Читать книгу 9. maantee. Lahendamata juhtum - Tina Frennstedt - Страница 6

Üle niidu lendas haugas. Pehme aprilliilm püsis ja lumevallid, mis Österleni muust maailmast ära lõikasid, tundusid lõpuks ometi kauge minevikuna. Kõik mäletasid kapriisset lumetormi, mis eelmise aasta lihavõtetel piirkonna valge vaiba alla mattis.

Naine kõndis sihitult maanteel, tõmbas sügavale kopsudesse niitude, mere ja äsjaküntud põldude lõhna. Vähemalt värske mõnus maalõhn oli veel alles. Enamik teisi asju tema ümber olid muutunud.

See oli nende neljas kevad Österlenis. Nüüd saabus aeg, mil kõrvaline paik ellu ärkas ja küla majad täituma hakkasid. Ta oli ära õppinud elu aastaaegade ja rutiinidega, mida siin järgiti. Pärast pikka, karmi ja tuulist talve hakkasid inimesed üksteist jälle tervitama. Lihavõtete- ja suve-eelsed ootused ja lootused veeresid üle asula. Väikesed punakaskollased pallid rippusid ristteedel ja näitasid teed kunstnike kodudesse ja galeriidesse. Nüüd pidid turistid siia rändama ja tagama vähemalt osa aastasissetulekust.

Ise tundis ta ennast tühjana.

Kulunud ja lõksus. Elu, nende põnev projekt, unistus rahulikumast elust oma tingimustel ei olnud üldsegi välja kukkunud nii, nagu nad olid ette kujutanud. Kaugeltki mitte.

Mees oli peale käinud, et nad siia, just Österleni, koliksid. Kui nad oli näinud maja, täiuslikku unistuste ostu, ei olnud enam tagasiteed. Mälestused, võib-olla ainukesed enam-vähem talutavad lapsepõlvemälestused, pärinesid sellest Skåne osast. Sellest lühikesest perioodist, mil mehe pere oli siin elanud, enne kui isa kohvrid pakkis, nad maha jättis ja tagasi põhja poole kolis. Ja ajast enne ema haigestumist, mil ta hakkas ennast ja peret kahjustama ning sattus psühhiaatriahaiglasse. Enne, kui kõik lõppes nii nagu ikka, kaose ja ümberkorraldustega.

Ise oli ta kolimise suhtes skeptiline olnud. Tema jaoks oli Österlen lihtsalt mahajäetud nurgake, mis mõneks nädalaks aastas elavnes. Koht, kus kunstnikud võistlesid paljukõneldud erilise valguse püüdmises. Teda oli hoiatatud melanhoolia eest, mis riigi selles osas inimest novembris võis tabada. Siis oli tähtis, et elu iga muu aspektiga kõik korras oleks.

Aga mees oli olnud nii veenev, lubas, et siin elavad nad rahulikumat ja rikkamat elu kui stressirikkas Malmös. Lähedal loodusele, kus on rohkem aega perega koos olla. Mees pidi leidma rahu ja jälle maalima hakkama, viima täide oma eluunistuse loovamast argipäevast.

Kui naine poleks tundnud ennast nii eksinuna, oleks ta nüüd nende naiivsete unistuste peale mõeldes võinud peaaegu naerda. Sest kõik oli läinud täpselt vastupidi. Pilt, mida nad olid vaimusilmas näinud: vana maja renoveerimine, ilusates kummikutes ringi jalutamine ja veel mahedama ja keskkonnasõbralikuma elu elamine keset tokkroose ja maalilisi klaasverandasid. Ta polnud kunagi varem nii palju autoga sõitnud ja lõpuks olid nad sunnitud ühe auto juurde hankima, et argipäev toimima hakkaks.

Vahemaad ajasid ta peaaegu hulluks. Ükskõik kuhu nad läksid, ikka oli sinna tunniajane autosõit. Ühendused olid halvad, need vajasid hoolikat planeerimist ja lapsi pidi erinevatesse huviringidesse sõidutama. Lisaks veel pimedus, vaikus ja metssead, kes aia üles sonkisid.

Kuigi nad mõlemad töötasid tihemini ja rohkem, oli neil vähem raha kui kunagi varem. Viimasel ajal oli ta aru saanud, et mehele paistis päris hästi sobivat ennast töö taha peita. Samas kui tema rahutus muudkui kasvas. Eelmisel sügisel põles ta läbi, nagu öeldakse. Tal tõusis kõrge palavik ja ta viidi Kristianstadi erakorralise meditsiini osakonda. Seda polnud põhjustanud üksainus sündmus, vaid pidev stress. Sisimas teadis ta, et üks põhjustest oli eraldi elud, mida nad olid hakanud elama.

Ta oli hakanud taipama, et kolimine oli järjekordne lüli mehe sisemisest reisist tagasi lapsepõlve. Teatud laadi hüvitamine, viis, kuidas mälestused uuesti esile kutsuda ja helgemaks teha. Ta tundis ennast iga päevaga üha rohkem kui rekvisiit mehe eluprojektis. Nüüd suutis ta mõelda vaid sellele, kuidas sellest välja saada. Mitte ühte talve enam siin, seda oli ta endale lubanud.

MALMÖ TÄNAVAD HAKKASID pika nädalavahetuse eel tühjenema. Taksoaknast nägi Tess kolme väikest nõida, kes olid juba vaikselt tähistama hakanud. Takso peatus ülekäiguraja ees. Tess nägi üle taksojuhi õla kahte naist, kes teineteisel käest kinni hoidsid ja üle tänava läksid.

Läks paar sekundit, enne kui aju registreeris, kellega tegu. Seejärel läks tal seest jääkülmaks.

See oli esimene kord pärast nende lahkuminekut, kui ta nägi Angelat teise naisega. Kui takso edasi sõitis, pööras ta pead ja jälgis neid pilguga läbi tagaakna.

Angela kõrval kõndis üks blond naine. See paistis olevat keegi, keda Tess ei tundnud, mitte vähemalt hästi, nii palju arvas ta end nägevat.

Ta sulges silmad, ohkas sügavalt ja nõjatus tagasi vastu musta nahkistet. Keskendu enda elule, sisendas ta endale ja mõtles samal ajal sellele, kuidas Angela oleks reageerinud, kui oleks teada saanud, et Tess käis Kopenhaagenis viljastamisel. „Üllatunult“ oleks ehk liiga pehmelt öeldud.

Kevadpäike peegeldus Caroli silla alt kanalilt, kui nad Porslinsgatanile politseimaja ette keerasid.

„Kas te olete politseinik?“ küsis taksojuht, kui nad maja ees peatusid.

„Jah.“

„Te peate midagi nüüd ette võtma, see enam ei lähe.“

„Mida te silmas peate?“

„Kõike, igasugust vägivalda. Ma ei julge enam õhtusõite teha. Mind on viimase kuu jooksul kaks korda röövitud.“

Yassini-nimeline taksojuht osutas oma kaelale.

„Siia. Nad panevad noa siia. Ja siis ei jää muud üle kui neile raha anda. Nii enam ei saa.“

Tess selgitas, et olukorra parandamiseks tehakse mitmeid jõupingutusi. Mida muud ta võiski öelda?

Yassin raputas pead.

„Jah, loodame, et see aitab, sest muidu pean ma lõpetama ja midagi muud tegema hakkama.“

Kui Tess läbi pöördukse vastuvõtu poole läks, mõtles ta, et ta ei saa vist enam väljaspool politseimaja öelda, mis tööd ta teeb.

Viimasel aastal oli midagi muutunud. Kuigi Malmö oli ühe uue uuringu kohaselt praegu palju turvalisem paik kui mõned aastad tagasi – siin pandi toime vähem üldsust puudutavaid kuritegusid – oli teadlikkus vägivallast tõusnud ja mitmed jõukudevahelised arveteklaarimised olid aset leidnud „tavalistele inimestele“ lähemal. Paljudel valjuhäälsetel malmölastel oli kõrini saanud.

Tess sõitis liftiga teisele korrusele raskete kuritegude osakonda, oodates, et pühade-eelne rahu on hakanud seal maad võtma. Oma üllatuseks kohtas ta mitut kolleegi, kes endiselt koridorides tõttasid.Lahendamata juhtumite ruumis istus ühe kirjutuslaua taga Rafaela Cruz, rühma uusim liige. Tess tabas ennast tihti sellelt, et unustas naise peaaegu ära. Alles siis, kui Rafaela püsti tõusis, paistis ta oma 185 sentimeetriga silma. Asjad, mida Tess tema kohta teadis, võis kokku lugeda ühe käe sõrmedel. Aga tema biitsepsid paljastasid vähemalt ühe tõiga: et Rafaela isiklik rekord rinnalt surumises oli 130 ja et ta oli võitnud sel alal Rootsi politsei meistrivõistlused. Tess, kelle rekord oli 70, millega ta ise üsna rahul oli, ei võinud öelda muud, kui et see avaldas talle muljet, kui nad politsei jõusaalis kohtusid.

Muidu oli Rafaela vaikne Ladina-Ameerika päritolu naine, kellele Tess polnud kunagi päriselt pihta saanud. Raskemini loetav kui enamik teisi, aga kes sellegipoolest oli enda eest seisnud ja tõepoolest pingutanud koha nimel lahendamata juhtumite rühmas. Tess ei olnud päris täpselt aru saanud, miks, aga hiljem sai ta teada, et Rafaelal oli isiklik kogemus lahendamata juhtumitega. Tema vanem vend tulistati üheksakümnendatel ühes Lundi pitsarestoranis surnuks ja kedagi ei oldud mõrva eest süüdi mõistetud. Isiklikud kogemused tegutsema ajava jõuna võisid olla nii negatiivsed kui positiivsed, Rafaela puhul oli Tessil raske otsustada, kumb see oli. Samal ajal ei öelnud Tess ära lisaressurssidest, kui need talle otse sülle jooksid.

Pärast seda, kui aegumistähtaeg 2010. aastal kaotati, suurenes lahendamata juhtumite arv iga aastaga. Ainuüksi Skånes oli nüüdseks üle saja juhtumi, paljudel jõukudega seotud kuritegudel oli samuti oht aja jooksul sellesse kategooriasse sattuda. Paljusid ei suudeta kunagi lahendada, aga Tessil oli nimekiri umbes kahekümnest vanast juhtumist, milles saaks DNA-analüüsidega otsustavaid edusamme teha. Ja nad tegelesid igal nädalal sellest nimekirjast mitmega.

Tema enda unistustenimekiri oli teistsugune. Seda säilitas ta rohelises nahkköites raamatus, mida ta ikka kaasas kandis, et panna kirja mõtteid ja ideid, mis võisid tulla kõige ootamatumates kohtades ja ootamatumatel aegadel. Nimekirjas oli Liedberg-nimelise paari jõhker mõrv Råål Helsingborgi lähedal, samuti Lena Bergholmi juhtum ja veel mõned.

Tehnika areng tuli neile kasuks. Uuest aastast oli uus seadus võimaldanud kriminalistikakeskusel otsida perede DNA-d nende juhtumite puhul, kus kahtlustatav puudus.

Tema eesmärk uut meetodit Rootsis esimesena ei läinud täide. Göteborgi kolleegid jõudsid temast ette ja lahendasid ühe vanema jõhkra vägistamisjuhtumi. Tess rõõmustas nende edu üle ja lootis, et tal endalgi avaneb peagi võimalus seda tehnikat kasutada.

Rafaela Cruz oli rühmaga liitumisele järgnenud päevad pühendanud vanade uurimiste palavikulisele lugemisele. Tessile avaldas tema pühendumus muljet. Uus uurija oli ka näidanud üles oskust, kuidas vanadele juhtumitele kõige paremini läheneda, õigeid detaile ja uurimata seoseid otsida.

Tess läks tema laua juurde.

„Kuidas Liedbergi juhtumiga läheb? Leiad sa mingi lahtise otsa?“

Rafaela tõstis paberikuhjadelt veidi ehmunud pilgu, nagu poleks ta märganud, et keegi ruumi sisenes.

„Ma arvan, et leidsin ühe auto, mis on varem kahe silma vahele jäänud ja mida peaks uuesti kontrollima. Ühe tunnistaja ülekuulamisest.“

Tess kummardus ja vaatas väljaprinti, milles nimetati sinist autot.

„Mm, neid autosid oleks pidanud juba ammu kontrollima. Braavo. Pane registrinumber otsingusse, et leida auto toonane omanik.“

Rafaela ringutas.

„Mul on veidi raske seda kõrvale panna. Kodus arvutis on keeruline ajatelge jälgida, kui kõik mapid on siin ja ... Jah, ma vist istun siin pühade ajal veel omajagu.“

Tess noogutas ja mõtles, et ei ole vist kunagi kuulnud Rafaelat järjest nii palju sõnu ütlemas.

„Saan väga hästi aru. Ma tõstan endale ka ühe korraliku pataka ette.“

Rafaela krimpsutas nägu.

„Ja pealegi ei huvita mind eriti lihavõtted, kuigi olen Paraguayst pärit.“

Tess võttis Bergholmi toimiku kaenlasse.

„Mind ka mitte, kuigi elan Västra Hamnenis,“ vastas ta ja naeratas.

Kui ta ruumist väljus, nägi ta, kuidas nende uus ülemus, Sandra Edding, sulges enda järel kaugemal koridoris asuva ukse. Käes oli tal väike reisikott. Tess polnud teda kunagi selliste riietega näinud, ilma pintsakuta. Valged tennised, teksad ja paks must kampsun muutsid ta välimuse oluliselt nooremaks kui tema tegelikud nelikümmend viis eluaastat.

Tess tundis ennast tema seltsis ebakindlalt ja ta polnud selle tundega eriti harjunud. Ta aimas, et Edding oli siia pandud selleks, et ta korra majja lööks ja töötajad ümber struktureeriks. Ja Tess ei teadnud, kuidas suhtus uus ülemus vanadesse juhtumitesse. Küll aga teadis ta seda, et oma eelmises osakonnas Stockholmis oli Edding olnud tõeline staar ja paistis, et selleks peeti teda ka siin.

Kui teda oli paar kuud tagasi raskete kuritegude osakonnas Per Jönsi asetäitjana tutvustatud, olid ruumis olnud nooremad mehed üksteist piielnud. Tess oletas, et Edding oli harjunud sellega, et inimesed pidasid teda hea välimusega naiseks. Paistis, et temale heidetud pilgud ei kõigutanud teda põrmugi. Tess oli kuulnud, et tal oli mees, tütar ja kasupoeg, kelle juures ta enamikel nädalalõppudel käib. Sandra oli töötanud rahvusvahelise kuritegevuse uurimisega mitmetes riikides, muu hulgas Prantsusmaal. Ja seal, Le Havre’is, oligi ta oma abikaasaga kohtunud. Kuulduste kohaselt oli ta kaugelt sugulane suure kirjutusvahendite tootja Eddinguga ja tõenäoliselt oli ta sama jõukas.

Tess kohtas naise pilku ja tervitas teda. Samal hetkel ilmus välja Marie Erling.

Ta vaatas lifti sisenenud Sandrale järele.

„Kohtusid Merkeliga?“

Tess raputas pead.

„Said sa mu vabaks?“ jätkas Marie.

„Nii kähku see ka ei käi.“

„Ma ei sõida enam ühelegi tulistamisele, järgmine kord jään haiguslehele.“

Tess astus koos Marie’ga lifti.

„Eile olin ma terve päeva vait. Ei piiksatanud ka. Makkonen läks peaaegu arust ära. Tõin ettekäändeks, et mul oli tekkinud pähkliallergia, et mu neel on paistes ja on blokeerinud mu häälepaelad. Pagan, ma isegi ei tea, kas see võimalik on, peab guugeldama.“

Tess vaatas Marie’d. Lahutus oli jätnud temasse nähtavaid jälgi. Tütre Tilde sünni järgsed raseduskilod, ja mõni veel, oli kadunud. Ja kui tema meeleolu oli juba tavaliseltki ennustamatu, siis viimase poole aastaga oli asi veel hullemaks läinud. Tess kahtlustas, et naine oli ikka veel šokifaasis. Ja kõik need kohtingud, millel ta igal nädalal käis, olid tegelikult mingit sorti põgenemine, kahtlustas Tess.

Marie ise oli algatanud lahutuse pärast seda, kui oli mitu aastat tundnud, et suhte „gaasipedaal“ on ainult pooles vinnas. Võib-olla oli ta teinud külma arvestuse, et abikaasa Tomas tahab temaga kokku jääda, et ta hakkab anuma ja paluma, et nad prooviksid suhet parandada. Aga selle asemel oli mees juba eelnevalt paokile jäetud uksest välja tormanud. Ilmselt oli mees, ise seda eelnevalt mingilgi moel mõista andmata, samuti nende abieluga rahulolematu. Kõik oli käinud kähku ja Marie jäi sinna üllatunud näoga seisma ning elas nüüd iga-teine-nädal-elu, mida ta vihkas.

Tess hakkas juba rääkima, et nägi just oma eksi Angelat politseimaja ees, käsi teise naise peos, aga peatus. Ta ei jaksanud seda arutada.

„Mida sa lihavõtetel kavatsed teha?“ küsis ta selle asemel Marie’lt.

„Kas see on juba käes?“

„Kahe päeva pärast. Enamus paistab arvavat, et see algab suurel neljapäeval.“

Marie tõstis tõrjuvalt käe ja astus lifti.

„Me ei räägi sellest.“

Tess nägi Marie’d kinni liuglevate liftiuste taha kadumas.

Ka tal endal polnud pika pühadenädalavahetuse eel mingeid suurejoonelisi plaane. Ta oli kutsutud oma õe Isabeli ja tema pere juurde, arvatavasti läheb ta sinna. Tema isa, kellega ta oli viimased pühad koos veetnud, et too ei peaks üksinda olema, oli ülepeakaela armunud ühte naisesse nimega Eva ja tal oli väga kiire. Ja ema oli sõbrannadega Prantsusmaal veinireisil. Muidu olid enamik inimesi ta ümber hõivatud oma peredega, nii see on, kui inimesed on saanud nelikümmend, ja endal tal ju peret polnud. Veel.

Tess mõtles, milline on tema elu järgmistel lihavõtetel. Teda tabas kerge paanikahoog. Võib-olla on tal laps, kelle eest hoolitseda. Tema tavaline väljapääsutee, et ta võib alati koha üles öelda, kui midagi valesti läheb, ei paistnud sel puhul just eriti hea lahendusena.