Читать книгу 9. maantee. Lahendamata juhtum - Tina Frennstedt - Страница 4

MAX HEITIS KIIRE pilgu taha, vajutas pedaalidele ja kuulatas mootorihääli. Paduvihm tihenes iga minutiga. Niikaua, kui kusagilt ei paistnud auto esitulesid, oli kõik hästi. Rahu. Pulss langes aeglaselt normaalsele tasemele.

Ehk olid need lihtsalt purjus noored, kes tahtsid teda hirmutada. Muidu liikus sel laupäevaõhtul teedel kummaliselt vähe autosid.

Ta kuulis tihkes pimeduses omaenda hingamist. Rattapedaalid kriuksusid. Teeäärses metsas kohisesid männid, kui tuul neid sasis.

Tühi tee käändus just sel hetkel, kui Maxi taha ilmus jälle ere valguskuma. Ta vaatas üle õla. See ei pruugi sama auto olla, mõtles ta. Nagu eelmisel korralgi sõitis auto ka seekord temani ja jäi tihedalt tema ratta kannule, kuid ei ilmutanud märkigi soovist mööduda. Võib-olla oli nähtavus liiga halb.

Möödus minut. Auto sõitis endiselt temast kolm-neli meetrit tagapool, kaugtuled sees. Mis kassi ja hiire mäng see selline oli?

Max märkas läbi vihma midagi tee ääres helendamas. Maja, lõpuks ometi üks maja. Äkki peaks ta seal peatuma? Nüüd oli ta peaaegu majaga kohakuti ja nägi köögiaknast sisse. Samal ajal liikus auto talle nii lähedale, et ta kaotas peaaegu tasakaalu. Peatumise asemel tõstis ta tempot ja piidles akna poole, arvas end nägevat naise siluetti. Vaimusilma kerkis pilt ema Gunnelist. Max pidi ema ja isaga kolmapäevasel esinemisel kohtuma.

Tee käändus jälle. Uni, mis ta väsinud silmi varem painas, oli kadunud. Ta oli täiesti ärkvel.

Mootorimürin lakkas ning kui ta ringi pööras ja pimeduses silmi kissitas, nägi ta, et auto oli peatunud. Ja tuled kustutatud. Max pidurdas, pani jala maha ning jälgis vaikides autot.

Ta pikk must sall oli vihmast raske ja soonis kaela. Ta heitis selle otsa üle õla. Oranžide pükste põlved olid läbimärjad, ka nahkkindad hakkasid läbi vettima. See polnud ta sõrmedele hea. Käed olid kanged ja ta ihkas pääseda sooja tuppa ja riided seljast võtta.

Jäised vihmapiisad torkisid nõeltena põski.

Veidi eemal lõppesid tänavavalgustuspostid, aga sealt oli jäänud veel ainult lühike jupp kohani, kus ta kavatses ära pöörata ja mööda rannaäärset teed tagasi koju sõita. Ta kõõritas taha auto poole, hüppas siis uuesti sadulasse ja asus teele.

Suured piisad voolasid mööda nägu alla, poolpikad blondid juuksed olid läbimärjad ja ta lõdises. Jalgratta vanaaegne esituli heitis tema ette asfaldile nõrga valgusvihu. Dünamo surises vastu rehvi hõõrdudes nõrgalt.

Kui palju kell võis olla? Ta oli turuplatsil teistest lahkunud kohe pärast kella ühte, kui pubi kinni pandi. Väljak oli räpane ja lärmakas. Sõbrad pidid edasi Malmösse ühele järelpeole minema. Võib-olla oleks ta pidanud nendega kaasa minema, selle asemel et siin üksinda pimeduses pedaale tallata. Aga ta tahtis enne esinemist tippvormis olla, muidu oleksid kõik klaveri taga veedetud tunnid olnud asjata.

Kett ragises. Ta polnud jõudnud seda parandusse viia, ta pidi nagunii varsti uue, käikudega ratta ostma.

Vihmasadu tugevnes ja ta lakkus huulelt mõned higiga segunenud vihmapiisad. Ta oleks peaaegu tasakaalu kaotanud, kui enda tagant jälle kumedat mootorimüra kuulis.

Esituled püüdsid Maxi ja puud oma valgusvihku. Ta pööras ringi, väntas kiiremini. Süda tagus rinnus. Auto ilmus roomates välja ja jäi temast mõni meeter tahapoole. See ei võinud olla sama auto, mitte kolmandat korda järjest. Auto vilgutas tulesid, kaks kiiret vilgutust täistuledega, nagu tahtnuks juht talle mingit teadet edastada. Siis jäi vaikseks. Auto oli seisma jäänud ja tuled jälle ära kustutanud. Max jätkas sõitmist, väntas nii kiiresti, kui suutis. Süda tagus nagu suurele võnkesagedusele sätitud metronoom. Tema poole liikus kaks valgusvihku. Lõpuks ometi vastutulev auto, veoauto. Ta pidurdas, hüppas maha ja heitis ratta teele. Veoauto sõitis tema poole vastassuunavööndis ja Max vehkis kätega, hüppas üles-alla ja karjus.

„Jää seisma! Stopp!“

Aga veoauto isegi ei aeglustanud. Max vehkis edasi, kas ta ei näinud teda?

„Jää seisma! Halloo, peatu ometi!“ karjus ta meeleheites.

Veoauto kadus kurvi taha ja Maxi ümber oli jälle täiesti kottpime. Hambad plagisesid külmast. Max sulges silmad ja tõstis käe silmade varjuks üles, kui kaks suurt valgusringi teda pimestasid. Need vahtisid otse tema poole ja vilgutasid jälle.

Max hoidis pilgu autotuledel, valmis põgenema, ja tõstis oma ratta püsti.

Ta hüppas sadulasse, kummardus leistangi kohale ja väntas elu eest. Vihm piiras nähtavust. Ta vahtis pärast sõidu alustamist pimedusse, ent nägi kõikjal enda ümber ainult musta asfalti ja puutüvesid. Max tõusis püsti ja väntas, et pedaalidele rohkem jõudu panna.

Jalad kaotasid pidepunkti. Pedaalid käisid liiga kergelt. Ringi, ringi.

„Kurat küll!“ vandus ta.

Kett oli jälle maha tulnud. Samal ajal kuulis ta tuttavat mootorimürinat lähenemas. Jälle vilkusid tuled selja taga.

Kas ta tõepoolest tuleb sellest välja?

Keha jõnksatas ja ta nihkus sadulal ettepoole, kui auto pakiraami rammis.

Alles teise pauguga lendas Max sadulast ja maandus maanteekraavis. Nägu paiskus vastu märga rohtu. Silmanurgast nägi ta valgustatud rattajooksu, mis aeglaselt õhus pöörles.