Читать книгу Aegade julm laul - Tiit Tarlap - Страница 3

Politseijaoskonna kapten, kelle juurde Ivoril olid topeltsaatekirjad, jättis lõdva ja väsinud mulje. Kui täpsem olla, jättis ta mulje mehest, kes on olnud tegus ja treenitud, ent kes praegusel ajahetkel ei leia enam vähimatki põhjust tegus olla ja edasi treenida, kuna sellel pole enam mingit mõtet. Hallisegune habemeoras teadupärast neljakümneses kortsuvagudega näos – mis andis talle praegu pigem kuuekümnese väljanägemise – väljendas samasugust minnalaskmist, nagu seda võis märgata igal pool.

Politseijaoskond, mis pidanuks sisendama austust korra vastu ja kust lähtuvad võimuniidid olid tema mõjualaks määratud territooriumil varem hõlpsasti distsipliini hoidnud, kippus meenutama kindlust, kus moraal on murenenud ning kust kaitsjad pole laiali jooksnud ainult seetõttu, et nad ei tea, kuhu õigupoolest joosta ja kas mujal pole mitte veel hullem.

Ühel kaootiliselt segi ja tolmunud pabereid täis kuhjatud laual istus lõdvas poosis ning jalgu kõlgutades seersanditunnustega mees, kratsides ühe käega pooleldi avatud mundrikuue alt paistvat karvast rinda. Teises käes oli tal mingi loetamatu sildiga pudel, kust ta rüüpas vedelikku, mida turgutavaks karastusjoogiks oli küll raske pidada.

Kõrval lükkisid mitu mitte just kõige määrustepärasemas mundris meest padruneid kettakujulistesse automaadisalvedesse. Seda kraami paistis veel jaguvat. Meeste kõhnadest raseerimata nägudest polnud kuidagi võimalik välja lugeda, kelle vastu nad oma relvastust ette valmistavad. Kummikuulidega tegu igatahes polnud.

Kapteni erakabineti klaasseinte kaheldav läbipaistvus reetis, et koristaja kätt polnud nad juba tükk aega tunda saanud. Sama kehtis põranda kohta, kus vedeles ebamäärast päritolu prahti ja kokkukäkerdatud paberinutsakaid. Kõik jättis mulje kriisiolukorrast, kus pisiasjadest enam ei hoolita. Või mis kriisiolukorrast siin rääkida sai? Pigem sõjaolukorrast, kus kaotus oli juba ette määratud.

Ivor, kes polnud Tsitadellist paar nädalat välja saanud, ei kujutanud enne tänast ettegi, et allakäik ja häving nii kiiresti eskaleeruda võisid. Asi polnud ju üksnes jaoskonnas. Jaoskond oli üksnes laostumise üheks näidiseksemplariks. Lootusetust oli ta näinud kogu teel jaoskonnani. Kohe sealtpeale, kui Tsitadelli väravad tema taga sulgusid. Et lasta ta tänavaile, mis alles hiljaaegu olid olnud samuti linn, aga nüüd moodustasid purustatud vaateakendest, koristamata prügist ning rusudest takistusraja üksikute ehmunult hiilivate jalakäijate ja veel harvemate sõidukite jaoks.

„Praegu on päev,” nentis Ivori käsutusse antud soomustatud auto juht. „Saagijahile valgutakse öösel – kuni leidub veel, mida võtta. Elanikkond on vähenenud vist oma kolme neljandiku võrra või veel rohkem – kes seda praegu täpselt öelda oskaks. Siin pole enam toitu. Või õigemini, toitu leidub veel küll, aga kui see pole riknenud, on jõugud sellele käpa peale pannud ja jagavad jaopärast – kuulekatele.”

Kõikide sõda kõigi vastu, mõtles Ivor. Olukord oli masendav juba siis, kui ta eelmisel korral Tsitadellist väljas käis, aga mahtus kuidagi veel „korraliste” tänavarahutuste raamidesse. Nüüd oli kriitiline piir ilmselt ammu ületatud.

Ta nägi rusudes tänavatel vähemalt kaht laipa, mille vastu keegi enam huvi ei tundnud. Kui palju neid veel silma eest varjatuna kuskil lebas? Varsti võtavad haigused võimust. Haigused, mille kollapsis tsivilisatsioon on ammu unustanud ning mis töö lõpule viivad.

Ja ometi oli siin kunagi linn. Just see siin tollal linn oligi. Praeguseni säilinud ja Tsitadelliks kutsutav ala oli toona vaid Hills, piiratud ja üsna hästi valvatud territoorium, kuhu varjusid üha enam getostuva hiigellinna rikkamad kodanikud, et säilitada oma kaitstud elustiili igast küljest ähvardava anarhia ja vägivalla eest.

Ivor ei olnud kunagi sügavamalt järele uurinud, kust taoline nimetus pärines. Tsitadelli eraldas muust linnast tõepoolest madal küngasteahelik, mis oli ammu hooneid täis ehitatud. Ent need olid Sayeri künkad, nii et olnuks kõigiti loogiline, kui ka linnaosa oleks kutsutud Sayeriks. Ähmane mõtteseos viitas, et Hillsiks võis rahvasuu selle rahu ja heaolu saarekese nimetada Los Angelese järgi, mis oli aastakümnete eest koletislikus maavärinas rusuhunnikuks raputatud ning kus Beverly Hillsis oli omal ajal samuti rajatud taoline turvaline tsitadell. Millest nüüdseks oli jäänud vaid mälestus.

Nimetus polnudki oluline. Ka seda linnajagu siin ei kutsutud enam ammu Hillsiks vaid lihtsalt Tsitadelliks. Ja sellele ei vaadatud väljastpoolt kuigi heatahtliku pilguga. Miks pidigi – nende vaatekohast, kel polnud ealeski lootust pead tõstva kaose keskelt sinna varjule pääseda?

Mida aga kadestajad ei teadnud, oli kurb tõsiasi, et ka see kindluse ja ohutuse saareke ei olnud nüüdseks enam kuigivõrd kindel ega ohutu. Ei, mitte hiiglaslikule perifeeriale omase seadusetuse ja vägivalla tõttu, mida Tsitadellis endiselt vältida õnnestus. Lihtsalt varude kohaletoimetamine transpordikopterite abil muutus järjest problemaatilisemaks, kuna kütuseressurssid kahanesid ning läks järjest raskemaks neile lisa hankida. Ja maad mööda ei saanud praegu varustamisele mõeldagi. Voorid oleks lagedaks riisutud juba ammu enne kohalejõudmist – võibolla isegi kohaletoojate endi poolt. Lisaks kummitas oht, et äkki varsti ei olegi enam kusagilt midagi tuua.

Lisaks hulgalised pisiasjad nagu elektrivarustus või veevärk ja kanalisatsioon, hoonete kütmine ja prügi äravedu. Kõik see, millele pööratakse tähelepanu alles siis, kui nendega midagi korrast ära läheb. Võib-olla tuleb ka Tsitadellist varsti põgeneda maale, kuhu olid haihtunud need kolm neljandikku kui mitte juba viis kuuendikku ümbritsevast elanikkonnast. Et kanda koos endaga ka sinna näljahäda ja puhkevad epideemiad.

Teistele riikidele ja suurlinnadele ei tasunud loota. Kaos oli ületanud kriitilise piiri ning ühtäkki valla pääsenud igal pool, New-Yorgis ja Pariisis, Moskvas ja Londonis, Tokios ja Bombays. Suurriikidest polnud midagi täpsemat teada ainult Hiina kohta ja kellelgi polnud aega seal toimuvat ka uurida, aga mitmed märgid näitasid, et selleski regioonis ei olnud asi enam kaugeltki päris õige.

Näis, nagu oleks raevust ja ebavõrdsusest keema läinud globaalne maailmasüsteem ühtäkki kõikjal korraga kaane pealt ära löönud. See plahvatas nagu pomm. Väikelinnadest ja küladest, mis olid esialgu säilitanud oma inimnäolise elukorralduse, käisid – ja tõenäoliselt käivad veel – üle rüüstajate hordid nagu katk, levitades ka tõelist katku, mis tappis kolme-nelja päevaga ning mille vastu keegi polnud veel vaktsiini leidnud. Ja kui ka leiaks, siis kes suudaks selles kaoses seda levitada?

Suured sõjad olid globaliseerunud ja läbipõimunud majandusega maailmas ammu mõttetuks muutunud, sest kes kellega õieti sõdima pidi? Kunagised hiigelarsenalid roostetasid ja neid likvideeriti aegamööda. Pealetulevat uut kraami – sedagi ainult sõjatöösturite meeleheitlikul survel – valmistati aina vähem, ehkki järjest kvaliteetsemat. Sellest piisas, et sekkuda paariariikide pisikonfliktidesse või õigemini nende konfliktide peatamisse.

Praegused sündmused näisid olevat sama mõttetuks muutnud ka valitsused. Nad oleksid pidanud püüdma luua organiseerituse saarekesi keset tekkinud kaost ja liitma selle juurde üha uusi alasid, kuni kord on jälle taastatud, kuid ei suutnud sellega hakkama saada. Kõikvõimalikud parteid olid aastakümneid tegelnud vaid üksteise kõrvaletõrjumisega, nii et nad ei mäletanudki enam, et peaksid õigupoolest kodanikke esindama ja nende huvide eest hoolt kandma. Heaolu oli nende arvates ju niigi üldine. Kes aga heaoluni ei küündinud, oli lihtsalt äpu ega väärinudki paremat.

Ja nüüd olid valitsuste – ja ka opositsioonide – liikmed paraku kõige ebapopulaarsemad isikud maamunal. Sest nemad oleksid pidanud küpsevat katastroofi, pingete aastakümnete pikkust paisumist ette nägema ja selle ärahoidmiseks midagi ette võtma, ent tegelesid selle asemel vaid neile valimishääli kindlustavatele huvigruppidele meeldimisega ja igal viisil parteikassade täitmisega. Kõigel muul lasti omasoodu pehkida, peaasi, et järgmistel valimistel endiselt häältesaak kätte saada ja siis saavutatud positsiooni kasutades neli aastat taas segamatult isiklikku kasu taga ajada.

Tõsi, leidus üksikuid sotsiolooge, kes tegid juba ammu hoiatavat häält. Aga millal nad seda ei teinud – põhiliselt selleks, et neid tähele pandaks ja paremale ametikohale edutataks – mõneks nõunikuks või konsultandiks. Ja kes neid ikka kuulas?

Nüüd jäi poliitikutel üle päästa inkognito ainult omaenda ning lähedaste nahk, kui seda ei võtnud mõni juhuslik marodööride kallaletung, valla pääsevad haigused või midagi muud ettenägematut samas vaimus. Hullunud massiga tundmatuna kaasa käratsedes võiski pääseda – iseasi, kui kauaks. Ja see kehtis kõigi kohta. Ainus, mida päris kindlasti teha ei võinud, oli tunnistada, kes nad varem olid.

Iga püssidega, veel parem kui kuulipildujate või granaadiheitjatega varustatud jõuk oli turvalisuse tagamisel usaldusväärsem kui valitsused. Kuni see ei kohanud veel suuremat kampa, kes kavatses mingil territooriumil oma jõugu riigikese kokku klopsida.

Tõsi, jäid veel tsitadellid nagu see siin. Neid jagus küllaga üle kogu maailma. Aga neil ei olnud jõudu välisilma mõjutada. Nad püüdsid ainult meeleheitlikult ise vastu pidada. Ning nendegi puhul tekkis küsimus, kui kaua nad suudavad? Sest nende funktsioneerimine oli paratamatult seotud välisilmaga, viimane aga…

Kõik need troostitud tunded ja teadmised peegeldusid praegu ka Ivori ees seisva jaoskonnaülema kapten Husaki kõikenäinud, habemetüükas näol. Lisaks ilmselgele soovile viibida ükskõik kus mujal, ainult mitte siin.

Kuid nagu Ivor teadis, oli leitnandist kõrgematel politseiametnikel õigus Tsitadelli sissekirjutusele nii enda kui oma pereliikmete jaoks ja seega pidi kapten Husak just nende pärast püsima oma arvatavasti mõttetuks muutunud postil.

Miks tegid seda tema alluvad, jäi vastuseta. Nagu ka see, mille tarvis nad praegu oma relvamagasine hoolikalt lahingpadruneid täis toppisid. Võib-olla valmistuti mõnele seni rüüstajatest avastamata konservilaole ise käppa peale panema, et saak mustal turul millegi väärtuslikuma vastu vahetada.

Kapten uuris nohisedes Tsitadelli rajooni pitseriga volitust ja sinna juurde Tsitadelli linnaosa vanema kantselei enda korraldust osutada Ivor Rennikile igasugust abi kõigi võimaluste piires. Missugust abi Ivor konkreetselt vajas, dokumentides ei seisnud. Tõenäoliselt ei teadnud seda ka väljastajad ise. Tsitadelli ametiasutustes valitsevat tohuvabohu ja ületöötamist arvestades ei tundnud nad selle vastu arvatavasti ka huvi.

Igaks juhuks oli Ivor Teadusuuringute osakonna direktorile, kes need paberid hankis, koguni südamele pannud, et too võimaluse korral asja sisust ei räägikski. Kellelgi polnud vaja teada, et mingil näiliselt tühisel tüübil jätkub jultumust kasutada Tsitadelli seni veel kõikvõimsat abi selleks, et päästa oma pere kaosest, loendamatute hädade käes tõmblevast ja elus põrguks muutunud välislinnast. Ja tahta neile veel ka kohest sissekirjutust pühamast pühamaks muutunud Tsitadelli, kuhu polnud lootust pääseda isegi palju tähtsamate isikute omastel kui seda on mingi ajaloodoktorant, kelle enda järele poleks ulgunud ka ainuski välislinnas veel ära söömata krants.

Direktor Lessingi õnnetuseks – ja Ivori õnneks – ei saanud Teadusuuringute direktor oma tühise alluva soovi kuidagi eirata. Sest muul ajal ka ise üldskaalal suhteliselt tühine mees oli nüüd – mil Tsitadelli juhid ja teisedki veel säilinud võimustruktuurid olid puhkenud häda sunnil nõus kinni kahmama igast viimasestki õlekõrrest – muutunud ootamatult tähtsaks meheks, kelle soove ei saanud arvestamata jätta. Ivor Rennik oli aga koos veel kolme kaaslasega just see õlekõrs, ilma milleta ka direktor Lessing ei oleks enam hoopiski nii tähtis mees. Seega jäi tal üle oma noorepoolse, aga hädavajaliku alluva ultimaatumi peale üksnes suu kriipsuks tõmmata ja suurema puiklemiseta käsupaberid muretseda.

Inimlikult sai ta Ivorist ju arugi. Seda tähendasid lahkumissõnad, kui noormees temalt saadud autol – taas Tsitadelli omandus – oma enam kui ebakindlale teekonnale asus: „Olgu sul õnne. Ehk ikka leiad veel kellegi.”

Nüüd seisis Ivor Tsitadellile lähimas välislinna politseijaoskonnas, eiras kindlameelselt siin valitsevaid laostumise ja allakäigu tunnusmärke ja tutvustas kaptenit oma volitustega. Need olid nii tõhusad, kui üldse olla said, nii et Husak – oma nime polnud ta öelnud, see paistis vaid nimesildilt rinnas, samuti määrdunud klaasukselt – ei püüdnudki end välja keerutada, kui väga ta ilme ka vastumeelsust ei väljendanud.

„Ja mida ma teie heaks siis teha saan?” küsis ta toonil, mis väljendas, et parema meelega piirduks ta tassi suhkruta tee pakkumisega.

„Ei midagi erilist. Pean Grinti rajooni jõudma ja sealt mõned inimesed leidma.”

„Ei midagi erilist!” osatas Husak. „Praegustes oludes kuluks ainuüksi minekuks vähemalt kaks tundi. Mu tosinast autost on seitse tänavatel vedelev vanaraud, neli on meestega väljas ja viies…”

Ta tegi käega liigutuse, mis väljendas arvamist, et tema kaela peale saadetud Rennik ei tahagi kuulda, mis on viiendaga, aga otsustas siis ümber ja selgitas, et kui selle sisemus kord verest puhtaks saab, ei jõuaks sellega pimeda tulekuks enam tagasi ja selleks ajaks on linna peal ammu jälle põrgu lahti.

„Ma ei vajagi autot,” ütles Ivor. „Mul on oma, ja juht samuti. Ma vajan hoopis teejuhti. Me ei kihuta siin vist mööda avaraid magistraale, kui ma ei eksi. Nii palju kui Tsitadellist siia tulles näha võis, tekib võrdlus pigem miiniväljaga. Või nimetada seda ehk kõrgema taseme takistusribaks?”

„Kesklinna sildu hoitakse aeg-ajalt tule all,” lisas Husak omalt poolt. „Keegi siin ei tea, miks just ja millal. Banded on paremini informeeritud kui meie, millal neile soovimatuid konkurente võib oodata. Aga üle kaugemate sildade tuleb tee veel pikem ja ega tea, mis sealgi käimas on. Siis jääte suisa öö peale ja see, julgen öelda, ei ole lustipiknik.”

„Ka mina tahaks tänase päevaga toime tulla,” nõustus Ivor. „Muidu panevad nad Tsitadellis veel sõiduki kuritarvitamist pahaks. Eks meilgi ole kitsas käes. Uut kraami pole juba teab mis ajast juurde tulnud.”

„Mis sul siis on?”

„Mul on „Wilson Grand”.”

„Viimane mudel?” kerkisid Husaki kulmud kõrgemale.

„Viimasest järgmine. See pole seeriatootmisse veel jõudnudki. Ma ju teadsin, kuhu tulen.”

Kapten lasi vaikset vilet. „See on siis ju pigem amfiibtank, ainult ilma kahurita. Silla muret sul seega ei ole. Sõidad lihtsalt üle jõe nagu valaskala.”

„Kaardist pole praeguses olukorras ikka abi,” tuletas Ivor meelde. „Nii et see teejuhi probleem.”

„Käsk on vanem kui meie,” ohkas Husak. „Teejuhi saad.”

Vahepeal oli suurde tööruumi veel mehi tulnud. Küllap oli üks või ka kaks neljast veel käigus olevast patrullautost reidilt naasnud. Või mis patrullimisest siin rääkida. Pigem katsuti linnas toimuva kohta vaid luuret teha, et oleks kõrgemale poole olukorrast midagi ette kanda ja seejuures ise ühte tükki jääda. Kapten avas ukse ja viipas ühe mehe enda juurde.

„Seersant Rolle,” esitles ta umbes kolmekümnest jässakat meest. „See siin on härra Rennik Tsitadellist endast. Ta vajab teejuhti Grinti piirkonda, nii et võta see sõit ette. Sa tunned sealseid olusid kõige paremini. Transport on tema poolt.”

„Meilt kogu see tee Grinti?” kordas pigem elavat arsenali kui politseiseersanti meenutav mees vastumeelselt, nagu oleks talle pakutud sundpuhkust Lõunapoolusele ilma telgi ja proviandita. „Kas siin asutatakse mingit enesetapjate klubi? Ja et vaid ühe masinaga?”

„Aga see pole lihtsalt masin vaid „Wilson Grandi” uusim mudel,” seletas kapten rõõmsat ilmet ette manades, mis tal just päris ehtsalt ei õnnestunud. „Saad veel enne surma seda imet katsetada. Üks kuulikindel „Wilson Grand” on just õige pill läbi linna tiiru tegemiseks. Saame meiegi pildi ette, mis mujal õieti lahti on.”

„Nägin jah sisse tulles üht imeriista,” noogutas Rolle. „See on siis teie oma? Ainult et rakettmürsu puhul pole miski kuulikindel.” Ta heitis Ivorile, kes talle selle õnnetuse kaela tõi, morni pilgu.

„Käsk on vanem kui meie,” kordas kapten juba enne öeldut, seekord alluva ees mitte ohates, vaid võltsoptimismiga.

„Noh, Grinti kant ise olla siiani veel päris rahulik,” arutles seersant. „See ju peaaegu ei olegi linnas. Kuigi üleeile olla justkui seal ka midagi juhtunud Küsimus on teekonnas sinna.”

Ta heitis Ivori suunas veel ühe sünge pilgu. Praegu oli selleks muidugi konkreetne põhjus, aga ka muul ajal ei vaadanud välislinna asukad kaitstud ja privilegeeritud Tsitadelli inimesi kuigivõrd teistsugusel moel. Neid, keda on jäetud lausvihma kätte – või praeguses olukorras inimlikku laadi loodusjõudude meelevalda – ei saanud just suures ebaõigluses süüdistada, kui nad kõigi ühistööna loodud, aga vaid väheste jaoks määratud „vihmavarju”-aluse asukaid sel viisil seirasid.

Mitte just väga ammu oli Ivor ise niisamuti vaadanud. Veidi enne seda, kui ta oma juhusliku geneetilise sobivuse tõttu asendamatuks muutus – sest temasuguseid oli tsivilisatsiooni globaalse kollapsi tõttu peaaegu võimatu juurde leida – ja ootamatult ka ise Tsitadelli asukaks sai. Kuid ainult ta ise, mitte tema pere.

Aga nüüd oli tal oma seisundi tõttu vähemalt võimalik omaste heaks midagi ära teha ja seda pidi kasutama, eriti kui arvestada, et viimasel ajal oli nende peaaegu mitte linnarajoon kuulu järgi samuti rahutustest haaratud. Seda kuuldes oligi ta direktor Lessingile oma ultimaatumi esitanud. Kiruda võis ainult, et ta ei teinud seda juba varem. Ilmselt ei jätkunud tal enne piisavalt söakust, tuli jõuda meeleheite viimase piirini, et sedavõrd tagajalgadele tõusta. Ja ega olukord Grinti rajoonis saanud veel ka väga hull olla. See oli peaaegu maal.

„Nii et las käia,” laksas kapten peopesad otsustavalt vastamisi. „Sina, Rolle, kuulad härra Rennikit nagu mind ennast ja tema kuulab sinu näpunäiteid, mis teie mõlema tervisele kindlasti kahjuks ei tule. Selle tandemiga rüsite nii paksust kui vedelast läbi.”