Читать книгу Just nii, härra seersant! Kahe ajateenija aus lugu Eesti kaitseväest ja kordusõppustest - Timo Porval Tarvi Tiits - Страница 4

11. oktoobril 2007. aastal tõi postiljon mulle kirja, millel seisis kurjakuulutav riigiameti tempel. Kiri andis kiretul toonil teada, et olen võitnud 11-kuulise tasuta tuusiku Lääne-Virumaa tõmbekeskusesse Tapale. Peatuspaigaks oli märgitud pioneeripataljon ja reisikorraldajaks Kaitseressursside Amet. Väljasõit pidi olema vähem kui üheksa kuu pärast, 2. juulil 2008.

Sain nagu puuga pähe. Oleksin isegi valimisreklaamist rohkem rõõmu tundnud, mis sest, et ei salli silmaotsaski seda tobedat pahna oma postkastis. Reaalsus andis korraliku obaduse kuklasse.

Ma ei tundnud hirmu, vähemalt mitte ajateenistuse enda ees. Ma ei kartnud, et ma seal hakkama ei saa. Tundsin pigem kahjutunnet kõige selle pärast, millest ma samal ajal ilma jään. Ma ei tahtnud loobuda tsiviilelu magusatest paladest, olla terve aasta eemal oma naisest, sõpradest ja lähedastest, loobuda vähemalt ajutiselt äriprojekti arendamisest ja õpingutest ning paljust muust, mis elu elamisväärseks teeb. Ja seda kõike mille nimel? Mille pagana pärast? Selleks et kalpsata täies lahingvarustuses mööda metsa nagu noor põder? Kas saab olla midagi veel nõmedamat? Mul on muudki teha! Metsas jooksku need, kes ise tahavad!

Sõbrad-tuttavad, kel ajateenistuses käidud, olid pajatanud lugusid selle mõttetusest ja kinnitanud mu eelarvamusi. Sama olid teinud need, kes polnud sõjaväge uneski näinud. Miks ma oleksin pidanud nende sõnades kahtlema? Vaevalt oleks keegi suutnud tollal minu hoiakuid ja meelsust muuta. Tõenäoliselt poleks ma ühtegi ajateenistuse õigustust tol hetkel tõsiselt võtnud. Mõneti on see kummaline. Koolis käimisele kulutab inimene suure osa oma esimestest elukümnenditest, tööl käimisele peaaegu terve elu, aga kumbki ei tekita nii suurt vastumeelsust nagu mõni kuu ajateenistust.

Arstliku komisjoni olin läbinud juba gümnaasiumi ajal. Otsus oli tollal selge ja konkreetne: teenistuseks kõlbulik. Esialgu ei osanud ma sellest midagi arvata. Hingasin vaid kergendatult, sest arstikabinettides ei toimunudki midagi nii hullu, nagu ma kuulnud olin. Olin arvestanud võimalusega, et pean koos paari-kolmekümne saatusekaaslasega ihualasti rivis seisma, kuni arstitädid (või veel hullem -onud) meie füüsise – ka selle osa, mis jääb allapoole vööd – üksipulgi üle vaatavad. Ei teagi, kas mul lihtsalt vedas või olidki sellised jutud ainult hirmutamiseks, aga midagi sellist ei pidanud ma läbi elama.

Mida teenistuseks kõlbulik minu jaoks tegelikult tähendas, jõudis mulle kohale nüüd, mitu aastat hiljem, kui ajateenistusest päästvad kolm ülikooliaastat olid seljataha jäänud ja ma hoidsin näpu vahel konkreetse kuupäevaga kutset.

Pean häbiga tunnistama, et sealsamas sündis otsus ajateenistusest tervislikel põhjustel eemale jääda. Käisin seega järgmistel kuudel mööda arste ja simuleerisin seljavalu, mis kimbutas mind tegelikult sama vähe nagu ishias või unitõbi. Ma ei tundnud oma käitumise pärast sugugi piinlikkust, sest ajateenistus tähendas ju sisuliselt elu pausile panekut. Pealegi oli sellisest teesklemisest saanud ühiskondlik käitumisnorm, mida harva keegi vaidlustas. Näitemäng läks läbi – arstid määrasid seljavalu jaoks massaaži ja ravivõimlemise. Jõudsin juba peaaegu isegi uskuma hakata, et mul on seljaga tõsine probleem, kuid loobusin siiski edasisest simuleerimisest, kuna see oleks juba liig olnud. Ajateenistusse minek 2008. aasta juulis oli tõsiasi, millega tuli leppida, meeldis see mulle või mitte. Kui olukorda pole võimalik muuta, tuleb sellega kohaneda.

Umbes neli nädalat enne saatuslikku kuupäeva asusin ettevalmistusi tegema. Lugesin kaitseväeteemalist foorumit ja muud vähest infot, mida ajateenistuse kohta leida oli. Füüsiliselt ma ennast ette ei valmistanud, küll aga tegelesin enese vaimse häälestamisega eemalolekuks kõigest sellest, millest koosneb mu igapäevaelu.

Ühtäkki ei olnud igapäevatoimetused enam olulised, prioriteedid muutusid ja mul oli piisavalt aega, et keskenduda sugulastele ja sõpradele. Veetsin palju aega nende seltsis ja pidasin mõttes järge juba nähtud inimestest ja neist, keda tahtsin veel enne viimsetpäeva näha. Lugesin läbi kapiserval oma „õiget aega“ oodanud raamatud ja tegin teoks nii mõnegi mõtte, milleks seni polnud aega leidnud. Püüdsin asjad sättida nii, et minu eemaloleku ajal kõik sujuks ja laabuks. Endal oli ka juba tunne, justkui valmistuks millekski fataalseks. Lauluread „Maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik“ omandasid igatahes nüüd hoopis uue tähenduse.

Tagantjärele ei saa öelda, et see nii dramaatilisena tundunud periood oleks kuidagi ebameeldiv olnud. Sel ajal kui mu lähedased muretsesid mind ees ootava katsumuse pärast, nautisin mina ühte muretumat etappi oma elus – puudusid ju tähtajad ja kohustused, ootused ja nõudmised.

Kohtumised ise olid täis häid sõnu ja soove, lubadusi hoida ühendust ja anda üksteisele oma tegemistest võimalikult sageli märku. Paljud said nähtud ja paljud jäid nägemata. Mõistsin, et tegusate noorte puhul ei saagi eeldada, et neil on sinu jaoks aega. Liiati ei adunud peale minu enda ja paari saatusekaaslase olukorra traagikat lõpuni keegi. Tõsi – need, kes on mingi olukorra läbi elanud, teavad isegi, ja need, kes pole, ei mõista seda kunagi lõpuni.

Nädal enne saatuslikku kuupäeva olid kõik kohtumised kohtutud ja asjad korda aetud. Jätsin viimased päevad puhkamiseks ja elu nautimiseks, korraldasin paar pokkeriõhtut, mängisin sõbraga tennist ja käisin saunas ning viimased magusad hetked veetsin oma kalli naisega.

30. juuni hommikul jätsin kaasaga hüvasti ja sõitsin vanematekoju Türile. Valetaksin, kui ütleksin, et mul ei tulnud lahkumishetkel klomp kurku. Teadsin, et lähema kuu jooksul pole mul lootust oma kallimat näha. Kuid pidin loobuma viimasest paarist päevast tema seltsis ja sõitma oma sünnilinna, sest mind oli palutud mu parima sõbra väikevenna ristiisaks. See oli auasi – ristsetest poleks ma saanud eemale jääda.

Päev enne ajateenistusse minemist lasin oma juuksed maha ajada. Juuksur, kelle juures olin käinud juba kooliajast peale, tegi esmalt suured silmad. Veenmaks teda, et ma pole aru kaotanud, kordasin oma soovi ja ütlesin, et pean minema Eesti riiki teenima. See vastus paistis teda rahuldavat. Nulliajamine on justkui omamoodi riitus, nagu rebaste ristimine või midagi sarnast. Miks ajateenistuses peab pöetud peaga olema, seda ma tol hetkel ei teadnud. Igatahes said sõbrad minu kulul korralikult naerda, kui neile „enne ja pärast“ pilte näitasin. Hiljem selgus, et oleksin võinud pea paljaks ajada ka pärast väeossa jõudmist.

Juustest vabanenud, seadsin sammud poodi. Hankisin kõike, mida arvasin kasarmus vaja minevat: hügieenitarbeid, viksi, nuustikuid ja muud sellist. Ma ei teadnud, et kõik hädapärane on kohapeal olemas, sest mingit infot selle kohta polnud värske noorsõdurikandidaadi postkasti jõudnud.

2. juuli varahommik. Päike säras ja oli igati ilus päev ajateenistuse alustamiseks. Astusin pool üheksa Türi-Paide bussile ja sõit kogunemiskohta võis alata. Märkasin, et minusuguseid kiilakaid tuli siit-sealt veel peale.

Tundus, et kaasreisijadki tajusid, kellega tegemist. Tädikesed naeratasid lahkesti ja pakkusid vaat et kohati sõdurihakatistele istetki.

Kohale jõudnud, oli veel aega üheks jäätiseks. Istusin poe ees pingil, nautisin päikest nagu vana kõuts ja maiustasin. Teadsin, et järgmine selline imeline võimalus tuleb mul alles 11 kuu pärast. Võtsin hetkest teadlikult viimast, mõtlemata laigulistele riietele ja seerude röögatustele. Carpe diem.

Siis sammusin kogunemiskohta, kust mind ja teisi saatusekaaslasi pidi bussi peale pandama ning Tapale saadetama. Saatusekaaslastest avanes üsna kirju pilt. Seal oli tudengeid, isasid, abikaasasid, firmajuhte, ehitajaid, sulisid ja doktorante... pooltel parukad alles, pooltel pöetud pead nagu mul. Mõnel paistsid eelmise õhtu hüvastijätupeost käed värisevat – hea meelega oleks neile kahjutundest pudeli ulatanud. Oli nii neid, kes paistsid hirmust kohe-kohe püksi tegevat, kui ka neid, kes tundsid ennast väga lõbusalt. Üks asi oli kõigil ühtmoodi – kõik olid eesti mehed või vähemalt Eesti vabariigi kodanikud.

Kell 10.05 oli buss ees, et kogu see kirju kamp peale võtta ja neist 11 kuuga mehed teha. Enamik meist oleks tahtnud ilmselt otsa ringi pöörata ja koju tagasi minna, aga pärast ID-kaardi ettenäitamist ja allkirja andmist juhatati meid kõiki ikkagi bussi.

Istusin akna alla. Ei mäletagi, et ükski bussisõit oleks kunagi varem nii palju rahuldust pakkunud. Mitte sellepärast, et tahtsin kohale jõuda. Oh ei. Teadsin lihtsalt, et see sõit on lähema kuu jooksul ilmselt kõige meeldivam asi, mis mul teha õnnestub. Tundsin, kuidas ärevus hakkas vaikselt kasvama ja seda oli järjest raskem varjata. Kindlustunnet andis vaid teadmine, et olen ennast selleks katsumuseks nii hästi, kui oskasin, ette valmistanud. Paraku reisikirjade lugemisest mägironimiseks ei piisa.