Читать книгу Eelsoodumus armastada. Kolmas raamat - Tiit Sepa - Страница 6

Ma ei tahtnud üldse oma lapselapse sünnipäevale minna, vaid kutsusin Leilit, Ivarit ja Tanelit paaniliselt enda poole. Ma mõtlesin hirmuga sellele, kuidas ma Annele ja Aivarile otsa vaatan. Mõlemad olid ju minu raamatut lugenud! Issand küll, millest kõigest ma seal kirjutasin: oma vägistamistest, hullumajas olemisest ja paljust muust. Ma olin ju kõik kirja pannud!

„Sa pead minema oma lapselapse sünnipäevale!“ käsutas Erik karmilt ja lausa tiris mind kohale.

„Eks sa nüüd tuledki oma hullukesega!“ ulgusin ja püüdsin Erikut isegi hammustada. „Sinul pole häda midagi, aga vaata, kes mina olen!“

„No kes sa siis oled?“ küsis Erik ja seisatas. „Täiesti tavaline kena naine. Keegi ei ütleks, et sa oled hullumajas olnud. Täna küll, sest praegu käitud sa tõesti nagu segane.“

„Natukene ogar, aga ikkagi inimene,“ tähendas veel Oliver.

„Tänan väga, noormees,“ kiiksusin pahaselt. Ma pidin minema. Olin püüdnud ka haiget teeselda, aga Erik... Teate, mida ta tegi? Esialgu kraadis mind ära ja ma lõin loomulikult kraadi nii üles, et vaevalt oleks mul enam elulootust olnud. Ise mõtlesin kahjurõõmsalt teki all, et näed nüüd ise... Aga tema...! Ta andis mulle mingisugust rohtu, pani kraadi uuesti alla ja istus seni mu kõrval.

„Noh, on alla läinud,“ sõnas ta rahulikult kraadi vaadates ja pani selle sahtlisse.

„Ma olen ikka veel väga nõrk,“ seletasin ja tõmbasin ennast kägarasse.

„Nojah.“ Erik ohkas ja läks ära. Tagasi tuli ta kandikuga ja see oli täis igasuguseid hõrgutisi, mis ta oli Raplast ostnud. Ma mõtlesin, et Erik toob need mulle, aga tema istus hoopis koos Ollega voodiservale neid sööma. Nad teadsid ju, et olen igavene maiasmokk.

Mu suu jooksis vett ja kõht korises. Küsisin endale ka natukene, aga Erik ütles, et niisuguse nõrkusega on toit kehale suisa ohtlik ja võib tekitada põletikku. Soolakala ja muu sarnane kõlbab mulle kõige paremini. Ise pistsid muudkui kahe suupoolega.

Kui nad korraks ära läksid, toppisin endal suu toitu täis ja võtsin pihkudesse rummikooke ka. Kavatsesin salaja teki all neid mugida. Nemad aga... Põrsakari. Olle hoidis mu jalgu kinni ja Erik hakkas kõditama. Aga mina kardan pööraselt kõdi ja ta teadis seda.

Väänlesin nagu uss sipelgapesas ja mõmisesin. Vappusin naeru­krampides ja õudne... Karjuda ei saanud ju, sest suu oli toitu täis. Osa läks hingetorusse, osa ninna ja osa... Ma ei tea kuhu. Aga kas te kujutate ette, mis sai sellest viiest rummikoogist, mis mul teki all oli? Ah, las olla. Ma ei saa siiani aru, kuidas kolm kooki mu öösärgi alla sattusid ja ma olin kaelani seda pruuni kleepuvat löga täis. MITTE KUNAGI ELUS EI SÖÖ MA ENAM NEID, sest pidin ennast hiljem üsna kaua duši all küürima. Linad olid hukas, tekikott ja öösärk samuti. Pagana nagad sellised!

Ühesõnaga, mul ei jäänud muud üle kui minna. Panin endale korraliku sinise kleidi selga ja kaela kollase siidsalli. Lonkisin nagu hunnik õnnetust poiste kõrval ja mu tuju oli alla igasugust arvestust.

„Ära muretse,“ lohutas mind Erik. „Ainult väike perekondlik koosviibimine nagu ikka.“

Perekondlik jah. Igasugused haritlased on koos ja kõik vahivad mind. Ma ei oska midagi rääkida, ei ta, kuidas astuda ja istuda. Ainult ootan, millal koju tagasi pääsen.

Leilil oli väga hea meel, et me tulime. Ta kallistas mind, Ollet ja Erikut. Teadsin, et Leili ootab teist last, aga näha polnud veel midagi. Tüdruk kutsus meid sisse. Mina loomulikult kallistasin kohe Tanelit ja võtsin lapse sülle. Nii oli vähemalt natukenegi turvalisem olla. Oliveri või Erikut ma ometi sülle võtma ei hakka. Ei jaksa ka.

„Minu Nämma,“ vadistas laps ja vatras edasi. Mina pühendasingi ennast jäägitult lapsele, et ei peaks rääkima Anne ja Aivariga. Viimaks lippas poiss siiski mu sülest minema, sest olime ostnud talle suure legokomplekti ja laps ei saanud jätta ometi uurimata, mis seal sees kõik oli.

„Noh, ema-isa, tulge ometi pidulauda ka. Kaua te ikka siin konutate? Oliver on juba ammu seal,“ kutsus Leili.

Leili kutsus Erikut ikka isaks, ehkki kõigile, kes raamatut olid lugenud, oli ammu selge, et nii see tegelikult pole. Aga tore ka, kui tütar ennast nii hästi tunneb. Miks ei võiks Erik olla tema võõrasisa ja Oliver tema võõras... Pagan, ma olen täna ikka puha segane. Ise ka ei tea, mida ma mõtlen. Kummaline oli siiski see, et Aivar ja Anne korraldasid neile tegelikult täiesti võõra lapse pärast uhke sünnipäeva­peo. Küllap olid nemadki jõnglase südamega omaks võtnud.

Seni olime istunud Ivari juures töötoas ja noormees tõusis samuti oma arvutite tagant.

„Lähme jah,“ arvas mu väimees ja ulatas mulle galantselt käe. Erik võttis Leili oma käevangu ja me läksime.

„Palun saage tuttavaks,“ sõnas Leili kõlava häälega häälega. „Minu ema ja isa.“

Teate, kuidas külmavärinad inimesele peale tulevad ja siis sa tunned end nagu paljas Milose Venus ja ootad häbiga millal sul käed küljest rebitakse, et paljastada needki intiimsed kohad, mida sa seni varjanud oled. Suur elutuba oli paksult rahvast täis. Siin oli õpetajaid, keda ilmselt ka Oliver tundis, arste ja isegi minu psühhiaater.

Vähemalt on abi kohe võtta, kui mu närv enam vastu ei pea, mõtlesin süngelt.

Erik itsitas lõbusalt ja võttis nüüd ise mu väikese higise käe.

„Tulge, palun, siia,“ kutsus Anne lahkelt ja pakkus meile kohta enda ja Aivari kõrval.

Õnneks olin mina otse Anne kõrval, siis tuli Erik, siis Oliver, siis Leili ja Ivar ja siis juba minu psühhiaater, kes mind terava pilguga uuris. Hea meelega oleksin talle keelt näidanud, sest seni ma veel totakas polnud, kuigi pea pööritas meeletult. Olin endale korraliku soengu pähe teinud ja kergelt meiki ka pannud, nii et ka välimusel poleks tohtinud viga olla. Eriku kingitud kõrvarõngad tilbendasid kõrvas ja kaelas oli kuldkett.

Me istusime ja kuigi mulle tundus, et mõni külalistest jäi nagu liiga kauaks meid uurima, ei rääkinud minust ja Erikust keegi poole sõnagagi. Ma tundsin end pisut vabamalt ja suutsin isegi naeratada. Enam mu käed ei värisenud ja ma sain kartulisalati suuremate takistusteta suu juurde.

Veidi hiljem, kui melu läks suuremaks ja õhkkond vabamaks, nihverdas psühhiaater end ikkagi minu kõrvale juttu ajama. Lihtsalt ja tavaliselt nagu naine naisega. Me naersime mõne nalja peale ja viimaks sõnas arst mulle:

„Te olete uskumatu naine. Ja teie abikaasa samuti. Selliseid inimesi tuleb maailmas väga harva ette.“

Ma ei osanud selle peale midagi kosta. Punastasin pilku langetades. Nuuskasin vaikselt nina ja panin rätiku tagasi varrukasse.

„Ärge tundke ennast puudutatuna. Ma ütlesin seda, mida mõtlesin,“ lisas tohter veel ja naeratas mulle avalalt.

Ivar tuli kitarridega ja andis ühe Erikule.

„Kas sa mõtled ka, mida sa siin teed?“ küsisin Erikult tigedalt.

„Muidugi. Miks me ei võiks natukene laulda? Me rääkisime sellest enne Ivariga. Tema teab ka neid lugusid ja teeb kaasa. Sina samuti,“ sõnas ta rahulikult. Teda ei kõigutanud, milline seltskond siin oli. Kas oli üldse midagi, mis teda endast välja viis?

„Tead, kallis,“ ütlesin armsa ja vaikse häälega. „Laku panni! Mina siin küll laulma ei hakka.“

„Pannid on köögis, aga laula ikka natuke,“ moosis Erik mind, kuid mina raputasin pead. Ja ometi ma tegin seda. Kui mehed hakkasid mängima ja laulma, tulin ka mina oma heleda häälega sisse ja vedasin vahel tooni väga kõrgele. Kõik jäid huviga kuulama ja meie mäng täitis toa. Inimestel olid silmad punnis ja nad vaatasid meid huviga. Ivar ja Erik jalutasid ringi, aga mina seisin ikka nurgas ja sealt kajas laul veel väga hästi.

Kui me lõpetasime, puhkes selline aplaus, et meil ei jäänud midagi muud üle kui uue looga alustada. Ja nii kümme korda järjest. Ma juba teadsin, kuidas naised mu Erikut vaatavad, kui ta laulab, aga ma ei muutunud armukadedaks. Muidugi oli raamatus samuti juttu muusikast ja Ivar tahtis lihtsalt tõestada, et see on õige ja minu jutt vastab täiega tõele.

„Ma sain täna oma uuele romaanile idee,“ sõnas Erik, kui me uuesti lauda istusime.

„Millise?“ küsisin ma.

„Muusikast,“ vastas tema ainult.

Järgmisel hommikul ärkasin mina kõige varem. Ma suudlesin õrnalt meest ja paitasin ta pead. Ta võttis unisena korraks mu käe, puudutas huultega mu sõrmi ja magas edasi. Mina läksin vaikselt kööki, et kohvi keeta. Oliver magas alles. Ivar oli eelmisel õhtul meid autoga ära toonud. Enne lahkumist palusin Leilit, et ta mõnikord Taneli ka minu juurde tooks. Ma tahtsin väga oma armsa lapselapsega olla ja jalutamas käia. Keegi ei ütle, et ma tema vanaema olen, peale poisi enda muidugi.

Ühtäkki nägin Tamarat laua taga istumas. Ta vaatas mind ainiti ja muigas muhedalt. Ma võtsin kohvitassi ja istusin tema vastu. Kohvi ma vaimule pakkuda ei saa, aga seda pole ka vaja. Memmel olid jalas kodused mummudega sussid ja seljas lilleline kittelkleit.

„Sa oled tore tüdruk, Tiina. Küll on hea, et just teie selle maja endale võtsite ja minu kodu edasi peate. Ma olen südamest naernud teie naljade üle. Oma eluajal polnud ma kunagi nii õnnelik kui praegu aeg-ajalt teiega koos olles,“ rääkis memm mulle. Tema pilt oli meil siiani kapil aukohal, sest me polnud unustanud oma heategijat, kes oli oma maja meile jätnud.

„Poisid on ulakad,“ vastasin. „Ma pean neid kantseldama, aga midagi pole teha. Nad on ikka armsad ka.“

„Seda nad on,“ kinnitas Tamara ja sirutas käe välja, nagu tahaks mind puudutada. Korraks tundsingi seda ja võpatasin. Üle kogu mu keha valgus meeldiv soojus ja isegi köök muutus justkui avaramaks.

„Ma olen nüüd vist natukene kauem ära, aga ma tulen jälle, kallis laps, teid vaatama,“ lausus naine.

„Tule kindlasti. Kevadel tahame aia ilusasti korda teha ja Erik juba vaatas, et oleks vaja õunapuid lõigata. Erik tahab ka uue kõnnitee panna. Kas sa oled sellega nõus?“