Читать книгу Rotipüüdja - Tim Stevens - Страница 3

Vale’i mantel kaitses tema pikka kasvu luidrat kogu sügisjaheduse eest nagu keep. Ta oli halliseguste juustega kuuekümnendates aastates mustanahaline mees, kelle selg oli juba vimma vajuma hakanud. Kollakate silmade puuriv pilk tekitas tunde, nagu mõõdaks ta Purkissit kirstu jaoks. Vale tõstis pöidla ja sõrmeotsad suu juurde, imes sigaretti ning tema sõõrmetest väljusid suitsujoad.

Kahe pealiigutusega – noogutuse ja viipega – sedastas ta tervituse ja kutsus jalutuskäigule. Nad suundusid üle muru kalmistule.

„Kas Hoggartiga oli raskusi?” Vale oli harjunud kõnelema täiesti monotoonsel häälel, mis viis inimesed mõttele, et ta tarvitab mingeid rohtusid.

„Ei. Ta on prügikala. Temaga on lõpp.”

„Puhas töö?” Vale pidas silmas, kas Purkiss oli olnud diskreetne ega jätnud endast jälgi.

„Rijeka politsei pildistas mind koos Spiljakiga. Muud midagi. Nimesid ei nimetatud.”

Vale noogutas taas. Ta seisatas iidvana hauakivi kõrval ja nühkis kinganinaga sammalt maha, kummardus uudistama, mis on sambla alla graveeritud. Probleemse info puhul polnud tal kombeks teistele otsa vaadata.

„Foto tegi eile hommikul Eestis Tallinnas üks minu kontakt, kes elab selles linnas ja märkas Fallonit turuplatsil. Loomulikult helistasin ma talle. Ta ütles, et oli püüdnud Fallonit jälitada, aga kaotas mehe käest.” Vale kõõritas Purkissi poole. „Tal polnud kahtlust, et see on Fallon, kui sa juhtumisi arvad, et kaamera ette võis jääda keegi sarnane.”

„Kuidas?” Purkiss pidas silmas, kuidas oli see võimalik. Et Fallon ei istugi vangis?

Vale ajas selja sirgu. „Ma helistasin siseministeeriumisse ja mulle hämati. Proovisin Väikese Õega, sama lugu. Viimaks aitas mind üks sõber Suurest Õest.”

Väike ja Suur Õde olid vastavalt SIS ja julgeolekuteenistus ehk MI-6 ja MI-5. Omadussõnad viitasid nende personali hulgale.

„No ja?” Purkiss järgnes Vale’ile, kes oli uuesti kõndima hakanud.

„Donal Fallon vabastati vanglast mullu kaheksateistkümnendal veebruaril.”

„Oota nüüd.” Purkiss seisatas ja Vale pööras näoga tema poole. „Vabastati?”

„Jah, nähtavasti küll. Ma ei tea veel üksikasju, aga järelikult on siseminister talle amnestia andnud.”

Pea kippus pööritama. Purkiss oli oodanud, et tegu on jultunud põgenemisega Belmarshist, mis piinlikkuse tõttu kinni mätsiti. Kuid mitte seda.

„Ta istus ära kaks aastat.”

„Natuke vähem.”

„Miinimum oli kümme aastat.”

„Ma tean.”

Purkiss võitles kogelemisega. „Jumal hoidku, Quentin.”

„Süda läheb pahaks, mis?” Vale kiirendas sammu. „Asi on hullemgi. Kui ma olin tema vabastamises veendunud, pöördusin taas oma Väikese Õe kontaktide poole ja nõudsin neilt aru. Palju kohmetuid köhatusi ja jalalt jalale tammumist, kuni nad tunnistasid, et Fallon oli jälle nende heaks tööle asunud. Hiilgav agent, süüdi kohutavas kuriteos, viimane võimalus end lunastada ja nii edasi. Siis, kaks nädalat hiljem, ta haihtus.”

„Haihtus?”

„Enne kui oli uue missiooniga isegi kurssi viidud. Kadus jäljetult. Alguses otsisid nad teda kõigi jõududega, kuid mõne aja pärast loobusid. Tabamiseks oli ta liiga osav agent ja nad lootsid, et ei kuule temast enam kunagi. Parem skandaali vältida, kogu armetu seik kalevi alla lükata.”

Purkiss eemaldus Vale’ist ja astus tormakalt hauakivide vahel.

Künkad ja hall taevalaotus paistsid liiga ahtad, et mahutada seda, mis toimus ta hinges. Tema lõualihased tõmbusid krampi.

Varsti sammus ta tagasi. Vale ei olnud paigast liikunud, oli pilgu viisakalt kõrvale keeranud.

„Kes on sinu kontakt Tallinnas?”

„Endine teenistuse vennike, eestlane, aga üks meie seast. Jaak Seppo. Ma tunnen teda kümme aastat. Töötab aeg-ajalt vabakutselisena minu heaks, muretseb mulle teavet.” Vale toksis puuteekraaniga telefoni. „Ma saadan sulle tema numbri ja aadressi. Teda on sinu tulekust hoiatatud.”

Purkissi peas lahvatas seos. „Tallinn.”

Vale noogutas nõrgalt. „Jah. Eks ole.”

„Millal see õieti juhtubki?”

„Kolmeteistkümnendal oktoobril. Ülehomme.”

„Kas sa usud, et Fallon kavandab midagi?”

Vale süütas järgmise sigareti. „Ma ei tea rohkem kui sina. Kuid… mul on aimdus.”

Abby kontor – või komandokeskus, nagu Abby seda mõnuga kutsus – oli Whitechapelis asuv keldrikorter, ümber ehitatud üheks suureks toaks, kus olid kööginurk, tilluke dušikabiiniga vannituba ja välivoodi. Enamiku põrandast hõivasid kaks L-kujulist kirjutuslauda, lookas mitmesuguses lahtimonteerituse seisundis lauaarvutite, sülearvutite, printerite ja skannerite all. Seina vallutanud hiiglaslik plasmateleviisor oli lülitatud Purkissile võõra uudistekanali peale. Nurka laotud väiksemad telekad näitasid küllusesarvena argiseid stseene, mida Purkiss pidas reaalajas jooksvaks pildivooks: tühjad tänavad, ostukeskuse sisemus, tiheda liiklusega maantee.

Abby oli talle ukse avanud, kruvikeeraja ühes käes ja emaplaat teises, tumedapäine ja sasitud, pööraselt segamini juustega kleenuke vallatu haldjas.

„Tere, boss.” Naisel oli tugev Lancashire’i aktsent, mida viis Londonis elatud aastat polnud kahandanud.

„Ma ei salli, et sa mind niiviisi nimetad. Tunnen end siis vanana.”

„Te oletegi vana, härra Purkiss, söör.” Abby astus kõrvale, et teda tuppa lasta. „Te ajasite mokahabeme maha. Kahju. Minu meelest sobis see hästi.”

Purkiss keeldus pakutud teest – kord varem oli kruusis olnud pooleldi kuivanud värv – ja sättis paberilasu põrandale, et tugitooli ruumi teha. Ta noogutas telekavirna suunas. „Õiguslikult jätab see kahtlase mulje.”

„Ma katsetan uusi jälgimisseadmeid. Ainult tööalaseks kasutuseks.” Abby silmitses kujutisi vaimustunult. „Ilus, kas pole? Resolutsioon.”

„Ma ei hakka küsima, kust sa selle kraami said.”

„Ei, parem mitte.”

Abby oli tema palgal uuringute tegija ja tehnikavõlurina. Rijeka loo puhul oli just Abby ära teinud eeltöö: hankinud Hoggarti aadressi, peilinud välja Spiljaki jõugu andmed, koguni koostanud Purkissile tausta, mis klappis väikseimate detailideni. Naise üks alaline ülesanne oli varustada teda võltsitud passidega, et neid saaks lühikese etteteatamisega kasutada.

Abby ulataski talle paar tükki, mida ta imetlusega vaatles. Passid isegi lõhnasid pruugitult. Ta otsustas Briti identiteedi kasuks: Martin Hughes. Fotol oli ta raseeritud lõuaga, ilme veidi muigav. Ta oli sageli kuulnud oma näojooni kirjeldatavat sõnaga „muhe”. Claire’gi oli seda sõna kasutanud, lisaks paljudele teistele.

„Hea valik,” ütles Abby. „Seda varjunime eelistavad tänavu kõik parimad maskeeritud spioonid.”

„Ära kutsu mind spiooniks.”

„Kas härra vajab mingeid aksessuaare? Juhiluba?” Abby ulatas talle plastkaardi. „Rikkumisi pole. Te olete viks poiss.”

Ta torkas passi ja juhiloa taskusse. „Lend…”

„Pilet on võetud veerand kolmesele lennule Stanstedist. Nii et hakake minema.”

Purkiss kinkis naisele põsemusi. „Abby, sa oled kullatükk.”

„Tallinn. Seal leiab aset see kohtumine, eks?”

„Ülehomme.”

„Kas teie reisil on pistmist…”

Ta tegi suu ees tõmblukku jäljendava liigutuse ja Abby tõstis alistunult käed. „Veel midagi?”

„Säilita valmisolek. Hiljem vajan ehk sinu abi.” Ta seadis sammud ukse poole ja peatus äkki. „Ah jaa. Kontrolli palun Kendricki tervist.”

„Ma juba helistasin talle. Ta on jälle kodus, haiglasse teda ei jäetud. Andsin talle teie tervitused edasi.”

„Mis ta vastas?”

„Kui välja arvata minu aktsendi tavaline vilets ahvimine, ütles ta: „Las topib oma tervitused endale persse, ja loodetavasti on nurgad valusad.”” Abby naeratas säravalt, silmad pärani.

Lennujaama jõudes oli Purkissi tuju taas langenud ja ta mõtiskles süngelt. Viimati nägi ta Fallonit kohtusaalis, kui mehele mõisteti eluaegne vangistus. Fallon oli kinni nabitud neli päeva pärast Claire’i mõrva Hamburgis tšarterlennult mahatulekul; kohtuprotsess oli toimunud kiirkorras ja kulgenud tõrgeteta. Ehkki otsuse väljakuulutamise järel oli Fallon saatnud Purkissile põgusa pilgu, oli tema nägu ilmetu: ei mingit ülbust, kuid ka kahetsust mitte. Täiuslik agent, tundeid varjav, loetamatu.

Nüüd aga hulk vusserdamisi ja vastamata küsimusi. Küünilisus, millega Fallon vabastati, oli vapustav, kuid veidral kombel tõdes Purkiss, et see ei üllata teda. Fallon oli esmaklassiline agent, kellega olid teenistusel Claire’i mõrva aegu selgelt suured plaanid. Et ta oli end süüdi tunnistanud, läks kahtlemata arvesse pehmendava asjaoluna. Seotust Asgari tapmisega oli ta eitanud, mööndes siiski korruptsiooni, mille eest oli talle lisaks mõistetud kaksteist aastat.

Vale oli öelnud: „Sulle on see muidugi isiklik. Aga sa pead seda võtma tööotsana, võib-olla mitte päris samasugusena nagu iga teist, kuid kaalul on needsamad põhimõtted. Ta on halval teel agent, kes viibib meile soovimatus paigas vähem kui kaks ööpäeva enne poliitiliselt üliolulist sündmust.” Ridadevaheline vihje oli käitu professionaalselt, mida Vale’il polnud tarvis rõhutada.

Varuaega jäi üsna napilt, värav tema lennule oli juba avatud, kui ta turvakontrolli läbis. Kaasas polnud tal muud peale õlakoti, milles oli kahe päeva jagu riideid. Pärast Abby juurest lahkumist oli ta Vale’i antud numbril helistanud Tallinna kontaktile Seppole. Ta oli suunatud kõneposti. Sõnumit polnud ta jätnud. Praegu proovis ta värava poole sammudes uuesti. Kuus helinat, seejärel piiksatus. Ta katkestas ühenduse.

Vale oli maininud, et Seppo ootab tema kõnet. Ühest vastamata jätmisest võis mööda vaadata, kahest aga mitte. Ta valis telefonil jälle numbri.

„Vale.”

„Seppo ei vastanud telefonile. Kaks korda.”

Hetkeline vaikus. „See pole tema moodi.”

„Ma viskan telefoni ära. Kui ta sulle helistab, ütle, et ma lähen tema aadressile.” Ta lõpetas kõne, põikas enne väravat viimasesse avalikku tualettruumi, kustutas telefoni kõnelogi ja libistas aparaadi uksest kõige kaugemas kabiinis veepaagi taha. Mobiili prügikorvi poetamine polnud tingimata ohtlik, kuid ta ei kavatsenud ebaõnnega riskida, mitte nüüd, kui tema Tallinna kontaktisik oli nähtavasti paljastatud.

Monitoril oli tilluke valgustäpp seadistatud tukslema sünkroonis telefoni helisemisega. Jakobiin heitis ekraanile pilgu: taas sama Suurbritannia number, mis, nagu valgustäpp monitoril täpsemalt kinnitas, helistas Stanstedi lennujaamast.

Jakobiin oli märganud surnud mehe Seppo kodus jääkappi ning valmiseined ja kotid külmutatud köögiviljadega külmikusse tõstnud, kuni ruumi oli piisavalt, et keha sisse pressida ja uks sulgeda. Korterit läbi otsides avastas ta elutoa kohvilauakeselt sülearvuti, mille sisu kaitses parool.

Varustuse paigaldamine võttis vaid mõne minuti. Jakobiin vaatas korteris viimast korda ringi ja tuli rahulolevana tulema.

Tagasiteel helistas Jakobiin mobiilivõrkudesse ja leidis õige võrgu teisel katsel. Alguses suhtuti temasse külmalt ja veidi upsakalt, aga vajalikud kõned teinud, naasis naine liinile alandliku ja üpriski hirmununa. Selleks ajaks, kui Jakobiin istet võttis ja lauaarvuti käivitas, oli kõnejälitus juba käimas.

Jakobiin avas netis Stanstedist väljuvate lendude graafiku. Seal see oligi: odavlend Tallinna kell 14.15. Tallinnas oli kell praegu 16.25 ja ajavahe oli kaks tundi. Telefoni GPS-jälitus toimus reaalajas, kuid valgustäpp monitoril ei liikunud. Telefoni omanik polnud kas lennule läinud või oli telefon hüljatud.

Kui poole tunni jooksul liikumist ei järgnenud, tegi Jakobiin kaks kõnet. Esimesega nõutas ta endale Stanstedi–Tallinna lennu reisijate nimistu.

Teisele vastati tõredalt.

„Mina siin,” ütles Jakobiin. „Mul on vaja, et kahe tunniga seataks lennujaamas sisse valve.”

„Kes on jälgitav?”

„Ma ei tea veel.”