrandad samuti. Te soojustasite seinad ära. Nüüd on maja lausa võrratu. Ise ütlesite, et pisike remont, aga tegelikult oli see...“

Kaugemale ma ei saanud, sest uksele koputati ja ma läksin avama.

„No terekest siis,“ sõnas Merit ja kallistas mind. Mul oli nii hea meel jälle neid näha. Võtsin jope selga ja kiikasin õue. Maja ees oli nende väikebuss ja Janek tuli hoovi mingisuguse suure pütiga.

„Me tõime teile natuke soolakurke,“ seletas Merit ja lisas: „Jaan pani ka tiba kartuleid auto peale, et te ei peaks neid poest ostma. Issand, kui kõhn sa oled! Mis sinuga juhtus?“

„Ma olin gripis,“ laususin ohates ja käskisin Erikul suured kartuli­kotid ja kurgipüti köögi alla keldrisse viia. Carol tassis veel meile moose ja sebis tagasi auto juurde.

„Meil on ka pisut hoidiseid kaasas, sest sügisel sai neid nii palju sisse tehtud, et ise ei jaksa enam süüa, ja mõned munad ka,“ valgustas Merit mind kojas jalgu lumest puhtaks kloppides ja tuppa astudes.

Teadsin juba, et natukene mune on umbes viis suurt munaresti ja kuhu ma need panen? Kutsusin kõik sisse, pakkusin neile elutoas kohvi ja saatsin Pisu läpakaga sealt Olle tuppa. Järgmisel sügisel teen ise nii palju hoidiseid sisse, et köögialune kelder saab silmini kraami täis, kinnitasin endamisi.

Kooki mul kodus polnud, see-eest oli Meritil meie jaoks suur koogi­jurakas ja me asusime seda lahti lõikama. Üldse oli väga mõnus ja hubane. Jaan kiitis meie tube, nagu ta seda alati tegi, kui nad meile tulid.

Vesteldes kulus aeg kiiresti. Varsti tuli ka Olle koolist tagasi ja kuigi poiss püüdis näida lõbusana, sain aru, et tegelikult vaevas teda mingi mure. Teiste ees ma seda loomulikult küsima ei hakanud, aga hiljem küll.

„Tulge siis ikka meie poole ka,“ kutsus Jaan lahkudes ja muidugi lubasime minna. Mõne aja pärast tegimegi seda ja Erik kinkis neile ilusa suure loodusmaali. Pererahvas sättis selle aukohale elutuppa ja pilt meeldis neile väga.

„Mis sul juhtus?“ küsisin hiljem Oliveri käest, kes tujutuna oma toas konutas ja telekat vaatas.

„Ei midagi,“ valetas tema.

„No räägi ära.“ Ma istusin poisi kõrvale voodile ja vaatasin tema kühmus kogu.

„Ah, Itiga on asi pahasti,“ vastas ta käega rehmates ja heitis korraks pilgu minu poole.

„Kuidas pahasti?“ uurisin edasi.

„Jätsin ta maha, aga Reet sai jõle pahaseks. Ta tahab, et ma aitaksin Itil jõnglast kantseldada. Aga laps pole ju minu omagi,“ seletas poiss.

Ma tõusin, panin tule põlema ja vaatasin korraks aknast välja.

„Sul pole vähimatki kohustust teda ülal pidama hakata ja lapse eest vastutada. Ja mille eest sa teda praegu ülal peaksidki? Oled ise alles alaealine ja ülalpeetav,“ arvasin juukseid kohendades ja uuesti istudes.

„Muidugi,“ kinnitas Olle.

„Siis ära pabista. Küll leiad endale uue tüdruku. Sa oled ju alles nii noor ja pole mõtet nii vara ennast kellegagi siduda,“ arvasin täiesti ebanaiselikult, sest enamik naisterahvaid peab naist ja tema last pühaks. Mina pidasin ka, aga ma arvestasin ka meestega.

Olle tuju paranes ja ta hakkas õppima. Ma ei uskunud oma silmi seda nähes, aga ta õppis.

Õhtuti istusin koos Erikuga magamistoas voodis ja me arutasime ilma­asju. Panime küünla põlema ja jõime teed. Nii mõnus oli koos olla ja tunda rõõmu tavalisest vestlusest. Küünlaleek veikles toas ja mu mõte läks keskajale. Küllap istusid inimesed siis samuti koos ja olid palju lähedasemad kui praegusel igavese tormamise ajastul. Inimestel pole aega üksteisega rääkida. Igaüks toimetab perekonnas isepäi. Tullakse väsinuna koju, istutakse teleri ees, minnakse magama ja armastusest on saanud igikestev orjus raha nimel, et maksta ära majalaenud, autoliisingud, õppemaksud ja muu selline. Inimesed vihastavad üksteise peale palju kergemini ja paarid lähevad lahku. Aga lihtsalt istuge maha. Võtke kas või vaba päev, et nautida armastatuga koosolemist küünlavalgel, rääkige teineteisega, nagu Erik ja mina seda tegime. Teate, kui hea tunne oli järgmisel päeval tööle minna ja selleks polnud vaja isegi mitte seksi. On ju nii palju asju, millest rääkida ning mille üle arutleda. Pole vaja karta, et teemad otsa lõpevad. Igatahes meil küll mitte. Olime vabad ja õnnelikud nagu ammu kadunud aegade inimesed. Ma ei taha sellega muidugi öelda, et neil polnud probleeme, aga neid oli kindlasti palju vähem kui praegusel televisiooni ja meeletu kihutamise ajal.

Erik sai oma uued raamatud kätte ja mina ootasin lepingut. Lugesin kiiresti tema romaani läbi ja jäin mõttesse. Ta oli seal lõpus kirjutanud, kuidas peategelane otsustas oma kallimaga abielluda ning nad korraldasid uhked pulmad. Mõtlesin, et seda kirjutades oli Erik juba tol ajal pidanud plaani minuga abielluda. Miks muidu oleks talle see idee pähe tulnud? Mitu päeva vaevlesin kahtluste käes ja otsustasin viimaks seda temalt küsida.

„Nii see oli,“ vastas tema.

„Millal sa juba otsustasid?“ pärisin.

Erik mõtles natukene ja vastas siis:

„Vist juba eelmise aasta alguses.“

„Ja sa pidasid terve aasta aru, kas paluda mind endale uuesti naiseks või mitte!“ imestasin.

„Muidugi, sest ega naisevõtt ole naljaasi,“ kinnitas Erik kohvi rüübates. Me istusime köögis ja ma pidin järgmine päev jälle tööle minema. Erikul oli ka Raplas asjaajamist, aga enam ma ei püüdnud paaniliselt uurida, millega ta tegeleb. Kui Erik tahab, siis räägib sellest mulle ise, kui mitte, siis hoiab enda teada. Kui ma hakkan temalt ülestunnistust välja pressima, võib ta osavalt teemast kõrvale minna ja ma jään ikka lolliks.

„Miks sa nii kaua mõtlesid?“ uurisin võileiba näsides ja soolakurki peale hammustades.

„Ma pidin sind enne ikka korralikult tundma õppima ja vaatama, kuidas me sobime,“ ühmas tema ja pani soojad sokid jalga. Väljas oli ju külm jaanuarihommik.

„Eks ole. Lollakas!“ turtsusin mina.

Õhtul olime jälle kahekesi. Oliver oli ema juurde läinud ja pidi alles ülejärgmine päev tagasi tulema. Muidugi, poiss meid ei takistanud, vaid nakitses oma asjade kallal või oli siis arvutis.

„Varsti pidi maailma lõpp tulema,“ ütlesin ohates. Ma isegi uskusin seda juttu.

„Igaühele tuleb kord tema maailma lõpp ja eks kunagi tuleb kogu maailmale ots peale,“ sõnas tema.

„Kas sina ei usu seda?“ tahtsin teada.

„Elame-näeme,“ vastas Erik mulle teed ulatades. „Sa oled meist nii palju kirjutanud, kas sa ei tahaks nüüd üht-teist ka oma lapsepõlvest kirja panna, et teised ka pisut sinu tegelikust taustast teada saaksid?“ küsis ta.

„Ma ei tea,“ kahtlesin. „Muidugi on praegu talv ja aias pole muud teha kui lund lükata, aga sellest pole midagi kirjutada. Ma mõtlen, et mu lapsepõlves pole midagi nii ilusat. Oli muidugi toredaid hetki, aga need jäid napiks. Ma siiski mõtlen selle peale,“ lubasin ja pugesin mehe sooja külje alla. Tegelikult oli majas palju soojem kui enne korteris. Seal oli kõle ja külm, nagu ka...

... meie kodus, kui ma laps olin. Talvel oli jahe, sest ahi tõmbas halvasti ja puidki nappis teinekord. Isa oli joomane ega viitsinud kütta. Tegelikult ei saanud ta sellega lihtsalt hakkama, sest enne kuuri jõudmist lendas ta kümme korda pikali ja sinna ta siis viimaks jäigi. Poleks mina puid toonud, oleksime päris külma jäänud. Ema ja õde pidasid ennast peenteks daamideks ja neile selline asi ei sobinud. Nemad ajasid oma jutte ja lürpisid teed. Aga mis pagana daamid nad olid? Kui ma vaatasin ema tema lambakarja keskel, siis oli ta lihtsalt üks labane, paks ja rohmakas mutt, kes seal toimetas.

Mina sussitasin ahju põlema ja istusin siis kaua ahjusuu ees, sest seal oli kõige soojem. Mul oli küll seljas villane kampsun, mis ulatus põlvini, ja käised tuli tükk maad üles keerata, et nad parajad oleksid, sest teiste riietega ma kodus käia ei tohtinud. Ma oleksin need ära lõhknud ja siis oleks suur pahandus olnud.

„Kust see raha jälle võetakse, et sulle uued riided osta?!“ oleks ema karjunud. Aga Katrinile ta leidis raha, et uusi riideid osta. Muidugi ei julgenud ma seda talle öelda. Siis oleks suur pahandus tulnud. Nii käisingi ringi nagu kaltsukubu ja teised lapsed narrisid mind õues. Vahel lükati mind ninali lumme ja seal ma siis ukerdasin. Teistele tegi see muidugi palju nalja. Mina nutsin ainult haledalt. Enamasti peitsin end tuppa ja piilusin kardina vahelt õues mängivaid lapsi. Ma oleksin tahtnud nendega koos möllata, aga kuhu ma sain minna nende tobedate ja koledate riietega?

Me elasime vanas kahekordses mitme korteriga majas. Meil oli köök ja kaks kõrgete lagedega tuba. Kogu maja peale oli teisel korrusel üks kemmerg. Kujutage ette, kuidas oli öösel unisena, öösärk seljas, trepist üles tormata, sest kunagi ei teadnud, kes võib sulle vastu tulla. Peale pensionärist üksiku vanamemme, kes meie peal elas, elas teisel pool noor naine, kes sageli vähimagi häbita enda pool mehi vastu võttis. Lapsi tal õnneks polnud.

Mitmel korral sattusin kimbutaja küüsi ja ükskord pidin isegi õue pagema. Õnneks ei tulnud mees mulle järele. Hea meelega oleksin kasutanud ööpotti, aga ema ja õde ei lubanud, sest see pidavat haisema. Jumal hoidku! Mis haisema, kui terve meie elamine lehkas nagu peldik. Ema ja õde ei vaevanud end koristamisega ja köök oli meil selline, et karga karguga üle. Toad samasugused. Igal pool olid hunnikutes kaltsud, mingisugused vanad raamatud ja ma ei tea veel mis. Veevärki meil toas polnud ja vett tuli ämbriga kaevust tuua. Pesupesemine oli ka võimatu ja meie voodilinad lausa haisesid. Toas käidi alati välisjalatsites ja põrandad olid sellised, et... Ma ei taha isegi rääkida...

Mõni sõbranna mul siiski oli ning nende pool külas käies nägin, kui puhas ja korralik seal kõik oli. Tahtsin, et minugi kodus oleks samamoodi. Vähemalt oma toanurka, kus mina elasin ning õppisin, püüdsin alati piinlikult korras hoida. Kõik asjad olid laotud nagu joonlaua järgi ja oma voodilinu õppisin ma juba väga varakult pesema. Emale ja õele see siiski külge ei hakanud, vaid nad ainult naersid minu üle.

Vahel, kui emale mõni sõbranna külla tuli ja nad räpases elutoas kohvi jõid ja valitsust kirusid, oli ema minu vastu väga hell ja hoolitsev. Siis julgesin tema käest isegi raha küsida ja ema andis ka, rohkemgi, kui ma palunud olin. Ta paitas mu pead ja naeris. Teadsin muidugi, et niipea, kui sõbrannad läinud on, küsib ta raha tagasi, ja sellepärast kihutasin joonelt poodi, et see sirgeks lüüa. Sellepärast ei osanudki ma oma esimestel eluaastatel, kui kodust minema sain, raha hoida, vaid kulutasin selle kohe poes ära. Mul oli alati selline tunne, nagu võtaks keegi mul raha käest ära. Enamasti ostsin siiski süüa ja ikka rohkem, kui tegelikult vaja oli. Alles hiljem õppisin ennast majandama.

Vaatasin kella ja see näitas juba kahte öösel. Issand, ja mina pean hommikul tööle minema. Panin kaustiku kappi ja pugesin Eriku kõrvale magamistoas. Olin nii väsinud, et unustasin isegi elutoas põranda­lambi põlema, aga ei viitsinud minna seda ka ära kustutama. Las põleb. Homme näitan kirjutatut Erikule ja küsin, mis ta sellest arvab, mõtlesin ennast kerra tõmmates. Nii hea oli olla ja voodipesu lõhnas meeldivalt. Nuusutasin seda ja uinusin.

Õhtul andsingi kaustiku Eriku kätte ja palusin tal lugeda. Ise istusin diivanile ja ootasin tema arvamust. Minu jaoks oli Erik autoriteet, sest ta oli nii palju raamatuid avaldanud ja ka minu raamatu tervikuks saamine oli suurelt jaolt tema teene. Muidu olekski see jäänud eraldi juppideks, nagu see minul oli olnud.

Erik süvenes kirjutisse ja luges läbi. Ta pani kaustiku tagasi lauale ja võttis teetassi.

„Noh?!“ küsisin.

Erik tõstis silmad.

„Väga hea,“ kiitis ta. „Lase aga edasi. Suurepärane. Lausa pilt tuleb silmade ette ja see on kõige tähtsam. Sa pead edasi andma seda, mida nägid, tundsid ja mõtlesid. Alles siis on asjal jumet. Pole vaja hakata keerutama ega teemast kõrvale kalduda ja maanduda kusagil ütleme teie küla raamatupidaja juures, sest tema ei puutu üldse siia. Aga miks sa pole isast midagi kirjutanud?“

„Küll ma jõuan veel,“ vastasin ja panin kaustiku tagasi kappi.

Oliver helistas, et läheb ema juurest otse kooli ja tuleb siis koju. Siis ütles ta veel, et ema tahab minuga rääkida, ja ma imestasin, mida too soovib. Kuulsin, kuidas ta andiski telefoni Liinale ja taustal kilkas Vivian, kellega Olle riidlema läks. Põhiliselt luges Liina mulle manitsus­sõnu, et ma poisil rohkem silma peal hoiaksin ega laseks tal ula peale minna. Olin sellega nõus ja tegelikult saime üsna hästi läbi. Kuidas Erikuga oli, seda ta ei rääkinud ja Erik ise ka ei öelnud.

Järgmisel päeval tahtsin kodus pliidi alla tuld teha. Pliit tõmbas halvasti just nagu mu lapsepõlvekodu ahi kunagi, millest ma kirjutasin. Ma ei saanud aru, milles asi, ja arvasin, et Erik trikitab jälle. Läksin tema käest asja uurima.

„Sinu lollused jälle!“ käratasin ma tugitoolis ajalehte lugevale Erikule.

„Mis lollused?“ Erik ei saanud aru. Ta pani ajalehe käest ja vaatas mulle uurivalt otsa.

Rääkisin talle asjaloo ära.

„Me tegime kõik, et maja oleks korras ja hubane, aga ühe asja unustasime ikka sügisel ära."

„Huvitav, mille siis?“ küsisin diivanile istudes. Tundsin, et suits hakkab juba tuppa pressima, ja see ei meeldinud mulle. Käskisin Erikul akna lahti teha. Ta tõusis ja avas akna. Siis keeras ta ennast minu poole.

„Me unustasime korstna pühkimata,“ sõnas ta.

„Ah nii. Ja mis nüüd saab?“ tundsin huvi.

„Tuleb asjad tuua ja ära pühkida. Ma nägin kuuris sudi ja harja. Kohe toon need ja hakkame peale. Ainult et...“ Erik vaikis kõheldes.

„Mis ET?“

„Mina ei tohi katusele minna. Arst keelas turnimise mul rangelt ära. Peame Oliveri koolist ära ootama ja siis võtame asja ette,“ kostis mees nukralt.

„No nii viletsad me ka ei ole! Mina lähen katusele. Too see, mis ta oli, siia ja õpeta. Ise käi poes ära, ma annan sulle nimekirja, mida vaja tuua,“ kamandasin. Olin nagu tõeline pereemand ja mul oli vaja seda va ulakat poistekarja ohjes hoida. Liina oli ka nii käskinud. Nüüd tegingi sellega algust.

„Olgu,“ nõustus Erik õlgu kehitades ja läks kuuri asjade järele. Mina hakkasin nimekirja koostama, mida poest vaja tuua.

Erik tuli tagasi. Andis mulle harja ja oli juba isegi redeli katuse alla valmis pannud. Tõmbasin oma kõige räämasemad tööriided selga ja läksin õue. Erik võttis nimekirja ja läks poodi. Kui ma juba katusel korstna juures olin, nägin selgesti, kuidas ta mööda teed tasapisi alla kadus.

Lasin harja korstnasse ja see läks sahinal mööda lõõri alla. Ma olen tõeline korstnapühkija, mõtlesin endamisi ja vedasin harja uuesti üles. Sellel oli väike pomm otsas, et hari raskem oleks, ja ma lasin köiega harja uuesti lõõridesse. Kõik oli ilus, kuid kolmandal korral jäi hari kusagile kinni ega tahtnud enam üles tulla. Lausa nutma ajas. Kükita nüüd siin katusel nagu tuvi ja sikuta seda pagana harja. Inimesed juba vahivad mind ja irvitavad, kui mööda lähevad. Aga ma... Appikene! Hari tuli lahti ja ma kaotasin tasakaalu. Kihutasin mööda katust tagumiku peal alla tagasi, köis harjaga taga lohisemas ja mingit redelit polnud vajagi. Jõudsin isegi mõelda, et huvitav oleks näha, kuhu ma kukun, ja sain kohe teada. Poisid olid lund rookides kuhjanud trepi juurde ja ka kaugemale suure hunniku ja ma kadusin üle pea sellesse. Haiget ma ei saanud ja isegi lõbus oli, kui mitte see hari poleks koos pommiga järele tulnud ja mulle rõõmsalt vastu pead kopsatanud. Korraks võttis silmade eest isegi kirjuks, aga kohe oli kanal uuesti tagasi. Kuid mu hädad polnud veel lõppenud. Tahtsin ennast välja kaevata, aga teelt ära visatud lumi, mis kord oli natukene sulanud ja siis uuesti külmetanud, oli üsna kõva. Mina lendasin sellesse küll ilma konte murdmata hooga sisse, aga välja ma enam ei pääsenud. Kraapisin, nii et käed tuikasid, ja vaatasin õnnetu näoga enda kohal olevat auku, kust paistis sinav taevas. Auk oli selleks ka liiga väike, et oleksin saanud vabamalt tegutseda ja kuidagi välja ronida. Pealegi hakkas mul varsti ka külm.

„Appi!“ hüüdsin õnnetu häälega, aga keegi ei kuulnud mind. Mobiil oli mul tuppa jäänud, nii et ka helistada ei saanud. Kui Erik või Olle alles öösel tulevad, olen ma selleks ajaks külmunud, mõtlesin endamisi.

Mu hambad lõgisesid korralikult ja ma värisesin üle keha. Muhk peas valutas ja ma kirusin maapõhja kõike, mis parasjagu meelde tuli. Ka Erikut ja Ollet, kui ühtäkki kuulsin neid tulemas.

„Huvitav, kas tädi sai korstna pühitud?“ uuris Olle ja läks ilmselt tuppa. Erik kadus talle järele. No nüüd külmun ma siin oma patuse elu pärast surnuks, arvasin. Kuulsin mõne aja pärast, et mõlemad tulid õue tagasi.

„Välja pole ta läinud, sest tema saapad on kodus ja...“ arutles Erik.

„Ma olen siin!“ jõudsin veel kuidagi hüüda. Kuulsin kohe, kuidas keegi krabinal mööda lumehunnikul üles ronis.

„Tädi, mida sa siin teed?“ imestas Olle.

„Näed ise, et puhkan!“ röögatasin kähiseva häälega. „Ma kukkusin alla ega saa välja.“

„Ütle Tiinale, et ma sain talle prillid. Täitsa kogemata ja just see number, mis vaja on,“ kostis mu kõrvu Eriku hääl.

„Persse need prillid!“ karjusin viimast jõudu kokku võttes. „Külm on! Aidake mind välja!“

„Tädi kuulis,“ tähendas Oliver rahulikult isale.

„Peab kraana tellima. Paneme talle tropid ümber ja tõmbame välja, nagu me tookord jõe ääres puruvanaga tegime,“ sõnas Erik.

„Ise olete tropid!“ lõugasin. „Puruvanad on kuuris! See tähendab, et labidad. Kaevake mind välja!“

„Ka see on võimalus,“ leidis Erik ja tõi kuurist labidad.

Peatse vabanemise lootus andis mulle uut elujõudu. Ma tundsin, et hakkas nagu soojem, aga ma olen lugenud, et enne koomasse langemist hakkab inimesel kange külmaga samuti soe.

„Oota, ära peksa niimoodi labidat hange,“ keelas Erik poega. „Sa võid tädi sedasi pooleks lüüa, ära tappa või vigaseks teha. Peab ettevaatlikult võtma.“

Tänan väga, oigasin mina. See veel puudus, et nad mul labidaga pea otsast ära kaksavad.

„Tädi kõht paistab! Pomm ja hari on ka siin!“ hüüdis Olle ja nad krabistasid edasi. Üsna varsti olin ma vaba ja poisid tassisid mu tuppa. Ma värisesin üle keha, pugesin kiiresti teki alla ja Erik keetis mulle sooja teed.

„Sa oled täitsa tubli,“ kiitis ta mu muhku uurides ja pani sellele külma lapi peale.

Olle tuli üleni lumisena tuppa ja kiitis samuti:

„Tädi, sa oled jõle vahva asja leiutanud. Ma proovisin ka ja jube lahe. Sina kukkusid sirgelt, aga peab jalad natukene konksu tõmbama, siis pole häda midagi. Homme proovin suuskadega,“ lubas Oliver.

Ma ainult oigasin. Vahva jah?! Kükita ise kaks tundi lume sees ja tule siis alles ütlema.

„Sa võiksid lausa elukutseliseks hakata.“ Erik tuli tagasi mu juurde. „Ma võtsin soemüürist tahma välja ja lükkasin sudiga lõõrid läbi ja nüüd tõmbab pliit nagu mühinal.“

Võpatasin. Issand hoidku! Seda mulle veel vaja!

„Kuule, tädi, see on hea mõte! Sa ajaksid palju parema papi kokku, kui seal poes jõlkudes,“ kinnitas Oliver. „Pärast lased veel istmiku peal efekti mõttes mööda katust alla. Aga ainult talvel ja mööda plekkkatust. Puust katusel seda teha ei tohi, sest siis on sul tagumik pinde nii täis, et...“

„Kaduge!“ röögatasin nagu segane. „Mõlemad!“

Olin nii vihane, et mul hakkas lausa palav ja ma higistasin.

Prillid meeldisid mulle väga. Sellised metallraamidega ja soliidsed. Panin need ette ja vaatasin ennast peeglist. Täitsa kena. Nagu mingi teadlane kohe. Viskasin hommikumantli selga ja vaatasin oma sinakaid jalgu. Polnud vigagi – värv hakkas juba tagasi tulema. Elama jään.

Läksin elutuppa ja leidsin mõlemad mehed seal istumas: Oliver tegi õppetükke ja Erik kirjutas midagi arvutis.

„Isa, palju on seitse korda kaheksa?“ küsis poiss.

Erik ei kuulnud ja poiss kordas oma küsimust.

„Viiskümmend kuus,“ vastasin isa eest. „Kas süüa on midagi?“

Oliver näitas pastakaga hajameelselt üle õla köögi poole ja kirjutas edasi.

Lonkasin kööki ja avastasin ehmatusega, et olin kukkudes ikkagi vasakut jalga natukene nikastanud. Köögis leidsin pliidilt suure, isuäratavalt lõhnava omleti ja urgitsesin endale suure tüki. Nad on ikkagi vahvad, hoolimata sellest, et käivad vahel oma jutuga närvidele, leidsin sööma asudes.