Читать книгу Takerdunud maa - Тобиас С. Бакелл - Страница 5

Oma viimast voodit naabrile müüa on raske. Raskemgi veel, kui su ainus laps klammerdub ämblikuna voodiraami külge ja iga kord, kui sa üritad teda eemale kiskuda, karjub ta nii, nagu raiutaks tal käsi otsast

Neli Alacani meest olid juba kohal, näljased ja õnnelikud, et said oma rammuga paar penni teenida. Ka Lizca Sharma seisis sealsamas oma kallis teemantidena sädelevas kleidis ja vaatas, et neljasambaline voodi väljaviimisel viga ei saaks.

See voodi oli tõeliselt massiivne mööbliese, lapse jaoks lausa naeruväärne. Jiala ei vajanud oma väikeste käte ja jalgade sirutamiseks nii laiu avarusi. Kuid raami sisse olid graveeritud Jhandpara hõljuvate paleede pildid. Sammaste ümber põimunud iidsed pilvedraakonid ronisid üles voodikatte poole, kus kokkurullitud võrke hoidvad puitküünised nutika vaskklambri ja hingede abil avanesid, et palava ilma puhul sääsevõrgud valla päästa. See oli ilus voodi. Väga fantaasiaküllane. Täis Jhandpara kunagise hiilguse elujõudu. Antiikese, mis oli valmistatud pistrikupuust – peenest punakast puidust, mis oli nüüdseks juba ammu okasväätide alla mattunud – ja seetõttu kolmekordselt väärtuslik.

Voodi müügist saadud rahaga oleksime mitu kuud süüa võinud.

Aga kuueaastase Shiala jaoks, kes armastas seda voodit ja oli juba näinud, kuidas kogu ülejäänud mööbel ükshaaval kadus, paistis kõik hoopis teistmoodi.

Ta nägi, kuidas meie teenijad ja lapsehoidjad haihtusid nagu kuumal ahjuraual sisinaga aurustuvad veepiisad. Ta jälgis seinavaipade lagunemist ja nägi, kuidas meie geomeetriliste mustritega vaibad alacanlaste õlgadel minema kanti, kui meesterodu meie marmorsaalidest välja marssis, tihedalt üksteise järel nagu vorstid lihakarnis. Voodi oli viimane piisk karikasse. Neil päevil kajasid meie tubadest vastu ainult meie endi harvad sammud. Varikatuste all ei kõlanud enam klaveri hääl ja meie maja viimane soojuseraas oli põgenenud minu väävlihaisusesse töötuppa, kus lõõmas veel üksik lõke.

Jiala jaoks tähendas tema üüratu ja kauni voodi kadumine viimast võimalust vastu hakata.

«EIIIIIIIIIIIIIIIIIIII!»

Esmalt katsusin teda lohutada, siis eemale lohistada, aga ta oli imikueast saadik kasvanud ja meeleheide andis talle jõudu juurde. Kui ma ta madratsi küljest lahti rebisin, haaras ta ühest jämedast voodisambast ja põimis oma käed selle ümber. Ta surus põse vastu pilvedraakoni soomuseid ja karjus edasi.

«EIIIIIIIIIIIIIIIIIII!»

Me katsime oma kõrvad, kui ta hääl tõusis kristalli purustava noodini.

«EIIIIIIIIIIIIIIIIII!»

«Palun, Shiala!» anusin ma. «Ma ostan sulle uue. Niipea, kui me raha saame.»

«Ma ei taha uut!» röökis tema. «Ma tahan seda!»

Pisarad voolasid mööda ta punaseks tõmbuvat nägu alla.

Ma sakutasin teda. Proua Lizca ja minu selja taga seisvate töömeeste hukkamõistvad pilgud tekitasid minus piinlikkust. Lizca meeldis mulle ja nüüd nägi ta mind mu kõige halvemal hetkel. Nagu poleks tühjast majast veel piisanud. Nagu poleks mu tütre viimase omandi müük veel piisavalt alandav, anusin nüüd lapselt koostööd.

«Jiala, see on ainult natukeseks ajaks. Pealegi jääb voodi proua Lizca juurde, ainult pisut kanalit mööda allavoolu. Sa võid tal külas käia, kui tahad.» Vaatasin Lizca poole ja lootsin meeleheitlikult, et ta ei hakka vastu vaidlema. «See on siinsamas kõrval.»

«Ma ei saa siinsamas kõrval magada! See on minu voodi! Sa müüsid kõik muu ära! Meil pole enam midagi! See on minu voodi!» Jiala karjumine muutus veel valjemaks ja tõi kaasa köha, mis vaheldus karjetega, kui ma püüdsin tema käsi lahti kiskuda.

«Ma ostan sulle uue voodi,» ütlesin ma. «Sellise, mis on printsessi vääriline.»

Aga tema röökimine läks ainult valjemaks.

Greifikriisked jätkusid ja töölised hoidsid käsi kõrvadel. Vahtisin ahastades ümberringi ja otsisin tema südamevalule mingit rohtu, et ainult peatada seda köha, mida ta halades esile kutsus.

Nii rumal. Ma olin olnud nii rumal. Oleksin pidanud Pilat paluma, et ta Jiala välja viiks, ja andma töölistele korralduse, et nad tuleksid tasahilju nagu vargad. Vaatasin toas ringi ja nägin töömeeste nägudel midagi ootamatut. Vastupidiselt Lizcale, kelle näoilme oli kivine ja ärritatud, ei väljendanud töölised üldse mingit pahameelt.

Ei mingit kannatamatust.

Mitte raasugi viha.

Ei üleolekut ega põlgust.

Ainult kahjutunne.

Need põgenikest töölised tulid üle jõe Alam-Khaimist, et sandikopikate eest tööd teha, ja neilgi oli minust kahju. Määrdunud linased särgid rippusid lõdvalt nende küürus õlgadel ja katkiste nahkkingade seest piilusid välja külma muda koorikuga kaetud varbad, aga ikkagi oli neil minust kahju.

Nad olid oma kodulinnast põgenedes kõigest ilma jäänud. Kui nad sealt lahkusid, vähene järelejäänud varandus seljas kolisemas, tõid nad kaasa ainult penid ning vinguvad ja tatised lapsed, kes klammerdusid nende jalgade külge. Nad triivisid risuna põgenike jões, mis oli Alacanist välja voolama hakanud, kui nende linnapea ja majistrid otsustasid, et linna ei saa enam kaitsta ja neil tuleb hoopis kiiresti taganeda, kui nad tahavad okasväätide pealetungi eest pääseda.

Need Alacani mehed, kes olid oma elus kõigest ilma jäänud, haletsesid mind. See ajas mind raevu.

Ma karjusin Jiala peale. «Mida ma siis tegema peaksin? Kas jätan su nälga? Ei anna enam sulle ja Pilale süüa? Ehk peaksime kõik õle sees istuma ja talv läbi hiirekonte närima, et sina saaksid oma pistrikupuust voodis magada?»

Muidugi hakkas ta selle peale ainult kõvemini röökima, aga nüüd juba hirmust. Ma karjusin ikkagi edasi. Tõstsin häält ja lõugasin temast valjemini. Tõin kuuldavale loomaliku möirge, et hirmutada last, keda ma veenda ei suutnud. Kasutasin oma suuremat kasvu ja jõudu, et põrmustada tilluke ja meeleheitel vastane.

«Jää vait!» röökisin. «Meil pole enam midagi, saad aru? Mitte midagi! Meil pole enam valikut!»

Jiala vajus norgu ja tema kisa muutus masendunud nuukseteks, millest sai veel sügavam köha. See hirmutas mind veelgi rohkem. Kui köha ei kavatsenudki järele anda, pidin ma selle vaos hoidmiseks loitsu kasutama. Mida ma ka ei teinud, muutis see kõike ainult hullemaks.

Jiala ei hakanud enam vastu. Ma kiskusin ta voodist eemale.

Lizca andis alacanlastele märku ja nad hakkasid suurt mööblitükki osadeks lahti võtma.

Tõmbasin Jiala enda ligi ja tundsin, kuidas ta värises ja ikka veel kuuldavalt, aga vastu vaidlemata nuuksus. Olin tema tahtejõu murdnud. See inetu lahendus tegi meist mõlemast midagi vähemat, kui Mara Kolm Nägu olid lootnud. Me polnud enam isa ja tütar, kaitsja ja tema püha kaitsealune. Olime koletis ja tema ohver. Surusin oma lapse enda vastu ja vihkasin seda, mille olin meie vahele mananud. Seda, et olin teda jõuga alistuma sundinud. Seda, et tema oli mind nii kaugele viinud.

Aga kõige rohkem vihkasin ma iseennast, sest mina olin meid sellesse olukorda pannud.

Siin peituski tõeline kurja juur. Ma vedasin meid ohtude ja puuduse küüsi. Kunagi oli meie maja tõesti oivaline. Meie kuulsusrikastel päevadel, kui Merali oli veel elus, valmistasin rikastele perekondadele vaskpotte ja kujundasin elegantselt kaunistatud metallist ja klaasist peegleid. Tegin Teemanditänava tüsedatele vuntsidega kaupmeestele klaasist peekreid, millest nad võisid lepinguid sõlmides juua. Minu graveeritud vaasidel lõid tantsu Mara Kolm Nägu, naine, mees ja laps. Nikerdasin stiliseeritud pilvedraakoneid ja hõljuvaid paleesid. Valasin kullast, pronksist ja vasest greife. Jäädvustasin metalli hirve- ja ükssarvikujahte Idamaade kõrguvates pistrikupuumetsades ja voolisin Jhandpara kuulsusrikka sadama kolmesaja kolmekümne kolme võlvkaare väikeseid kujutisi. Kauplesin nostalgiliste mälestustega impeeriumi arvukatest kadunud imedest.

Siis me olime rikkad.

Nüüd ei leidunud mu töötoas enam iluasju rikaste majapidamiste tarvis. Selle asemel kükitasid seal podisedes ja kolisedes veidrad seadmed, millest ükski polnud müügiks. Kaarduvad vasktorud väänlesid nagu hiidkaheksajala kombitsad. Kraaniotste messingpindadelt peegeldusid vastu meie vaesunud näod. Klaaspirnides põlesid sinaka kumaga loralille ebamaised tolmukad, mida saab koguda ainult suvises videvikus, kui süsipõrnikad loraõisi avanema meelitavad, et nende siidpehmete kroonlehtede vahel paarituda. Nüüd sisisesid ja aurasid mu töötoas päeval ja ööl ainult okasväätide väävlihaisused jäägid.

Läbi mu masinavärgi kõhu tormasid põlenud oksad, seemned ja sügava unega ähvardavad rootsud. Jhandpara arvukate unistuste asemel keskendus mu töö nüüd maa ainsale õudusunenäole. Ühe impeeriumi oli see taim juba hävitanud ja ähvardas nüüd ka meid hukuga. Kogu meie maja lehkas nii päeval kui öösel põleva okasväädi ja mu balanthasti masinavärgi järele. See oli tõeline põhjus, miks mu tütar oma pistrikupuust voodit nii innukalt kaitsma oli asunud.

Süüdi olin mina, mitte tüdruk. Kõik minu viieteistkümne aasta jooksul tehtud otsused olid meid vaeseks teinud. Jiala oli liiga noor, et üldse mäletada, milline meie majapidamine oma hiilgeajal välja nägi. Selleks oli ta siia ilma liiga hilja tulnud. Ta ei näinudki kunagi meie õitsvaid roosiaedu ja lupiinipeenraid. Ta ei mäletanud aega, kui toad kajasid teenijate naerust ja saginast, aega, kui Pila, Saema, Traz, Niaz, Romana ja veel mõned teenrid, kelle nimed olen isegi mina nüüdseks unustanud, pühkisid tolmust puhtaks iga viimase kui nurga ja hoidsid hiiri eemal. See kõik oli minu süü.

Ma surusin nuuksuva lapse vastu oma rinda, sest ma teadsin, et temal oli õigus ja mina eksisin, aga ikkagi lasin ma emand Lizcal ja tema alacanlastest töölistel voodi laiali lammutada ja tükkhaaval välja kanda, kuni me lõpuks tühja külma marmortuppa üksi jäime.

Mul polnud valikut, või täpsemalt öeldes olin meilt kõik muud võimalused röövinud. Olin läinud liiga kaugele ja nüüd hakkasid tagajärjed meie mõlema ümber koomale tõmbuma.