Читать книгу Aegade julm laul - Tiit Tarlap - Страница 4

Välimuselt meenutas „Wilson Grand” lihtsalt suuremat sorti ning tänavahallikat kaitsevärvi luksuslimusiini. Ainult erisegust kummid, kuulikindel korpus ja klaasid ning veel mõnedki märkimisväärsed eriomadused tegid temast selle, mis ta oli – peaaegu et väikese iseliikuva kindluse. Tavaliselt veeti „Wilson Grandidega” sedasorti prominente, kellele massid just lillesülemitega vastu ei tormanud.

See siin kuulus veel seeriatootmisse laskmata katsepartiisse, aga osutus sellest hoolimata – või just selle tõttu – sõiduriistaks, mida nad siin linnas kõige hädapärasemalt vajasid. Kui tank välja arvata. Aga linnalahingutes omaenda elanikkonna vastu ei söandanud keegi väheseid veel säilinud tanke välja tuua. Ükski hing ei osanuks ette ennustada niisuguse vägivalla tagajärgi, kaasa arvatud seda, kelle poolel nende kahurid üldse tulistama võivad hakata. Ja keda.

Esimese õhuhüppe sooritas „Wilson Grand” juba vaevalt kolme kvartali kaugusel, väljakult ära pööravas kõrvaltänavas, mille oli blokeerinud kahest põlenud autovrakist ja muust käepärasest püstitatud barrikaad. Pöörde tingis seersandi andmetele tuginev kahtlus, et otsesuunal jätkates võib ka päeval ebameeldivustesse sattuda.

Kõrvaltänavas tegi Rollet ettevaatlikuks just see, et barrikaad oli mehitamata. Kogu moodustis otse kutsus naiivset autosõitjat parempoolsesse uude põiktänavasse pöörama. Ja seal tõenäoliselt juba oodati.

„Nüüd kahe järgneva käänaku ajal vasakule,” õpetas Rolle, kui oli ootamatust õhulennust tingitud üllatuse järel hingamise jälle normi saanud. „Miks me siis üldse siin tänaval ukerdame ja parem katuste kohal ei lenda?”

„Et esimene rakettmürsu leidnud naljatilk meie peal täpsust harjutaks?” küsis Mireki-nimeline sohver mornilt vastu. Ka temale ei meeldinud kogu see retk ilmselt mitte üks põrm. Aga Tsitadellis oli käsk vist veel vanem kui välislinnas, erandid teatud piirini muidugi välja arvatud.

Direktor Lessing ei tahtnud talle hädavajaliku tööjõuga – see tähendab Ivor Rennikiga – riskimisest kuuldagi. Ta oleks meelsasti saatnud kellegi teise Ivori peret ära tooma, aga pidi järele andma, kuna see tööjõud oli nii unikaalne, et võis esitada ultimaatumeid.

„Ma tean, kuidas otsimine paljast kohusetundest käib,” oli Ivor öelnud. „Heidetakse hooletu pilk peale – kui sedagi – ja kuulutatakse pärast, et kadunud nagu ülejäänud seitsekümmend viis protsenti linlastest. Mulle on see aga minu pere ja mina niisama lihtsalt järele ei anna. Ja ma tean, et nad pole kuhugi kadunud, vaid ootavad. Sest loodavad minu peale. Võib-olla üldse mitte omas kodus. Aga mind tuntakse selles rajoonis. Kuulen asju, mida võõrale praegu keegi rääkima ei hakkaks.”

Direktor Lessing oli selle tiraadi peale vaid rahustavalt käed tõstnud. Loogilisi argumente oli ta alati tunnistama harjunud. Ning hankinud talle vanemate ja noorema õe jaoks lubakirjad Tsitadelli ning „Wilson Grandi” koos juhiga.

Helikopteri peale ei hakanud isegi tema hammas. Need olid viimane kui üks Tsitadelli varustamisega ametis. Või varustuse otsimisega. Ja siin nad nüüd sõitsid kõigi laose ja hävingu tunnustega linnas, mille kaitstud rajooni – Tsitadelli – võis vist veel ainsana päriselt pidada linnaks, mitte ohtlikuks kivikõnnumaaks.

„Ega see linnuke päriselt lennata ikka suuda,” seletas autojuht seersandile pisut lahkemalt. „Reaktiivsüsteemi jõudlus on kümme, maksimaalselt viieteistkümne meetrised hüpped. Noh, rusude või barrikaadide puhul ajab asja ära.”

„Aga kõrgus?” tundis seersant huvi.

„Üle nelja meetri ei riskiks. Võib balansist välja minna ja siis ei pruugi me enam ratastele maanduda.”

„Kuidas jõega on?”

„Sellega pole muret, kui ikka piisavalt sügavust jagub, et rattad keset jõge põhja ei komistaks. Muidu võib juhtuda nagu soolaukas: hingamiseks pole õhku ja ujumiseks pole vett.”

„Noh, seda häda ei maksa karta, kui vähegi teed valime.”

„Selleks sina ja su kriisikaart meil ju oletegi.”

„Aga miks?” küsis Ivor, kahtlustades, et paistab õige naiivne välja. „Miks sihuke lõks? Nad ei teagi ju, kes sinna sattuda võib. Mis neil sellest kasu on?”

„Igas autos võib olla väärtusi,” seletas seersant küsimust vähimalgi määral naeruks panemata asjalikult. „Toitu. Naisi. Relvi. Mida iganes. Auto ise võib olla väärtus, kui paagid korralikult täidetud. Siin on praegu justkui üksainus suur prügimägi, mida tohutu hulk prükkareid sorteerida üritab. Mis ühele mõttetu, võib teisele vajalik olla, aga keegi ei tea, kust seda leida.”

Ivor võttis selle džunglitarkuse tummalt noogutades teatavaks. Mõte linnast kui prügimäest ja järelejäänud elanikest kui prükkaritest oli talle õige vastumeelne. See oli ju ikkagi tema linn. Aga juba nähtu põhjal pidi tunnistama, et öeldut ei saa eirata.

Oma tööga seoses oli ta palju näinud. Ometi… Ta mõistis nüüd, et kaasatoodud muljed, ükskõik kui vapustavad, jäid lihtsalt virtuaalreaalse filmi tasemele. Nüüd, tõelises reaalsuses, olid ka tunded tõelised. Ja veel rohkem oli valu kokku variseva maailma pärast.

Edasi kuulas ta vaid poole kõrvaga teiste juttu, mida tõenäoliselt räägiti ainult närvipinge maandamiseks. Tänavad ise köitsid teda märksa enam.

Ta oli vaadanud kümneid, isegi sadu filme sõjapurustustest, küll dokumentaalkaadreid, küll fantaasialugusid. Algul poisikeselikust põnevusjanust, siis õpingute korras ning lõpuks juba tööülesannete käigus.

Siinsed purustused ei olnudki nii kohutavad, kui toimunu hulluse põhjal võinuks arvata. Jah, aknaid oli hoolega lõhutud, eriti alumistel korrustel paiknevate äride omi, ning killud vedelesid koristamata seal, kuhu olid langenud. Siin-seal seisis põlenud autosid, mõned rattajäänustel, mõned kummuli keeratud. Leidus ka surnukehi, mõned seisundis, mis sundis pilku tahtmatult ära pöörama. Ja leidus põlengute jälgi, siin-seal suitses ikka veel. Ent müürid pidasid enamasti kindlalt vastu. Nende peale paljas käteramm või kergerelvad polnud hakanud – kuigi silm leidis ajuti ka tugevamate plahvatuste jälgi.

Asi oli tegelikult muus. Kõigis nähtud koledustes, ka palju hullemates kui praegune, valitses vaim. Inimeste ühtsus. Tahe sündinud ning juba paratamatuks muutunud hädast üle saada. Siin seda polnud. Üksikud vastutulevad inimesed põikasid nende kummalist, harjumatu välimusega sõidukit nähes kõrvale – ukseavadesse, nurkade taha, läbi purustatud vitriinide laastatud äridesse.

Võib-olla oleksid nad nii teinud ka ükskõik missuguse teise auto puhul. Näis, nagu peljanuks kõik kõiki. Ja nagu oleks see linn juba ette otsustanud surnud olla. See oli palju suurem kaotus kui ehitised. See oli inimeste kaotamine.

Abi polnud kusagilt tulemas. Sealt, kust see tulla võinuks, oli kõik väga suure tõenäosusega niisamuti. Teadis ka tema, Ivor, oma Tsitadelli mahedaks „filtreeritud” informeerituses, et kõikjal on niisamuti. Ainult et alles nüüd nägi ta esimest korda oma silmaga, mida taoline „niisamuti” tähendas.

Globaalselt ühtset tsivilisatsiooni oli tabanud niisama ühtne ja globaalne kramp, mille üheaegsust põhjustas just seesama globaalsus, kõikide seotus kõigiga. Ning aastakümneid kasvanud pinged – ametlikult järjekindlalt olematuks vaikitud ja eiratud – vallandusid korraga kõikjal, piisas vaid signaalist, et kusagil on see alanud. Signaalid aga levisid kaasaegses maailmas pelgalt sekundiga.

Nüüd valgutakse suurlinnadest näljaste hordidena maale. Toidujahile. Ja selle pärast halastamatult võitlema. Ning viiakse kokku langenud majanduse kaos kaasa. Tekitatakse loendamatuid laipu, tekivad loendamatud epideemiad, mis tähendab veel enam laipu. Moodustatakse liituvaid ja taas lagunevaid rändhorde.

Oh taevas! See kõik oli juba olnud. Sumeri uppumisel Tigrise ja Eufrati voogudesse. Rooma lagunemisel. Musta Surma päevil. Rääkimata Mongoolia kiltmaadelt perioodilise sagedusega saabuvatest hordidest, kellest Tšingis-khaani voog oli üksnes viimane. Tõsi, vähemalt need hordid ise säilitasid toona organiseerituse.

Ent veel kunagi polnud kaos haaranud kogu Maa seisukohast kõike korraga. Aga nüüd? Nüüd, mil inimkonna keeled, mis seni otsekui kauneid kitarriviise mängisid, olid katkenud, sest ühtede heaoluks oli maha vaikitud ja olematuks tunnistatud liiga palju kurja ning ebaõiglust, millest tekkinud pinge keeled lõpuks katkestaski?

„Paremal!” laksatas seersandi hääl nagu piits. Mirek rooli taga noogutas. Ta nägi isegi. Käänaku teinud tänavat tõkestas kõikvõimalikest esemetest kuhjatud ja edasipääsu takistav barrikaad, paremalt poolt kitsast kõrvaltänavast valgus aga välja viis-kuus relvastatud kuju – just nimelt kuju, sest nad kandsid lohmakaid mantleid, mille alt ei paistnud muud kui nendesamade mantlite varjust välja ilmunud tõhusad tulirelvad. See oli ilmselgelt röövsalk kusagilt relvakauplusest või koguni – laost hangitud varustusega. Päid katsid peaaegu silmini ulatuvad kapuutsid, mis varjasid nägusid isegi päevavalgel.

Taganeda oli igal juhul juba hilja; inerts oleks neid veel enne peatumist barrikaadini kandnud. Ja ümber pööramiseks polnud ei ruumi ega aega.

„Jäta!” kamandas Mirek armeeautomaati vinnastavat Rollet. „Aknad on kuulikindlad. Tahad lahti teha või?”

„Vaata, mis riistad neil…” alustas Rolle, aga lõpetada ei jõudnudki.

„Näen,” urahtas Mirek lühidalt ja manipuleeris palavikuliselt juhtarmatuuri kallal, samal ajal hoopis kiirust lisades. Järgmisel hetkel raputas sõidukit vapustus, mis selle tavapärasest liikumisest küll ei tulenenud. Esikapoti alt paiskus välja hele suitsujuga, mis päädis pöörase plahvatusega jõugu seljataguse seina vastas ning paiskas mehed tules ja suitsus laiali.

Siis olid nad kohal ja „Wilson Grand” sooritas hüppe, mis lõppes maandumisega alles teisel poole teetõket. Veel õhus tabas neid pikk automaadivalang, mis jättis terveina püsinud akendele rea täkkeid. Tavalise sõiduki oleksid kuulid seesistujate õlgade kõrguselt puhtalt läbi puurinud. Nemad oli vigastamata möödas ja kihutasid kummide vilinal järgmise nurga taha. Seal ei oodanud enam kedagi. Kui nähtavusalas oligi enne viibinud mõni elus hing, oli ta plahvatust ja laskuderaginat kuuldes kiiruga varjunud.

„Siin tahab üks seltskond vist oma kvartali riiki kokku klopsida,” tähendas Mirek haruldase külmaverelisusega ja mingi veidra poolmuigega, mis hõlmas ainult üht suupoolt. „Või võõra kvartali, mille nad on oma võimu alla saanud.”

„Armas taevas,” pomises Ivor vastu seljatuge vajudes. „Ma olen näinud kaadreid üheksateistkümnenda aasta Inglismaa märatsejatest Ja kolmekümne neljanda aasta New Yorgi linnasõjast. Need seal olid oma kaigastega lihtsalt poisikesed.„

„Olidki,” kinnitas Mirek. „Siis oli see ainult pime viha, mis vist neid endidki ära kohutas ja ruttu üle läks. Nüüd on viha niisama pime, aga asi lipsas üle piiri ja tagasiteed enam ei olegi. Viimased aastakümned on pingeid kümneid kordi hullemaks kruvinud. Nüüd löövad täismehed ka kaasa. Nemad sellega juba niisama lihtsalt ei lepi, et ühelt poolt lendavad kosmoselaevad Marsile, aga teisalt on nemad mõttetult kidunema jäetud kui lihtsalt ülearused. Nad leiavad, et olgu siis juba kõik – võrdselt ja ühetaoliselt – ülearused. Mis neil kaotada on?”

Ivor suunas oma autojuhile imestava pilgu ja tal kibeles keelel küsimus, kes muidu nii sõnaaher ja kuulekalt oma ülesandeid täitev sohver õieti on. Taoline sõnavõtt ei läinud imagoga just nagu kokku. Kuid seersant Rolle ennetas teda, küsides.

„Nii et see imeauto tulistab siis rakettmürske?”

„Jah, kui silmad või armatuuriekraanid näevad, et meid endid millegi samalaadsega ähvardatakse,” noogutas Mirek süngelt. „Praegu oli just niisugune juhus. Meie soomusest poleks enam abi olnud.”

Nüüd esitas Ivor ikkagi ka oma küsimuse. „See ei ole küll tavaline „Wilson Grand” ja sina ei ole tavaline sohver. Oled mõni tankist või? Kes siis, kurat võtaks?”

„Mu nimi on ikka veel Mirek,” vallandus lõpuks vanema mehe huulilt. „Mis sa arvad, kas Lessing oleks lasknud talle hädavajaliku inimese sellesse vastküpsetatud põrgusse ilma igasuguse kaitseta?”

„Ole siis pealegi Mirek, aga kes sa oled?” ei jäänud Ivor rahule.

„Seda pead Lessingi käest küsima,” tuli napp vastus, mille toon välistas teema jätkamise. „Lessing jääb mulle selle nalja eest igatahes tubli teene võlgu,” järgnes pärast väikest pausi, kuid sellessamas edasisi küsimusi välistavas toonis. Ivor pani ainult tähele, et Mirek ei nimetanud direktor Lessingit mitte ametinimega, vaid ainult nimega. Seda ei teinud just paljud. Kindlasti ei teinud seda mõni harilik autojuht – vähemalt mitte direktori enese alluvate kuuldes. Mirek aga väljendus nii, nagu käiksid nad Lessingiga ülepäeviti koos golfi mängimas. Ja mitu korda järjest välistas juhuslikkuse.