Читать книгу Just nii, härra seersant! Kahe ajateenija aus lugu Eesti kaitseväest ja kordusõppustest - Timo Porval Tarvi Tiits - Страница 3

Hea lugeja!

Selle raamatu esmatrükk jõudis lugejani 2014. aasta sügisel ja seda on tänaseks koos samal aastal ilmunud e-raamatuga müüdud üle 3500 eksemplari. 2018. aasta lõpus ilmus raamatu leedukeelne tõlge pealkirja all „Taip, tamsta seržante!”. 2021. aasta märgib sel põneval teekonnal järgmist verstaposti, raamatu täiendatud ja parandatud kordustrüki ilmumist kõigi nende huviliste rõõmuks, kes eelmisest tiraažist osa ei saanud. Miks täiendatud kordustrükk ja mille poolest see algsest erineb, sellest juba õige pea, aga kõigepealt raamatu sünni­loost ja autoreist.

Oleme mõlemad läbinud ajateenistuse Eesti kaitseväe Tapa väljaõppe­keskuses pioneeripataljonis: Timo 11 kuud aastatel 2008–2009 ning Tarvi 8 kuud aastatel 2004–2005. Elu viis meid ühiste ettevõtmiste kaudu kokku 2008. aasta alguses, mil Tarvi õppis Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonnas ning Timo Tallinna Tehnika­kõrgkooli ehitusteaduskonnas. Juhtus nii, et samas noorteorganisatsioonis tegutsedes tutvustas Timo Tarvile ideed kirjutada ajateenistuskogemusest raamat ning ta oli ilma pikema jututa valmis kampa lööma.

Miks kirjutada raamat ajateenistusest? Sest kumbki meist ei teadnud enne teenistusse asumist, mis meid ees ootab – meil puudus igasugune ettekujutus tänapäevasest väljaõppest Eesti kaitseväes. Kuskilt polnud selle kohta ka eriti lugeda ja sõpru-tuttavaid, kes oleks ajateenistuse ise värskelt läbi teinud, leidus vähe. Sellele vaatamata oli meil tekkinud ridamisi ajateenistusega seotud eelarvamusi, mille tekkelugu on meile endalegi hägune. „See on mõttetu ajaraiskamine“ oli neist vast üks levinumaid. Klassivendi, kes ajateenistusse läksid, võis ühe käe sõrmedel kokku lugeda ning isegi spordipoisse näis kimbutavat „kehv tervis“. Samas oli kuskilt kõrvu jäänud, et küsitluste järgi on meil kõrge kaitsetahe. Niisiis mõnevõrra segane, vastuoluline lugu. Mis siis ikkagi paika peab ja mis mitte? Äkki peaks ise sellest kõigest ühe raamatu kirjutama? Endale mälestuseks ja teistele teejuhiks.

Mõeldud, tehtud. Tõsi, ideest teostuseni kulus õige mitu aastat ja kõik ei sujunud sugugi nii ladusalt, kui alul arvatud. Esimene suur töö sai tehtud aastail 2008–2009, kui Timo pidas ajateenistuses olles päevikut ning tegi peaaegu iga päev eluolu kohta käsikirjalisi märkmeid. Kuna me polnud kumbki koolikirjandist tõsisemat kirja­tööd teinud ja kokkupuude raamatu kirjastamisega puudus, siis plaani­sime märkmete ladusalt loetavaks raamatutekstiks vormimisel kedagi appi paluda. Paraku tulutult. Kaotasime otsimisele õiget n-ö kirja­nikku leidmata omajagu aega. 2010. aastal otsustas Tarvi ise kätt proovida. Valmis mõneleheküljeline käsikiri, millele küsisime sõpradelt-tuttavatelt tagasisidet, mispeale tundus, et asjaga kannatab edasi minna. Sellest ajast saati vorpisime vahelduva eduga märkmetest raamatut ja pidasime paralleelselt ka blogi (www.ajateenija.ee). Seda kõike ülikooli lõpetamise, töö, ettevõtluse ja laste saamise kõrvalt. Kokkuvõttes kulus raamatu kirjutamiseks ja kirjastamiseks umbes neli aastat, mille sisse mahtusid nii reservõppekogunemised kui ka plaanist loobumise mõtted. 2014. aastal saime sellegipoolest tähistada raamatu ilmumist ja seda saatnud müügiedu koos üle ootuste positiivse vastukajaga lugejailt. Tagasi vaadates on see olnud üks ütlemata äge ettevõtmine, tuues kaasa põnevaid kohtumisi, kontakte ja unikaalseid kogemusi. Osaliselt kindlasti ka seetõttu, et oleme ise kogu protsessis algusest lõpuni sees olnud, alates ajateenistuskogemusest samas väeosas kuni kirjastamise nüanssideni välja. Ja nagu näha, siis teekond jätkub.

Ent miks me nüüd, seitse aastat hiljem raamatu täiendatud kordustrüki teeme? Esmalt seetõttu, et pärast läbimüüdud tiraaži on meie käest korduvalt küsitud, kas ja millal on plaanis raamatut juurde trükkida. Ühelt poolt on küsijaiks olnud need, kes sooviksid digiraamatu asemel paberkandjat, ja teisalt uued ajateenistusse astujad, kelle jaoks polnud kaitsevägi esmatrüki ilmumise ajal veel päevakorral. Sel aastal näiteks astub ajateenistusse umbes 3500 noort, kes tunnevad samuti huvi, mis neid ees ootab. Üha enam on nende seas ka naisi. Meie teada pole midagi samalaadset viimastel aastatel ilmunud ja „Just nii, härra seersant!” annab ka praegu noortele väga hea eelvaate ajateenistusest. Kõik see koos teadmisega, et Eesti Sõjamuuseum – kindral Laidoneri muuseum on valmis raamatu täiendatud kordustrüki ilmumisele õla alla panema, julgustaski plaani ellu viima.

Kuus aastat raamatu ilmumisest, tosin aastat meie ajateenistus­kogemusest – mõistetavalt tõstatas see ajaline perspektiiv küsimuse, kuivõrd elu on vahepeal muutunud. Kas ja mil määral on raamat vahepeal oma ajakohasust ja seeläbi väärtust uute ajateenistusse astujate jaoks minetanud? See hüpotees vajas kontrollimist, sest nägime kordustrükil mõtet ainult siis, kui see täidab oma ülesannet. Seadsime endale eesmärgiks niisama juurde tiražeerimise asemel teha midagi paremini ja veenduda, et raamat loob väärtust ka tänaste noorte jaoks. Seepärast ongi tegu täiendatud ja ajakohastatud, mitte lihtsalt kordustrükiga. Aga pandeemia on siingi oma jälje jätnud, sest olime sunnitud kõrvale heitma esialgse idee teha lühiajaliselt mingi osa väljaõppest noortega uuesti kaasa kasvõi kordusõppuse näol. Seevastu usutlesime neid, kes olid värskelt ajateenistusse minemas, juba teenistuses või äsja reservi arvatud, ning tutvusime uuema aja kirjutistega, sh blogidega. Lisaks avanes meil suurepärane võimalus käia maikuus Tapal väljaõppekeskusega tutvumas, mille käigus saime ülihea ülevaate uutest kasarmutest, väljaõppest, ajateenijate elamistingimustest, tehnikast-varustusest, pioneeripataljoni tegemistest ja liitlaste kohalolust. Kõik see koos reservõppekogunemistel osalemisega (viimati 2018. aastal) lubas teha teatud üldistusi.

Mis ikkagi on viimase kümne aasta jooksul muutunud? Nii vastuoluline kui see ka pole, siis mõneti nagu kõik ja samas justkui mitte midagi. Kohe kindlasti on muutunud see, mis silmaga nähtav. Tapa sõjaväelinnaku taristu on muljetavaldavalt palju edasi arenenud. Kaitseinvesteeringud on igal sammul näha alates uutest kasarmutest, tehnika- ja laoruumidest, linnakut keskpolügooniga ühendavast rasketehnika- ehk tankiteest kuni tankla, sõiduõppeala, suurima liitlase tarbeks valminud kasarmuhoonete ja perimeetrit selgelt piiritleva tara ning varasemast kolm korda suurema sööklani välja. Uue pioneeripataljoni kasarmu katuselt vaadates tekib tunne, justkui jälgiks mõnd suuremat Euroopa lennujaama. Võrdlus pole võib-olla päris kohane, sest lennukeid siin ei maandu (ehkki meie ajal võis näha helikoptereid kunagise lennuvälja ühest servast teise liikumas), aga kõikvõimalik sagimine linnaku territooriumil, nii tehnika kui isikkoosseisu näol, ja rajatiste mastaapsus meenutab midagi sarnast. Väikesest sõdurikülast on saanud omamoodi linn.

Kahtlemata on väga palju muutunud varustus ja tehnika, eriti just viimane. Meenub, kuidas tankitõrje-granaadiheiturina väljaõpet saades oli peamiseks kokkupuuteks rasketehnikaga paberile trükitud konspekt koos võimaliku vaenlase tankimarkide taktikalis-tehniliste andmete ja mustvalgete fotodega. Praegu saab ajateenija liitlaste kohalolu tõttu oma silmaga näha ja tunnetada kõikvõimalikku rasketehnikat selle elusuuruses, rääkimata siis meie enda kaitseväe soomukitest, jalaväelahingumasinatest CV9035, pioneeritankidest või muust eritehnikast. See kõik annab väljaõppes praeguse ajateenija jaoks meiega võrreldes täiesti uue dimensiooni, teoreetiline teadmine paberil on piltlikult öeldes asendunud metsaservalt paistva tankitoruga ja kohtumine jalaväelahingumasinaga ei eelda enam kõrgelt arenenud kujutlusvõimet. Mõnevõrra vähem, aga muutunud on ka sõduri individuaalvarustus. Varasem roheline välivormi muster on asendunud digilaiguga, vormirõivas on küllap parem ja kvaliteetsem ning uued automaadid R20 Rahe vahetavad vaikselt välja vanemat relvastust. Isiklik varustus on küll muutunud, ent mitte nii silmatorkavalt kui kõik muu. Lisaks on muutunud mõned pisidetailid, millel ei ole teenistuskogemuse mõttes olulist tähtsust, nagu näiteks väljaõppekeskuse ametlik nimetus, noorsõdurite puhul vöörihma kandmisest võõrandumine või hommikujooks tossudes (tanksaabaste asemel).

Nüüd aga selle juurde, mis silmaga ei paista. Augustis 2021 möödus 30 aastat Eesti iseseisvuse taastamisest. Toomas Sildami intervjuus Kaitseliidu ülema Riho Ühtegi ja NATO strateegilise kommunikatsiooni keskuse asedirektori Peeter Taliga (ERRi uudisteportaal, 23.07.2021 „Kindral Ühtegi ja kolonel Tali: suurim oht on meie kaitsetahte murdumine”) käis läbi küsimus seniste kaitseväe juhatajate ja nende käekirja kohta, kus kindral Ühtegi märgib kunagise kaitseväe juhataja Johannes Kerdi kohta: „...Johannese unistus oli, et Eesti Vabariigi ohvitser oleks osa intelligentsi eliidist…” See on vahest suurim mentaalne muutus, mis viimati Tapat külastades kõlama jäi. Ohvitserkond on tõepoolest üha enam osa intelligentsist, heas mõttes. Targem, tänapäevasem, omandanud hariduse vabas riigis ja ühtlasi teistsuguse suhtumisega alluvatesse, väljaõppesse jms. Loodetavasti see trend jätkub.

„Ma lihtsalt eelistaksin ka 10 või 15 aasta pärast näha Eesti kaitseväge sellisena, et kilomeetripikkust jooksu ei peeta veel maratoniks ja tanksaabastes jooksmist kellegi alandamiseks.” (Lõik selle raamatu esmatrükist 2014. aastal, lk 208.) Praegused ajateenijad on sündinud ja kasvanud vabas riigis, oma ajastu vaimust kantud ellusuhtumise ning vaadetega. Nad on tolerantsemad, enesekindlamad, oma valikutes vabamad. Öeldakse, et ellu jäävad need, kes suudavad kohaneda. Kaitsevägi on seda suutnud, ehkki mingis mõttes on asjad koos sellega muutunud pehmemaks. On rida asju, mis panevad imestama. Näiteks see, et teisipäeval teenistusse astunud kutsealune saab juba samal päeval teada anda pühapäevaks planeeritud külastuspäevast, või see, et tal on näppude vahel midagi, millega nii operatiivselt lähikondseid teavitada. Tosina aasta tagusesse konteksti poleks sobitunud ei see, et selline hüve on juba kindlalt ette teada, ega ka see, et präänik antakse kätte nõnda vara, rääkimata sellest, et nutitelefonid polegi ära korjatud ja kapisügavusse hoiule pandud. Nädalavahetuseks linnaloale saamine on samuti palju iseenesestmõistetavam kui toona. Voodiralli ega igahommikune tähenärimine habemeajamise kvaliteedi suhtes pole aga enam üldse nii enesestmõistetav. Nagu ka suitsumeeste kätekõverduste tegemine või plankasendis kaasvõitlejate järele ootamine, kui keegi juhtub hilinema.

Omaette küsimus on, et kas leebem, pehmem keskkond on kuidagi halb? Kuidas sellesse suhtuda, kui inimlik kadedus stiilis „neil on meiega võrreldes ikka nii lihtne” kõrvale jätta? Teatud mõttes võib vastuse kokku võtta kaitseväe juhataja Martin Heremi sõnadega, kui ETV saates „Vabariigi vägi“ tuli juttu sellest, kas ajateenija võib habet kanda. „Kui tuleb vastav häiretase, siis läheb habe maha kõigil, tegevväelastel ja ajateenijatel. Aga selle hetkeni, kui see on kellegi enesetunde jaoks oluline, siis ma arvan, et las see habe siis olla. Vaevalt et habemes viikingid olid kehvad sõjamehed...” Ja nii ongi. Iseenda positsioonilt lähtuv, klišeelikult järeltulijaid sildistav „noorus on hukas” on kerge tekkima, ka meil, ent suures plaanis pole sel mõtet. Terve, elujõuline taim eeldabki head kasvukeskkonda. Linnalubade saamise tihedusest märksa olulisem on füüsiline treenitus, mis kuuldavasti kipub nõrgem olema kui eelkäijatel. Aga sama käis ka meie kohta. Lisaks on olulised teatud käelised oskused, mis kipuvad digioskuste kõrval hääbuma. Ratsaväge meil pole, mistap ratsutamisoskus on möödanik, aga kirvest või labidat on vaja endiselt osata käsitseda. Samas kokkupuudet nende tööriistadega on nüüd vähem. Väeosad on muidugi endiselt üsna erinevad nii linnalubade andmise sageduse kui ka teenistusülesannetest tuleneva nõudlikkuse suhtes, mis puudutab füüsilist või vaimset vastupidavust. Tore on kuulda ja näha, et naissoost ajateenijad ei ole enam selline haruldus nagu tosin aastat tagasi. Samavõrd rõõmustav on kuulda „Klassiga ajateenistusse” programmist, mis võimaldab samas väeosas teenistusse asuda tervel sõpruskonnal korraga.

Lugesime raamatu esmatrüki uuesti risti-põiki ise läbi, kõrvutades seda tänapäevaste kirjeldustega või oma silmaga Tapal nähtuga, ja rõõm on tõdeda, et raamat on ajahambale vastu pidanud. Kõikide tosinkonna aasta jooksul toimunud muudatuste kõrval on meie üllatuseks väga palju seda, mis on ajateenistuskogemuse puhul endiselt säilinud, kogemus ise paistab oma olemuselt ikka sama. Kõik need sisemised heitlused ja dilemmad seoses teenistusse minemisega, psüühika, psühholoogia ja grupidünaamika, präänikuna mõjuv pääs linnaloale, „olukord peal” tähendus, lihtne unistus soojast veest ja kuivast asemest, lahingumöllu müra ja kõrvus kohisev adrenaliin, askeetlik koiku ja lõputu relvastuse-varustuse hooldus – sügavalt olemuslikus, tunnetuslikus mõttes on asjad samad. Ajateenistuskohustus pole kuhugi kadunud, reservarmee pole asendunud palgaarmeega, teenistuse pikkus on endiselt kas 8 või 11 kuud, meeldivate ülemuste ja teenistuskaaslaste sekka trehvab neidki, kellega samasse ruumi ei mahu jne. Seega annab „Just nii, härra seersant!” ka praegu ajateenistusse astujale väga hea sissevaate sellesse, mis teda ees ootab. Meile teadaolevalt on endiselt tegemist kõige ajakohasema ja põhjalikuma ülevaatega uuema aja ajateenistuskogemusest ning vahepeal muutunud automaadimargil pole selles vaates tähtsust. Eraldi küsimus on, millise pitseri jätab tulevaste ajateenijate kogemusele pandeemia.

Kuna asja tuum on jäänud samaks, siis otsustasime piirduda varem ilmunud teksti põhjaliku toimetamisega, selmet tervikuna relvastuse marke nüüdisaegsematega asendada ning seikasid kuidagi tänasest ajalisest positsioonist vaadelduna ümber kirjutada. Jaana Malingu ja Karin Kasteheina toimetajatöö abiga on varasem osa saanud ladusam ja lugejasõbralikum. Raamatu ajakohastamiseks oleme tervikuna ümber kirjutanud ka eessõna eelkõige sellest vaatest, mis puudutab muudatusi ajateenistuskogemuses. Lisaks oleme täiesti uudsena lisanud meie kummagi reservõppekogunemisel osalemist puudutava osa, mille kohta on laiemalt avaldatud kirjutisi vahest vähemgi kui teenistuse enda kohta. Kokkuvõttes oleme püüdnud säilitada seda, mis on esmatrüki puhul hea, ning täiendada seda, mis puudutab vahepeal toimunud muudatusi. Kes on varasemat väljaannet lugenud, neile pakub ehk rohkem huvi õppekogunemiste osa, ja varsti teenistusse minejatele on raamat siinkohal täiendatud ja ajakohastatud versioonina uuesti kättesaadav.

Enne kui laseme lugeja asja kallale, tahaks siiski veel mõned asjad ära õiendada. Esiteks: me ei taotle lõplikku tõde. Selles mõttes, et väeosad, aastakäigud, ülemused, mängureeglid – kõik on erinevad ja muutuvad. Kindlasti on detaile, mis igal pool ei kehti…

Teiseks: isiklik arvamus jäägu iga lugeja enda kujundada. Meie pakume lihtsalt ühte isiklikule kogemusele tuginevat lugu ajateenistusest Eesti kaitseväes. Loodetavasti pole see asjatult üles kiidetud, aga mitte ka selline, mis kõike teenimatult maha teeb.

Kolmandaks: vaatamata sellele, et raamatu sündmused on ladusama loetavuse huvides justkui Timo silme läbi esitatud ja raamatu ülesehitus järgib 11-kuulise teenistuse loogikat, pole see siiski üks ühele ei Timo, Tarvi ega kellegi kolmanda lugu. Siin on mõlema autori juhtumisi ja kogemusi läbisegi, valdavalt isiklikult läbi elatut, mõnel korral ka lihtsalt kaasvõitlejatelt kuuldut. Seega ei saa raamatut üks ühele tõe pähe võtta ning seepärast pole ka ühelgi raamatus esineval tegelaskujul põhjust ennast puudutatuna tunda.

Neljandaks: me pole sõjaväelased ega militaarasjanduse tundjad. Ka kirjastamine on meile võõras. Oleme täiesti tavalised Eesti vabariigi kodanikud, kes teenivad leiba sootuks muudel elualadel, aga kes on ajateenistust läbides täitnud oma kodanikukohustust ning otsustanud oma kogemusi lugejaga jagada. Me ei varja, et suhtume ajateenistusse positiivselt ja taunime ajateenistusest hoidumist, mis samas ei tähenda, et me oleks ise suure vaimustusega teenistusse läinud. Loomulikult oli meilgi muid eelistusi, aga kui isiklik kaotusvalu kõrvale jätta, siis on see ikkagi õige tegu.

Mida tulevastele kutsealustele öelda? Käige ära ja ärge hädaldage. Väärt kogemus, raskustele vaatamata. Tegelikult ka.

Täname kõiki, kes on raamatu valmimisele kaasa aidanud. Esmalt muidugi oma kaasasid, kellega koos veedetava aja arvelt on lugematul hulgal töötunde kulunud (püüame need nüüd korvata) ning kes on pidanud kõikvõimalikesse detailidesse süvenema, meie lõputuid jutustusi kuulama jne. Lisaks muidugi oma peresid, koduseid, lähedasi, kes pikaleveninud valmimisprotsessile vaatamata on meid meie tegemistes toetanud. Samuti lähedasi sõpru, kes on mõnes küsimuses nõu andnud või abiks olnud (Henri Palmar ja üks anonüümseks jääda sooviv sõber, kes ennast kindlasti ise ära tunneb), aga ka neid sõpru-tuttavaid, kelle peal meil on olnud võimalus tulemust testida, sh kordustrüki osas. Eraldi täname Sandra Sauli ja Janno Joosepit kirjastusest Helios raamatu kirjastamist puudutavate nõuannete eest, Mait Kägot ja Tanel Friedenthali fotode eest, Martin Kiigemaad www.ajateenija.ee blogi püsti panemise tehnilise poole eest, kunagist klassijuhatajat Tõnu Lemberit kirjastusest Canopus ja head perekonnasõpra Riina Viidingut õigete teeradade kättenäitamise eest, toimetaja Mari Tuulingut esmatrüki ning Jaana Malingut ja Karin Kasteheina täiendatud kordustrüki toimetamise eest (kõik nad on meid mitmest kuristikust mööda juhatanud, igaüks ise etapis) ning Riho Muugat, kes hoolitses raamatu visuaalse poole eest. Kindlasti täname ka kooliaegseid kirjandusõpetajaid Heily Soosaart, Jaanus Vaiksood, Toivo Lindu, tänu kellele võib kirjutamist meeldivaks pidada ja kellele see teos loodetavasti häbi ei tee. Suur-suur tänu neile, kes olid valmis esmatrükki lugema ja sellele oma nime ning näoga tagasisidet andma, teiste seas Martin Heremile, Luukas Kristjan Ilvesele, Aivar Jaeskile, Oleg Kalinkinile, Sirje Kiinile, Leo Kunnasele, Ants Laaneotsale, Mart Laarile, Madis Millingule, Janek Murakale, Urmas Reinsalule, Hannes Võrnole, Lauri Vahtrele, Mati Õunale. Kordustrüki poole pealt täname veel Eesti sõjamuuseumi inimesi, sh Hellar Lille ja Anu Viltropi. Aitäh Tõnis Sõnumile kontaktide eest ja suur-suur tänu veel kord Heigo Lehele, kelle abil saime põhjaliku ülevaate Tapa väljaõppekeskusest anno domini 2021, ning Imre Vahtramäele vahetu kogemuse jagamise eest. Raamatu leedukeelse ilmumise puhul tagantjärele tänu veel ka Aivar Jaeskile ja Vox altera kirjastusele ning projekti eestvedajaile Augustinas Žukasele, Ramutis Vilciauskasele ning tõlkija Kristina Bykovienelėle. Lisaks suur-suur aitäh Justas Jurevičiusele nõuannete, kontaktide ja kaasamõtlemise eest.

Aitäh Eesti kaitseväele kustumatute mälestuste eest ning tervitused endistele rühmakaaslastele ja ülematele pioneeripataljoni päevilt aastail 2004–2005 ja 2008–2009, kellest paljudega oleme õppekogunemistel juba kohtunud ja loodetavasti kohtume edaspidigi.

Aitäh sulle, kes sa oled võtnud vaevaks selle raamatu osta, seda lugeda ja teistelegi soovitada. Kindlasti on see kasulik kingitus neile, kes asuvad aega teenima või kaitsevad tulevikus meie riiki.

Head lugemist!

Reservväelased

kapral Tarvi Tiits

vanemseersant Timo Porval

Tallinn, august 2021