Читать книгу Mis tähtsust sel on - Tiit Sepa - Страница 4

Vahel ei saa ma aru inimestest, kes elavad oma pingeid teiste peal välja. Minagi olen vihastanud, aga lausa rõvedalt mõnitada... Seda ma küll ei tee. Mulle meeldib nalja visata ja Synnet see mõnikord pahandab, aga et ma kedagi meie perest mõnitama hakkaks – seda ma küll ei tee. Ja kui mu tööks oleks kedagi aidata, ei käituks ma hoopiski tõelise tohmanina nagu too kiirabi meedik, kes koos kahe kaaslasega meile saabus, kui Kady vastu kevadet raskelt haigeks jäi ja ta kehatemperatuur neljakümneni tõusis. Tema kaks kaaslast olid väga toredad ja asjalikud, aga see valgepäine naine aina teritas keelt ja tal oli ütlemist isegi selle kohta, miks minu eksnaine meie juures elab, kuigi see polnud üldse tema asi. Kui ma aitasin Kadyt talutada, et teda WC-sse viia, oli sellel mutil ikka seletamist, et olen saamatu eksmees, ja irvitas meie kummalise perekonna üle, kus endine ja praegune naine koos elavad. Viimaks käratasin talle, et elame eraldi, ainult töö on selline, mis nõuab koosolemist, pidades silmas Kady roosikasvatust ja -äri. Ülejäänud kiirabimeeskonna liikmed näisid oma kolleegi pärast päris piinlikkust tundvat, aga mida nad ikka teha said.

Meedikute diagnoos oli, et Kadyl on gripp, ja kui mina julgesin selles kahelda, sain tollelt valgepäiselt mutilt kuulda, mida ta minust arvab. Olin lausa õnnelik, kui nad viimaks minema läksid ja meie ­segase perekonna rahule jätsid. Peamiselt muidugi too blondiin, kes midagi muud eriti ei teinud, kui ainult õiendas.

Muidugi on meie elulaad tõesti veidi kummaline, sest kasvatame kahte kodutuks jäänud kaksikust neiut, aga see pole ometi teiste asi. Loomulikult jätsin selle mainimata, kui Gaili ja Maili tulid Kady tuppa piiluma, mis tädiga lahti on. Vaikisin ka kahest joodikust emalt ära võetud lapsest, kelle Epu ema ja minu poja ämm oli oma tiiva alla võtnud ja kes nüüd rahulikult minu endises kodus Vaimõisas Vainul elasid. Meie elasime Naistevallas Kurrul. Lasime vana sara asemel uue maja ehitada ja nii saime endale kena avara kodu.

Otsides tegevust töötuks jäänud endisele füüsikaõpetajale, ehitasime talle korraliku köetava kasvuhoone, et ta saaks tegelda roosi­kasvatusega, millest ta ammu unistanud oli. Samal ajal huvitus minu poja Laurise ämm Lilit hoopis kurgikasvatusest. Üllataval kombel õnnestus see tal üsna hästi, hoolimata sellest, et olime talle pettumuse valmistanud, keeldudes olemast talle tasuta tööjõuks, sest üsna ihnsa naisterahvana ei tahtnud ta abilisi palgata.

Niisiis, arstide lahkudes jäime raskelt haige Kadyga omapäi. Meedikute pingutuse tulemusena oli tal esialgu natuke parem, kuid varsti hakkas ta jälle sonima. Synne ja mina olime üsna mures, sest kartsime tõsiselt, et Kady haigus võib lõppeda letaalselt, see tähendab, et ta võis surra. Synne otsustas jääda Kadyt valvama ja saatis minu roose kastma ja korrastama, et neid saaks homme jälle linna müüki viia. Lauris pidi hommikul tulema ja linnas ära käima, sest suur ports oli juba ootamas.

Olles tunnikese kasvuhoones toimetanud, helistasin oma heale sõbrale Priidule, kellega koos olime ansamblis laulnud ja kuulsaks saanud. Esinemiskutseid tuli ikka veel, kuigi me eriti agaralt enam ei tegutsenud, aga aeg-ajalt astusime siiski üles. Meiega koos esines ka Rita ja tema ema Valli oli meie muusikaline juhendaja. Loomulikult oli Synnegi osaline olnud ja meid toetas usinalt ka Priidu poeg Oliver, kes oli tõeline artist, aga ka meister lollusi välja mõtlema kohe, kui selleks võimalus avanes. Valli ja Priit olid leidnud ühise keele, sest Priit oli juba mitu aastat Oliveri ja Pisu emast lahus ja Valli igatses enda kõrvale mõistvat kaaslast. Ühesõnaga, me saime kõik omavahel kenasti läbi.

Helistades rääkisin ma Priidule oma murest Kady pärast. Minu jutt pani temagi muretsema, sest olid ju Priit Ja Kady üksvahe päris lähedased olnud ja kui viimane poleks olnud nii kapriisne ja turtsakas, kes teab, kuidas see lugu oleks lõppenud.

„Ma vaatan, mis ma teha saan, ja helistan sulle tagasi,“ lubas ta.

„Ma ootan. Muidu viskab Kady varsti lusika nurka ka,“ sõnasin.

Toimetasin edasi ja umbes pool tundi hiljem tuligi Priidu kõne.

„Tule Märjamaale meile järele. Ma sain arsti,“ lausus ta.

„Vägev,“ kiitsin ja kihutasin tuppa. Ma ei hakanud isegi riideid vahetama, vaid ütlesin üle ukse Synnele, et lähen Priidule järele ja toon ta koos asjaliku tohtriga siia. Synne ainult noogutas loiult, hoides samal ajal murelikult Kady lõtva kätt. Mina lippasin oma Hondasse ja sõitsin sellega Märjamaale. Külavahetee oli sopane ja lögane, sest oli ikkagi märtsikuu, aga ma vilistasin kiirusepiirangu peale, sest ei uskunud, et siin mõni politseinik võiks varitseda. Märjamaal võtsin ­muidugi rahulikumalt.

Arvasin, et Priit leidis Kady jaoks korraliku meditsiinikorüfee, aga pidin äärepealt ehmatusest autost välja hüppama nähes, et autosse ronis salkusjuukseline, mitte eriti vana naisterahvas, kes hoidis kaenlas mingit pambukest ning kellest õhkus veidrat lõhna, mis oli segu koirohust ja puuseenest. Ka Oliver ja Valli tulid auto peale. Rita enam ei mahtunud ja lehvitas meile järele, kui sõitma hakkasin.

„Kõige targem inimene, keda siin kandis leida võib,“ tutvustas Valli mulle väikest kasvu naist.

„Kadakamari,“ pomises naine ammu pesemata juuksepusa vahelt.

„Tegelikult on tema nimi Evi Plasso, aga kõik teavad teda ravitsejanime Kadakamari järgi,“ selgitas Valli ja ma noogutasin. Ükskõik, peaasi, et sellest kasu oleks.

„Hinno Hõim,“ tutvustasin ka ennast ja sõitsime ikka edasi.

* * *

„Ta hingamine seiskus vahepeal,“ seletas üdini hirmunud Synne ja kaksikud noogutasid.

„Me tegime talle kordamööda suust suhu hingamist,“ seletas Maili.

„Kõik,“ lisas Gaili.

„Nüüd hingab jälle. Kes see on?“ küsis Synne ehmunult, nähes Kadakamarja, kes mornilt nurgas seisis.

Valli tutvustas talle peletist ja Synne arvas sedasama mis minagi: olgu nimi mis tahes, kui temast ainult tolku oleks.

Taandusime kaugemale ja lasime Kadakamarjal tegutsema hakata. Naine istus asjalikult voodile ja katsus kätega Kadyt. Ta vangutas pead ja kostis siis:

„Tal on niisama palju gripp kui minul tripper, sest olen neitsi.“

„Mis tal siis viga on?“ küsisin.

„Seda ma ei tea veel, aga maha ta küll ei kärva, kui õigel ajal jaole saame,“ tähendas Kadakamari. Jumal mihuke suuvärk sellel naisterahval küll oli, aga eks ma ise pruukisin ka teinekord vängeid sõnu.

Kadakamari käskis meil kuuma vett tuua, võttis oma paunast mingisuguseid rohte, valmistas tõmmise ja hakkas sellega haisutama. Ta tõmbas oma paunast kõvera kepi ja toksis sellega Kadyt, ümisedes sinna juurde mingit loitsu. Sedasama oli teinud ka mu endine koduabiline Riina, kui oli silmini lakku täis. Ainult et tema kasutas lusikat, millega ta mõttetut fraasi pomisedes vastu lauda tagus ja mingit kasu sellest küll ei olnud. Mõistagi ei mäletanud ta järgmisel päeval midagi.

Vaatasin huviga, mis edasi saab, ja olin täielikus hämmingus, kui Kady pärast umbes tund aega kestnud loitsimist teadvusele tuli ja meile kaunis selge pilguga otsa vaatas. Ka palavik oli tal langenud kolmekümne kaheksa koma nelja kraadini.

„Kas teil on mulle magamiskohta anda, sest jään veel siia, et naisele ussid hiljem sisse ei lööks?“ küsis Kadakamari.

„Aga loomulikult,“ kinnitas Synne ja näitas Kadakamarjale ateljeed, kus oli mugav diivan.

„Väga hea. Ma olen ergu unega ja käin teda vaatamas. Hommikul loen uue loitsu ja siis vaatame, mis edasi saab. Võib-olla pean veel mõne päeva siin olema. Teie hoidke haigetoast eemale, sest täitsin selle energiaga ja teie juuresolek rikuks energeetilise tasakaalu ära,“ õiendas Kadakamari ja viskas koos oma triibulise seeliku ja halli vanunud kampsuniga diivanile pikali. „Minge magama. Mis te vahite? Küll mina tal silma peal hoian,“ kamandas ta veel. Mis meil muud üle jäi kui tema käsku täita. Ka Valli, Priit ja Oliver jäid meile, sest kell oli palju ja ma ei hakanud neid enam tagasi koju viima.

„Mis sina arvad?“ küsis Synne teki alla pugedes.

„Millest?“ ei saanud ma aru.

„Sellest Kadakamarjast. Ja mis Kadyl viga võib olla?“ täpsustas ta.

„Kuidas mina oskan seda sulle öelda. Selles asjas olen ma niisama tark kui sina,“ vastasin ja heitsin tema kõrvale. Kallistasin teda ja me jäime magama. Mu uni oli rahutu ja ärkasin võpatades, sest Kady haigus painas mu alateadvust.

Hommikul olin juba varakult köögis, keetsin endale kohvi ja lugesin läpakast ajalehti. Mingil ajal tuli Kadakamari vaikselt Kady toast. Mind märganud, astus ta kassisammul laua juurde ning istus ja silmitses mind. Ta koputas mõtlikult sõrmega lauale ja sõnas:

„Ma tean, et sa oled Kady endine abikaasa. Kady ei öelnud seda, aga ma tunnetan mõningast sidet teie vahel. Tean ka, et te olete rikkad, aga mitte sellest ei taha ma rääkida. Kady vajab tervendust. Tal on raske haigus, kuid ma ei saa aru, mis see on. Ainus, kes võiks aidata, on mees nimega Kasepalu Mart. Ma ei tea, kus ta elab, aga tean, et ta suudaks Kady haigusest jagu saada. Tean ka, et sinu naabrimees tegi sinu ja Synne pulmade ajal pahateo, aga sellest olen ma vait. Igatahes otsige Mart üles ja kõik saab korda. Tegelikult suudaksin ma ka ta ise leida, aga ma ei tohi sinu endist naist üksinda jätta.“

Ma punastasin Kadakamarja jutu peale, kuid tegelikult polnud ju mina süüdi, et Artur sellise lollusega hakkama sai. Vaatasin Kadakamarja tumedaid silmi ja noogutasin.

„Ma otsin ta üles, aga kas ta tuleb?“ pärisin.

„Tuleb,“ oli Kadakamari veendunud.

Tõusin püsti, kui uksest astus sisse rõõmsameelne Lauris.

„Hommikust, paps!“ hõiskas ta. „Kas viin ema roosid müüki?“

„Ole vaiksemalt,“ keelasin poega, „ema on raskelt haige ja vajab rahu. Sa tead, kus roosid on. Pane peale ja vii ära. Mul on vaja korraks Arturi juures ära käia.“

Lauris nägi Kadakamarja, kuid ei öelnud sõnagi. Alles siis, kui juba õues olime, küsis Lauris naise kohta ja ma selgitasin.

Sõitsin seekord Arturi juurde autoga ja tal polnud midagi selle vastu, et Mardi juures ära käia ning tuli lahkesti teejuhiks. Koos asusime teele ja jõudsime peagi Mardi juurde, kes elas sügaval metsa sees, kuhu viis kitsuke sõidutee.

Mart oli noorepoolne mees ning ta oli soliidsema ja puhtama välja­nägemisega kui Kadakamari. Ta kuulas meie jutu ära ja nõustus kaasa tulema. Koos Arturiga teda kaevu juures oodates lasin silmadel ­mööda hoovi ringi käia ja leidsin, et tegemist oli tõepoolest mõnusa ­elukohaga. Hoovis kasvasid suured pärnad, veidi kaugemal oli kuur ja täitsa uus välikemps. Kuuri seina ääres vedeles igivana looreha ja selle kõrval sajandivanune traktor. Hoov ise oli korras ja puhas. Puuriidad korralikult üles laotud ja keset õue ilutses isegi lilleklump, mis oli piiratud munakividega. Selle tegi Mart ilmselt ise, sest Artur oli öelnud, et Mardil naist ei ole.

Mart tuli ja istus koos meiega autosse. Sõitsime tagasi ja Mart läks Kadyt vaatama. Meie jäime õue halli ilma kätte ja ootasime tulemusi. Artur vajutas piibu näkku, toetas ennast vastu saunapuude riita ja vaatas silmi kissitades metsa poole.

„Kevad tuleb,“ mõmises ta.

„Tuleb,“ kinnitasin ja vaatasin samuti hallilt kumava metsa poole. „Huvitav, miks öökullid lõunamaale ei lenda?“ küsisin millegipärast.

Artur vaatas mulle imestunult otsa ja puhkes naerma.

„Lõunamaale jah. Nemad... Midagi peab ikka siia ka jääma,“ sõnas ta piipu popsutades.

Saime üsna kaua oodata, enne kui Mart uuesti õue tuli ja sõnatult mulle otsa vaatas.

„Kas midagi on väga halvasti?“ küsisin ehmunult.

„Ega kiita ole, aga õige suhtumise ja hoolitsusega saab ta terveks,“ tunnistas Mart ja ronis autosse. „Ma tulen teda veel vaatama, aga praegu viige mind koju tagasi,“ ütles ta, enne kui autoukse kinni tõmbas.

Seekord Artur enam kaasa ei tulnud. Läksin autosse ja viisin Mardi tagasi. Raha ma talle pakkuma ei hakanud, sest teadsin, et seda ta vastu ei võta.