Читать книгу Flandria päevik - Tõnu Õnnepalu - Страница 7

Näib, et Flandria sügis pole siiski Järvamaa sügis, et kui kisub halliks ja sajuseks, siis jääbki, päevadeks. Eile õhtuks oli juba päike väljas, teed kuivad, nagu poleks vihma olnudki. Paul kurtis, et enam pole tal siin hobusega kuhugi ratsutama minna, iga viimane kui rada on asfalteeritud. Tõepoolest, ainus metsa- või põlluvahetee moodi tee, mida näinud olen, oli see, mis viis Bosbergi metsa ja kuhu oli keelatud minna. Teised on maisisse või koplitesse lõppevad lühikesed jupid. Väikesi asfaltteekesi on see-eest tohutul hulgal. Umbes kilomeetri võid vändata peaaegu nagu päris maal, siis tuleb jälle küla, millest on saanud kinnisvaraküla. Püüan kujutleda, millised võisid olla need talupoegade ja käsitööliste külakesed enne kinnisvaraarenduse tulekut. Vanad tumedad tellismajad on ju uute vahel alles ja samuti külakirikud. Alexandra ütles, et see kant on viimasel ajal tohutult muutunud. Eks tema veel mäleta, kui see oligi päris maa. See päris-maa-olek on siin veel tunda, kohad ei taha nii ruttu oma põhiolemust muuta, nad on vähemalt sama visad kui inimesed. Alexandra ja Paul olid mõlemad eile õhtusöögilauas. See esmaspäevaõhtune söögikord tundus juba ette suure sündmusena. Oleksin peaaegu et pintsaku selga pannud. Saan täiesti aru sellest kombest, mis vanasti neis maamõisates oli, õhtusöögiks ümber riietuda. Õhtusöök oli miski, mis iga päev kindlalt toimus. Miski, mida oodata, ilma et tuleks pettumist karta. Kõik said kokku, kes suures majas ja tohutul maavaldusel muidu ei pruukinud kohtudagi. Paul on linnuhuviline, tal on Prantsuse Püreneedes „onn”, kus ta veedab paar kuud aastas. Mitte niivõrd linde vaadeldes kui töötades. Mis töö see on, ma ei tea. Paulil on omaette tütar, tähendab, nad on hilisemas eas Alexandraga kokku saanud, Pauli tütar on arabist. Tuli välja, et Paul ja Alexandra on kogu selle Passa Porta kirjanikeresidentside ja kirjandusmaja süsteemi ise välja mõelnud ja ellu viinud. Süsteem pole küll teab mis suur, Brüsselis Passa Porta keskuses on üks kirjanikukorter ja kaks kohta on siis siin nende majas. Aga sellise asja püstipanek, püsiva finantseerimise väljaajamine, see nõuab nutikust, sihikindlust ja küllap ka sidemeid. Jutuks tuli, kuidagi vältimatult, ka flaami ja prantsuse keele vahekord. Paul väitis, et Valloonia prantslased on pisitasa hakanud ka flaami keelt õppima. Varem oli see nende jaoks mingi mõttetu talupojakeel, aga nüüd on Flandria riigi jõukam pool ja prantsuskeelsed on huvitatud siinsetest töökohtadest. Tähendab, mitte just siinsetest, vaid kohtadest flaami firmades. Küsisin, kas prantsuskeelsed asuvad siis siia elama. Paul peaaegu ehmatas selle küsimuse peale. Selline võimalus polnud talle vist pähegi tulnud. Muidugi mitte. Mul oli ka mulje jäänud, et see on siin üsna puhas flaami kant, hoolimata kogu sellest kinnisvaraarendusest, mis ju lähtub Brüsselist. Kusjuures piir läheb siitsamast lähedalt, Edingen, lähim raudteejaam, on juba Valloonias ja seal on kõik prantsuskeelne. Politseinik, kelle käest Firat 90 eurot trahvi sai, polnud osanud muud kui prantsuse keelt, ei sõnagi inglist. Prantslastel läheb vist veel põlv-paar, enne kui nad lepivad, et nende keel pole enam vähimalgi määral maailmakeel, isegi mitte euroopa keel. Tegelikult noored õpivad seal kõik juba inglise keelt, neid see vana nostalgia enam nii ei puuduta. Nad näevad, et see ei kehti. Sest see on nagu lumepall. Mida vähem inimesi prantsuse keelt räägib, seda vähem on teistel mõtet seda õppida jne. Prantsuse keel oli aristokraatliku internatsionaali keel. Aristo kraate enam pole, pole ka nende internatsionaali. Söögilauas küsisin, mis on Edingeni prantsuskeelne nimi. Enghien. Enghieni hertsog on Proustil üks seltskonnafiguur. Paul ja Alexandra polnud Enghieni hertsogist midagi kuulnud, aga ütlesid, et suur loss on seal küll. Ja korrates omaette „le duc d’Enghien, le duc d’Enghien”, leidsid nad, et see kõlab tõesti üsna usutavalt. Võib-olla olid needki siin kord Enghieni või Edingeni hertsogi maad, kes teab. Ja huvitav, kas selline tiitel ja mees ikka veel kuskil Pariisi või Brüsseli vanade aristokraatide suletud seltskonnas ringi ujub? Kes teab. Le duc d’Enghien. Või kuidas oleks olla ja maailma näha, olles sündinud ja kasvanud le duc d’Enghien. Rohkem ikka vist oleneb sellest, kes sa muidu oled. Aga võib-olla on viimane Edingeni hertsog juba ammugi mulla all. Tiitlid, nimed ja perekonnad teatavasti surevad. Igatahes peab seal Edingenis või Enghienis ära käima. Sinna peaks rattagagi jõudma. Mõelda, täiesti teisele maale, teise keelega maale. Maad ja nende piirid on ikka huvitavad asjad. Et isegi siin, eemalt vaadates nii euroopalikus ja internatsionaalses Belgias on need piirid ometi selged ja teravad. Võib-olla just siin seda enam.

Majad üritavad siin kõik olla erinevad (või äärmisel juhul on paarkolm ühesugust kõrvu ehitatud), aga et neid on nii palju, ei jää ükski meelde, vähemalt mitte neist uutest. Mõni vana suur talu või härrastemaja muidugi jääb, aga kus neid pole, tuleb tee äratundmiseks leida muid tähiseid. Panin seda tähele: tuldud teed tagasi sõites (aga iga natukese aja tagant tee hargneb ja neid hargnemisi ei jõua esimese korraga keegi meeles pidada) olid mu teetähisteks mitte majad (kuigi neid on täiesti uskumatuid, küll tornikestega, küll minimalistlikke valgeid kastikesi), vaid sellised asjad nagu suurte torude virn tee ääres või allaaetud siil. Maja jäi meelde ainult sellega, et ta oli pooleli ja oli näha, et ta on ehitatud üleni OSB plaadist (see on selline hea tugev puidulaastudest kokku pressitud plaat, tänapäeva lemmikmaterjale, igati öko ka veel, sest kasutab põhimõtteliselt puidujäätmeid). Need uued pealtnäha kivist majad ongi ilmselt enamasti ikka plaadist ja papist kokku pandud. Ja kaetud tellisfassaadi või selle imitatsiooniga. Ehk sellest ka nende inetus. Huvitav, et isegi majade juures sisemine ja varjatud nii hästi välja paistab. Plaadist saab ehitada ainult väga korralikke, väga sirgeid ja täisnurkseid maju. Vanad päris-tellismajad on alati natuke kõverad. Ja miks see meie silmale tundub ilus? Kas ilutunne on midagi väga konservatiivset, harjumuste ja turvalisusvajadusega seotut? Me ei teagi, kui suur on tegelikult meie turvalisusvajadus, meie armastus muutumatuse, põlise ja püsiva vastu. Sest seda on meie elus nii palju rohkem, kui me märgata oskame, ja seda me näeme alles siis, kui see on kas või ajutiseks ära võetud. Selleks käiaksegi välismaal, et tunda kui palju on koduses elus seda hubast, harjunut, turvalist, kui magus on tegelikult meie igapäevane leib.

Taevas läks pärast vihma klaarimaks, sügisesemaks, õhk kargemaks. Kui minna hommikul poole kaheksa ajal papliterivi serva, siis on seal auk, kust on näha, kuidas päike tõuseb üle Flandria väljade ja küngaste. Sealt näeb väga kaugele, teise küla kirikutorn ja loss ja paistavad. Võibolla see ongi Enghieni hertsogi loss. Mul pole veel kaarti, täna Brüsselist ostan. Niisiis on mul ka siin samuti kuid kodus Järvamaal, kus ka päike tõuseb üle suurte väljade, kus ida suunas paistab mitme kilomeetri taha, kuigi maa on palju tasasem – samuti on mul ka siin koht, kus hommikul oma päikesetervituse-kummardust teha. Mitte et ma oleksin mingi päikesekummardaja. See on lihtsalt selline harjutus, väljahingamine kummardades ja sissehingamine sirgu ajades (lõdvestunult ennast üles rullides). See on seljale hea. Ja üldse hea. Sest mis on juba seljale hea, see on üldse hea, ja mis on üldse hea, on seljale. Seda ma olen õppinud. Selg on mu nõrk koht. Selg jääb haigeks muretsemisest, murede kukile võtmisest. Aga kui oled elu jooksul juba küllalt palju mõelnud ja muretsenud (sest mõtlemine, teatavat laadi murelik mõlgutamine on ka muidugi väga ebatervislik), siis on selgroos kohad, mis ongi kõverad ja mis kergesti tunda andma hakkavad. Omamoodi on see keha kaitserefleks. Vanemas eas sa lihtsalt ei saa enam nii palju mõelda ja muretseda, selg ei talu seda. Noor inimene on uskumatult tugev, ta võib mõelda kõige jubedamaid mõtteid ja selg kannatab selle esialgu kõik välja, või kui jääbki haigeks, siis saab nooruse tume jõud sellest haigusest jälle võitu ja uuesti võid sa anduda oma kahjulikele sundmõtetele. Kuni ükskord lihtsalt enam ei saa. Selg ei lase. Õpid, tahes või tahtmata, kui sa just ei taha ennast tuimestada valuvaigistitega, mis muuseas on ka kerged narkootikumid, sunnivad unustama muresid ja üldse kõike – kui sa just seda ei taha (läinud aasta augustis elasin ühe kuu nende mõju all, lugesin päevad läbi vene kirjandust, oli tume, udune ja omamoodi õnnis olek, ja võõrutamine oli päris raske, võttis mitu päeva; nüüd ma saan paremini aru ravimisõltlastest: hulk rohtusid, mida arstid välja kirjutavad, tuimestavad lihtsalt meie elunärvi, pole muud kui see „lõhnav lootos”, mis aitab unustada, kes, mis ja kus sa oled; see on moodsa farmakopöa küllap kõige nõutavam ja mahavaikitum osa; miljonid lääne inimesed viivad oma iganädalase unustusretsepti apteeki, see on lubatud; arst on mul käskinud seda võtta, nagu öeldakse, ja kes siis arsti käsu vastu julgeb hakata) –, ühesõnaga, kui sa just seda ei taha, siis sa lihtsalt pead hakkama elu kergemalt võtma. Nägema, kuidas ta on kerge. Kui Paul eile küsis, kuidas me siin toime tuleme, ma ütlesin, et life is sweet and easy here. See tegi talle palju nalja. Ja igahommikune päikesetervitus-kummardus ei tee ka üldse paha. Minna õue, sinna, kuhu tõusev päike paistab, isegi kui ta pilve taga on, visata ülemised riided seljast (veel parem, kõik, aga siin ma seda muidugi ei tee), hommikune jahedus on kehale hea, see ei tee midagi. Tõsi, kodus, kui juba olid hallahommikud, läks see riiete äraviskamine nagu meelest ära. Hingata sisse ja välja ja uuesti sisse. See tähendab, pöörata korraks tähelepanu sellele, mida sa teed niikuinii kogu aeg, kuni elad: elusolemisele. Me kipume seda vist liiga tihti ära unustama. Vähemalt mina küll. Pealegi, kui sa juba kord oled valinud mõnes mõttes vaimse, see tähendab, kloostrielu, sest igasugune vaimne elu eeldab teatavat, olgu või kõige märkamatumat (ja mida märkamatum, seda parem) kloostrireeglit, siis kuuluvad igapäevased rituaalid, „tunnipalvused” vältimatult selle juurde. Vaim läheb muidu perutama või väsib ära või väsitab. Ja selg jääb haigeks. Või mõni teine koht. Kui muu ei õpeta, siis õpetab valu ja nõnda ongi elu vanemas eas hoopis rohkem sweet and easy, hoopis rohkem douce, kui sa noorena üldse ette kujutada oskad. Kannatada oskame me sünnipäraselt, loomu poolest, ja seda me veel õpime juurdegi, aga see, kuidas see natuke aega, mis meil silmad lahti on ja näevad, oleks pisutki sweet and easy (sest muidu sa ei näe midagi, kannatus teeb pimedaks), see oleks justkui mingi ülim salateadus, mida tuleb raashaaval elust kokku korjata. Päikesetervitus on tegelikult üks joogaharjutus, ehk ütleme, üks vana india võimlemisharjutus, aga sellest ei maksa ennast eksitada lasta. Kõike saab teha väga erinevatel tasanditel, peaasi, et sa ei taha olla püham ega joogim kui sa parajasti oled. Muidugi, Indias on see üldse teistmoodi, juba päikesetõus ise on hoopis midagi muud, ülimalt jõuline akt, valged kiirtevihud paiskuvad kõigepealt üle taeva ja siis tuleb päike välja, hele ja otsemaid kuum. Muidugi see õpetus, et tõusvat päikest on hea lasta paista oma päikesepõimikule, tähendab seal hoopis midagi muud. See on üldse ainus hetk päevas, kui on hea päikesel endale peale paista lasta, kui ta veel ei kõrveta. See, kuidas päike hiilib välja põhjamaa hommikuududest, on muidugi teine asi. Rääkimata talvest või nendest lõpututest päevadest ja nädalatest, kui ta üldse ennast ei näita. Aga ega sa siis päikese pärast ei tee päikesetervitust, ikka enda pärast. Üldiselt ma ei viitsi võimelda ega harjutusi teha, minu ideaal on, et nad on elu osa, märkamatud, et neid polegi vaja, aga see päikesetervitus on hea, see on jäänud. Minu väikene ja väga vähenõudev tunnipalvus. Landesilt sain teada sedagi, et vanasti olid tunnid erineva pikkusega olenevalt aastaajast, see tähendab, nii öö kui päev olid jagatud võrdseteks osadeks, aga nende pikkus olenes muidugi öö või päeva pikkusest. Tunnid olid vajalikud tunnipalvuste pidamiseks ja neid määrasidki kirikud, kloostrid oma kellahelinaga. Aeg oli nende valduses, aeg oli pühitsemiseks. Vedrukella leiutamist, mis tõi kaasa ühesuguse ja sõltumata aastaajast alati ühepikkusteks tundideks jagatud aja, ülistab Landes muidugi kui tohutut majanduskasvu ja progressi mootorit. Aeg oli nüüdsest töötamiseks, tootmiseks, munkade ajast sai kaupmeeste ja käsitööliste aeg. Aga ma arvan, et kuna inimesed töötasid endiselt kodus, siis küllap jäi midagi sellest vanast pühast looduseajast veel kauaks käibele, küllap töö rütm ikka muutus, ka linnades, kus rae kell aega mõõtis (ja kella olemasolust sai peagi linna prestiiži, linnaksoleku küsimus), vastavalt aastaaegadele, pimeduse ja valguse rütmile. Nüüd peetakse ka kloostrites tunnipalvusi vedru- või õigemini elektroonilise kella järgi, aga minu arust oleks loomulikum ja tervislikum siiski natuke rohkem päikese poole vaadata. Ja kuu. Aeg on kuidagi pea peale pööratud. Talvel koperdavad inimesed paksus pimeduses välja, et siis kontorites ennast kohviga üles turgutada ja tähtsate asjade kallale asuda (mis asjad need kõik on, Jumal ise seda teab). Suvel jälle lõõsatakse päevavalgel magada ja üldse ollakse puhkusel. Ometi on ju suvi see õige tööaeg. Suvel on energiat ja jõudu, valgust ja soojust. Talvel peaks puhkama. Siis niikuinii pole jõudu. Nii on alati olnud. Ja see alati elab meie kehas (ja vaimus) edasi, ega need siis paarisaja aastaga muutu. Aga meie rügame talvel tööd teha, ise näost kaamed ja silmist punased, ja suvel rügame puhata, nahk põlenud ja pea päikesest paks. Kui elad ilma välise ajasunduseta, omas rütmis, ja pead ise oma tööd ja asjad korraldama, siis läheb elu tegelikult iseenesest vanasse, kloostrite püha aja ja ebaühtlaste tundide, suviste ja talviste tunnipalvuste rütmi. Siin selles võõras kloostris ma kipun küll liiga kaua magama. Uni läks kohe teiseks, pinnapealsemaks ja pikemaks. Kodus kukkus pea õhtul padja peale ja tõusis sealt, kõpsti, hommikul viie-kuue ajal, suvel. Siin ärkan öö jooksul mitu korda, keeran ja pööran, justkui oleks ase halb, näen lõputult unenägusid, kõik elu rahvas, kunagi olnud inimesed käivad sealt läbi, ja hommikul teen silmad lahti alles siis, kui väljas on juba üsna valge, vahetult enne päikesetõusu. See on ka üks tänapäeva eksitusi või eneseveenmisi, justkui oleks reisimine tühiasi, tuhat kilomeetrit siia ja kaks tuhat sinna, nädal Barcelonas, teine Brüsselis. Inimene muidugi kohaneb kõigega, inimene on väga tugev. Aga uues kohas, tuhande kilomeetri kaugusel päriselt kohanemine võtab ikkagi aega. Me oleme loomad, kes saavad väga hästi aru, et midagi on valesti, et neid on kinnises kastis kodust kaugele, teise kohta viidud. Aga me ei oska protesteerida. Me vaatame peremehele otsa ja liputame saba. Me saame hakkama, muidugi saame, miks ei saa. Me oleme nii tublid, nagu see Alexandra valge koer, kes alati midagi hambus tassib, kas või puulehte.