Читать книгу Rotipüüdja - Tim Stevens - Страница 2

Jakobiin polnud tahtnud muud, kui mehele vaid mõned küsimused esitada. Kas ta pildistaski just neid isikuid või jäid nad valel hetkel juhuslikult kaadrisse? On ta vabakutseline või töötab mingis organisatsioonis? Ja miks oli ta keeruka asjaoluna välja ilmunud nüüd, hilises järgus, kui komplikatsioone ei pidanud tulema?

Jakobiin polnud kavatsenud teda tappa.

Mees oli väikest kasvu ja kerge kehaehitusega, enneaegselt taanduvate juuste ja punnis silmadega. Tema vastupanu oli paljastav, see kinnitas Jakobiini varasemaid kahtlusi, et temas on enamat, kui välimus viitab.

Ukse oli ta avanud varmalt. Süütuteks küsimusteks polnud muidugi lootust niipea, kui Jakobiin nägi tema silmis äratundmisvälgatust. Ründav Jakobiin lõi ukse jalaga kinni ja sähvas käeservaga mehe kõri pihta. Aga mees oli kiire, väledam, kui oleks oodanud, seega professionaal. Ta hüppas eemale ja tõmbus küüru. Nad varitsesid teineteist üle vaiba.

Mees sööstis ühe külgukse kaudu esikust minema. Jakobiin järgnes talle. Mees oli elutoas kaminasimsi juures, kahmas pihku vaasi ja viibutas seda. Jakobiin põikas kõrvale, kuulis rasket savieset ohkega mööda vuhisemas ja selja taga seina vastu kildudeks purunemas, kuid ei pööranud mehelt pilku, sest vaas oli tähelepanu hajutus, mõeldud valu ja müraga segadusse ajama. Mees tormas tõelise relva, seinal rippuva kõvera mõõga poole. Tera ahhetas, kui ta selle tupest tõmbas.

Nagu iga kogenud võitleja teab, on terariistad tulirelvadest tülikamad. Jakobiini õnneks ei jätnud mees vilunud vehkleja muljet. Ta hoidis relva kahe käega, nõnda et kumbki käsi polnud vaba ja mõlemad küünarnukid, need oivaliselt haavatavad punktid, olid kaitsetud.

Jakobiini esimene jalahoop lõhestas mehe vasaku küünarnuki kodarluu otsa, vigastus oli nii valus, et peopesa avanes tahtmatult. Teine hoop oli julgem: kasutades vasakut jalga endiselt toetuspunktina, rahmas Jakobiin kinganinaga vastu ähvardavat tera, mis lennutas selle pöörlevana mehe paremast käest, relv kolises paljastel põrandalaudadel üle toa.

Oma küünarnukist haarates tegi mees petteliigutuse paremale ja putkas vasakule. Jakobiin püsis paigal. Nüüd oli see tahtejõudude heitlus, mida mees ei saanud võita. Jakobiin osutas ühele tugitoolile. Mees ei istunud.

Mehe taskus hakkas helisema telefon. Nad vaatasid teineteisele silma ühe helina jagu, kaks. Mees pistis vigastamata käe taskusse.

„Ei,” ütles Jakobiin mahedal häälel ja ründas, kiire rusikalöök mehe vigase küünarnuki pihta kutsus esile röögatuse, järgmine rabas aga meest rinnaku alla, nii et ta tuikus tagasi ja vajus seina äärde maha.

Jakobiin tiris ta elutoa keskele ja kontrollis tema telefoni. Ta polnud jõudnud vastu võtta ja ekraanil oli märk vastamata kõnest. Numbril oli Ühendkuningriigi rahvusvaheline suunakood. Telefoni taskusse poetanud, sättis Jakobiin mehe vaibale istuvasse asendisse ja põlvitas tema selja taha. Haakides käsivarre ümber mehe kõri, avaldas Jakobiin veidi survet.

„Kuidas sa mind äsja ära tundsid?”

Mees vaikis.

„Miks need fotod?”

Ikka vaikus. Surve polnud nii tugev, et oleks rääkimist takistanud. Jakobiin pitsitas sõrmeotstega punkte kaelal, mis oli kahjutu, kuid piinarikas. Mees sisistas ägedalt, hambad ristis, keha võppumas.

Mees pidi nüüd surema, selles polnud küsimus. Küsimus oli, kas ta võib enne midagi kasulikku avaldada. Nähtavasti oli ta treenitud ülekuulamist taluma, sundolukorras veenvalt valetama.

Järelikult polnud Jakobiinil valikut. Mees tegi viimase ahastava pingutuse, andis oma terve käega rusikahoobi selja taha, nukid püsti, tabades neerupiirkonda. Jakobiin neelatas valupuhangus ja pinguldas käsivart mehe kõril, kuni too lõtvus. Soovimata riskida, pigistas Jakobiin kahvatu kõrgelaubalise pea pihkude vahele ja nihestas kärme jõnksuga mehe kaelalülid.

Jakobiin istus minutikese vaibal, silmad suletud, ja otsis meelerahu. See ei olnud meditatsioon, vaid pigem tasakaalu taastamise hädavajalik protsess pärast inimolendilt elu võtmist. Surnud mehe enda suhtes puudusid Jakobiinil tunded. Tõsiasi, et ta oli tapnud – jälle –, tekitas aga ängistust, mis kasvas, mitte ei kahanenud iga säärase vahejuhtumiga. Jäseme, mida mädandab gangreen, saab päästa nakatunud liha eemaldamisega. Kas sama kehtib ka hinge puhul? On see võimalik?

Jakobiin tõi eesukse juurest koridorist väikese spordikoti, mille oli sisenemisel sinna jätnud. Olnuks Jakobiinil rohkem aega, oleks ta esmalt tuvastanud, ega meest kodus pole, ja paigaldanud kiirustamata kotis leiduva varustuse. Mehe laip tuleb korterisse peita. Paari päevaga äratab lõhn loomulikult tähelepanu, kuid selleks ajaks on kõik möödas.

Jakobiin ladus reisikoti sisu söögilauale ja asus tööle.

Vale seisis liikumatu siluetina külma hommikutaeva taustal. Purkiss parkis auto jalgraja algusse sillutamata poolringile ja seadis sammud läbi hõreda maapinnaudu kirikukalmistule. Nõnda oli Vale’il alati kombeks. Kohtuti kolgastes, et jälgimisoht oleks minimaalne. Purkissil polnud aimugi, kus asub Vale’i kabinet või kas tal see üldse on.

Zagrebist olid nad koju jõudnud keskhommikul. Purkiss oli Kendricki poomisvigastusega igaks juhuks arstile kupatanud. Ta oli end värskendanud ja siis kokkusaamise asjus Vale’ile helistanud.

Hertfordshire’i krahvkonda sõites lubas Purkiss mõtetel triivida nelja aasta tagusesse aega. Ta oli neid sündmusi palju kordi läbi mänginud, aga enesehaletsuse asemel alati kibelenud tulevikku vaatama. Teha polnud rohkem midagi ja hädapärane õiglus oli saavutatud. Nüüd näis see õiglus üürike nagu tarkvaraprogramm, mille litsents on aegunud.

*

Ta oli Claire Sterlingit kohanud Marseilles tööasjus ühel konsulaadi olengul ja haistnud naises viivitamatult SIS-i töötajat, nagu temagi seda tollal oli. Teenistus ei kiitnud kontorisiseseid suhteid heaks, kuid Purkiss ja Claire hoidsid diskreetset joont. Lõppude lõpuks olid nad ju spioonid. Mõne kuu möödudes nad kihlusid.

Viieaastase staažiga väliagendi Purkissi kohustused Marseilles hõlmasid Lähis-Ida riikidest linna emigreerijate nimekirjadega tutvumist ja põhjalikuma järelevalve rakendamist kahtlaste isikute üle. Näiteks nende, kelle nimi oli varem mõne luureoperatsiooni käigus üles kerkinud. Claire’i kohustused olid väliselt igavamad: saatkondade raadiosuhtluse seire. Mõlemad nautisid oma tööd, lävisid peamiselt diplomaatilise personaliga, ja nende armastus oli kirglik, salajasus lisas sellele vaid põnevust.

Muutuse tõi Behrouz Asgari surm. Iraanis sündinud ja viimased kakskümmend aastat Marseilles elanud ärimees oli filantroop, kelle investeeringud kohalikku taristusse aitasid agulikorteritest minema tuhandeid linna asukaid. Pühendunud šiiidina arvustas Asgari avalikult Ameerika ja Briti valitsust. Muidugi oli teda hoolega uuritud – suuresti oli seda teinud Purkiss ise – ja ta osutus puhtaks, sidemeid Lääne-vastase vaenutegevusega polnud.

Ühel õhtul, kui Asgari jalutas abikaasaga mere ääres, sõitis ligi üksik mootorrattur ja tulistas ta surnuks. Tapatöö oli professionaalne, kaks lasku pähe õõnesotsaliseks tehtud üheksamillimeetriste kuulidega. Asgari oli olnud meeldiva loomuga populaarne mees, kuid äris oli tal ohtralt konkurente ja kehvavõitu politseijuurdlus järeldaski, et süüdi on keegi nimetu võistleja.

Kaks nädalat pärast mõrva tuli Claire õhtul Purkissi korterisse – asjaolud nõudsid, et nad elaksid eraldi – kummalises tujus, sõnaahtra ja süngena. Purkiss jättis talle hingamisruumi, keelitas küll leebelt, aga ei käinud peale. Viimaks rääkis naine klaasi Beaujolais’ juures kogu loo. Juba kuus kuud oli Claire uurinud oma otsese ülemuse Donal Falloni võimalikku korruptsiooni. Naine kahtlustas, et Fallon oligi Asgari tapmise taga.

Fallon oli legend, inglise-iiri päritolu agent, Purkissist ja Claire’ist ainult viis aastat vanem, kuid arvukate pingekollete, muu hulgas Islamabadi ja Damaskuse veteran. Claire’i kaudu oli Purkiss sageli Falloniga kohtunud, talle avaldas muljet mehe vaimukus ja intellektuaalne haare, Falloni ilmne sõbralikkus ja kiindumus Claire’i vastu olid sümpaatsed. Nad olid moodustanud lahutamatu kolmiku, Fallon vaatas nende armuloole lõbusalt läbi sõrmede.

Tasapisi oli Claire hakanud Falloni tööalastes toimingutes ja hangitud info kasutamises küsitavusi märkama. Ta oli pilku teritanud, töötas iseseisvalt ega maininud oma kahtlusi kellelegi. Kaudsete tõenditena õnnestus avastada vaid ootamatuid kõrvalekaldeid Falloni pangakontol ja ta kavatses just otsingud katkestada, kui Fallon palus tal Asgari jälgimise alla võtta, ilma et oleks seda rahuldavalt selgitanud. Claire’i kogutud andmeid polnud Fallon kommenteerinud, ehkki naine aimas, et ülemust huvitavad seosed radikaalsete islamirühmitustega, mida oli uurinud ka Purkiss.

Siis leidiski aset tapatöö, parajasti kui Fallon oli väidetavalt puhkusel ja matkas üksinda Šoti mägismaal.

„Põhjus ei olnud äris. See oli poliitiline.” Purkiss oli lubanud tal katkestamata kõnelda, veini ja ärevuse tõttu oli Claire’i sõnadevoolust saanud tõeline uputus. „Fallon nägi Asgaris potentsiaalset hädaohtu, ei suutnud teda liistule tõmmata ja otsustas ta ennetavalt kõrvaldada.”

Naine vakatas ja Purkiss ütles: „Ühemehe hukkamiskomando.”

Sellised kuulujutud olid kestnud vähemalt sama kaua kui Purkissi teenistus, kuid enamasti peeti neid linnalegendideks.

Claire vaatas talle esimest korda silma. „Kahjuks ma ei tea, kas mängus on üksainus mees.”

Nüüd taipas Purkiss, miks Claire oli hirmud endale hoidnud, miks polnud veendumuse kiuste oma kahtlustega Fallonist kõrgemale pöördunud. Kui Fallonil on kaastöölisi, võivad nood Claire’i auastmelt ületada.

Nad rääkisid koiduni. Purkiss tahtis, et naine taganeks, kartis, et Claire mässib end liialt sisse. Claire vaidles, et loobumiseks on ta liiga kaugele läinud. Pealegi oli naine kindel, et Fallon ei tea tema uuringutest. Nad leppisid kokku edasises. Purkiss võtab üle aktiivse rolli, Falloni jälgimise. Claire pakub logistilist tuge. Esialgu ei teavita nad kedagi.

Kaks õhtut hiljem sisenes Purkiss võtmega Claire’i korterisse, käed täis poest ostetud toidukraami. Sekundi jooksul, enne kui ta jõudis reageerida, nägi ta Claire’i selga kaardumas, jalad põranda kohal, ja Fallonit naise selja taga, käsivars Claire’i kõril ja põlv nimmekohas.

Purkiss röögatas – see oli berserki ürgne möire – ja tormas lähemale, Claire aga prantsatas raskelt maha. Fallon vastas Purkissile kiiruse ja nõtkusega, mida oleks teistsuguses olukorras imetleda võinud: kaks jalahoopi näkku ja põlvedesse kukutasid ta pikali. Purkiss krahmas Falloni jalast, kuid ei suutnud klammerduda ja Fallon kadus uksest välja.

Falloni jälitamine, naise hülgamine ei tulnud talle mõttessegi. Purkiss konutas, Claire’i pea süles ja naise elutud verevalumeis silmad tühjusse jõllitamas. Ta tõi kuuldavale hulga tobedusi, mida enam ei mäletanud. Tal oli meeles, kuidas ta anus pärastpoole parameedikut, et too jätkaks elustamiskatseid ega reedaks Claire’i, nagu tema, Purkiss, oli teinud, kuna ei keelanud tal Falloni torkimist, kuna ei olnud Falloni külastuse ajal siin, kuna oli nii rumal ega taibanud, et meisterspioon Fallon märkab nuhkimist tingimata.

Purkiss ei uskunud allasurutud emotsioonidesse, ettekujutusse, et tunded võiksid eksisteerida sõltumatult, hõõgudes pinna all, ükskõik kas neid teadvustada või mitte. Aga sõrmedega kramplikult rooli pigistades mõistis ta selle idee veetlust. Raev ja paine olid tema juurde naasnud nii terviklikus ja tuttavas vormis, et paistis täitsa usutav, nagu poleks nad kunagi lahkunud.

Purkissil ei õnnestunud Claire’i mõrvapaigas Fallonit ise karistada. Ehkki ka vanglas oleks mehele ligi pääsenud – viise selleks leidus alati, olgu või Belmarshi-suguses hermeetilises keskkonnas –, näis kujutlus külmaverelisest kättemaksust Purkissile rusuv, koguni masendav. Aga praegu, kui Vale’i edastatud andmed peaksid tõsi olema, kui oli väikseimgi võimalus, et Fallon on vabaduses…

Seekord, mõtles ta, ei pääse sa minema.