Читать книгу 9. maantee. Lahendamata juhtum - Tina Frennstedt - Страница 8

NIISKUS LÄÄNEMERELT, KUS põrkusid Balti külmus ja ebaharilikult kõrge Skåne temperatuur, oli mähkinud Österleni üle heinamaade rulluvasse uttu.

Mischa Lindberg sõitis aeglaselt Bästekilles asuva galerii poole viivale teele.

Kell oli veidi pärast kuute hommikul. Ta oli varakult väljas, tahtis olla oma teosega enne homset näituseavamist viimast korda üksi. Ta oli sõitnud Stenshuvudis asuva kodu ja galerii vahelist lõiku lugematu arvu kordi. Tavaliselt nägi hästi tee mõlemal poolel asuvatele väljadele. Sellist udu oli ta näinud harva. Mitte aprillis, see sobis rohkem novembriga. Praegu nägi ta kõige rohkem paar meetrit enda ette.

Unepuudus andis tunda nii kehas kui peas. Pärast seda, kui auto ta maja juurest minema sõitis, oli tal olnud raske magama jääda. Ja kui ta lõpuks puhtalt kurnatusest unne suikus, ärkas ta võpatades ja vahtis akna poole, valmis selleks, et ere valgus jälle magamistuba valgustab.

Ta keskendus hingamisele ja lootis, et suudab sellest rünnakust üle olla. Mälestus eelmise nädala paanikahoost oli ikka veel alles. Ja tema oli arvanud, et oli sellest lõplikult lahti saanud. Aga ta teadis, miks see oli viimastel nädalatel tagasi tulnud. Mees oli jälle helistanud, peale käinud, ei olnud pärast Malmös kohtumist tema eitava vastusega leppinud. Miks ta aru ei saanud? Mischale ei meeldinud mehe järeleandmatud maneerid. See, kuidas mees tahtis temast midagi, mida ta ei saa talle anda, polnud kunagi saanud. Ainus viis oli olnud lõplikult selgeks teha, et ta polnud edasisest suhtlusest huvitatud. Ta tundis ennast vastu seina surutuna ja just see käivitaski ärevusemasina.

Esimest korda tabas see teda palju aastaid tagasi ühel väikesel mootorpaadil Kiviki lähedal. Tegelikult vihkas ta nii paate kui ka merd, aga ta oli otsustanud oma foobiast üle olla. Selle asemel oli haavatavus tabanud teda avamerel täie jõuga ning seltskond, kellega koos ta paadis oli, oli sunnitud paadi ümber pöörama, kui ta oli paadi põhja pikali heitnud ja õhku ahminud.

Ta proovis need mõtted minema peletada, möödus Frideni pitsarestorani sildist ja sõitis piki kitsast maanteed.

Just siis, kui ta oli kurvist läbi sõitnud, keeras üks must auto ristmikul tema taha.

Ta viskas pilgu tahavaatepeeglisse, kus ere valgus läbi tiheda halli udu tungis. Auto sõitis otse tema taga, kui ta oleks järsult pidurdanud, oleks see talle otsa sõitnud.

„No sõida siis mööda, kui tahad,“ ütles Mischa kõva häälega ja ärritunult ning vahetas käiku allapoole, ise samal ajal imestades, kuidas kellelegi võis üldse pähe tulla sellise ilmaga möödasõitu teha.

Aga selle asemel paistis ka auto pidurdavat ning tuled kadusid uuesti uttu.

Kojamehed kriuksusid esiklaasilt raskeid märgi piisku maha pühkides. Mischa vaatas kord teele, kord tahavaatepeeglisse. Mõne hetke pärast nägi ta lõpuks ümberehitatud tööstushoone halli plekk-katust ja ta keeras parkimisplatsile.

Andy oli rajanud Factory viis aastat tagasi. Kivikist põhja pool keset põldu asetsev galerii oli avatud ateljeede nädalavahetuse üks suuri tõmbenumbreid, selle pinda jagas umbes kakskümmend kunstnikku. Mischa oli näitusel esindatud ainult maaliga „The End“, aga see oli kaugelt kõige suurem ja enim kõneainet pakkuv teos.

Sissekäigu kohal rippuvalt suurelt neoonekraanilt tungisid läbi udu erinevates toonides vilkuvad värviplahvatused. Udu oli tõepoolest tihe ja kui ta autoukse lahti tegi, tundus, nagu oleks talle veepilv vastu löönud. Autoukse paugatus kajas üle heinamaade.

Ta õngitses traksipükste taskust välja võtmed. Teda haaras uuesti tunne, et teda jälgitakse. Ta seisis liikumatult auto kõrval, vaatas mõlemas suunas. Kuulatas helisid.

Niiskus tungis ta mustadesse poolpikkadesse juustesse. Korvkott üle õla, tõttas ta sissekäigu poole. Punane metalluks krääksus, kui ta selle lahti tõmbas. Ta astus hämarasse ruumi, pani koti põrandale ja läks tulesid põlema panema.

Ta seisatas sissekäigu kõrval oleva kassa juures kriipiva heli peale. Hääl oli tulnud kusagilt kaugemalt hoonest. Mischa hingas paar korda sügavalt sisse. Kuiv siseõhk muutis hingamise kergemaks ja ninna kandus eelmise päeva kohvi, värvide ja äsja ülesriputatud kunsti lõhn.

Ta kobas seinal elektrilüliti järele, kui kuulis jälle kriipimist. Metalluks ta taga lõi kinni ja Mischa võpatas.

Kunstihoonesse sigines rõhuv poolpimedus. Kõrgel asetsevad aknad muutsid galerii tavaliselt valgusküllaseks ja õhuliseks, aga udu takistas valgusel sisse langeda. Mischa vedas uuesti käega üle seina ja leidis elektrilüliti. Ta pööras seda, vaatas üles suurte laelampide poole, ent midagi ei juhtunud. Imelik, mõtles ta, kork on vist läbi läinud. Ta peaks helistama Andyle ja talle teada andma.

Aga päris pime seal ei olnud. Kui Mischa libistas pilguga üle valgete seinte, millel rippusid kunstiteosed, pani ta tähele kaugemalt hoonest paistvat valguskuma. Ta avas välisukse, et paremini näha, pani sellele kivi vahele, et see uuesti kinni ei vajuks.

Sandaalide ja põranda kokkupuutel tekkiv heli kajas läbi galerii, kui ta valguse suunas astuma hakkas. Koridori lõpus liikus ta edasi ettevaatlikult ja keeras ümber nurga.

Põrandal tema enda maali ees lebas prožektorimõõtu taskulamp. Ta jälgis pilguga valgusvihku aeglaselt põrandalt üles ja edasi seinale. Kui ta jõudis lõuendi keskele, lõi kogu tema olemus kõikuma.

Veretriip „The Endil“ moodustas koos suure köiega hiiglasliku risti üle kogu maali. Mischa jõllitas oma rikutud elutööd. Ta astus sammukese ettepoole ja tõi kuuldavale piiksuva „ei“.

Hingamine nihkus rinnakorvis astme võrra ülespoole ja ta teadis täpselt, mida see tähendab. Vaateväli ahenes servadest, virvendas mustalt.

Õhku! Ta peab välja saama.

Kui ta ümber pööras, kuulis ta jälle kriipivat heli. Ta ei olnud üksi. Aga kes see ka oli, seda polnud tal mingi tahtmist hakata lähemalt uurima. Ta jooksis väljapääsu poole, kobas taskus telefoni järele, ent ei leidnud seda. Koridoris maalide vahel laperdas miski tema peast mööda ja riivas ta juukseid.

„Ei!“ karjatas ta ja tõstis käed.

Mischa vaatas üles ja nägi ühte tuvi temast paar meetrit eespool rapsimas, lind lendas valguse poole ja siis uksest välja. Mischa järgnes talle värisevi jalu. Ta jäi sissekäigu ees seisma, samas kui udu niiskus ta enda embusse haaras. Kusagil väljas käivitati automootor, aga ta nägi ainult sõiduki piirjooni. Ta vahtis valkjashalli tihedasse massi ja nägi, kuidas üks tume universaal tema poole veeres. Mischa võttis sihiks parkimisplatsi servas kasvavad pajud, jooksis neist mööda kitsale maanteele. Sandaalid hõõrusid ja ta kuulis enda raskeid samme asfaldil.

Mootorimürin hiilis lähemale. Tema taga süüdati esituled ja valged uduosakesed ta ümber lõid valgusplahvatusena helendama. Ta pööras ümber ja auto vilgutas tema poole tulesid. Kiiresti, kaks korda. Täpselt nagu eile.

Mischa keeras teelt maha ja jooksis põllule, komistas rohumätta taha ja kukkus põlvili. Nina jooksis vett ja ta istus uttu mähkunud põllul, nuuksus ja kuulatas, kuid ei kuulnud midagi peale enda lõõtsutamise. Aga ta aimas, et seal oli keegi, temast ainult mõne meetri kaugusel.

Ta kuulis peas mehe süüdistavat ja vihast häält: „Sa lubasid, aga vedasid alt. Sina, ainus, keda ma usaldasin.“