Читать книгу Aegade julm laul - Tiit Tarlap - Страница 5

Nad ületasid jõe sildade vahelt, kummastki peaaegu võrdses kauguses. Veetõke polnud laiem kui sada viiskümmend meetrit ja see ei nõudnud „Wilson Grandilt” mingit pingutust. Ainult väljumiseks tuli sobivat kohta otsida, kuna otse veest nad hüppeid sooritada ei suutnud; kuivale pidi jõudma rataste jõul. Õnneks olid kõik kolm paari sõiduki otstarvet silmas pidades veorattad ja praeguse veetaseme juures ei ulatunud vastaskallast kindlustav kivibarjäär igal pool veepiirini.

Peale nende ei paistnud jõel mingit liiklust. Kaugel kai ääres seisis küll suuremaid ja väiksemaid paate – mõni ilmselgelt ka kaldaäärses madalas vees põhja lastud –, aga isegi binokli abil ei täheldanud silm neil inimtegevust, ammugi polnud võimalik kindlaks teha nende sõidukõlblikkust.

Ületulekut ei takistanud keegi. Et kusagil pidi neid märgatama, selles polnud kahtlust. Võib-olla ei pidanud keegi neid selles punktis endale ohtlikuks, vahest tuli niisugune jõeületus liiga suure üllatusena, aga võimalik, et nii kummalist „elukat” ennast peeti hoopis liiga ohtlikuks ja hoiti igaks juhuks teelt kõrvale.

Vaateväli oli tänavamüüride vahelt välja pääsedes tohutult avaram ja taevas hiigellinna kohal paistis täies mahus. Ühes sellega ka põlengusuitsude sambad, mis mõõdukas tuules ida poole kaldusid, et kõrgustes ühte sulavaks vineks lahustuda. Mõned olid suured ja mustad, viies mõtted kütusereservuaaridele, teised vaid hallid vinetised nagu millegi eelnenu järelõhetused.

Põlengute konkreetseid asukohti oli võimatu määrata, võis aimata ainult suunda. Ivori niigi rasket südant koormas arusaam, et neid jätkus ka Grinti pool. Siiski asus kodu liiga kaugel otsustamaks, kas mõni kahjutuledest möllas konkreetselt just seal. Jäi ainult rõhuv tõdemus, et miks peaks seegi paik teistest erinema. Aga üle ei jäänud muud kui hoida pea külm ja ära oodata. Lootusele andis tuge teadmine, et Grinti rajoon jäi linna suhtes tõepoolest väga kõrvaliseks.

Teisel kaldal oli teekond enam-vähem niisama pikk. Kuna aga Rolle teadmised praegustest oludest seal olid tunduvalt kehvemad, võttis selle läbimine märksa rohkem aega ja iga minut neist näris Ivori närve nagu nüri saega.

Et ta oma päästeaktsiooni ka varem ette võtta ei taibanud! Aga Grinti oli ju ometi vaikne äärelinn ja viimane võimalik mobiilikõne viie päeva eest – enne sellegi sidevõimaluse kadumist – jättis üsna rahustava mulje. Ei, nende kandis olevat kõik vaikne. Küllap uskusid nemadki võimude rahustavaid valesid. Nagu ta, neetud lollpea, isegi.

Siis muutus ühenduse pidamine võimatuks, kuna mobiilside lihtsalt lakkas. Väidetavalt selleks, et lõigata ära jõukude omavaheline koordineerumine nii linna sees kui linnade vahel. Internet oli juba ammu enne seda isikliku suhtlemise tarvis immuunseks muutunud. Ja siis hoopis lakanud. Võimudele, niipalju, kui neid veel leidus, jäi raadioside. Siis lõpuks Ivor tegutsema hakkaski, kuigi tal katastroofi tegelikest mõõtmetest veel aimu polnud.

„Wilson Grandi” edasine teekond ei erinenud takistuste poolest märkimisväärselt liikumisest Tsitadelli-poolsel kaldal. Raskemat sorti intsidente tuli ette kaks. Ühest õnnestus neil suuremate sekeldusteta kõrvale põigelda, teine nõudis pääsemiseks veel kaks rakettmürsku.

„Palju sul neid üldse on?” tahtis Rolle teada.

„Kokku oli kaheksa, nii et viis on järel,” andis Mirek ülevaate. „Paremas tiivas on veel kuulipilduja, aga padrunivaru pole suurem asi. Ise monteerisime peale ja ruumi jäi napiks. Ega need mürsud ka algul selle pilli juurde kuuluma pidanud. Kõik on põlve otsas kokku pandud.”

„Noh, võime läbi tulla küll,” arvas seersant optimistlikult ja patsutas oma automaati. „Minu mängukann on ka midagi väärt. Kolm ketasmagasini, igaüks saja kahe pauguga.”

„Aga siis tuleb sul oma ülemine ots koos peanupuga siit välja pista ja vaevalt õnnestub sel juhul kõiki neid pauke ära teha,” jahutas Mirek ta indu.

Ivor oli vägisi sunnitud mõtlema, mis šansid tal üksipäini ja ilma selle autota üldse oleksid olnud, nagu ta algul oma süütus teadmatuses oli kavatsenud, ja jõudis paratamatule järeldusele, et isegi pehmelt öeldes – olematud.

See omakorda kergitas taas küsimuse: miks ikkagi Lessing talle nii vinge soomusauto muretses? Ja veel taolise juhiga nagu Mirek (tõsi, ilma oskusliku juhita poleks tal autost nagunii kasu olnud). Kas ainult tema väärtusliku isiku pärast, igaks juhuks või… või teadis direktor toimuva koledusest palju rohkem, kui alluvate ees välja näitas? Mis tekitas omakorda küsimusi. Näiteks, miks ta siis üldse minna lubas?

Võinuks ju selgitada, kas või valetades teadmist teeselda, et kõik on nagunii täiesti otsas ja minekul pole enam mõtet. Kaasa tunda ja puha. Aga kõik need küsimused pidid ootama. Praegu oli tähtis ainult üks ja ei midagi muud. See, milleks ta siia tuli.

Nüüd Ivor juba tundis ümbrust. Siin oli möödunud ta lapsepõlv. Aga… tundmine ei tähendanud veel ära tundmist. Hävingu jäljed olid niisama märgatavad kui teisteski paikades, ainult et siin torkasid nad silma veel valusamalt kui mujal. Sest ta ju mäletas täpselt, missugused olid need tänavad enne välja näinud. Iga purustus, iga ahervare lõikas meeltesse palju isiklikumalt, kui see oli olnud võõrastes linnaosades.

Hingele laskus aegamisi teadmise must raskus. Lootus polnud siiski veel päris surnud. Seda ei saanud miski kustutada, enne kui ta polnud oma silmaga päriselt näinud…

Jäi veel ainult lai riba metsaparki. Juba kesklinnast veidigi eemal ei olnud need haruldased. Siin, peaaegu linnast väljas seda enam. Puud rohetasid või ka juba kolletasid endiselt, nagu poleks midagi juhtunudki, ainult et… Kahel korral märkas silm teeäärsel murul laipu – üht üksikut ja tervet kolmest gruppi. Kes oli nad tapnud? Ja miks? Ning kuidas sai olla, et keegi polnud neid siit ära viinud?

Üksik oli ilmselgelt naine ja tema puhul ei jäänud motiivis kahtlusi. Keha oli poolpaljas ja see osa rõivaist, mis veel ihu ümber püsis, puruks kistud. Äkki oli ta siiski veel elus? Ivor oleks südamepööritusele vaatamata tahtnud väljuda ning järele uurida, aga Mirek, kes ühtpidi oli autojuhina just nagu tema käsutuses, valitses valvur-ihukaitsjana hoopis teda ennast.

„Kogu linn on niisugune. Mida sa just siin ja praegu ära teha loodad?”

„Ta on surnud,” sõnas seersant kõikenäinu tundetusega hääles. „Vaata neid langenud lehti kehal. Ta ei lama siin esimest tundi ja pole üldse liigutanud.”

Võib-olla oli tal kogenud politseinikuna õigus. Vahest ei tahtnud ta aga iga juhusliku ohvri pärast, kes oli vaid üks tuhandetest, kaitsva auto rüpest välja minna. Enesealalhoid kuulus samuti professionaalsuse juurde.

„Aga kui see on äkki mu õde?!” protesteeris Ivor äkilises meeleheites õuduste seesuguse tuima aktsepteerimise vastu, uskumata oma sõnu tegelikult isegi.

„Läheme kõigepealt sinna, kuhu minema pidime,” jäi Mirek kindlaks. „Kui hakkame iga üksiku hukkunu juures peatusi tegema, sureb su õde tõenäoliselt enne vanadusse, kui me pärale jõuame.”

„See siin võib ka näitemäng olla,” lisas Rolle peaaegu lohutavalt. „Parim nipp kedagi autost välja saada, seesolijad vagaseks teha ja ise transport hõivata. Ma küll kahtlen. Siis oleks peibutis otse teel lamanud ja pisut elumärke andnud. Aga mine tea, kuidas nemad mõtlevad. Praegusel ajal võis peibutis ka meelega otsasõitu karta ja jäi sellepärast pisut kõrvale.”

Tal oli õigus. Mirekil samuti. Kuid seda teada oli kõledalt õõvastav. Kõik kõigi vastu, leidis Ivor end taas mõtlemas. Inimkond oli muutunud kiskjapesaks.

Või polnud see iial teisiti olnudki, kõik toimus ainult välise kombekuse varjus – naeratades, ent samasuguse külma julmusega? Kõik olid sellega üksnes niivõrd harjunud, et jahmatasid, kui see kord kaane alt avalikuks plahvatas. Ja kisendasid nüüd vana, varjatud, kuigi niisama halastamatu julmuse järele. Tõsi ta oli, et nüüd seisis jäme ots pigem nende käes, kes eelneva, korrastatud ühiskonna varjatud julmuse ajastul pigem ohvriteks jäid. Nüüd oli saabunud nende tund ja see oli nende raev, mis kaost toitis. Kuigi nad pidid tulemusest juba ka ise surmani kohkunud olema. Kuid tagasiteed enam polnud. Oli mindud liiga kaugele, et see veel alles oleks jäänud.

Park lõppes ja nad vurasid Grinti esimestele tänavatele. Siin polnud midagi ühist selja taha jäänud kivist, klaasist ja terasest hoonehiiglastega nagu kesklinnas. Teid palistasid oma väikestes aiakestes otsekui kükitavad väikesed ühepereelamud, sekka kahe-, harva kolmekorruselised ridaelamud, needki kõige enam kolme välisuksega. Valdavas osas oli see aedlinn. Õigemini – oli olnud.

Nüüd oleks siit nagu sõda üle käinud. Õigupoolest oligi – kõikide sõda kõikide vastu. Kas omas tähtsust, kes just siinset idülli oli rünnanud?

Kohalikud omavahel kohe kindlasti ei võidelnud. Küllap tuli mingi röövjõuk kusagilt hõivatud autodel. Aga mis see teadmine nüüd enam luges.

Osa maju oli maha põlenud, peaaegu kõik hooned kandsid rüüstamise märke. Suurima silma alla sattunud ehitise – kaubanduskeskuse – katus oli tulekahjust sisse langenud ja veel püsti püsivad kiviseinad haigutasid tühjade mustade aknaavadega otsekui hääletuks karjeks avatud pärani suud.

Ja ei ühtegi inimest – isegi mitte laipu. See oli küll kummaline. Elavad elavateks, nemad võisid põgeneda. Aga kuhu surnud minna said? Võib-olla siin ikkagi maeti neid enne põrgust põgenemist. Aga kuhu põgenemist? Ja ega siis ometi kõik, viimane kui hing.

Siiski! Kaubanduskeskuse nurga tagant ilmus kepi najal komberdav vanamees, kes tuhnis rüüstamise käigus maha pudenenud kraamis. Ta kummardus vaevaliselt, tõstis maast ühe plekkpurgi ja asetas selle rihmaga risti üle õla rippuvasse kotti. Kogus nähtavasti söögipoolist.

„Ma tean teda,” pigistas Ivor kaotusevalust kähedal häälel üle huulte. „Mitte küll nimepidi, aga ma mäletan teda lapsest saadik. Elas kusagil Virigi tänavas. Ta on nii vana, et minu arvates ma teda teistsugusena ei olegi näinud.”

Sel korral ei püüdnud Mirek Ivorit enam tagasi hoida, tuli ainult kaasa. Kusagilt istme alt oli ka tema kätte ilmunud raske automaatrelv. Rolle jäi enda omaga teist külge turvama, üks jalg autos ja teine maas, silmad vaibumatult vasakult paremale ja tagasi ümbrust seiramas, et täheldada iga mõnesekundilise perioodi jooksul toimunud ainsatki muutust.

Vanakesest polnud palju abi. Ta ei tundnud Ivorit isegi ära, ainult kohkus lähenejaid märgates, kuid polnud suuteline põgenema.

„Ma olen Ivor Rennik. Rennik – Lensi tänavalt. Mu vanemad ja õde elavad praegugi seal. Peaksid elama…”

Nüüd ilmus rauga näole mõningane äratundmine, võib olla perekonnanime, aga vahest ainult selle tõttu, et võõras noormees kuulutas end kohalikuks, omaks, ega kavatsenud ilmselgelt halba.

Oma pere asjus polnud Immo Farkasest, nagu taat end nimetas (nüüd meenus Ivorile, et tegelikult ta mäletas ka seda nime) kuigivõrd abi, ent selle kohta, mis siin juhtus, kuulsid nad küll.

See oli alanud üleeile õhtul. Muidugi teadsid kõik, mis toimub linnas ja kogu maailmas, aga mida nad teha oskasid. Ja siin oli ju seni kõik ikkagi rahulik. Nii lootsid nad igaüks vaikselt, et hullus lõpuks vaibub ja nad jäävadki puutumata. Paljud olid siiski maale sõitnud, kui seal sugulasi või tuttavaid leidus, nii et elanike arv oli juba siis tublisti kahanenud.

Kuid üleeile õhtul kihutasid mitut teed pidi kohale võõrad. Nad tulid kõikvõimalike veo-ja sõiduautodega, nii mehi kui naisi, viimne kui üks hambuni relvis, ja hakkasid rüüstama. Kõigepealt kaubanduskeskust, siis ka maju – algul elaniketa eramuid, aga pärast polnud enam vahet.

Kuigi grintilased lootsid hullusest puutumata jääda, olid nad olukorda arvestades siiski moodustanud midagi kodukaitse sarnast. Ent nende üksikutest jahipüssidest või seaduskuulekalt registreeritud püstolitest polnud võõra metsiku tulejõu vastu mingit abi. Nad tapeti maha või kihutati laiali ja rüüstajad said siis veel vihasemaks. Läks joomiseks, vägistamiseks ja põletamiseks, kusjuures naisründajad olid meestest vaat et julmemadki, kui see üldse võimalik sai olla.

Mõned karjusid „Heil Breivik!” (sajandi alguses mõnes ringkonnas kultusisikuks muutunud massimõrvarile viidates) või „Õpetame neetud kodanlusele päris elu!” või „Põrgusse raha võim!”, aga ka „Elagu anarhia – korra ema!” Ja see kestis terve öö. Siis laadisid nad saagi autodesse ja kadusid purjuspäi laule räusates sinnasamasse tundmatusse, kust olid tulnudki.

Ühe pankuri võtsid nad endaga kaasa. Lubasid mõnda keldrisse müürida ja aasta pärast revisjoni korraldada, kui mitu miljonit nii nutikas tõbras vahepeal teeninud on, kui tal kedagi pügada ei ole.

Siiski, neid, kes vastu ei hakanud, nad üldiselt ei puudutanud. Nii taat terveks jäigi. Aga nooremad… Proovi sa mitte vastu hakata, kui röövitakse ja vägistatakse…

Pärast nende lahkumist kogunesid allesjäänud kokku – vägistatud, läbi pekstud ja vermeis –, matsid oma surnud parki kaevatud ühishauda ja läksid ära, teadmata isegi, kuhu. Neid, kes olid tol ööl kaugemale põgenenud, tuli veel eile ja tänagi, nii et kedagi ikka veel liikus. Aga enamasti läksid ka nemad kohe jälle. Ainult tema, vana Farkase taolised ei suutnud ega tahtnud enam kuhugi minna. Üldisest lagastamisest oli säilinud küllalt laialipillatud toiduaineid, eriti konservikarpe, ja nii ta siis otsib nüüd endale ja oma haigele naisele midagi hamba alla. Mahajäetud keldrites on ju veel hoidiseid ka ja…

Auto juurde tagasi pöördudes mõtles Ivor, et vähesed, väga vähesed äraläinutest jäävad ellu. Aga need, kes ikkagi jäävad, teraskalkideks karastatuina – neid võib olla ainult mõni protsent –, muutuvad samasugusteks kui nende ründajad. On sunnitud muutuma, et ellu jääda. See oli ahelreaktsioon. Kes suutnuks seda veel peatada?

„Nüüd juhata meid oma maja juurde,” ütles Mirek vähimagi emotsioonikübemeta hääles, hallide silmade pilk ükskõikne, nagu poleks see kõik talle üldse korda läinud. Või poleks vähemalt mingiks üllatuseks. Küllap ei olnudki. See toimus ju igal pool. Rolle silmavaade, kellele nad kuuldu mõne lausega edasi andsid, jäi samuti muutumatuks. Muidugi, tema oli niisuguseid asju näinud juba algusest peale.

Ivoril tuli äkitselt pähe, et need kaks olid mingis mõttes sarnased, kuigi mitte välimuselt, isegi mitte silmade või juuste värvilt. Viiekümnene Mirek oli pikk, kõhn ja sitke, hallid silmad kuidagi tundetult intelligentsed ning näojooned peaaegu luises näos mõõdukalt, isegi meeldivalt teravad.

Kolmekümnene politseiseersant, Ivori eakaaslane, tundus tema kõrval rässakas, peaaegu robustne. Ometi tajus Ivor kuidagi, et neil mõlemal on üks ja seesama sisu. Nad suutsid kohaneda. Kuuluda ilma kasutute sentimentideta selle viimase ellujääjate protsendi hulka, ükskõik kummal pool barrikaadi nad seda ka ei teinud.

Aga tema ise? Ivor kahtles kõvasti. Või tegelikult ei kahelnud ta üldse – ta teadis, et tema ei kuulu. Suletud ja reeglitega seltskonnas suutis ta end maksma panna, kuulus isegi kuidagi endastmõistetavalt liidrite hulka – nii koolipõlves kui hiljem. Aga see positsioon tugines tegelikult teistele, sisemiselt või füüsiliselt vahest tugevamatele, kes millegipärast lasid tal ennast kuidagi märkamatult juhtida, kuna avastasid, et see tuleb neile kasuks. Ent võõras keskkonnas, nii-öelda avamaastikul kaotas ta pea ja muutus nõrgaks. Need kaks olid aga sisimas ürgmehed, kes oskasid vajaduse korral loota ainult iseendale.

„Juhata teed,” ütles – käskis? – Mirek „Wilson Grandi” käivitades. „Me peame ikkagi lõpuni üle vaatama, kui juba siin oleme. Kes teab…”

Näis juba, et ta hoolib Ivori perekonna leidmisest rohkem kui viimane ise.

Sõita polnud palju, ainult kaks tänavapöörangut. Selle aja jooksul nägid nad veel kaht inimest: elatanud naist, kes oma või naabri rüüstatud aiakeses ringi tatsas, ning peaaegu sama vana taati kui esimene. Too komberdas somnambuuli ilmega mööda tänavat ega püüdnud sõiduki ilmudes isegi kõrvale tõmbuda. Tema oli oma hirmupiirid ammu ületanud ega peljanud enam midagi. Peatuda polnud mõtet. Vaevalt need kaks kaubanduskeskuse juures kuuldule suurt lisa oskasid pakkuda.

Siis olid nad Lensi tänava kolmanda maja kustunud tuhaaseme juures. Kodu. Õigemini koht, kus see oli seisnud. Isegi aed oli autodega mõlemalt poolt väravat maha rammitud, värav ise kahe raudposti vahel nagu saatuse irooniana püsti ja kinni. Ivor sisenes värava kaudu.

Ta ei teadnud, miks ta seda tegi. Ta ei teadnud, miks ta üldse sisenes. Ka tänavalt oli ju näha, et siin polnud enam midagi järel. Maja oli olnud üleni puust ja kuni madala vundamendini maha põlenud. Nii puhtalt, et polnud peaaegu isegi rususid, kuna ka katuse oli isa mingi nostalgia tõttu sindlitest üles löönud. Neid polnud enam kusagilt saada ja tuli eritellimusel valmistada. Isa lasi tuleviku tarvis veel kaks komplekti teha, sest hulgi tuli odavam. Naabrid olid vana Renniki veidruste üle naernud, aga omajagu austavalt. Mees teadis, mida tahtis, ja tegi seda.