Читать книгу Mis tähtsust sel on - Tiit Sepa - Страница 6

Mart vaatas haiged üle, läks siis kööki ja istus laua taha. Ta jäi tükiks ajaks mõttesse, enne kui ta pilk selgines ja ta uuesti rääkima hakkas:

„Tegemist on millegagi, millega mina pole veel kunagi kokku puutunud. Teil on siin väga halb energia ja ma ei saa aru, mis selle allikas on. Soovitan teil haiged sellest majast ära viia ja vaadata siis, mis edasi saab,“ sõnas ta.

„Tähendab, sellel haigusel ei ole nime ega selget diagnoosi?“ küsis Synne.

Mart raputas pead ja tõusis püsti. Ta läks toast välja ja mina talle järele, sest pidin ta koju tagasi viima. Hea vähemalt, et ta niigi palju öelda oskas.

Tagasiteel helistasin Laurisele ja palusin tal bussiga meie juurde tulla, sest ainus koht, kuhu haiged viia, oli Vainu. Pidime nad aita paigutama, ehkki seal võis muidugi kitsaks minna.

Peagi oli Lauris kohal ja ütles, et oli aidas kütte sisse pannud. Eks tegelikult oli ju ait elumaja, mis oli kunagisest panipaigast ümber ehitatud. Talutasime ja tassisime haiged bussi ja sättisime nad võimalikult mugavamalt istuma. Sõitsime kõik Vainule ja mõistagi tuli ka Kadakamari meiega kaasa.

Sättisime haiged aita tubadesse laiali. Kuna seal oli meie kõigi ära mahutamiseks liiga vähe ruumi ning Priit, Valli ja Oliver tahtsid Kadaka­marjale appi jääda, siis tõi Lauris Synne ja minu Kurrule tagasi, sest ka Kady rooside eest oli vaja hoolitseda.

Olime nüüd suures majas kahekesi, kui mitte arvestada Synne isa ja Riinat, kes mõlemad olid paraja auru all. Me polnud aru saanud, miks isa siia tuli, sest korteri ta endale sai ja kõik peaks justkui korras olema, aga küllap jõuame seda veel küsida.

„Kas sinu mõistus võtab, mis siin toimub?“ küsis Synne väsinult ja viskas ennast voodile pikali.

„Ei võta. Inimesed langevad jalalt nagu kärbsed ja keegi ei oska öelda, mis neil viga on. Energia jah. Enne oli ju kõik korras ja meie maja ümber oli hea energia,“ seletasin ja heitsin samuti pikali. „Ega sa ennast halvasti tunne?“ muretsesin.

„Ei, ainult väsinud olen,“ vastas mu kallim.

„Heidame siis magama,“ arvasin ja embasin naist. Ta suudles mind ja me pugesime teki alla.

Järgmisel hommikul läksin oma läpakaga alla ajalehti lugema ja kohvi jooma. Synne magas alles. Kiikasin korraks ka kaksikute tuppa ja nägin, et Riina ja Ivan alles põõnasid ning tõmbasin ukse uuesti vaikselt kinni. Istusin laua taha ja lugesin lehti. Siis võtsin rätiku ja läksin konna­tiiki sulistama. Väljas alles ahetas ja Polly magas õndsalt oma kuudis ega pööranud minule vähematki tähelepanu.

Konnatiigist tagasi tulnud, panin penile süüa. Tegelikult poleks Pollyga ka siis midagi juhtunud, kui maja oleks paariks päevaks üldse inimestest tühjaks jäänud, sest koerale sai korralik ports ette pandud ja ta sõi alati vaid nii palju, et kõht täis oleks. Seepärast ei andnudki me talle vahel paar päeva süüa, aga loomapiinamine see polnud, sest Polly kauss ei saanud kunagi päris tühjaks. Kauss oli tal muidugi ­niisama suur, kui vanasti olid plekist silmapesukausid.

Tuppa tagasi jõudes avastasin laua tagant ka unise Synne, kes kohvi­tassi käes keerutas.

„Kummaline,“ ütles ta.

„Mis on kummaline?“ tundsin huvi, saamata aru, mida ta nimelt silmas pidas.

„Noh, see jama siin,“ lisas ta kohvi rüübates.

„Jah,“ kinnitasin ja võtsin lonksu oma juba jahtunud jooki. Panin tassi lauale ja läksin magamistuppa riideid vahetama. Sealt tagasi tulles mõtlesin minna Kady rooside eest hoolisema, sest väljas oli juba tasapisi valgeks läinud, ja Synne tahtis kaasa tulla. Ootasin siis ka tema ära.

Kasvuhoones oli mõnus ja soe. Isegi palav hakkas ja ma võtsin õhukese dressipluusi seljast. Sedasama tegi ka Synne. Nagu tavaliselt noppisime pungad ära ja kastsime siis lilli.

„Peaks Laurisele helistama, sest üksjagu õisi on jälle lahti läinud,“ mõtisklesin valjusti.

„Eks sa helista,“ vastas Synne ja jäi teraselt silmitsema midagi, mis jäi kasvuhoonest vasakule.

„Mis on?“ küsisin.

„Seal läheb üle põllu metsa poole üks mees. Ma ei tea, aga ta tundub mulle kuidagi kummalisena. Mine talle järele, aga nii, et ta sind ei märkaks,“ käskis Synne.

„Paljugi mis... Mõni talumees...“ puiklesin ja vaatlesin samuti meest. Tõdesin, et talumehe kohta oli ta natuke liiga peenelt riides.

„Mine! Ma tulen ka kohe järele,“ kamandas ta ja ma hiilisin kasvuhoonest välja. Läksin põõsaste ja puude taha varjudes salapärasele mehele järele ja kuna ma enamasti kõiki kohalikke teadsin, siis oli kohe selge, et kohalikuga küll tegemist polnud.

Mees läks ühe puu juurde ja toimetas seal midagi. Siis keeras ta ennast ümber ja tuli minu poole. Lootsin, et ta ei märka mind, aga ta märkas. Kiiresti oli mehe käes revolver ja ta tulistas mind. Minul polnud midagi, sest Synne eest saladuses hoitud püstol oli tuppa jäänud. Heitsin kiiresti lörtsi sisse pikali ega teadnud, mida edasi teha.

Kuulsin kahte kiiret lasku ja nägin, kuidas mees taarus. Hetke pärast kukkus ta pikali. Synne jooksis kiiresti minust mööda ja võttis maast mehe relva.

„Tule siia!“ hõikas ta mind.

Ajasin ennast sopasena maast üles ja läksin.

„Ma tunnen seda meest,“ sõnas Synne ja otsis ta läbi. Midagi erilist peale püstoli varupideme ta ei leidnud. Isegi dokumente mitte, aga mis neist dokumentidest enam, kui Synne teda teadis. Mind huvitas hoopis see, mida oli mees seal puu juures toimetanud, ja ma läksin asja uurima. Leidsin puuokste vahelt kummalise karbikese, millel vilkusid tuled ja külje peal oli lüliti. Klõpsasin lüliti välja ja tundsin korraga kummalist kergendust. Äng, mis oli mind viimastel päevadel vaevanud, oli kadunud. Synne tuli minu juurde. Ta võttis karbikese ja uuris seda lähemalt.

„Minu arvates on tegemist mingi psühholoogilise mõjutajaga, aga millega täpselt, ei oska ma öelda. Lasen mõnel asjatundjal selle üle vaadata, ehk oskab tema selle kohta midagi täpsemalt öelda,“ sõnas Synne.

„Loomulikult,“ olin ma nõus.

Olime kindlad, et jala polnud mees siia tulnud. Sellepärast läksime võõrast autot otsima, mis arvatavasti pidi olema kusagil siinsamas lähedal. Enne kutsus Synne välja politsei, aga mina helistasin Laurisele.

„Paps, see on uskumatu, aga kõik haiged on jalul. Isegi ema. Ta on küll nõrk ja tuigub, aga suudab liikuda,“ rääkis Lauris õhinal.

„Ma sul tuigun!“ kuulsin ma Kadyt käratavat.

„Arvata on,“ kinnitasin, kuid rohkem ma pojale ei rääkinud. Keegi tahtis meid väga haigeks teha ja võib-olla isegi tappa. Millegipärast ei mõjunud see aparaat Synnele ja mulle, kuigi ilmselt olime just meie sihtmärk, haigeks jäid hoopis meie lähedased. Samuti ei mõjunud see põrgumasin Vallile, Priidule ja Oliverile. Esimene, kes langes, oli Kady. Gripp jah. Kukele need tohtrid!

Üsna varsti leidsime tõepoolest musta Audi ja uurisime sõidukit lähemalt. Mitte ühelgi külamehel polnud sellist ja arvata oli, et see kuulus tollele mehele, kes nüüd metsaservas lamas ja keda politseinikud uurisid.

Katsusin autoust ja avastasin, et see oli lahti. Kiiresti otsisin koos Synnega auto läbi ja mu kallis naine leidis auto kindalaekast mingisugused paberid, mis ta kiiresti endale põue peitis. Lõime uksed uuesti kinni ja tulime tulema. Enne silmitses Synne teraselt auto numbrimärki.

„See on firma auto,“ nentis ta.

„Millise firma?“ küsisin mõistmatult.

„Meie oma,“ ühmas naine ja vangutas pead. Selge siis, kust kohast ta meest teadis.

Lauris viis ema roosid linna ja tagasi teel tõi ka meie kallid haiged Kurrule tagasi. Poleks Kadakamarja olnud, oleks kogu lugu ilmselt mõne laibaga lõppenud, aga just tema hoidis halva energia eemal, nii et kõige hullem jäi tulemata. Kui ta tahtis hakata tagasi koju minema, palusid kõik jumalakeeli, et ta veel mõneks päevaks jääks. ­Kadakamari mõtles natuke ja sõnas siis:

„Mis ma teie raiskadega ikka teen.“

Ja jäi. Meil oli selle üle väga hea meel.

Ka Riina ja Synne isa toibusid tasapisi ja tulid tuigerdades kööki. Nad olid näljased, sest olid ju mitu päeva toitunud ainult odraleemest. Sellepärast kutsusime ka nemad sööma.

„Hinno,“ lausus Riina haledalt ja vaatas mulle sellise pilguga otsa, mis oleks isegi presidendil jalad nõrgaks võtnud, ainult mitte minul.

„Mida?“ küsisin.

„Kas pärast sööki poleks võimalik...?“

„Hea küll,“ ütlesin ainult ja minu kiire nõustumine isegi ehmatas Riinat, aga ma olin selle päeva sündmustest juba nii tüdinud, et ma lihtsalt ei viitsinud temaga jageleda. Teadsin juba ette, et nagunii oleksin ma viimaks järele andnud ja sõit oleks läinud Märjamaa Säästumarketi poole. Ka Synne lõi käega ja ajas isaga vene keeles juttu. Isa tahtis ema haual ära käia ja me lubasime seda järgmine päev teha. Ivanil oli selle üle väga hea meel.

Nüüd hakkas Kadakamari isegi suhtlema ja vaikselt vestles ta Valliga meist veidi eemal. Ma kuulsin vaid seda, et Kadakamari lubas Valli seljavalusid uurida. Vallil oli kunagi vägivaldne mees, kes oli teda peksnud, ja sellest oli ta saanud vist närvipõletiku või midagi taolist. Vahel olid tal nii ägedad valud, et pidi mõneks tunniks voodisse heitma.

Rita ja Oliver miilustasid omaette. Priit suhtus sellesse ükskõikselt, kuid Oliveri ema Linda oli poja armumisest kuuldes lärmi löönud ja arvanud, et pojal on veel vara naistega tegeleda. Oliver sellest muidugi ei hoolinud ja Ritalgi polnud selle vastu midagi. Valli oli esialgu ikka pisut endast väljas olnud, kuid hiljem siiski olukorraga leppinud.

„Mis mu roosidest on saanud?“ muretses Kady.

„Elus ja terved,“ ühmasin jopet ja autovõtmeid võttes, et alevisse sõita. Riina tahtis minuga kaasa tulla ja ma vaatasin naist kriitiliselt.

„Mine loputa nägu ära ja kammi juukseid,“ käskisin. Riina tormas mu korraldusi täitma.

Ka Priit ja Valli otsustasid meiega kaasa tulla. Valli tahtis oma maja kütta ja Priit samuti oma elamise üle vaadata. Ma viisin nad koju Märja­maale, ise sõitsin Riinaga edasi poodi.

Riina võttis oma õlled ja mina vaatasin niisama ringi. Kodus otseselt millestki puudust polnud, aga natuke maitseaineid võis ikka võtta. Seal ma siis kohtusingi vana koolivennaga.

„Hoi, Hinno!“ hõikas ta ja ulatas mulle oma käe. „Näe, kus trehvasime.“

„Marek, sina. No tere,“ vastasin ma sõbra kätt surudes. „Kuidas kulgeb?“

„Nii ja naa. Aga sa ise? Kas sa ikka maalid ja kasvatad oma poega?“

Muigasin.

„Poiss on juba suur ja elab oma elu, aga mina ikka vahel maalin, kui aega saan,“ tunnistasin tagasihoidlikult.

„Ja kas sa elad sellest ikka ära?“ muretses Marek.

„Vahel on kitsas käes, aga tulen toime,“ vastasin naerdes. Ma ei hakanud klassivennale rääkima, kuidas asjalood tegelikult on.

Rääkinud pisut ühest ja teisest, läksin ma maitseainete ja Riina õlle eest maksma. Juhtus aga nii, et tulime Marekiga poest välja ühel ja samal ajal. Lehvitasime teineteisele ja samal ajal vaatas ta üllatunult, kuidas ma kallisse Hondasse istusin. See oli ebamugav hetk, aga ma ei hakanud ju ometi mööda parkimisplatsi ringi tuiama.

„Kes see oli?“ küsis Riina juba autos pudelit lahti keerates.

„Vana sõber,“ mühatasin ja võtsin suuna tagasi Naistevalla poole.

Järgmisel päeval sõitsin koos Synne ja tema isa Ivaniga Rapla poole, sest isa tahtis minna oma naise ja Synne ema hauale. Ivan oli terve tee mõtteis ja vait, samal ajal vestlesin ma vaikselt Synnega. Ega temagi eriti roosilises meeleolus olnud, sest talle meenus lapsepõlv, ema ja kõik muu. Talle oli see raske aeg olnud. Ema pidi üksi kolme lapsega toime tulema, sest isa oli kusagil ilma peal.

Surnuaias läksime ema hauale ja Synne pani sinna lilled, mis ta ostnud oli. Nägin, kuidas Ivan kalmu juurde põlvitas ja mulle tundus, et ta nuttis. Ta armastas ikka veel naist, kelle ta juba aastakümneid tagasi hüljanud oli või vastupidi. Mina ju ei teadnud, mis nende vahel tookord juhtus, ja küsima ma ka ei hakanud. Ma seisin lihtsalt eemal ja jälgisin isa ning tütart, kuidas nad seal kahekesi olid. Ivan oli täna täitsa kaine. Tagasiteel ta küll palus, et ostaksime talle mõne õlle, ja Synnel polnud selle vastu ka midagi.

„Tegelikult tulingi ma selleks, et ema haual ära käia,“ rääkis Ivan vene keeles. „Emal oli ju paar päeva tagasi sünnipäev, ta oleks kuuekümneaastaseks saanud.“

Synne ema oli juba üle kümne aasta surnud, ta oli siit ilmast üsna noorelt lahkunud. Synne oli maininud, et emal oli olnud südame­reuma ja neerud ei töötanud korralikult.

„Oleks saanud,“ kinnitas Synne, kes ise oli saanud nüüd kolmkümmend kaheksa.

Vanusest hoolimata nägi Synne väga hea välja ja keegi poleks ealeski tema tegelikku vanust osanud ära arvata. Synne ütles kord, et kui keegi hakkab talle vananemise pidu korraldama, siis laseb ta selle indiviidi maha ega tunne kahetsust ka. Sellepärast lasime tal endal toimetada ega kinkinud talle peale lillede midagi. Sellest hoolimata oli ta sünnipäev ilusasti, rahulikult ja mõneti isegi pidulikult sujunud, sest egas Rego ja Madis ju teadnud, kuidas Synne oma kodakondseid ähvardas, ja tulid ikkagi suure pakiga, mille sees oli hiiglaslik nukk.

„Las plika mängib natuke,“ sõnas Rego naerdes ja Madis noogutas. Kelly ja Jaanika hakkasid asjalikult toimetama ja Synne ainult sisises. Viimaks puhkes ta naerma ja taris suure nuku meie magamis­tuppa. Ühel ööl ma isegi ehmatasin, kui üles ärgates seda peletist nurgas nägin. Jah, tookord sujus meil pidu kenasti. Amatsooni mõõtu Jaanika, kes oli sobilik kaaslane oma hiiglasekasvu mehele Madisele, ja tilluke Kelly nagu nööpnõel Rego kõrval. Vahva pidu oli.

„Mis sa nii mõttesse jäid?“ küsis Synne mind togides.

„Ah, niisama,“ ühmasin ja keerasin Rapla teelt Märjamaa peale. Veel enne Kurrule jõudmist helistati mulle ja kutsuti juubeli tähistamisele. Maailma juhivad vist tõesti mingid egregorid. Meie räägime juubelist ja kohe kutsutakse meid juubelipeole esinema.

Rääkisin ka Synnele kutsest ja mu kallim kostis:

„Peame ka teistega rääkima. Ma tahtsin ka linna minna, et lasta seda karpi uurida, aga vaatame...“

Ütlesin helistajale, et peame ka teiste ansambli liikmetega nõu pidama ja helistame tagasi. Sellega esialgu asi jäigi.

* * *

Priit ja Valli olid põhimõtteliselt esinemisega nõus, Oliverist rääkimata. Kahtlesime, kas Rita suudab pärast haigust esineda, kuid tüdruk kinnitas, et kõik on väga korras ja tal pole midagi viga.

Helistasin tagasi ja ütlesin, et tuleme esinema. Pärast ürituse lõppu oli Synnel plaanis linnas ära käia ja kutsus mind kaasa. Muidugi olin kohe nõus. Seekordne pidu pidi toimuma Raasikul sealses rahvamajas, kuhu oli üüritud suur saal, aga selleni oli veel paar päeva aega. Seni tegeles Kadakamari Valliga, püüdes teda seljavaludest vabas­tada. Täielikult see küll ei õnnestunud, aga mõningast leevendust tõi siiski. Nii et Valli oli üsna rõõmsal meelel valmis meiega ­kaasa laulma.

Kady oli jälle tujust ära ja turtsus iga väiksema asja peale. Ta leidis, et tema elu on hukas ja roosid toovad ainult ajutist lohutust. Ta tahtis korraks ära käia Pärnus oma korteris ja palus meil seni lilledel silma peal hoida. Lubasime seda teha ja Kady sõitis oma Daewooga minema, andis lubaduse kindlasti selleks ajaks tagasi tulla, kui meie ­esinema läheme.

Priit ja mina mängisime ateljees ajaviiteks pilli, Synne koristas ­kööki ja teised tegelesid roosidega. Korraga peatas Priit mängu ja vaatas mulle teraselt otsa.

„Mis sina sellest arvad, et ma nüüd Valliga koos olen?“ uuris ta.

„See on ju tore, kui te sobite,“ arvasin.

„Minu meelest ka. Valli meenutab siiamaani seda pidu, mis te talle juubeli puhul korraldasite,“ rääkis Priit ja pani kitarri nurka. Kuna olin lubanud tal ateljees suitsetada, siis avas ta akna ja süütas sigareti. Suitsu aknast välja puhudes, mõtles ta millegi üle pingsalt.

Riina vaatas ukse vahelt sisse ja kutsus mind. Ma teadsin juba, mida ta tahtis.

„Kuule Hinno, Ivan ja mina siin natuke veel...“ sõnas ta.

„Kuule, Riina, aitab küll!“ käratasin.

Veel natuke aega luninud, loobus ta viimaks, sest ma ei andnud järele.

Läksin tagasi ateljeesse, istusin diivanile ja sirvisin veel meie laulutekste.

Pärast lõunat tuli Artur meile ja pani köögilauale suure tüki lambaliha.

„Katrin saatis,“ lausus mees lühidalt ja istus.

„Mille eest?“ küsisin.

„Kuna te meid pulmadega nii palju aitasite,“ kostis Artur.

„Ole nüüd. See on ju loomulik, et naabrid üksteist aitavad,“ sõnasin ja istusin Arturi kõrvale, et temaga mõni sõna juttu puhuda. Ka Priit tuli meie juurde ja meil oli mõnus sedasi koos istuda. Valli ja Rita hakkasid lammast moorima. Õhtu sujus õdusalt ja rahulikult. Istusin koos Priiduga laua taga ja me ajasime vaikselt juttu, samal ajal kui naised toimetasid. Üldse oli see imelik, et meie nii-öelda perekond oli nii suureks paisunud. Meenutasin neid aegu, kui Lauris ja mina kahekesi Vainul elasime ja Riina meil koduabiliseks käis.

Hommikul sättisime ennast kontserdile ja ootasime Laurist. Varsti poiss tuligi ja me istusime bussi.

„Kas mängime ikka võimendusega?“ küsis Oliver.

„Muidugi,“ vastasin. „Me saame seda ju timmida nii kuidas vaja.“

Synne ja Valli ajasid omavahel juttu ja arutasid midagi. Alguses tundus, et Valli ei taha Synne ettepanekuga nõustuda, kuid viimaks rääkis Synne ta vist nõusse.