Читать книгу Flandria päevik - Tõnu Õnnepalu - Страница 4

Vollezelest lahkuda on kerge. Aina mäest alla. Hiidpaplid ja paksud valged lehmad mööda tuhisemas. Tee on kitsas, aga sile, muidugi asfalt. Teine asi on Vollezelesse tagasi sõtkuda, ükskõik, kas tuled Oetingeni või Denderwindeke poolt, mõlemas on pood, Denderwindekes suurem, SPAR, kus müüakse isegi kaerahelbeid. Ega need Flandria künkad eriti järsud ka ei ole. Tagasitee on tegelikult kergem, kui laseb karta see mineku mõnus tuhin. Ei maksa ette karta ja oiata. Paplid tee ääres on tõesti väga suured, nagu üle-elusuurused, umbes 1,5 korda suurendatud. Samuti pöögid Villa Helleboschi aias. Või metsas. Villa asub metsas, nagu ma enne ärasõitu kõigile lubasin: et lähen Belgia metsa. Aga see on ka ainus mets lähemas ümbruskonnas. Ei Oetingeni ega Denderwindeke pool pole muud kui maisipõllud, lehma-, lamba- ja hobusekoplid, suhkrupeedivaod, vanad kõrged telliskividest taluhooned ja madalamad uued elumajad. Neid uusi on igal pool tänavajuppide ja kobarate kaupa. Kõik on väga korras, kõigi juures on auto või auto koht, kui auto ise kodust ära on, Brüsselis tööl. Brüsselisse on 30 kilomeetrit, aga Brüsseli inimesed peavad seda kanti siin ikkagi maaks. Muidugi, lehmad on, mais on, mis ta siis muud on kui maa. Kui Nathalie mind lennujaamast esimesel õhtul siia sõidutas, siis ma ütlesin, et tänavalampide rida pidevalt tee ääres, Eestis oleks alev või linn. Nathalie ütles, et siin on igal pool nii, sest igal pool on ka inimeste elamisi. Tõesti, igal pool. Aga Alexandra maja juurest ei näe neid, teisi maju. Maavaldust ümbritsevad suured puud, ainult idast, kus põllu ääres pole rohkem kui rivi neidsamu üleelusuurusi papleid, paistab hommikul tükati päikesetõusutaevast, neid oranžikaid jutte, mille jätavad lennukid, mitte just päris päikest ennast. See tuleb veidi hiljem välja, kui hämust läbi on trüginud. Siis tõuseb ka tuul, mis iga päev üsna ühesuguse keskmise tugevusega üle Flandria puhub. Sooja- ja niiskevõitu tuul.

Aga täna on jälle päike väljas. See on hea, see leevendab natuke tumedust. Sest esimene mulje siit oli tumedus. See tuttav Euroopa tumedus. Tumedad põllud, tumedad hämarad toad, tumedad murud ja hekid, tumedad mööblid tubades, tume raske taevas, mis pidevalt ähvardab vihmaga, aga harva oma ähvarduse täide viib rohkema kui mõne harva tumeda piisaga. Isegi tubade lõhn on tume. Kopituse, vana maja, niiskete kütmata talvede lõhn sellest ajast, kui keskkütet veel ei olnud. Ja ega neid nüüdki ülearu köeta. Ja isegi kui köetaks, seda vana tumedat lõhna, vanade Flandria majade lõhna, siit välja ei saaks. Eesti vanades majades ei ole kunagi sellist lõhna, ükskõik kui kopitanud nad ka poleks. Sest see pole ainult kopitus, see on midagi veel, miski, mida ma ei tunne, sest pole siin sündinud ega elanud. Kui ma oleksin, siis ma võib-olla ka ei tunneks, selles mõttes, et ei haistaks. See oleks elu enda lõhn, ma tunneksin seda ainult võõrsilt, pikalt reisilt tagasi tulles, see oleks koduõhk, mis mind teretaks. Nüüd on see eksiili lõhn. Väga tuttav, igalt poolt siit Euroopast. Seda on isegi Pariisi suurtes vanades korrusmajades, aga maamajades, paistab, on see kõige võimsam. Maa on ikka võimsam kui linn. Maa on põlisem ja maa lõhnad võetakse ka linna kaasa, ise seda märkamata. Ainult võõrsilt tulnu paneb tähele, kui paneb.

Muruväljaku taga on madalamate pöökpuude tume viirg, nende servas on õhk alati natuke udune, sinakas. Ühes nurgas on isegi nulud, need on muidugi päris mustad. Nulgude tagant algab ilma igasuguse üleminekuta suhkrupeedipõld, aga see siia ei paista. Kohe mu tumedaraamilise klaasukse taga on terrass, mida katab tume sõrestik tumedate viinapuuväätide ja eriti tumeda luuderohuga. Luuderohi moodustab allalaskuva trepi kõrval kaks tumedat sammast. Päike on keskpäeval, isegi nüüd sügisel veel, muidugi väga hele, kuigi looritatud, aga seda enam. Toonitab veelgi kõige tumedust. Hakkab lausa silmade peale. Ja samas on nii roidunud, unine, paitav. Selles päikeses võib lõputult uneleda, kuiva purskkaevu kivirandil, mille ta leigeks on kütnud, luitunud lamamistoolis, raamat käes. Raamat on paks ja raske, „Maailma rahvaste jõukus ja vaesus”, riiulilt leidsin, ega siin palju raamatuid ei ole. Päikeses võib ennast soojendada, kuni ta looja läheb. Siis võib luuderohusammaste vahelt kuud vaadata. Külm ei hakka. Öökull huikab, väikesed nobedad küülikud tulevad välja ja krabistavad kuivanud lehtedes. Selle krabina järgi võib neid silmadega üles leida, hüplevad mustad varjulaigud. Alexandra hall hobune kisub heki taga koplis üle tara küünitades hekist lehti, ropsaki ja ropsaki. Kui ma kirjeldan neid hääli, tundub, nagu asuksin kusagil sügaval maal, keset looduse vaikust. Aga seda pole. See on ainult suhteline, nii palju, et need tasased hääled kuulda oleksid. Alexandra aed on ainult saar. Igast küljest uhuvad seda autoteede hääled, ja kui on reede õhtu nagu eile, siis reedeõhtuste rahutute mootorite kiirendused, allasurutud möirged. Päris vaikust pole siin vist kunagi. Sellist nagu Järvamaal. Võib-olla öösel kella kolme-nelja ajal, peaks ükskord minema välja kuulama. Kella nelja ajal ma niikuinii ärkan üles, sest kodus saab kell viis ja ongi aeg. Aga siin on alles sügav öö, koitma hakkab üldse alles millalgi enne seitset, päike tõuseb praegu 7.30. Kas täna pole mitte sügise algus? Või on homme.

Huvitav, kas Alexandra on kodus või on ära. Rohkem pole ta ennast näidanud kui esimesel õhtul söögilauas, must sametkleit seljas, pikad hallid juuksed üle imelikult sileda roosaka flaami naha, kaks külma sinist silma pika sirge flaami nina kõrval, üleni nagu väga suur ja põline. Sõime tema kana. Kolm on neid veel järel, samuti kukk, võrdlemisi laisk, või laseb Anne nad alles seitsme paiku välja. Või on see Alexandra, kes nad välja laseb, samuti kui koerad, musta ja valge, kes siis maavaldusel oma innukaid jahiringe tegema asuvad. Kas Anne, muidugi hoopis väiksem ja lihtsam, teistmoodi õhetava nahaga (mitte nagu portselan, pigem, ütleme, õun), ümaram, teenijanna nagu ta on, käbe ja rõõmsameelne, alati köögis, nii palju kui teda näha on, sest köögi akendest saab mööda käidud, muidu on see majapool rangelt keelatud – kas Anne elab villas või külas? Kas ma oma aja lõpuks saan need saladused teada või sigineb hoopis uusi? Skulptuurid aias ja igal pool on ilmselt Alexandra töö. Sellepärast tal ongi nii laiad õlad, mida musta sametkleidi puhvid veel rõhutasid. Kuuris traktorite kõrval on üks pooleli puupea. Need, mis on aias ja metsas laiali, pronksid, on ilmselt varasemad, sest nad paistavad seal olevat ammusest ajast. Natuke Giacometti laadis, aga kuidagi jubedamad kui Giacomettil. Neis on mingit flaami tumedat roppust. Huvitav muidugi, kuidas kultuur loob sunduseid. Teha just niisuguseid skulptuure. Mingil teisel ajal poleks Alexandra kindlasti teinud üldse skulptuure, ja kui olekski, siis poleks ta tulnud selle peale, et need võiksid olla sellised, justkui näritud kondid, samas nagu maolikud, sugulised. Koridoris seinal on kõigi siin olnud kirjanike portreefotod, Alexandra tehtud. Tema trofeed. Kus need kirjanikud on, pole teada. Või kes nad üldse on. Kirjanikuks olek on ka üks moodne, kuigi juba moest minev edevuse vorm. Kõik nad kipuvad piltidel ühel kombel edevad olema. Kui Alexandra minust ükskord pildi teeb, jään ma umbes samamoodi. Sellest ei pääse. See on ka kultuur, samuti kui Alexandra jubedad kujud. Sel ajal ollakse just niimoodi kirjanik. Veidi casual, pehmes riides, aga veidi aristo kraatlik ka. Veidi lihtne, veidi haige. Praegu on peale minu siin kirjanikuks Firat Rootsist. Ta on kurdi kirjanik, kirjutab kurdi keeles ja tõlgib rootsi kirjandust, Astrid Lindgrenit kurdi keelde. Tal on astma või allergia ja nii oli ta minu õnneks toa ära vahetanud, sest siin toas, mis nüüd mulle jäi, on kopitusehais kangem. Kuigi nüüd, kui ma olen tuulutanud, pole enam viga midagi. Ja mul pole astmat. Firati toal pole sellist aristokraatlikku, luuderohusammastega raamistatud terrassiust, mis avaneb otse helendavale muruväljakule, lõunasse. Ja magamistuba on tal kabinetist üle koridori. Ilma tema allergia või foobiata oleks see palju kehvem apartement mulle langenud. Kehvem kong. Firat paistab siin üldse olevat õnnetum kui mina ja see annab mulle palju jõudu. Eile ta käis Edingenis või kuskil restoranis ja parkis auto valesti, sai 90 eurot trahvi. 90 eurot! See on kolmveerand meie nädalapajukist, mis on 150 eurot. Firat vist ei taha siin köögis süüa teha, nagu mina teen. Küllap kodus teeb tal naine. Naine helistab vähemalt korra päevas, telefon on köögi ees koridoris, ja siis Firat räägib seal tükk aega kurdi keeles. 90 eurost pihtis ta mulle eile õhtul, kui kutsusin teda Anne jäetud õhtusööki üles soojendama ja sööma, sest söögituppa serveerib Anne ainult esmaspäevast neljapäevani. Huvitav, kas ta ka täna ja homme, laupäeva ja pühapäeva õhtul meile valmistehtud söögid kööki jätab? Firat ei tahtnud süüa, sest oli kella viie ajal alevis restoranis käinud ja trahvi saanud, nüüd rüüpas ta veiniklaasist viskit ja ootas oma kurdi sõpru, kes pidid talle järele tulema, et koos edasi juua. Ta kinnitas mu oletust, et olla kurd Euroopas on omamoodi mõnus, igal maal ja igas linnas on sul, kuhu minna ja kellega napsi võtta. (Ta uuris, kas Tallinnas ka kurde on. Ma ei teadnud, arvasin, et kui, siis mõni üksik.) Vähemalt, kui oled kurdi kirjanik, isegi mitte nii väga tuntud, või kes teda teab. Brüsselis on pealegi ülemaailmse kurdi televisiooni stuudio. Seal on ta juba rääkimas käinud. Ühesõnaga, Anne jäetud supi ja makaronid soojendasin üksi üles. Selleks seadistasin ära isegi mikrolaineahju, juhendi abiga, mis oli ahju peal. Ma olen mikrolaineahju kasutanud ainult mõned korrad elus. Täitsa töötas, kuigi natuke õudne on ta ka. Täna hommikul tegin seal juba herkuloputru. Ma ei tea, kust see sõna praegu tuli, herkulo. Ma ei kasuta seda muidu küll juba ammu. Vanasti kodus ikka räägiti erkulapuder. Ma ei sallinud seda. Nüüd väntasin Denderwindekest, seljakott seljas, mäest üles, herkulopakk kotis. Vastikustest võivad kergesti saada harjumused ja isegi sõltuvused. Kuigi ma siiski eelistaksin muid pudruhelbeid, aga hea, et kaerahelbeidki oli. Näiteks piim on isegi SPARis ainult see kauasäiliv, vastiku maitsega. Flaamid ei paista piimale suurt rõhku panevat, jogurteidki on piiratud valik, Prantsusmaaga võrreldes. Ju nad söövad rohkem liha. Oli ainult mingi lait battu, klopitud piim, huvitav, mis see veel on. Järgmine kord ostan prooviks.

Firati – tegelikult see hääldatakse Frat ja see on see, mis kurdi keeles on järele jäänud Eufratist, nii et üks väga iidne jõgi voolab siin üle koridori, aga rootslased ütlevat Fiirat – Firati õnnetuse üheks põhjuseks, mida ta mulle eile viskiklaasi juures pihtis ja mis lasi mul ennast suhteliselt õnnelikuna tunda, on see, et ta pole linnas. Ta on linnainimene. Stockholmis, mida ta armastab (ja minu meelest on see maailma kõige rusuvam linn oma vaikses igavuses), käib ta hommikuti kohvikutes kirjutamas. Seegi on üks huvitav kultuuriline klišee, see kohvikus kirjutamine. Aga miski ei tööta kultuuris kindlamini kui klišeed. Kuuekümnendate eesti kirjanikud kirjutasid kohvikus, Viivi Luik, tal on sellest luuletusigi. Ka mina olen proovinud, aga pole eriti midagi välja tulnud, jään niisama ringi vahtima. Sellest ma saan küll väga hästi aru, mida Firat rääkis, et kohvik peab olema piisavalt võõras või et tema peab seal võõras olema. Et kui ta on ühes kohvikus juba nädal aega igal hommikul käinud ja teda hakatakse seal kõnetama, siis ta peab teise üle kolima. Huvitav, kui palju seal Stockholmis neid kohvikuid siis on? Aga arvata võib, et see on osalt ka lihtsalt üks neid kirjanikulegende, mida ta enda kohta levitab. Mis pole vale, sest kindlasti ta aeg-ajalt kirjutab kohvikus, aga mis pole ka õige, sest küllap ta teeb seda harvemini, kui ta ise arvab end tegevat. Võib-olla see on kuidagi seotud ka eksiiliga. See vajadus sulanduda linna, rahva hulka, sooja kohvikumelusse, ellu, aga samas jääda märkamatuks, puutumatuks, võõraks. Niisiis on Firat täiesti vales kohas. Ta on siin, et kannatada.

Veel üks kultuuriklišee (või mitte lihtsalt klišee, mingi teine sõna peaks täpsem olema, konstant, automatism, sundus, või ikkagi klišee, noh, ükskõik), kirjanik peab kannatama, olema võõras. Muuseas on ta rootsi keelest kurdi keelde tõlkinud Camus’ „Võõra”. Siin ta kannatab, et ta on maal, kus teda varitseb heinanohu ja kopitanud Flandria mööbel, kus pole kohvikut ja kus ebaõnnestunud kohvikuskäimise katse eest saab politseilt 90 eurot trahvi. Miks ta siis siia tuli? Ja miks mina? Sest mina jällegi olen peaaegu samasuguses olukorras kui kodus, ainult kodust ära ja tahaks tegelikult kohe tagasi. Aga peab kannatama. Viis nädalat ja kaks päeva veel. Noh, mis see siis ikka ära ei ole. Esimesel päeval ma ei teinud muud kui haudusin põgenemisplaane, see tähendab, mõtlesin välja valesid, millega end välja vabandada, kui ma varem ära sõidan. Ühtegi väga head valet küll välja ei mõelnud. Millal need valed mul enne väga head on olnud. Haudusin põgenemisplaane ja klikkasin internetis mööda eesti lehekülgi, kuulasin isegi klassikaraadiot, aga see eesti klassikaraadio ja eesti diktorite loetud eesti uudised kõlavad siin flaami majas siiski natuke õõnsalt. Esimene päev polnud päikest ka, ainult pikad rasked üle taeva ulatuvad pilved, tuul. Praegu on päike mingisse udusse mähkunud. Välismaal oled ilmast eriti sõltuv. Sul pole eriti midagi teha, kõik tegevused on tegelikult natuke väljamõeldud. Aga eile õhtul kaevuserval vajuva päikese soojuses konutades ja hallidel väravapostidel aeglaselt tiibu liigutavaid liblikaid vaadates leidsin selle paigaga mingi rahu. Põgenemisplaanid muutusid vähem aktuaalseks, kuigi ma kindlasti aeg-ajalt haun neid kuni tegeliku ärasõiduni. Väljast kostab praegu mingeid laste hääli, kas Alexandrale on lapselapsed külla tulnud? Need suured liblikad sügispäikeses olid punaste ja valgete triipudega admiralid, nad peatusid väraval, mis viib purskkaevu juurde ja mille ülesandeks on kanda valget roniroosi, sellel on veel õisi ja värava all maas on valgeid õielehti. Külmadest pole siin veel midagi kuuldud ja ega nad talvekski pea roose maha koolutama ega kinni katma. Üks liblikas, kes päris minu juurde pirnitüvele laskus, oli ka senitundmatu, väiksem, tume-rohekaspruunil siidpõhjal kuldkollaseid täppe. See tume ja justkui hinnaline kombinatsioon meenutas mingeid flandria vaipu. Mujal see liblikas kindlasti ei meenutaks flandria vaipu. Veel üks kultuuriline automatism. Seostamine. Metaforism. Nendest kõigist oleks päris hea vabaneda, aga kirjutamine äratab nad kohe ellu ja igast reast ammutavad nad uut jõudu. Kirjutamine vist siiski ei tee vabaks. Schreiben macht frei. Oder nicht?