Читать книгу Rotipüüdja - Tim Stevens - Страница 1

Täpselt kell 22.18 vajus tema maailm teist korda kummuli.

Tema vahi alla võtmisest oli möödas natuke vähem kui poolteist tundi, aga asi polnud selles. Vahistamine oli käinud osavalt, ta piirati sisse, kaks meest ees ja kaks taga. Kokku neli, väledad ja mornid, ilmselgelt erariides politseinikud.

Üks meestest tema ees astus ligi ja ütles midagi. Ta raputas pead.

„Non parlo Croato. Solo Italiano.”

Mees noogutas, nagu poleks see üllatav, ja viipas peaga: tulge kaasa. Ta järgnes eesmisele paarile eravärvides sedaani juurde, mis oli eemal tänavaserva pargitud.

Enne tagaistmele pugemist vaatles ta valgushelki lahe rahutul veel, künkajalamil jahisadama süles loksuvate jahtlaevade maste. Ta heitis pilgu käekellale. Viis minutit üheksa läbi. Jäänud oli viiskümmend viis minutit.

Tuba oli klišee: servadest kaardus kreemikasvalge linoleum, tolmused piklikud päevavalguslambid, ühe pirn vilkumas nagu tõmblev silmalaug, odav puitplaadiga laud, metalljalad poltidega põranda külge kinnitatud. Lõhnas tubaka ja läppunud higi järele.

Ta istus üksi, näoga ukse poole. Seitsmeteistkümne minuti pärast, seinakella järgi kell 21.44, avanes uks. Sisse astus tumedapäine naine, prillid nagu öökulli silmad. Naise kannul tulid kaks nendest meestest, kes olid ta kinni nabinud. Üks võttis toolil istet. Teine nõjatus seinale, käed rinnal risti.

Naine seisatas teisel pool lauda ja hoidis tema passi lõdvalt näpus justkui määrdunud kaltsu. Naine ütles ilma sissejuhatuseta, aktsendiga, kuid ladusas itaalia keeles: „Alberto Manta, elupaik Lugano Šveitsis. Zagrebisse saabusite teisel septembril. Samal päeval registreerusite siin Rijekas hotelli Neboder.” Naine tegi pausi. „Miks te siin olete?”

Tema ütles: „Ma tahaksin nüüd oma telefonikõnet.”

„Aga teid pole arreteeritud. Kas teile väideti vastupidist?”

Naine vehkis sõrmega. Seinale nõjatunud mees astus lähemale ja ulatas kausta, kust naine tõmbas pataka fotosid. Naine asetas need lauale ja laotas lehvikukujuliselt laiali. Fotosid oli neli, tänaval kaugläätsega pildistatud seeria, mis kujutas teda hoolitsetud mokahabeme ja veidi pikemate juustega, kui oli tema vanuses moes, muheldes õlale patsutamas lühemale mehele, kelle nina oli küljele viltu.

„See isik,” ütles naine ja koputas ülemisele fotole, millel oli ainult moonutatud ninaga mees.

Tema ütles: „Drazan Spiljak. Ärituttav. Import-eksport. Mina müün käsitsi kootud luksusvaipu, tema aitab mul pääseda Horvaatia turule.”

„Ta on narkokaubitseja. Siin Rijekas suur tegija. Colombia kokaiin, Afganistani heroiin. Mürk jõuab meie mõlema kodumaa tänavatele ja mänguväljakutele, härra Manta.”

Tema laiutas käsi. „Mis ma oskan öelda? Muidugi mõistan ma selle hukka. Aga härra Spiljak on vaba, kõnnib linnas ringi. Talle kuulub seaduslik ettevõte. Ma ei saa heale võimalusele lihtsalt selga keerata, kuna mehe kohta on liikvel kuulujutud.”

„Kuulujutud. ” Naine pöördus pooleldi, pilk maas, ja vaatas siis talle otsa, silmad vidukil. „Te heidate pilke kellale, härra Manta.”

Kas ta heitis või? Lohakas. „Ma olen hiljaks jäämas.”

„Kuhu, kui tohib küsida?”

„Ühele kohtumisele.”

21.50.

Naine marssis paar sammu paremale ja tagasi ning toetas käed lauaplaadile. Kummardus ette, kuni nende näod olid lähestikku.

„Teil oleks targem ära sõita, härra Manta. Rijekast ja üldse Horvaatiast. Spiljak on saast, kellest meile piisab. Juurde me seda ei vaja.”

„Kas ma tohin minna?”

Naine ajas sõnatult selja sirgu ja väljus toast. Mehed läksid järele, üks andis talle märku istuma jääda. Uks sulgus.

Uksesilmaga arvestades hoidis ta oma näo ilmetuna. Tema käekell näitas 21.55.

22.00.

Aeg oli otsas.

Kolm minutit kümme läbi avanes uks, üks meestest sisenes ning viskas lauale tema telefoni ja passi. Ta tõusis püsti ja kontrollis telefoni ekraani. Viis vastamata kõnet. Ta väljus mehe kannul.

Valvelaua ametnikult küsis ta: „Taksopeatus?”

„Pöörake paremale ja kahe kvartali pärast uuesti paremale.”

Ta astus öösse ja kõndis kärmelt, kuid kiirustamata piki tänavat, tõstes telefoni kõrva äärde. Esimene sõnum oli jäetud kell 21.32.

„Minu meelest leppisime kokku poole kümneks. Ta on siin, nad võtavad tekil napsi.”

Kendrick.

Järgmine sõnum, kell 21.46: „Nad läksid sisse. Tee kähku, päiksekiir.”

Ta keeras ümber nurga ja tõttas sammu lisades taksopeatusest mööda. Rahvast täis tänavatel pääseks takso aeglaselt edasi. Jalgsi jõuab kiiremini kohale.

Kolmas sõnum, kell 21.50: ei mingeid sõnu, ainult summutatud ohe.

Kell kümme taas Kendrick, lõrinal: „Kurat võtaks, kus sa oled?”

Ja kell 22.03: „Sitta kah. Ma lendan peale.”

Manta – kelle õige nimi oli John Purkiss – sulges hetkeks silmad.

Siis pistis ta jooksu.

Viimase kuuga oli Purkiss võitnud Spiljaki usalduse. Juhtumisi ei huvitanud teda eriti Spiljak ega tolle äri. Sihikul oli hoopis keegi Nicholas Hoggart, Briti salaluureteenistuse (SIS) eruohvitser, kellele kuulus Rijekas eraturvafirma. Kahtlustati, et Hoggart on Spiljaki inimestega seotud, rakendab vastastikuse kasu teenistuses tegevagendina kogutud teadmisi kohalikust allilmast ja korrakaitsest. Erus või mitte, Hoggart oli SIS-i häbiplekk. Siin tuligi mängu Purkiss.

Purkiss oli otsustanud näidelda Šveitsi itaallast, sest teadis, et nagu paljud horvaadid riigi selles osas, oskab ka Spiljak itaalia keelt. Ta oli pakkunud juurdepääsu Šveitsi pangakontodele, mida Spiljak ei saanud endale lubada. Kõne all oli tehing, mis laseks Spiljakil ja nimetul äripartneril tasuks protsentide eest neid kontosid kasutada. Too nimetu äripartner oli loomulikult Hoggart, ja täna õhtul pidi Purkiss tehingu sõlmimiseks mõlemaga Spiljaki jahi pardal kohtuma. See oli tema ainuke võimalus meelitada Spiljak ja Hoggart korraga ühte paika ning hankida salvestatud tõendid Hoggarti seotusest kuritegevusega. Kendricki ülesanne oli valvata ja vajaduse korral appi rutata.

Kohtumine oli määratud kella kümneks.

Kolmteist minutit tagasi.

Ehkki Purkiss kandis kerget linast ülikonda, jäi kaalult oma pikkuse kohta normaalse vahemiku alumisse otsa ega olnud elu sees suitsetanud, tundus talle, nagu kaugeneks jahisadam temast sama kiiresti, nagu ta sellele lähenes. Ta vedas kopsudesse lahelt tulvavat soolast õhku ja puhus järsult uuesti välja, higi valgus näole ja kastis ihu vastu pressitud riidevolte. Ta sõelus, põikles ja trügis läbi tänavatel restoranide vahel saaliva rahvahulga ning tema kõrvu kostsid vihased hõiked.

Telefon taskus sumises. Purkiss napsas selle pihku ja heitis jooksu pealt pilgu ekraanile. Tekstisõnum, millega oli kaasas foto.

Sõnumi oli saatnud Vale: Vii asi lõpule ja tule kohe koju. See foto tehti täna hommikul.

Ta vaatas fotot.

Purkiss tardus paigale.

Ta oli keset sõiduteed ja üks auto kihutas pidurite-signaali vingudes tema poole. Ta kargas eest ära kõnniteele.

Ta seisis fotot jõllitades, mõtted külmad kui higi.

Võimatu.

Ümbritsev sagin näis äkki kaugena, nagu jälgiks ta ringikujulisel ekraanil näidatavat dokumentaalfilmi.

Vale eksib.

Kell telefoniekraani ülaosas oli juba 22.19.

Purkiss tõmbas hinge ja sulges silmad. Vaimusilmas surus ta foto ja selle äratatud mõtted-tundmused tillukesse karpi. Siis pitseeris ta karbi ja mattis maha. Ta otsis verest adrenaliinilainet, leidis selle ja asus sellel surfama.

Lõpusprint veepiirile, kus maapind tasanes. Eespool nägi ta kaid ja Spiljaki jahtlaeva, viieteistmeetrist Saksa alust, mis alustas parajasti aeglast pööret kai äärest avamerele.

Purkiss punus kõigest jõust, peopesad jäigad ja sirged, käed kordamööda edasi-tagasi välkumas, jalad tümpsumas, teadvus oli kehast ette sööstnud ja kamandas seda järele. Kai otsani oli kakskümmend meetrit, viisteist, viis. Jahtlaev oli talle selja keeranud, ta nägi vett laeva sabas kobrutamas. Pärale jõudes ta hüppas, jalad õhus võimlemas ja käed välja sirutatud. Viivuks rippus ta sadamasilla ja jahtlaeva vahel tühjuses. Kuni tema rindkere prantsatas jahtlaeva ahtri fiiberklaasile ja peopesad tabasid libedat pinda laksatusega. Ta hakkas maha vajuma, aga haaras reelingupostist, klammerdus ja vinnas end üles tekile.

Kui Purkiss kajuti ukseavasse astus, tõstis Zagorec relva. See oli VHS ründeautomaat, üks inetumaid tulirelvi, mida Purkiss teadis. Zagoreci selja taga seisis Spiljak ise ja veel keegi viiekümnendates aastates mees, tüse ja õhetav, kuklas punane juuksesõõr. Inglane Hoggart. Läbi kajuti märkas Purkiss ülemisel trepimademel Spiljaki teist käsilast kaptenisillal roolimas.

Kajutilae keskel rippus konksu küljes köiejupp, mille ots oli poomissilmusena sõlmitud viienda mehe kaela ümber. Köis mehe pea kohal polnud päris pingul. Mees, kelle käed ja pahkluud olid kinni seotud, hoidis tillukesel järil vaevu tasakaalu. Sorakil juuksed ja habemetüükas nägu olid verised.

„Kuhu sa jäid?” küsis Spiljak.

„Politsei viis mind kaasa. Näitas mulle fotosid, millel me seltsime, käskis mul uttu tõmmata.”

„Vedas sul.” Spiljaki moonutatud nina oli noahaava tagajärg. Millalgi oli ta Purkissile rääkinud, et eelistas selle kui aumärgi niiviisi jätta. „Zagorec nägi sind paadile järele viskumas ja tahtis su õhus maha lasta.”

Purkiss kergitas kulmu poomissilmuses mehe poole. „Kes see on?”

„Just siis, kui olime sulle käega löönud ja valmistusime merele minema, tabasime ta laeva lähedalt. Ta pole veel midagi öelnud.” Spiljak silmitses Purkissit. „Kas sa tunned teda?”

„Peaksin või?”

„Sinu telefon,” ütles Spiljak, käsi pikal. Purkiss võttis telefoni ja ulatas selle, ajas käed üles ja lubas Spiljakil end kobada. Varem ei oleks telefon olnud probleem. Spiljak poleks seda nõudnud ja Purkiss oleks sellega vargsi nende jutuajamise salvestanud. Nüüd olid Spiljakil tärganud kahtlused.

Spiljak oli plaaninud teda Hoggartile tutvustada ja südamlikult soovitada. Kuid praegu oli dünaamika täiesti muutunud. Kitsas ruumis võis tajuda õelust ja usaldamatust. Ka Spiljak oli relva lagedale toonud. See rippus lõdvalt ja käepärasena jala vastas.

Purkiss ligines kinniseotud mehele. „Ta püüdis laevale tulla?”

„Küürutas kõrval, otsis, kuidas salamahti pardale pääseda,” ütles Spiljak. „Ma vaatasin viimast korda ringi, kui teda tähele panin.”

„Relvastatud?”

„Ei. Dokumenti pole tal samuti.”

Kendrick oli käitunud arutult ja hulljulgelt, kuid oli vähemalt isikutunnistuse maha jätnud. Teda oli pekstud näkku ja pähe. Muid vigastusi ei paistnud.

„Poisid, te ei tea ülekuulamisest midagi. Teil pole mitte halli aimugi. Tarvis on kohe tublisti haiget teha, enne küsimuste esitamist. See kõrvaldab jalamaid kahtlused.” Pilk Kendrickil, küünitas Purkiss käe välja. „Andke mulle püstol.”

Spiljak astus tema taha ja talle pisteti püstoli pide pihku. Ta kergitas püstolit ja heitis sellele pilgu. Bulgaaria Arsenal, odav, lühike ja tömp.

Kendrick põrnitses teda tigedalt nagu võõrast.

Purkiss taandus sammukese, sihtis sirge käsivarrega Kendricki vasakut põlve ja vajutas päästikule.

Kukk lõksatas tühjal raual. Purkiss pööras ohates ümber. Õhkkond teisenes, sest ta ei olnud ulatatud relva neile keeranud, oli hoopis tulistanud vangi, keda nad olid pidanud tema kambajõmmiks. Nende valvsus lahtus. Tegutsemiseks oli ideaalne hetk.

Ta poetas Arsenali vasakusse kätte ja äigas pöördudes sellega tagantkätt Zagorecile näkku. Ta tundis ninaluu murdumist ja Zagorec kukkus sõnatult. Pöörde lõpetanud, kasutas Purkiss hoogu, et äsada parema jalaga küljelt Spiljaki õla pihta ja tõugata too tuikudes otsa Hoggartile, kes oli oma püstolit haarates tõusnud. Purkiss põrutas Hoggartile peaga silmade vahele, kõva otsmikuluu kohtas ninajuurt. Kui Hoggart kokku varises, krabas Purkiss ta käsivarrest, väänas püstoli vabaks ja tulistas trepi poole, kuhu ilmunud käsilane sai tabamuse rindu ja paiskus selili. Purkiss laskus kükakile ja sihtis sirge käega Spiljakit, kes seisis, relv Purkissil, üks jalg toetumas järile, millel kõõlus Kendrick.

Üle vee olid hakanud kõlama hüüded.

Purkiss jõudis märgata, mis marki püstoli oli ta Hoggartilt võtnud: Heckler & Koch P30. Purkissist paremal ägas kaptenisillale viival trepil haavata saanud mees.

Hüüded jätkusid ja kauguses kostsid sireenid.

Spiljaki pilk mõnitas teda üle relvade. Spiljak koputas jalaga järile, vihje oli selge. Kui mind tulistad, tõukan tooli. Sinu sõber kõlgub võllas.

Purkiss vaatles köit Kendricki pea kohal.

Tema esimene lask tabas Spiljakit paremasse õlga, et mehe käsivars nõksataks kõrgemale ja kuul lendaks mööda, ainult et mees ei tulistanud. Järgmine lask purustas Spiljaki vasaku põlve. Spiljak vajus karjatusega maha.

Ning lõi kukkudes teise jalaga järi.

Köis tõmbus pingule ja Kendrick jäi rippuma. Purkiss virutas Spiljakil relva käest ja püüdis Kendricki kinni. Ta tõstis järi püsti, seadis Kendricki jalad sellele, vallandas kaelas olnud silmuse. Astunud Kendricki selja taha, napsas taskust Šveitsi pussi ja lõikas läbi köidikud, millega olid seotud randmed ja pahkluud.

Kendrick varises järilt alla, komistas, kuid jäi siiski jalule. Häälega, mis meenutas arktilisse sügavikku langevat liustikku, ütles Kendrick: „Tõbras sihuke.”

„Me oleme tasa. Sa poleks tohtinud minuta peale lennata.” Aga jahtlaeva väljasõidu viivitamisega oli ta Purkissi pardale aidanud. Tema kaela murdumise ohtu polnud kordagi. Spiljak oli teinud algaja timuka vea ja jätnud köie liiga lühikeseks. Mõne sekundiga oleks ta lämbunud, kuid Purkiss polnud plaaninud nii kaua oodata.

Purkiss vaatas aknast välja. Kaldal koondusid punavalged vilkurid. Spiljak veerles põrandal, hoidis kinni oma purustatud põlvest, kuid oli kisendamiseks liialt šokis. Teine kõrilõikaja, keda Purkiss oli tulistanud, lamas trepil selili ja halises, hingates raskusteta. Ta jääb elama. Hoggart ja Zagorec olid kajuti põrandal teadvuseta.

Purkiss tõmbas Spiljaki taskust oma telefoni ja võttis ka mehe enda mobiili. Ta avas puuteekraanil mitu menüüd, kuni leidis soovitu, kummardus siis ja krabas Hoggarti, kelle sättis ühe kajutiistme najale lösakile. Ta sikutas tüüpi kõrvast, kuni too huilatusega ärkas, tõstis Spiljaki telefoni ja mängis salvestuse ette.

Hoggarti silmad olid laugude all kui valged liistakad, keel lätsutas suu ümber verd. Telefonist kõlasid ingliskeelsed dialoogikatked. Hoggarti hääl, seejärel Spiljak, kes nimetas kohti, aineid, hindu. Viimaks mähkis Purkiss telefoni õliriidest kotikesse ja toppis taskusse.

Ta ütles: „Sa nõudsid, et ma loovutaksin võimalikud salvestusseadmed, aga sa ei arvestanud, et ka su sõber võib julgestuseks andmeid koguda. Loll lugu, mis?”

Purkiss ajas selja sirgu ja vahtis Hoggartit põlglikult.

„Politseile räägi, mida heaks arvad. Sulle, Spiljakile ja tervele teie armetule jõugule esitatakse ehk süüdistus rahurikkumises või midagi taolist. Või pääsed sa ühegi plekita. Mul kama. Aga võta teadmiseks, Hoggart. Sinuga on lõpp. Rooma minema ja kaevu maasse, kus sind näha pole. SIS ei taha musta pesu avalikult pesta. Kuid sa oled omasid alt vedanud. Ja me ei unusta. Kui sinust on kusagil maailmas uuesti kuulda, teeb teenistus sulle otsa peale.”

Sireenid valjenesid. Politseipaadid olid nii lähedal, et tuled valgustasid kajuti seinu. Purkiss ütles Kendrickile: „Meil on aeg lahkuda.”

Nad ronisid üle trepil oigava mehe ja jooksid küürutades tekil reelingu poole. Edasi olid nad juba õhus. Purkiss sumatas vette, kerkis pinnale, nägi selja taha piiludes jahi ümbrust paatidest kubisemas ja mehi pardale tunglemas. Paar meetrit eemal täheldas ta Kendricki peanuppu. Nad asusid kaldale ujuma.

Kendricki auto seisis jahisadama juures ühel kõrvaltänaval. Nad hiilisid selleni, kaks nurgatagustes luusivat läbiligunenud kogu. Pakiruumis leidusid mõlemale kuivad riided.

Purkiss puges kõrvalistmele. Kendrick käivitas mootori, aga ei hakanud sõitma. Hetke pärast ütles ta: „See püstol.”

„Jah.”

„See oli käes kergem, kui pidanuks. Sellepärast sa riskisidki ja teesklesid mu jala tulistamist.”

„Jah.”

„Ja sa olid kindel, et magasin on tühi. Mitte lihtsalt pooltäis.”

Purkiss, kelle üks juhtpõhimõtteid oli, et milleski ei saa kunagi kindel olla, ütles: „Jah.”

„Käi kuradile, Purkiss.”

Kuni Kendrick autot juhtis, nõjatas Purkiss pea seljatoele, sulges silmad ja hingas sügavalt, et keha leiaks tagasitee kõrgendatud erutusseisundist, millel oli purjetanud. Siis sikutas ta lagedale oma telefoni ja vahtis Vale’i saadetud uskumatut fotot.

Fotol olid kolmveerandvaates ühe mehe pea ja õlad, pildistatud hommikuses heledas päikesepaistes. Mees kissitas päikese käes. Oli eksimatult äratuntav.

Nägu kuulus mehele nimega Fallon. See polnud iseenesest kuigi meeldejääv, aga Purkiss ei unusta seda iial. Foto oli võimatu, sest Fallon kandis Belmarshi vanglas eluaegset vanglakaristust.

Purkiss ei unusta seda nägu iial, sest neli aastat varem oli Fallon Purkissi kihlatu mõrvanud. Purkiss oli näinud, kuidas see juhtus.