Читать книгу Mis tähtsust sel on - Tiit Sepa - Страница 7

Raasikul oli rahvamajas koos ligi paarsada inimest ja esialgu ei saanud ma arugi, kes neist juubilar oli. Veidi hiljem taipasin siiski, et selleks oli vanem proua, kes koos abikaasaga laua külje peal istus. Oma vanuse kohta nägi proua väga soliidne ja nooruslik välja, juuksed kenad pruunid ja näolapp veel üsna sile.

Seadsime pillid üles ja võtsime kohad sisse. Nagu tavaliselt puhkes juba pärast esimest lugu meeletu ovatsioon, rahvale meeldis ja nii me muudkui mängisime.

Vahepeal tegime pausi ja istusime ka lauda. Mängides oli kõht täitsa tühjaks läinud ja pererahva arvates olnuks patuasi, kui me oleks söömata minema läinud. Vaatasin muigelsui, kuidas Oliver sülti mööda taldrikut taga ajas, ei tahtnud teine kuidagi taldrikul paigal püsida nagu ka Oliver isegi, kui me uuesti esinema läksime. Ikka oli ta saalis ringi liikumas ja tegi juubilari noorematele naissugulastele silma. Ritat paistis see veidi häirivat ja ta läks juubilari nooremate meessugulastega flirtima. Oliveri jättis see üsna ükskõikseks, sest tema võttis seda kõike vaid süütu mänguna.

Järgmine lugu oli pillisaateta, a cappella. Endise koorilauljana oli Valli meile selle ilusasti selgeks õpetanud. Meil oli paar samasugust lugu veel, aga neid me seekord ei esitanud. Aga see lugu tuli meil tõesti hästi välja ja külalised paistsid meie esitusega vägagi rahule jäävat.

Väike äpardus juhtus ka, kui hoogu läinud Oliver saali teises otsas korraga tasakaalu kaotas ja käpuli lendas. Külalised sellest siiski suuremat numbrit ei teinud ja meie jätkasime esinemist, kuni kätte jõudis viimane lugu. Sealt edasi pidi seltskond end ise lõbustama. Esinemise ajal tuli ette ka väike ebameeldiv vahejuhtum, kui üks ülearu vindine meeskodanik laua tagant meie juurde tuli ja tahtis vägisi Synnele musi anda. Suutsime siiski tema indu jahutada ning kõik lõppes rahumeelselt kirgliku meesterahva oma kohale tagasi toimetamisega.

„No eks see teil üks paras jama oli,“ arvas sünnipäeva korraldaja meile garderoobis arvet tasudes.

„Miks jama?“ vaidles Synne. „Väga tore ja meeldiv pidu oli,“ kinnitas ta ning meie teised noogutasime innukalt kaasa.

„Kena, kui te rahule jäite,“ sõnas mees pisut kohmetult. Jätsime hüvasti, võtsime oma asjad ja läksime Laurise bussi. Kokku oli lepitud, et Lauris viib minu, Synne, Valli ja Priidu otse linna torni ning Oliveri ja Rita tagasi Märjamaale või kuhu nad tahavad.

Hiljem selgus, et Rita ja Oliver olid läinud Valli ning Rita koju Märjamaal Eha tänavas. Noored elasid seal kohe täitsa perekonnaelu ja Oliver käis sealt isegi koolis. Kui see välja tuli, sai Priit oma endise naise käest hirmsa peapesu.

„Sa üldse ei vaata, mida su poeg teeb!“ karjus Linda. „Vähe sellest, et sul puudub igasugune kohusetunne, pole sul ka...“

„Mida mul pole?“ küsis mees ükskõikselt.

„Mis tähtsust sel on!“ nähvas Linda. „Midagi sul pole. Mis elu sa ise elad?“

„Mis tähtsust sel on!“ torkas mees vastu. „Vaata, mida sa ise teed.“

Viimaks tüütas see nägelemine meid ära ja Synne võttis Priidu telefoni.

„Linda, aitab!“ käratas Synne oma hüsteerilisele endisele kooliõele. „Sina elad oma elu nii, nagu sina tahad, aga anna ka teistele hingamisruumi. Midagi halba nad seal ometi ei teinud. Sinu sõpru ei mõista ju keegi hukka ja sul pole vaja Oliveri asja ees, teist taga materdada. Ta on juba küllalt vana, et teada, mida oma elust tahta.“

„No muidugi, sina oled ka nende poolel,“ vigises Linda vastuseks ja lõpetas kõne.

See kõik juhtus hiljem. Esialgu oli kõik rahulik ja Lauris viis meid torni. Meil polnud oma autot vaja, sest Synne sai igal ajal auto tellida, kui tarvis oli.

Õhtul istusime kõik koos meie korteris ja Synne tutvustas meile oma plaani.

„Ma võtan firma juhtimise uuesti üle, ehkki astusin omal ajal tagasi, aga mul on juba vastav kokkulepe olemas. Ma tahan selgust saada, mis toimub ja mis mahhinatsioonid siin käivad, aga ma vajan teie abi,“ selgitas Synne pehmele diivanile istuma vajudes. Ka meie istusime ja turgutasime end mahlaga. Väljas hämardus juba ning 23. korruse suurte akende taga hakkasid sädelema linnatuled. Olin seda vaate­pilti palju kordi näinud, aga ikka lummas mind meie all särav ja helendav Tallinn. Siiski ei tahaks ma kunagi linna paikseks jääda. Minu kodu on maal, keset põlde ja heinamaid metsa veeres, kus jalutamas käia.

„Me ei oska ju midagi,“ pomisesin ehmunult, sest finantsasjades olin ma üsna juhm.

„Arened ja õpid, midagi keerulist siin pole. Ma tahan, et minu ümber oleksid inimesed, keda ma saan usaldada, ja teie peale saan ma kindel olla. Kontorisse jäävad siiski veel mõned inimesed, kes aitavad teil toime tulla. Loomulikult maksan teile selle eest korralikku palka,“ rääkis Synne ja mulle tundus, et hetkel polnudki tegemist minu armsa koduse ja maalõhnalise kaasaga, vaid iseteadva ärinaisega, kes nüüd plaane tegi ja korraldusi jagas. Mõnes mõttes oligi see nii.

„Loomulikult ei saa te siin töötades teksades ja vabaajariietes ringi käia. Ülikondi siin jagub, nii et valige endale midagi meelepärast välja. Ka sinule, Valli, leiame üht-teist sobilikku,“ lausus Synne. Ta oli mulle ikka armas, aga tundus viibivat hoopis teises maailmas.