Читать книгу Just nii, härra seersant! Kahe ajateenija aus lugu Eesti kaitseväest ja kordusõppustest - Timo Porval Tarvi Tiits - Страница 5

Sõit Tapale kestis mõnikümmend minutit, parajasti nii palju, et sain ennast mõnusalt sisse sättida ja mõtted mujale juhtida. Millisekundiks suutsin vist isegi unustada, kuhu need bussirattad meid viivad. Mõni külmema närviga või lihtsalt haige peaga vend lasi isegi silma looja.

Keerasime Narva maanteelt maha Tapa-Loobu maanteele. Näis, et siin antakse veel valida: tapa või loobu. Oleksin meeleldi viimase valinud, ent see polnud minu teha. Tapa linna sisenemine tekitas reisiseltskonnas elevust. „Nii et see siis ongi see endine ja praegune sõjaväelinnak...“ mõtlesin endamisi. Sellest, et Tapal paiknesid Nõukogude sõjaväe üksused, olin ähmaselt midagi kuulnud. Hiljem olen teada saanud, et NSVLi sõjaväe insenervägede õppeväeosa ehk meie tähenduses nn vana linnak anti Eesti Kaitseministeeriumile üle 1992. aasta augustis. Nn lennuvälja rajamist, millest hiljem korduvalt juttu tuleb, alustasid Nõukogude väed ühes baaside lepingu sõlmimisega 1939. aasta sügisel. „Kultuuripärandit“ oli siin kõikjal näha, paraku enamasti võõra kultuuri oma. Muus osas oli aga esmamulje nagu väikelinnade puhul ikka: väike, rahulik ja veidi räämas. Linna serva pidi kulgeb raudtee, mille tõkkepuude taga meie Sauruste kolonn hiljem tihtilugu ootama pidi. (Veokitena olid meie teenistuse jooksul kasutuses nii Unimogid, MANid kui Saurused. Põhiliselt kasutasime kahte esimest, viimaseid episoodiliselt teenistuse lõpu poole tagalarühmas olles. Unimogi mahtus üks, MANi kaks jagu mehi.)

Linna keskuse moodustasid kohalik kaubamaja ja selle parkimisplats, mille ümber käis tihe sagimine. Sealsamas oli Jakobi kirik ja ümbritsev park. Pisut eemal Säästumarket ja sibulakujuliste kuplitega õigeusukirik. Kortermajad olid valdavalt nõukogudeaegsed ja koledad – vähe on neid, kes unistavad sellises elamisest. Linnaäärsetel tänavatel oli ridamisi omaaegseid elamuid, kuid need ei meenutanud üldse tänapäevaseid arendusprojekte ja põllukülasid. Pigem ikka selliseid, kus siin-seal aiaaugust klähvimas koer, akna peal uudishimuliku pilguga n-ö päevauudiseid jälgiv vanaema ja maja trepile kogunenud kohalik õlleklubi. Sekka mõni kass, 90. aastate alguses soetatud „väljamaa autu“, puukuur, hulk õunapuid ja aknapealseid potililli. Aga oli ka erandeid – maju ja aedu, kus hoovi peal tõukoer ja kuudi kõrval Mersu. Üksluisuse üle ei saanud kurta.

Minu üllatuseks oli siin kõige muu taustal Eesti kaitseväest üsna vähe märke, kui ehk välja arvata tavatult laiguline seltskond kohalikus bussijaamas. Needki olid relvitud. Olin oma teadmatuses ja rumaluses oodanud midagi muud, vististi kõrvalosatäitja rolli ameerikalikus sõjafilmis. Teate ju küll: karjade kaupa hambuni relvastatud ja röökivaid mehi mööda tänavaid marssimas, nende vahel vuravad kuulipildujatega Hummerid, ülelendavate hävitajate müra, telklaagrid, kamp pommikindlaid mehi bazookadega igal tänavanurgal.

Ilmselgelt oli mu ettekujutus tänapäevasest väljaõppekeskusest vildakas, midagi filmilikku seal otse loomulikult polnud. Esimesi tõsisemaid märke kaitseväest ja muust militaarsest võis tegelikult näha alles linna serval, kus paikneb Kirde kaitseringkonna Tapa linnaku territoorium ning selle juurde kuuluv tehnikapark. Ent sealgi oli kõik üsna rahulik. Pommikindlate geriljade asemel oli seal kamp erariietes äsja saabunud, veidi kohmetu olemisega mehi, kõrvaltvaatajateks muhelevad mundrikandjad. Üsna pea liitusime selle seltskonnaga ka meie. Mõni vabatahtlikult, mõni vabatahtlikult-sunniviisiliselt, mõni vastumeelsust varjamata.

Siit algas 11 kuud „natuke“ teistsugust elu. Ka need noorsandid, kes olid ennast asjaga omast arust korralikult kurssi viinud, ei osanud aimatagi, kui teisiti kõik on. Reisiseltskonna rõõmus tuju haihtus vaikselt õhku ja pead vajusid järjest rohkem norgu. Vabadusega oli selleks korraks jokk ja suvine lihagrillimine jäi sedapuhku vahele.

Puhus erakordselt soe ja mõnus suvetuul, just selline, mida tahaksid tunda siis, kui pistad rannas varbad liiva sisse või mängid vollet. Suurel asfaldiplatsil kasarmute ja mundrikandjate keskel polnud suvetuul aga päris see ja mõnusa rannamelu asemel kostis kõrvu „Vassssaaaaak, vassssaaaak, üks, kaks, kolm!“. Mõned ajateenijad olid saabunud päev või paar varem ning harjutasid marssimist. Seda „vasak, vasak, üks, kaks, kolm“ saime edaspidi omalgi nahal tunda. Tülgastumiseni. Sõna otseses mõttes söögi alla ja peale, just nagu mõnes Hollywoodi sõjafilmis.

Minu mereranda uidanud mõttelennu katkestas kohe üks veebel, kes käskis meil karmil häälel ühte viirgu astuda ning oma koti sisu laiali laotada. Pean tunnistama, et see hääl mõjus alguses üsna ehmatavalt, isegi hirmutavalt. Toon, mis hiljem tundus tavaline, näis tol hetkel pigem röökimisena. Tsivilistina kuuled selliseid röögatusi enamasti siis, kui oled kellelegi varba peale astunud või mingi muu sigadusega hakkama saanud. Mõistsin siiski, et tegelikult polnud viga midagi – pidime tõesti lihtsalt viirgu astuma ja oma tavaari laiali laotama.

Põhjus oli lihtne: taheti kontrollida, et ega keegi tarkpea pole keelatud asju kaasa võtnud, näiteks erootilise sisuga ajakirju, narkootikume, alkoholi, relvi… või ka naist, lapsi, vana paadimootorit, pesumasinat. Kui kõik see mees oli oma nodi asfaldile laiali laotanud, avanes üsna lahe vaatepilt. Siin leidus kõikvõimalikke asju, mida eluks vaja. Oli plokkide viisi suitsu – ilmselt suurest hirmust, et mine tea, millal juurde saab –, kilode kaupa magusat, elektroonikat, villaseid sokke tervele jaole, kesisema raamatukogu jagu lugemist, kingaviksi terveks hooajaks, hügieenitarbeid igaks otstarbeks, aga ka nt kitarre jm muusikariistu. Ühel mu hilisemal lahingpaarilisel oli kaasas kolm kaheliitrist Coca-Colat, mis, nagu hiljem selgus, oli talle eluliselt vajalik. Teise maailmasõja aegu oleks kogu selle padajanniga terve kompanii ära varustanud.

Elukogenud mehena ei paistnud veebel kogu sellest tränist sugugi üllatunud olevat, küllap oli sellist kaupa siia varemgi toodud. Ta käskis ainult meestel suumulgu kinni pidada ja mitte rahmeldada. „Jäi koju naisele ka midagi, millega ta ennast mukkida saab?“ Sellise küsimuse peale ei osatud muidugi mitte mõhkugi kosta. Suu pandi nende pilkavate kommentaaridega üsna kiirelt ja lõplikult lukku. Hiljem, karastununa, poleks enamik meist vastust võlgu jäänud.

Pärast puistamist liikusime edasi auditooriumisse, kus tegelesime pisut bürokraatiaga. 2005. aastal valminud uued õpperuumid olid igas mõttes eeskujulikud, nii mõnelgi ülikoolil pole sel tasemel auditooriume ette näidata. Spikritest puutumata laudade taga jagati kõigile kätte pioneeripataljoni ja suurtükiväegruppi tutvustav materjal ning tühjade lahtritega paberilehed, mille pidime täitma andmetega perekonnaseisu jms kohta. Oli ka „vaba mikrofon“ – lahter, kuhu sai kirjutada oma ootustest ajateenistusele jms. Tulevastel autojuhtidel läksid silmad särama, silme ees terendasid C-kategooria load. Minagi tundsin huvi juhtimise vastu, nii et avaldasin soovi minna pärast sõduri baaskursuse ehk SBK läbimist edasi nooremallohvitseride kursusele ehk NAKi.

Ankeedid täidetud, vaatasime Tapa väljaõppekeskust tutvustavat filmi. Saime ülevaate üksustest ja eluolust. Mul oli hulganisti sõpru, kes olid enne mind Tapale tuusiku saanud. Kuuldu põhjal olin väeosa juba enne videote nägemist välja valinud, sest pioneeripataljon pidavat olema see koht, kus saab elukogemust täie raha eest. Huvitavat tegemist ja toimetamist pidi olema palju, distsipliin paigas ning asju, mida oma käega katsuda ja näha, omajagu. Kui ma pean veetma siin niikuinii peaaegu aasta oma elust, siis mingu see juba täie ette. Vett ja vilet, et ikka oleks, mida mäletada!

Jäänud oli veel paar olulist toimingut. Puukentsefaliidi vaktsiinisüstide tegemine ei vääri vast pikemat mainimist, lisaportsjonite määramine aga küll. Saime umbes 45 minutit koridoris passida, enne kui meid üle mõõdeti. 1.90 oli see piir, millest alates anti meestele tavapärasele toiduportsjonile lisa. Ohtu, et pikemad ilma selleta nälga jääks, muidugi polnud. Aga metsas olles kulus mõni rosinapakk või šokolaad lisaks ära küll. Nii juhtuski, et mingil seletamatul põhjusel kippusid tol päeval kõik mõõteriistad valetama. Mitte palju, nii parasjagu, pluss kolm-neli cm.

Allkorrusel anti tulevastele sõduritele valida suurtükiväegrupi ja pioneeripataljoni vahel (Tapal asub ka õhutõrjepataljon, aga tol aastal sinna ei võetud) ning vastavalt sellele sai käe peale kirja kas P või S. Valikuvabadus on ikka üks hea asi küll! Kõige õnnelikumad said lõpuks valida ainult P ja P vahel. Kohad suurtükipataljonis paistsid olema rohkem nõutud. Eriti kippusid sinna vene poisid. Väidetavalt on seal elu kergem ja distsipliin nõrgem. Kas see tõele vastas või miks suurtükke eelistati, sellest pole mul siiani aimugi. Igatahes olid suhtumine ja hoiakud sellised, et omavahel naljatleti selle üle, kas ikka tasub neilt vajadusel kaartuld tellida.

Lõunasöögi ajal sai üks asi kohe selgeks: toidu pärast siin muretsema ei pea. Süüa sai palju ja söök oli maitsev. Lisaportsjon oleks mulle lausa üle jõu käinud ja paistis, et ega pikematelgi meestel sellega kerge polnud. Üliõpilasena oli minu toidulaud igatahes palju kesisem kui kaitseväes ja ka siis ei pidanud ma millestki puudust tundma.

Pärast sööki oli käes varustuse jagamise aeg. Liikusime bussiga lattu ja paarikümne minutiga oli 11 poisile kõik kätte antud, välja arvatud muidugi relv.

Kõht täis ja varustus olemas, jõudsime kasarmu ette. Siin pidime end järgmised 11 kuud koduselt tundma. Kodusoojuse loomisega oli ametis üks meie tulevastest ülemustest, kes kontrollis ilma pikema sissejuhatuseta meie varustuse üle ning korjas liigse elektroonika ja ehted ära. Alles võisid jääda abielusõrmus, kell ning esemed, mis seotud usuga, ei muud. Mobiiliga lubati veel teha viimane kõne lähedastele, kus paluti rõhutada, et oleme kohale jõudnud ning „erakordselt õnnelikud ja rõõmsad“. Muie, mis ülemuse näol oli, kui ta neid juhiseid jagas, ütles kõik. Nii tema kui ka meie teadsime, et rahulolust ja ülevast meeleolust on asi kaugel.

Meeleolu oli esialgu tõesti üsna sünge. Keegi ei teadnud, mis meid tegelikult ees ootab. Sellises täbaras olukorras oleks ju võinud ennast kogu ülejäänud päeva haletseda, aga see oleks halb valik olnud. Kõige tähtsam oli mõista, et olusid ei saanud muuta. Jäi üle kujundada oma suhtumist ja hoiakuid selliselt, et kõikide katsumustega toime tulla. Olin otsustanud, et hoian oma tuju võimalikult kõrgel.

Kasarmu ise oli suhteliselt uus kena kahekorruseline madalate akendega hoone. Tagasihoidliku ilmega ja pruuni värvi, nagu need kõik. Teistest hoonetest eristusid väljaõppekeskuse territooriumil vaid laatsaret ja kabel. Kõik ülejäänu oli äravahetamiseni sarnane. Sissepääse oli hobuserauda meenutaval ehitisel kaks. Parempoolse kõrval asus saapaviksimise koht koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Isegi siis, kui sealt oleks kogu vastav atribuutika ära korjatud, oleks selgelt näha olnud, millega tegu. Kummagi sissepääsu juures torkas silma saapapesurenn, mis, nagu hiljem selgus, oli ülimalt praktiline ning säästis meid nii mõnigi kord kätekõverduste tegemise vaevast. Vasakpoolse sissepääsu juures oli kasarmu korrapidaja ruum, mille kõrval väike knopkadega teadetetahvel. Sealt võis näha, kes ülemustest parasjagu majas on ehk millal võib püksirihma vähe lõdvemaks lasta.

Hoone tiibu ühendas koridor. Ühele korrusele mahtus üsna lahedalt rühma jagu mehi, tervesse tiiba kaks rühma ja kogu hoonesse kogu kompanii. Harilikult olidki mehed paigutatud kasarmusse üksuste kaupa. Tube oli korruse peale kolm–neli, igas kümmekond voodikohta. Peaaegu igal korrusel oli üks korralik klassiruum ja eraldi tuba ülemustele. Lisaks muidugi pesuruumid, riiete kuivatamise ja pesemise koht ning relvaruum.

Tubade ja voodite valimine käis ikka selle alusel, et kes ees, see mees. Sain endale koha akna all ja uksest parasjagu nii kaugel, et sisenev ülemus silmab seda pigem viimase kui esimesena. Seltskond tundus üsna normaalne olevat. Jõudsin selle üle juba hetkeks rõõmustada, kui selgus, et kuna meie tuppa pole sattunud ühtegi vene keelt kõnelevat kutti, siis lüüakse kaardipakk uuesti segamini. Õnneks jäi pärast vahetusi põhituumik samaks ja midagi hullu polnud. Esimese õppetunni sain sellegipoolest kirja. Vanarahvas teadis hästi, millest jutt, kui ütles, et ei maksa enne õhtut hõisata.

Ruumi oli toas esimese hooga küllalt. Keegi kellegi kohal magama ei pidanud. Kokku oli meid seal 11. Iga voodi kõrval oli kõrge, taba­lukuga varustatud kapp ning ukse kõrval kamba peale üks kirjutuslaud ja tool. Voodi ise vajas harjumist. See oli kitsas ja askeetlik isegi nende jaoks, kes olid harjunud ühekohalises voodis magama. Aga sellegipoolest pole ma magusamat und kui selle poroloonmadratsi peal eales maganud. Jalutsis oli igaühele taburet istumiseks ja elu üle järele mõtlemiseks. Siis ei osanud me veel aimata, et samasse tuppa võib naride abil mahutada kaks korda rohkem mehi ning et hommikuti on õhk siis nii paks, et seda saab noaga lõigata.

Üldmulje elamistingimustest oli hea. Tõsi, siin polnud midagi, mis oleks vähegi kodusemat tunnet tekitanud, aga kõik oli vähemalt viks ja viisakas. Puhtus ja kord paistsid paigas olevat.

Kui olime ennast enam-vähem sisse seadnud, oli aeg ennast põõsaks riietada. Harjumatu oli näha kaaslasi laigulistes riietes ringi siiberdamas, mõnda tegelast ei tundnud kohe alguses äragi. Mundri kandmise juures oli ridamisi detaile, mis võisid häda ja viletsust kaela tuua. Nööbid ei tohtinud kunagi lahti olla, saapapaelad pidid alati sees olema, müts pidi alati sirgelt peas olema ja hoidku jumal selle eest, et kuskilt mõni pikem niidijupp välja paistis. Vöörihm oli esimese hooga kõige ebamugavam – see pitsitas ja pingestas.

Õhtuse rivistuse ajaks olid kõik korralikult ära pügatud. Nii sammusimegi nagu kamp organiseerunud chihuahua’sid riviplatsi poole. Kui kõrvaltvaataja oleks see pilt muigama pannud, siis mulle tundus, et paljas pea ja munder oli mehed tõsisemaks muutnud ja selja sirgemaks lükanud. See vähene ülbus, mis veel alles oli, jäi kuskile kasarmu ette maha.

Taktsammu me erinevalt varem saabunutest veel ei osanud. Vantsisime niisama, ehkki rivis ja haneridades. Riviplatsil võtsime sisse määratud koha ja jäime suurte silmadega ootama, mis edasi saab. Kõik üksused üles rivistatud, hakkas väljaõppekeskuse korrapidaja nimesid ette lugema. Äratundmisrõõmu korral pidi selge häälega karjuma: „Mina!“ Muidu tuli lihtsalt suu kinni hoida ja liikumatult seista. Ei midagi üleloomulikku ega kontimurdvat. Ometigi ei saanud me sellega hakkama. Vene poiste „mjjiiiiina“ oli piisav selleks, et kampa mehi naerutada. Mitte et see oleks nende suhtes halvustav või pahatahtlik olnud – see lihtsalt ajas naerma. Hammustasin kõvasti põske, et naeru tagasi hoida… siis kostis kuskilt kellegi turtsatus ja kogu kamp irvitas jälle sama hooga edasi. Aga kuhu see kõlbab? Karistuseks pidime pärast rivistust 10 minutit vaikselt ja liikumatult seisma. Esimese korraga see muidugi ei õnnestunud. Saime mitu korda otsast peale hakata. Ülemused võtsid samal ajal stopperiga aega, ja oh seda rõõmu, kui keegi pärast seitset minutit ikka kuskil nurgas turtsatas. Kokku saime niimoodi seista vast 25–30 minutit. Kannad lõid selle aja peale juba tuld, sest ega seegi polnud ülemustele meeltmööda, kui rivid kordamööda lainetasid. Õpetussõnu ja sõimamist oleks neil muidugi kauemakski jätkunud, aga lõpuks saime tulema.

Kasarmu ette jõudes läks kiireks. Riviplatsil lõbusalt aega veetes olime märkamatult ära kulutanud suurema osa sellest ajast, mis oli mõeldud õhtuseks pesemiseks-kasimiseks. Suitsumeestel jäi õhtune tobi tegemata ja ega keegi ennast kuigi rõõmsalt ei tundnud. 22.00 oli aga kõik see mees voodis pikali ja öörahu võis alata. Päevamuljete jagamiseks polnud kellelgi tuju ja toad olid vaiksed, mis sest, et akna taga oli alles suviselt valge ja und polnud.

Mõtlesin endamisi, et kuidas kurat hommikul kell kuus üles saada, minutiga riidesse panna ja koridori jõuda. Mida võtta, mida jätta, mida esimesena selga tõmmata? Kuidas ma neid asju ka järjekorda ei seadnud, ikkagi tundus see ebareaalne. Olin täiesti veendunud, et tõmban unesegasena trussikud pähe ja seon sokid salliks kaela või teen midagi muud jaburat. Küllap see kõik on ikka mingi nali või mõeldud lihtsalt hirmutamiseks, arvasin.

Täpselt kell kuus kostis koridorist esimene röögatus: „Äraaatuus!!!“ Röögatuste vahele lasti ruuporiga sireeni. Kisa ja kära oli nii palju, et ka kõige kõvema unega vennad ei saanud seda ignoreerida. Või oli kõigil lihtsalt nii suur ärevus sees…

Liigutada tuli kärmelt. Ringutamiseks ega molutamiseks aega polnud, joonelt püsti ja riidesse. Võimalikult palju riideid tuli endale selga ajada, ülejäänu kaasa võtta. Minutiga pidid kõik koridoris rivis seisma. Pilt oli kirju. Üksikud olid igati valmis ja tipp-topp riides, enamik poole peal, mõni aga alles sokkides ja aluspükstes. Nii palju oli asi juba selge, et keegi polnud midagi ülearust endale pähe tõmmanud. Saabastes ja püksata mehi samuti polnud. Lihtsad elutarkused, et frentši pole mõtet õhtul lahti nööpida, vaid see tuleb üle pea selga tõmmata, või et aja kokkuhoiu mõttes kannatab sokid juba paar minutit enne äratust jalga tõmmata, omandasime mõnevõrra hiljem. Meile anti aega ennast kohendada ja 6.05 tuli olla maja ees rivis. Paljude jaoks oli selline äratus sulaselge piin ja nii mõnedki silmapaarid meenutasid hiinlaste omi. Oli neidki, kes olid äkilise äratuse peale silmanähtavalt näost kaamed.

Hommik oli suviselt karge ja mõnus. Selle nautimiseks oleks olnud nõus isegi tsiviilis varakult ärkama. Päike säras ja murumätas oli alles kastest niiske. Hommikvõimlemine algas umbes 15-minutilise jooksuga väljaõppekeskuse territooriumil, järgnes teist sama palju võimlemist riviplatsil. See tõmbas nii mõnegi mehe võhmale, start oli üsna äkiline. Jooksmine oli harjumatu, tempo ei pruukinud kõigile sobida ja saapad olid asfaltplatsi arvestades ebamugavad. Samas ei tohtinud keegi maha jääda ja kõrvale hiilimiseks ei antud võimalust isegi siis, kui kellelgi kippus tõepoolest süda pahaks või nägu roheliseks minema. Mulinat ja möla rivis polnud, sest jooksmisega oli niigi tegemist. Kui ei olnud muud, mis häiriks, siis võis selleks olla öö jooksul kogunenud põietäis. Hiljem, kui hommikuste toimetuste juures tekkis juba vilumus, jäi tavaliselt aega ülegi, et vaevast lahti saada. Esimese hommiku kohta see aga ei kehtinud.

Võimlemine riviplatsil ei käinud kellelgi üle jõu, seal said hinge tõmmata ka nõrgemad. Ringutused, sirutused, lisaks loomulikult kätekõverdused söögi alla ja söögi peale. Seejärel sörkjooksuga tagasi kasarmu ette ja isiklik hügieen. Enne hommikusööki kell seitse tuli ennast valmis sättida ja tuba korda seada. Viimane oli vahest raskemgi kui hommikune äratus, sest voodi tegemine oli omaette teadus selgete juhiste-nõuetega. Tekk pidi olema nii sirge ja trimmis, et mõni kergem asi põrganuks sellelt ilmselt õhku tagasi. Padi pidi olema korralikult klopitud, tagasi keeratud lina serv pidi alati olema sirge ja täpselt nõutud laiusel. Lõppkokkuvõttes võis vähe kogenematumal ja uimasemal vennal kuluda ainuüksi voodi tegemiseks paarkümmend minutit.

Lisaks sellele tuli aga ennast riidesse panna, hambad pesta, habe ära ajada ja kukal puhtaks kratsida. Mõistlik oli pärast võimlemist ka duši all käia, aga seda paljud ei teinud, sest ahmimist ja kiirustamist oli nagunii omajagu. Keegi polnud uue elukorraldusega harjunud. Kui juhtus veel, et vaba kraanikaussi pidi ootama või žilett polnud enam kõige teravam, siis tundus kõigi toimetustega õigeks ajaks valmis saamine pea võimatu.

Kell seitse olime söökla ees rivis. Mõne minuti saime oodata, kuni meie üksuse kord kätte jõudis. Sööma sammusime otse loomulikult kõik koos, viirgude kaupa. Mingit korralagedust ei tohtinud olla. Nii varajasel ajal hommikust süüa oli alguses üsna harjumatu, erilist isu selleks ajaks veel polnud. Mõnelgi jäi pool pudrukausist puutumata. Pärast sööki tuli taas söökla ette rivistuda. Kui viimased rivvi jõudsid, ütles rühma vastutav: „Toidu eest...!“, mille peale meie pidime vastama: „... täname!“ Kui 40 võitlejat seda koos ütles, kõlas see päris vägevalt. Kellele me aga pidime oma kombekusega muljet avaldama, pole teada. Igatahes nii tehti ja ei mäleta, et keegi oleks selle kohta pärinud.

Kasarmus tagasi, tuli ennast koridori üles rivistada hommikuseks ülevaatuseks. Kes habemeajamisega hommikul toime ei tulnud, sai seda harjutada nii kaua, kui selgeks sai. Selleks et ülejäänud selts­konnal samal ajal igav ei hakkaks või et nad ennast liiga lõbusalt ei tunneks, võis juhtuda, et kaasvõitleja järele tuli oodata toenglamangus. Tõsi küll, mitte alati. Enamasti ikka siis, kui möla ja irvitamine paisus liiga suureks. Ühtlasi kontrolliti üle kõik muu. Kui hommikune habemeajamine on elementaarne, siis see, et iga hommik peaks laskma kellelgi žiletiga oma kukla ja kaela üle tõmmata, oli üsna tavatu. Lahtine niidijupp mundri küljes tõi kaasa kena hulga kätekõverdusi nagu ka lahtine nööp jms. Reegel oli, et kui näiteks lahtine niidijupp on 5 cm pikk, siis saab selle eest 50 kätekat. Kui selliseid oli mitu, siis liideti kõik muidugi kokku. Ja ümardamine tehti ikka alati ülespoole. Polnud üldse utoopiline oma paarsada kätekõverdust välja teenida.

Seejärel läks hommikuseks koristuseks. Üle tuli kontrollida ja küürida kogu pesemisala: kraanikausid, peeglid, WCd, duširuumid jne, lisaks muidugi koridor ja toad. Meeskond jagati väiksemateks löögirühmadeks, kõige „õnnelikumad“ said küürida WC-d. Aega anti 10–15 minutit. Kui kõik kombes, pidid võitlejad koridori rivvi võtma ja tulemustest raporteerima. Ülemus kontrollis kõik üle ja kui talle sobis, siis jäeti meid selleks korraks rahule. Selline rutiin sai igapäevaseks ja seda enam oli vaja seda harjutada. Nii kaua, et kõik ikka kenasti lihasmällu sööbiks. Pärast esimest pesemist ei võetud ühtegi ruumi esimese korraga vastu, ka mitte neid, mis olid tõepoolest juba korralikult pestud. (Olgu märgitud, et „pestud“ ja „puhas“ on kaks täiesti ise asja.) Ikka oli kuskil mõni tolmurull, peegli peal üksik veeplekk vms. Ülemused olid vigade otsimise peale eriti mihklid. Oh vaesed kodused, naised ja lapsed, kui mees kord tagasi kodus on!

Kui kõik kohad olid kolm–neli korda üle käidud, jäi ülemus lõpuks rahule. Või õigem oleks vist öelda, et ta rohkem ei viitsinud. Sest kogu sellele pingutusele vaatamata oli ju kõik ikkagi üldjoontes „paaaahasssti“. Üldine sõnum oli see, et koristada me ei oska ja hakkama me ei saa. Kõige sellega tuleb meil veel kurja vaeva näha ja lakkamatult harjutada. Aga mis meil seal muud teha oleks olnudki?

Enne lõunat tegime üldfüüsilise testi, mida tuntakse ka NATO testi nimetuse all. See koosneb kolmest osast: kätekõverdused, kõhulihaste harjutused ja 3200 meetri ehk kahe miili jooks. Parima tulemuse saavutamiseks oli vaja joosta alla 11:54, teha kahe minutiga 92 kõhulihaste harjutust ja sama ajaga 82 kätekõverdust. Selline test näitas üsna adekvaatselt, kui palju keegi ennast vormis on hoidnud, arvuti tagant külmikuni liikumisest jäi ilmselgelt väheks. Testi sooritamiseks oli vaja kokku saada vähemalt 190 punkti. Umbes pooled polnud kahetsusväärselt külmikust kaugemale liikunud. Mina sain 209 punktiga läbi, aga kergete killast see test ei olnud. Käisin küll ka enne ajateenistust hommikuti jooksmas, aga kaks miili umbes 16 minutiga tappis päris ära. Võhm oli väljas, keel vestil ja olemine nagu puuhobusel. Muretsema siiski ei pidanud, sest harjutada oli ju aega tervelt 11 kuud.

Pärastlõunase aja veetsime peamiselt siseruumides. Õppisime klassi­ruumis kodukorda või täpsemalt öeldes tutvusime kaitseväe sisemäärustikuga. See paneb kogu eluolu alates mundrikandmisest kuni distsiplinaarkaristusteni üsna täpselt paika. Mingil põhjusel andsid ülemused siiski korduvalt mõista, et jutuga stiilis „...aga sisekorras on nii kirjas...“ ei maksa nende poole pöörduda. Nii et selle alusel polnud mõtet oma õigusi nõutama minna, kuid selgeks pidi see ikkagi saama. Asi polnud selles, et ülemused oleksid korda kuidagi eiranud, aga igas väeosas on reeglid natuke isemoodi ja filosoofilistesse-juriidilistesse vestlustesse laskumiseks polnud kellelgi soovi. Nad olid üsna veendunud, et seal, kus juuksekarva poolitamiseks läheb, tunnevad nemad reegleid paremini, võites vaidlused juba eos. Niisiis tundus nende soovitus mitte igasugusest tühjast-tähjast numbri teha üsna sõbralik. Ometigi jäi kahtlus, et see sõnum oli lihtsalt mõeldud kõikvõimalike protsessijate hirmutamiseks.

Omaette ooper oli asjade kappi paigutamine. Sellekski olid oma kindlad instruktsioonid. Millisele riiulile särgid või millisele sokid – see kõik oli väga täpselt paigas ja kõigil ühtemoodi. Millegi tagantkätt kappi viskamine ei tulnud kõne allagi. Selline lohakus oleks igal pagunikandjal harja punaseks ajanud ja pannud teda tervet üksust mööda riviplatsi jooksusammul taga ajama. Nagu seegi, kui kokkulapatud särgi serv oli riiuliservast ülemäära kaugel või ei ulatunud täpselt ühest riiuliservast teiseni. Lisaks ei tohtinud kapi avamisel isiklikud asjad liigselt silma torgata, need tuli pigem kapisügavusse sättida. Kui kellelgi kippus habemeajamisvahu või muu sellise jaoks väga palju ruumi kuluma, siis loeti talle sõnad peale, et seda kõike ikka sihtotstarbeliselt kasutataks. Ühesõnaga, mitme kuu hambapastavaru võis alati kaasa tuua ülemuste küsimusi, pilkeid või kommentaare. Toiduasjade suhtes paistis toimivat iseregulatsioon. Ei mäleta, et keegi tarkpea oleks heeringat või soolapekki kappi varunud – kõik said aru, et riknevaid asju sinna ei panda. Pealegi polnud see lubatud. Küll aga võis sealt hulganisti leida küpsiseid, šokolaadi ja karastusjooke. Kümme suurt tahvlit magusat minus tol ajal imestust ei tekitanud.

Üks isiklik pilt ukse siseküljel oli lubatud, aga kõiki oma nõbusid ja lellepoegi ritta panna ei tohtinud. Selles, et Pamela Anderson või Lenna Kuurma on kellelegi väga kallis ja lähedane, ei suutnud vist keegi ülemusi veenda. Katseid muidugi tehti. Tõendite pähe näidati mõne sellise tegelase pilti rahakoti vahel või räägiti sellest, kuidas ta on neil mitu ööd padja all maganud (tõsi küll, pildi kujul). Katsuge siis väita, et ei ole lähedane!

Laupäeval oli esimene majanduspäev, mis on põhimõtteliselt suuremat sorti kraamimispäev. Suurpuhastus, mida tavaelus tehakse kord-paar aastas, tuli meil nüüd ja edaspidi iga jumala laupäev ette võtta. Alustasime kaheksa hommikul ja lõpetasime pärastlõunal. Igapäevane koristamine oli sellega võrreldes nohu, ülemused näitasid laupäeviti üles erilist leidlikkust ja fantaasiat. Mustus oli nädala jooksul infiltreerunud kõikvõimalikesse kohtadesse ja see tuli hävitada. Kapipealsed, liistuservad, tuletõrjevoolikukapp, kaamerapealsed, torud ja pesumasinatetagune, lambikuplid ja ripplagi… Igalt poolt tuli tolm välja ajada. Tubadest tassiti selleks puhuks kõik voodid koridori. WC-toimkond leidis paberihoidjatest igasugu muhedaid kirjutisi, à la „4 päeva reservini“, „nautige ajateenistust, noored“ jms. Välja oli elatud viha ülemuste vastu ja leidus ka vahvaid luuletusi. Ühesõnaga, saime teada, et kui pikem istumine käsil, siis tasub nende paberihoidjate sisemust uurida. Läheb ehk tuju paremaks.

Pärast majandamist oli vaba aeg – esimest korda siin veedetud aja jooksul. Sai lugeda, kirjutada, sporti teha jne. Tundus uskumatu, et saab rahulikult oma asjade kallal toimetada. Kuskil kuklasagaras oli kogu aeg teadmine, et pidu võib jääda üürikeseks ja kellegi sigaduse peale võib puhkeaeg minuti pealt lõppeda ning asenduda näiteks voodiralliga. Õnneks midagi sellist ei juhtunud.

Laupäeviti kehtis väeosas teistmoodi kodukord. Siis võisime tavapärase 22.00 asemel kuni 23.00 üleval olla (äratus oli kuue asemel kell seitse). Olime selle võimaluse üle üsna rõõmsad. Nii võis loota, et õnnestub internetis mõni asi korda ajada, film lõpuni vaadata või lihtsalt puhata. Väike konks oli ka – enne 22.30 ei tohtinud keegi voodisse ronida. Ent ometi leidus mõni tainapea, kes oli 22.05 põhku pugenud. Viie minuti pärast anti siis kogu seltskonnale käsklus „Öörahu“. Kirusime ja ronisime voodisse. Tegelikult meil vedas, sest sama hästi võinuks ülemusele pähe tulla väike õhtune varbasirutus lennuvälja kiirendusrajal. Näiteks kaks kilomeetrit. Loota, et ainult eksinu saab karistada, polnud mõtet. Tõsi, kõik sõltus eksimusest, ülemusest, kuufaasist ja jumal teab millest veel, aga reeglina sai kopikasse terve rühm või jagu, mitte üksikvõitleja.

Eesmärk oli tekitada ühtekuuluvust ja ühtsust – mõistmist, et sinu heaolu sõltub teistest ning et sa ei vastuta mitte ainult enda saba ja karvadega, vaid et vastutust kannavad kõik ühiselt. Ja oi-oi, kuidas selline mõtteviis karistuse kandmise hetkel karva turri ajab! Isegi siis, kui nõustud sellega või möönad asja mõttekust, ei taha seda ikkagi oma nahal läbi elada. See on nii risti vastu meie tavakäitumisele ja arusaamadele, et ei mahu puunotiga tagudes ka pähe.

Paljud sel nädalal läbielatud asjad tahtsid harjumist, mitmed toimetuste ja rutiiniga seotud asjad tundusid imelikud ja mõistmatud. Aga inimene harjub pikapeale kõigega. Isegi poomisega. Alguses sipleb pisut, aga pärast on üsna rahulik. Nii et küll harjun minagi.

Esimene nädal oli nn sissejuhatav kursus. Järgmisel saime juba täie rauaga. Aga siis hakkas ka reserv tibusammul lähenema. Selleni jäänud päevi ei loeta muide alates väeossa saabumise päevast, vaid sõduri baaskursuse (SBK) algusest, mis pidi algama järgmisel nädalal. Ristikesi saab alles siis tegema hakata.

Nädala kokkuvõte: kohanemisraskused.