Читать книгу Flandria päevik - Tõnu Õnnepalu - Страница 6

Eesti mets on jah hoopis teine. Ma ei tunne eriti folkloori, huvitav, kas meil ongi selliseid Hansu-Grete lugusid olnud? Pealegi vist pole Eestis pidanud nii drastilisi iibevastaseid meetmeid kasutama nagu laste metsa saatmine. Raskemad tingimused ise surusid paljunemise alla ja pealegi olid maarahval juba hallidest aegadest omad meetodid, kuidas hoida, et rahvast liiga palju rohkem ei sigineks, kui maad on, mis neid toidab. Nagu hilja abiellumine või hoopis abiellumata jätmine, sündide piiramine. Ajaloolaste väitel ei olnud keskaegsed talupered sugugi nii suured. Selline pilt, nagu olnuks igas peres vähemalt kümme last, pärineb pigem XIX sajandi rahvastikuplahvatuse ajast, kui põllumaa kättesaadavus ei olnud enam nii piirav tegur ja kõik maal üleliigsed käed ja suud leidsid nii tööd kui toitu linnas. Selline, sündivust piirav rahvastikustrateegia on olnud tegelikult omane kogu Euroopale, nagu kirjutab mu David S. Landes, „Rahvaste jõukuse ja vaesuse” autor, vastupidi Hiinale, kus oli kombeks tüdrukud võimalikult vara mehele panna ja saada nii palju lapsi kui võimalik, et siis selle pealekasvava rahvamassiga ümbritsevaid mittehiina alasid üle ujutada. Keskriik pidi laienema nagu hallitusplekk. Euroopas pole selline strateegia eriti edukas olnud. Ka Flandria praegune tohutu rahvatihedus pärineb küllap tööstusrevolutsiooni aegadest. Kuigi rahvast on siin muidugi alati palju tihedamini elanud kui Eestis, sest maa on viljakas ja kliima hea, jõuab toita palju suid. Küllap andis selline hea maa pluss väga varakult ja kiiresti arenema hakanud tööstus ka demograafiale hoopis teise kiirenduse, kui see oli võimalik Põhjasõja-järgses sügavalt pärisorjuslikus Eestis. Kuigi lõpuks sai Eestiski rahvast väga palju. Praegune 1,3 miljonit on selle maa kohta ikka väga palju. Umbes viis korda rohkem, kui ajalooliselt tavaks oli: läbi keskaja kõikus rahvaarv ju nii paarikolmesaja tuhande ümber, mis ta oli ilmselt ka enne vallutust, kuigi täpselt muidugi keegi ei tea, aga kindlasti mitte oluliselt rohkem, pigem veel vähem. Sellest võiks ju järeldada, et see paar-kolmsada tuhat on hulk, mida see maa jätkusuutlikult, nagu tänapäeval armastatakse öelda, ilma välja kurnamata, ära rikkumata ja väljast energiakandjaid sisse vedamata üleval pidada jõuab. Noh, tänapäeval on muidugi paremad viljasordid ja agrotehnikad, aga üldiselt eeldavad need ka mineraalväetisi, mürke ja masinaid, see tähendab, energia (kokkuvõttes energia) pidevat juurdevoolu süsteemi. Tänapäeva põllumajandus ei ole ju ammugi see rahva toitja, see tähendab, peamine energiasisend. Ta on ise tohutu energiatarbija. Ilma nafta, väetiste jms. juurdevooluta oleksime kohe näljas. Pole ju mõtet kasvatada rapsi selleks, et sellest saadud õliga käitada traktoreid, mis neidsamu rapsipõlde harivad. Noh, küllap natuke jääks üle ka muude põldude harimiseks ja toidu transpordiks ja ehk oleks see süsteem tootlikum kui hobustega, mis oli põhimõtteliselt sama: masinakütus, see tähendab, hobusesööt saadi samalt maalt, mida nende hobustega hariti. Hobused söövad ka siis, kui nad ei tööta, aga masinaid jälle tuleb kuskil valmistada, mis on samuti energiamahukas, nii et ei tea. Minul sellesse rapsi-biokütusesse küll suurt usku ei ole. Selles mõttes, et see lahendaks oluliselt meie energiatarbimise probleeme. Ainus, mis kuidagi lahendaks, oleks oluliselt vähem tarbida, aga ma ei näe, et demokraatia tingimustes see tegelikult võimalik oleks. Ükski rahvas, vähemalt praegu, ei valiks endale valitsust, kes ütleks, et nüüd lõpetame ära autodega sõitmise, lennukitega lendamise, suurte korterite ja majade kütmise, kolime kõik kokku väiksemale pinnale, ärme söö enam banaane ega nii palju liha, ühesõnaga, tõmbame oma tarbimise nii kolm neljandikku kokku. Demokraatia on rajatud majanduskasvule, see tähendab, inimeste tundele või usule, et nad elavad tänavu paremini kui mullu, ja kui ka just mitte, siis igatahes elab praegune põlv paremini kui eelmine ja järgmine paremini kui praegune. Negatiivse majanduskasvu ehk majanduslanguse lubadusega pole veel kedagi valitsema valitud. Lubama peab ikka rohkem, ikka paremini. See on demokraatia. See on rajatud kasvavale raiskamisele. Või kasvavale heaolule, kuidas võtta. On raske näha, mil viisil demokraatia ja ökoloogia tegelikult võiksid kokku sobida, kui mitte arvestada seda kosmeetilist, südamerahustus-ökoloogiat, mis seisneb oma elukeskkonda hävitava tegevuse maskeerimises ja pehmendamises. Muidugi on ka pehmendamine parem kui mitte midagi. Parem ikka reoveed ära puhastada jne., kuigi see pikemas perspektiivis ei lahenda veel midagi. Vähemalt esialgu me sööme otsast kooki, mis kahaneb palju kiiremini kui kasvab, ja valime endale valitsejaid, kes lubavad, et homme sööme veel rohkem, see tähendab, kahandame seda kooki veel kiiremini. Aga selle üle ei tasu vist ka eriti palju muretseda, sest mis kasu sellest oleks? Inimkond on ikka olnud küllalt tark, et uued eluvõimalused, energiaallikad, mis ta avastanud on, üsna lõpuni ära tarvitada ja et siis kriisi, suurema või väiksema rahvaarvu languse kaudu jälle kohaneda või leida uusi energiaallikaid. Kahjuks või mine tea, võib-olla hoopis õnneks pole ükski valitsus ega ÜRO targem kui see tark inimkond ega suuda seda vastu-seina-jooksmist pidurdada. Sest inimesed tahavad ja kõik. Rohkem tarbida, paremini süüa, kauem elada, elada soojemas ja mugavamas (või jahutada oma elamist palavuses), võimaldada endale luksust ja prestiiži, mis veel põlv tagasi oli üliväheste privileeg, nagu näiteks pikad reisid maakera teisele küljele, keset talve mere ääres peesitamine. Kas seda saab keelata? Jah, aga mitte demokraatlikul teel. Ja mittedemokraatlikud korrad on jälle teistmoodi raiskajad, siis hakkab võim, mitte niivõrd hulgad, endale jõukust ja prestiiži kokku kuhjama ja eriti sõjalist jõudu, sest sellised valitsused peavad kartma niihästi oma rahvast kui ka teisi valitsusi ja rahvaid. Kui üks tehnoloogia on kord avastatud ja kasutusele võetud, siis seda džinni enam pudelisse tagasi ei aja. Demokraatlik heaolukiusatus on sama võimas kui despootlik võimukiusatus ja mõlemad on valmis sellest tehnoloogiast viimase välja pigistama. Eks siis vaata, mis saab. Kui need ressursid ükskord otsas on. Või kui näiteks kliimamuutused, millest keegi ju ei tea pealegi, millal ja kuidas nad tulevad, praeguse elukorralduse võimatuks teevad. Inimkond pole kunagi õppinud muidu kui läbi häda, ükskõik kui targad ja arusaajad ka üksikud inimesed ei oleks. Üsna puru silma ajamisena tunduvad ka sellised tegelikult väga tagasihoidlikud tarbimispiirangud, nagu näeb ette näiteks too Kyōto protokoll. Ühendriikide soovimatus sellega liituda on päris arusaadav. Selleks, et ta ka mõjuks, peaks ta olema palju karmim – praegu nähakse ju ette ainult kasvu piiramist, see tähendab, süsihappegaasi jms. tootmine jätkub isegi alla kirjutanud maades aina kasvavas mahus. Ja sellega peaksid muidugi ka liituma maad, kus kasv on tegelikult kõige suurem, nagu India ja Hiina. Nii et tõepoolest, milleks koguda endale suurte autode ja odava bensiiniga harjunud Ameerika rahvalt miinuspunkte, kui võimalik kasu neist ebapopulaarsetest piirangutest on pealegi väga kaheldav. Sest võib-olla me oleme joone, kust tagasiteed enam ei ole, juba ammu ületanud ja protsessid käivad ise edasi meie sekkumisest või sekkumatusest sõltumata. Euroopa valitsused kasutavad tegelikult samasugust populistlikku strateegiat (või demokraatlikku, kuidas võtta): lepet ja tagasihoidlikke piiranguid, mille tulemuslikkus on üpris kaheldav, müüakse oma valijatele kui suurt moraalset sammu Emakese Maa ja Inimkonna päästmiseks, milles nad kõik ise osaleda saavad, kustutades tarbetult põleva elektripirni, nagu kutsus üles üks nõukogude-aegne loosung. Huvitav, et see elektripirn just nii pinnuks silmas on. Sümbolid on võimsad. Ammuks see oli, kui toosama elektripirn oligi kodudes peamine elektritarbija. Eriti lõbus on Austraalia valitsuse suur algatus vahetada kõik hõõglambid välja säästupirnide vastu. Milline hiilgav tellimus säästupirnitootjatele, muidugi. Ja milline energiasääst. Vaata et hea mitu kümnendikku protsenti Austraalia kogutarbimisest. Tahaks näha seda Austraalia valitsust, kes keelaks ära näiteks konditsioneerid.

Aga kuidas ma Austraaliasse jõudsin? Tahtsin rääkida hoopis Flandria metsast. Eile leidsin Vollezele tagant koguni kaks metsa. Üks oli pöögisalu künka otsas, kus väike tee läbi viis. See oli tee, mida mööda Vollezele inimesed pühapäeva pealelõunal jalutasid. Looduses. Metsas koguni. Mets oli umbes hektar suur. Või vähem. Aga puud olid vägevad. Kui pöögil siin kasvada lastakse, siis ta kasvab hiiglaslikuks. Ta polegi nagu päris puu, vähemalt põhjamaa inimese jaoks. Tema tüvi on liiga võimas ja kõrge, koor liiga sile ja liiga ühtlaselt helehall. Ta on nagu olend. Olendid, kes on kogunenud punakale vaibale koosolekut pidama. Sest sama ühtlaselt ühesugune on puudealune. Punakas pöögilehtede vaip, mis jalgade all vetrub nagu mõni vana voodimadrats, ähvardades iga hetk läbi vajuda. Võib vajuda ka, sest vihmadega võib seal all tükati üsna püdel pori olla. Aga muidugi mitte soo. Pöök on viljaka, parasniiske, parima maa puu. Sellisel maal kasvab igasugune inimtoit sama võimsalt kui pöökpuu ja ammusest ajast saadik – noh, mitte ju nii ammusest, aga sestsaadik, kui need inimesed siin said oma kätte rauast kirved – on neil maadel pöökide asemel kasvatatud vilja ja veiseid. Mets oli siin maa raiskaja ja seda võisid endale lubada ainult suured isandad, aristokraadid, krahvid, vürstid ja kuningad, kes tegid mõnele metsatükile aia ümber ja keelasid talupoegadel sinna tükkimise, rääkimata puude raiumisest või loomade karjatamisest. Selle asemel lasid nad sinna hirved, et oleks, kellele jahti pidada. Sest jaht aitas viita nende raskeid ja igavaid aristokraadipäevi, keha väsitada, et õhtul oleks mõnus tule paistele istuda ja lasta lastud hirve prael hea maitsta. Ühesõnaga, maitsta sedasama õndsust, mis talumehele oli igapäevane asi: väsimus, milles ei tule enam mõtteid ega soove, peale soovi süüa kõht täis ja keerata oma keha kotile. Ühed saavad selle niisama, elust enesest, teised peavad vaeva nägema hirveaedade rajamise ja jahtide korraldamisega. Aga teistele langeb peale mõnusa väsimuse ja soovide puudumise õhtul osaks veel üks mõnu: mõnu teadmisest, et sa oled teistest parem, et sind kutsutakse nii- ja naasuguste tiitlitega, et sa võid kostitada külalisi, kes sind siis selle eest kiidavad ja imetlevad. Ja et sa võid oma kõhu iga õhtu nii täis süüa kui tahad. Läbi sajandite oli see ju tegelikult Euroopa aristokraadi peamine kui mitte ainus privileeg. Tema kivist loss võis olla külmem ja kõledam kui talupoja hurtsik ja tundmatud haigused võisid ta samamoodi juba homme ette hoiatamata sellest ilusast elust ära koristada. Aga süüa kõht voli pärast täis, seegi on suur privileeg. Me oleme selle unustanud, sest enam me ei näe iga päev neid vaeseid, kes vanasti elasid otse krahvilossi külje all ja kes seda privileegi meiega ei jaga. Siiski, et ennast paremini tunda, vaatame neid aeg-ajalt telekast: Aafrika põgenikke, näljahädalisi. Muide, mis neist nüüd saab, kui toiduained nii palju kallimaks lähevad, nagu lubatakse? Ja kui tõesti hakatakse rapsist autokütust tegema, siis ei jätku ju enam sugugi maad, et Aafrikasse näljaabiviljalaadungeid saata. Aga aafriklaste eneste maad on söötis või kõrbeks muutunud, ülekarjatamisest ja liigrahvast, mida seesama Lääne heasoovlik toiduabi (mis mõnede kurjade meelest on küll olnud oma viljatoodangu ülejäägi tulus realiseerimine) on aina kasvatanud.

See on iseenesest huvitav, see toiduainete korraga vaata et kolmandiku võrra kallinemine. Sellest nagu ei julgeta palju rääkidagi. Sellist asja pole Euroopas ega Ameerikas aastakümneid olnud. See peaks kuuluma minevikku, pimedasse keskaega või õnnetu Louis XVI ja Marie-Antoinette’i aegadesse (kuigi vaevalt Austerlanna tegelikult nii rumal või küüniline oli, et soovitas rahval kooke süüa, kui need leiba osta ei jõua), kui leivahinnad ikalduste ja heade aastate rütmis üles ja alla käisid. Meie peaksime sellest üle olema. Aga tuleb välja, et ei ole.

Toidupuudus, mida ammugi on ennustatud, hakkab maailmas maad võtma. Või noh, muidugi, kuidas kellelegi. Ka Louis XVI ajal oli kõige mustematelgi ikaldusaastatel neid, kes võisid kooke süüa. Ja ei Euroopa ega Põhja-Ameerika inimesi ähvarda veel mingi toidupuudus. Alati on see kõigepealt tabanud vaeseid. Aga meie vaesed elavad mujal.

Teiseks pole asi võib-olla veel mitte niivõrd toidupuuduses kui teatavas hinnakorrektsioonis, sest toiduhindade kunstlik madalas hoidmine on olnud üks demokraatlike valitsuste muresid. Seni kui rahvas on vähemalt söönud, võtab ta muud hinnatõusud või halvad uudised vastu ilma liiga suure nurina ja mässuta. Selle asja teine nimi on inflatsioon, mille tegelikku ulatust on minu meelest – ja näib, et kõige suuremate rahandusinstitutsioonide kaasteadmisel – juba aastakümneid visalt varjatud. Läbi aegade ongi inflatsioon eelkõige tähendanud toidu nominaalhindade tõusu ehk raha ja vilja väärtuse vahekorra muutumist raha kahjuks. Selle põhjused võivad olla muidugi niihästi viljapuuduses kui ka rahaga manipuleerimises (kullasisalduse vähendamine, katteta paberraha trükkimine jne.). Minul on küll olnud raske aru saada, kuidas see inflatsioon kas või Euroopa riikides saab olla aastate pikku nii madal, ainult protsent-paar, kui silmaga on näha, kuidas kõik hinnad rõõmsalt ülespoole trügivad, eesotsas kinnisvaraga, kus raha justkui enam midagi ei maksa. Aga seni, kui saab näidata, et toiduainete hinnad supermarketis eriti ei tõuse, saab ka ilmselt pakkuda välja seda meeldivat valet, et meie raha on suhteliselt stabiilne. Muidu ju inimesed ei säästaks üldse, nende majanduskäitumine võiks muutuda kontrollimatuks ja n.-ö. ebaratsionaalseks, nagu me nägime Nõukogude Liidu lõpuaegadel. Nõukogude Liidus ka teatavasti olid toidu hinnad stabiilsed, ainult et viimaks sai toit lihtsalt otsa. Tegelikult ta ei saanud otsa, vaid kadus poest, sest inimestel polnud oma rahaga enam midagi teha ja toidupoes seda keegi enam lugema ei hakanud, osteti, mis saada oli. Koju tassiti terved suured vorstikangid, leivastsaiast rääkimata, mis ei maksnud ju eriti midagi. Eks seda läinud ikka päris palju aia taha. Pärast rahareformi olid poed kohe toitu täis, sest inimestel polnud enam jõudu seda osta, polnud jaksu raisata, pidi läbi ajama hädavajalikuga, või kuidas keegi, muidugi.

Toiduturu kriis oli Nõukogude süsteemi kokkuvarisemise märk. Kas nüüdne kriis maailmaturul on märk, et ka Lääne süsteem pole suuremate vapustuste eest kaitstud? Võib-olla oli idablokk lihtsalt maailmasüsteemi nõrgem lüli, mis esimesena järele andis, ja see, mis me nägema hakkame, on süsteemi teise ja tugevama poole järkjärguline järeleandmine? Sest kas me ikka ei ela veel kuidagi otsapidi selles II maailmasõja järel kujunenud süsteemis (ÜRO Julgeolekunõukogu jt. üleilmsed võimuasutused, riikide hierarhia ja omavahelised vastandused, liitlused), mis juba mõnda aega enam ei taha hästi toimida, sest ei vasta tegelikele jõuvahekordadele. Nõukogude süsteem ja idablokk oli muidugi majanduslik melotš Läänega võrreldes. Mis tähendab, et viimase kokkuvarisemine või ütleme ilusamini, ümberstruktureerumine, ei käi hoopiski nii lihtsalt ega kergesti. Liiga palju on neid mõjuvõimsaid riike, firmasid ja inimesi, kes on huvitatud süsteemi säilimisest ja selle nimel töötavad. Nii et aega ehk veel on. Aga mina küll ei panustaks nii uljalt, nagu Eesti valitsus end Venemaale vastandades teeb, sellistele praeguse ilmakorra superstruktuuridele nagu EL või NATO. Muidugi neid tuleb kasutada, ehitada, tugevdada jne., sest ega midagi paremat ka ei ole. Aga tõenäoliselt on siiski tegemist palju ajutisemate nähtustega kui Eesti või Venemaa. Kuigi needki on muidugi pikemas plaanis ajutised. Kord neid polnud, olid väiksemad maad, kord neid ehk pole jälle. Kas siis on suuremad või väiksemad, ei tea. Mulle meeldiks küll uskuda, et väiksemad. Riigid on liiga suured. Isegi väikesed riigid. Nad on liiga abstraktsed. Võib-olla on paraja suurusega maa umbes selline muistse Eesti maakonna või siinse krahvkonna suurune? Inimestele arusaadav, nähtav, hõlmatav, tuntav, valitsetav. Tahaks küll kaua elada, et näha, mis neist ja teistest asjadest saab. Ma ei usu, et maailm kolmekümne aasta pärast oleks väga seda moodi, nagu ta praegu on. Suuremad muutused on alles ees, Nõukogude Liidu kokkuvarisemine ja kõik see oli ainult algus, ma olen alati nii arvanud. Aga võib-olla on see lihtsalt mu mütomaania, seiklusjanu, sealjuures abstraktne, justkui oleksid need muutused nagu mõni põnev film või raamat, mille saab kinni keerata või käest ära panna. Tegelikult ma ei taha ju mingeid muutusi. Keegi ei taha, ükski elav asi ei taha muutust, kui tal on enamvähem turvaline olla. Kass ei taha, et peremees läheks kodust ära, nagu mina läksin, ja et tema kaussi enam krõbinaid ei valataks, isegi kui ta võib hiirtest kõhu täis süüa. See pole nii turvaline. Ja meie ei taha ei toiduhindade hüppeid, majandusmullide lõhkemisi, galopeerivat inflatsiooni, rahvarahutusi ega pangakrahhe. Kui kuidagi ilma saaks, siis paluks ilma. Veel natuke aega.

Aga metsajutt jäi ikka pooleli. Ühesõnaga, Vollezele taga oli üks pöögisalu, nii nagu nad on, ja rahvas jalutas sealt läbi, see oli kohe selline ametlik wanderweg või kuidas nad seda flaami keeles kutsuvad. Teine mets või pöögisalu oli paar kilomeetrit edasi ühel üsna järsakul nõlval, selle nimi oligi kohe Bosberg ehk Metsamägi või Salumägi. See Alexandra maja siin on Villa Hellesbosch ehk siis vist umbes Valgemetsa, kuigi bosch pole enam flaamikeelne sõna, vähemalt sõnaraamatus seda pole, aga kes seda keeltesegadust siin teab, millal ja kuidas neid sõnu on räägitud ja kirjutatud. Kirikuaia mõnel vanemal perekonnahaual oli hoopis prantsuskeelne pealdis: Sépulture de la Famille, Selle ja Selle perekonna rahula, nagu see Eestis oleks. Kuigi perekond ise oli puht-flaami nimedega. Prantsuse keel oli tol ajal parema ja harituma rahva keel siin Flandrias. Ega nüüdki lihtrahvas seda oska ega räägi, kuigi nad Belgia koolis muidugi õpivad. Ja ega teda siin Flandria külas vaja ei lähegi. Prantsuskeelseid siin ilmselt ei ela. Ei taha ja ega vist naabrid hästi vastu ei võtaks ka, ma kahtlustan. Alexandra ja Pauli lapselapsed (kui nad ikka olid nende lapselapsed) kilkasid küll õues prantsuse keeles, aga nemad on Brüsselist, ju nende teine vanem on siis prantslane ja nad käivad prantsuse koolis.

Ühesõnaga, Bosberg oli vähe suurem mets, terve pikk mäekülg, isegi üks metsatee moodi tee läks sinna sisse ja ma vaatasin juba huviga sinnapoole, aga tee otsas oli flaamikeelne silt, et metsaminek keelatud, kaitseala. Ma oleksin muidugi võinud öelda, et ma ei saa aru. Aga kui juba on nii keelatud, ega siis seal mõnus olla ka pole. Võõral maal ma ei julge keeldusid rikkuda, ei tea ju, mis juhtub. Näe, Firat sai 90 eurot trahvi. Omal maal sa tead, millest võib üle astuda, sest tegelikult kõik astuvad, ja millest parem mitte. Ega siis kõik keelud ole ühesugused. Igatahes inimesi sellel keelatud metsateel näha polnud. Inimesed jalutasid küll läbi metsa, aga mööda autotee äärset rada. See oli nende jalutuskäik metsa. Ma ei usu, et nad väga igatsevadki sinna metsa sisse tungida. Nad on juba põlvest põlve harjunud elama põldude ja karjamaade keskel, mis kõik on kellegi omad, külades, kus on maja ümber vähem ruumi kui meil mõnes väikelinnas või alevis. See on nende normaalne elu. Ainult mina, metslane, otsin siin üksildast metsarada või vähemalt põllupeenart, kus saaks rahulikult maha istuda ja kust iga natukese aja tagant mõni auto mööda ei sõidaks. Isegi karjamaa-aiad on nii mitme okastraadiga, betoonpostidega ja kõrged, et ei saa pähegi tulla traat alla vajutada ja üle astuda. Ja mis sa seal lagedal lehmakarjamaal teeksidki.

Jumal tänatud, jah, et meie maal vili ja kartul nii hästi ei kasva kui siin ja et seal on piisavalt kohti, kus ta üldse ei kasva. Ja siis nii palju ruumi. Ja nii vähe inimesi. Ja kui nii vaadata, siis võiks ju veelgi vähem olla. Oleks veel vaiksem ja ilusam. Ei tea, miks valitsus seda iivet nii väga taga ajab. Aga võib-olla on rahvast juba isegi ülearu. Miljon on äkki Eesti kohta ikka väga palju? Kui laenuraha eest banaani enam osta ei saa, mis me siis rahvale süüa anname, praegu ei kasva ju leivaviljagi nii palju kui vaja.

Siin Flandrias, kui põlde vaadata, siis tundub, nagu sööksid nad ainult maisi, suhkrut ja loomaliha, natuke kartulit ka. Muu vilja põlde on olnud mõned siilud teiste vahel, need on muidugi nüüd üles küntud. Aga mais on seda nägu, et tänavu ta siin päris valmis küll ei taha saada, täitsa roheline alles. Ega ma muidugi ei tea seda maisi asja, aga Prantsusmaal, kui teda lõigatakse, on ta ikka kollane või õigemini hall, kuivanud. Suvi olevat siin olnud erakordselt vilets, jahe ja vihmane. Kui see tõesti nii on, et Flandria mais tänavu ei küpse, siis tähendab see siinkandis suuremat sorti viljaikaldust (mis rikastele flaamlastele muidugi veel leivapuudust kaasa ei too, seda enam, et ega nad seda maisi vist peaaegu söögi). Flandria olevat Landesi järgi olnud üks neid kante, teine oli Iirimaa, kus kartul leiva rahva menüüst peaaegu välja tõrjus. Ega nad toidu juurde paista nüüdki leiba söövat, vähemalt Anne seda õhtul kordagi lauale pole toonud. Prantsusmaal nagu Eestiski oleks see skandaal, söögilaud ilma leivata. Mõnede arvates oligi nimelt kartul see imekultuur, mis Põhja-Euroopa tööstusrevolutsioonile (ja selles mõttes on Flandria samuti Põhi) ja suurele rahvastikuhüppele aluse pani. Ta annab vihmases ja heitlikus kliimas kindlamini saaki ja rohkem toiduenergiat kui teravili, kuigi tema toiteväärtus on palju kesisem, puha tärklis. Aga kes sellest siis küsis, kui ikka on valida, kas näljast korisev või kartulist punnis kõht, siis ei tekigi küsimust. Kartuli tuleku järel kadusid perioodilised näljahädad, kuni muidugi selle legendaarse Iirimaa näljani, mis hulga rahvast tappis ja veel rohkem Ameerikasse ajas, sest ühel aastal võttis lehemädanik kartuli lihtsalt ära. Hiiumaal Kõpus vana Helmi ka peaaegu jumaldas kartulit. Kartulit söödi nii hommikuks, lõunaks kui õhtuks. Eks ta seal kehvadel maadel olnud ka see, mis nälja päriselt kõrvale tõrjus. Kala ja kartul, mida sa veel tahad. Eile õhtuks oli Anne teinud ka sellist tursa-kartulitoitu, mis natuke meenutas Helmit ja tema ahjuvorme, silk ja kartul vaheliti.

Aga need lõputud monokultuursed maisi-suhkrupeedipõllud on siiski natuke jubedad. Põllupidamisel pole enam nagu mingit seost kohaliku elu ja selle maa rahva toitmisega, see on lihtsalt osa rahvusvahelisest tööjaotusest. Mais kasvab Flandrias tavaliselt hästi, sest ta vajab palju niiskust (ja ameeriklased on terved tohutud alad juba põhjaveest tühjaks pumbanud maisi kasvatades, nüüd on seal kuiv umbrohupreeria, uitavad jälle piisonikarjad nagu ennemuiste), kasvatame siis maisi, annab kõige rohkem söödavat saaki hektari kohta. Suhkrupeedi muudavad rentaabliks jälle need kuulsad suhkrutollid, nii et ka hea. Kas selline viljelus ka maale hea on, ma küll ei usu. Aga nii ta on ja flaamid on kindlasti ka sellega harjunud. Et tee ääres on mais nagu müür. Maisipõldude vahel peeti eile ka tuvijahti. Seegi on sarnane Prantsusmaa kommetega, samuti kui pühapäeva pärastlõunane jalutuskäik, peale sööki ja enne kooki. Metstuvijaht, Mauriac kirjutab sellest, seal, Atlandi ääres Landes’i metsades on see muidugi eriti suur traditsioon, sinna koguneb rändel vist väga palju tuvisid. Metstuvi on päris suur lind (ma ei teagi, keda nad rohkem kütivad, turteltuvi või kaelustuvi, viimane on veidi suurem), nii et temast saab süüagi. Vanasti peibutati tuvisid nii, et torgati ühel silmad välja ja pandi puu otsa hüüdma. Nüüd on see keelatud. Aga siin nad paugutavad ja tuvid tulevad hulgana Alexandra metsa. Saavad aru, et seal neid ei lasta. Linnud on targemad kui me vahel arvame, ja õpivad kiiremini. Üldse loomad. Pole me need ainsad targad midagi. Võib-olla oleme hoopis ainsad lollid.

Vihm sajabki. Läbi need sulnid sügispäevad selleks korraks. Juba hommikune tuulekohin andis sellest märku. Näis, kui tulevad hallid päevad rodus ja ei saa isegi maisipõldude vahele väntama minna, kuidas see aeg siis siin minema hakkab.