Читать книгу Takerdunud maa - Тобиас С. Бакелл - Страница 6

Pärast voodi müüki hoidis Jiala minust mitu päeva eemale. Ta läks majast välja ja kadus mitmeks tunniks. Ta oli pahane, aga ei rääkinud minuga rohkem ja näis, et ta oli nõus mulle andeks andma, kui ma tõin talle Suhkrualleelt altkäemaksuks siirupiküpsiseid. Ta kadus Khaimi sillutatud tänavatele ja ma kasutasin seda rahulikku aega ära, et tööd teha.

Ehkki voodi oli tõesti olnud hämmastavalt haruldane kunstiteos ja pistrikupuud polnud keegi raiunud juba rohkem kui viis aastakümmet, sest nüüd kattis neid katedraalidena kõrguvaid metsi okasväädivõsa, ei jätkunud müügist saadud rahast kuigi kauaks. Kui raha seekord otsa oleks saanud, poleks mul rohkem võimalusi olnud.

Mul oli tunne, nagu oleksin ma lõksus Majister Halizaki kuulsas piinakongis. Halizakile meeldis saata ohver võluväel suletud kongi, kus polnud ühtki ust ega akent, ja kahandada see kong loitsude jõul aeglaselt elevandisuurusest pisikeseks kui hiir. Räägiti, et ohvri karjete kuulamine valmistas Halizakile suurt naudingut. Kui vangla kahanes nii väikeseks, et vang seda enam välja ei kannatanud, asetas Halizak selle väikese kivikasti alla peekri, et koguda sinna surevate vaenlaste elumahlad ja juua neid oma pikaealisuse terviseks.

Aga ma olin nii lähedal.

Halizaki vangikong tõmbus minu ümber koomale, aga erinevalt tema ohvritest nägin ma nüüd ust, avaust minu pitsitavas vangikongis. Me ei pruukinudki oma kodust ilma jääda. Ma ei pidanudki minema Jialaga teisele poole jõge Alam-Khaimi, et elada keset okasväätide eest pagenud põgenikke.

Minust võis saada kangelane, keda mäletataks igavesti. Minust pidi saama kangelane.

Veel kord seadsin ma balanthasti valmis.

Pila, mu viimane truu teenija, jälgis mind kamina kõrvalt. Naeratavast noorest tüdrukust oli saanud täiskasvanud naine, kes silmitses mind nüüd mõtlikult, pea viltu, nagu oleksin ma juba hull. Tema oli mulle toonud mu ümbertehtud seadme viimased materjalid ja mu töötoast oli jälle saanud pronksnaelte, metallraamide ja rauapuru sasipundar.

Ma naeratasin Pilale. «Seekord see töötab,» lubasin ma.

Õhk oli täis põlenud neemi- ja mündilehtede haisu. Balanthasti peal klaaskambris segunes paar mündioksa loorberi ja loralillede ja puisete neemilaastudega.

Süütasin tiku. Leek välgatas. Olin lähedal, väga lähedal. Aga Pila oli varemgi mu läbikukkumisi pealt näinud...

Mu ettevalmistusi segas uksele prõmmimine.

Pöördusin ärritunult ümber. «Mine ja vasta,» käskisin Pilat. «Ütle, et mul on tegemist.»

Valmistusin uuesti balanthasti süütama, aga mingi eelaimdus peatas mu käe. Ma kuulatasin. Möödus üks vaikne hetk. Siis kajas koridoris karjatus. Ahastus ja kaotusvalu. Pillasin tiku maha ja jooksin ukse poole.

Lävel seisis lihunik Falzi, kes hoidis Jialat oma suurte kämmalde vahel. Tüdruku keha oli lõtv ja pea alla vajunud.

«Ma leidsin ta okasväätide keskelt,» ütles mees. «Ta oli väga sügaval. Pidin ta konksuga välja tõmbama. Taim oli talle väga lähedale jõudnud.» Mina ja Pila sirutasime korraga käe Jiala poole, aga Falzi taganes meist eemale. «Teil pole sobivaid riideid.» Tema oma nahast särk ja põll olid tõepoolest kaetud kahvatute ja peenikeste okasväädikarvadega, mis näisid õelusest vabisevat nagu väikesed ussid. Isegi paar niiti kujutasid endast ohtu ja Jiala keha oli nendega lausa kaetud.

Vahtisin teda õudusest haaratuna. «Aga mida ta sealt üldse otsis?» Tänu minu tööle teadis Jiala okasväätidest piisavalt, et taime kutsuvaid oksi vältida. «Ta poleks tohtinud okasväätide ligidalegi sattuda.»

«Tänavalapsed...» Falzi pööras pilgu ära, sest see vihje tekitas temas piinlikkust, aga ta jätkas siiski. «Linnapea pakub linnatänavailt korjatud okasväädiseemnete eest vaevatasu, et väätide levikut piirata. Üks vaskmünt iga kotitäie eest. Tasuvam töö kui rotipüüdmine. Need lapsed, kes on piisavalt näljased, lähevad põldudele ja põletavad suuremaid okasvääte. Kui kaunad lõhkevad, korjavad nad seemned kokku.»

«Minu töötuppa,» laususin. «Kiiresti!»

Jiala väikese keha kandmine ei valmistanud Falzile raskusi. Ta asetas tüdruku tuleaseme ette kividele. «Mida sa teha kavatsed?» küsis ta. «Mürk on juba tema sees.»

Raputasin pead ja lükkasin Jiala külge klammerduvad okasväädiniidid pintsliga eemale. Igal pool, kus väädid tema ihu puudutasid, jätsid nad maha punaseid plekke. Tema naha all voolas uinutav mürk. Kui ma olin ta kõril ühe sõõri puhtaks teinud, surusin oma sõrmed ta kaelale, et tabada tema südamerütmi.

See oli aeglane. Väga aeglane.

«Mul on midagi, millest võib abi olla,» ütlesin ma. «Mine nüüd. Tänan sind, aga palun lahku!»

Falzi puudutas hüvastijätuks oma südant. Ta lahkus meist pead raputades.

«Sulge uksed, Pila,» käsutasin mina. «Aknad samuti.»

«Aga...»

«Tegutse! Ja ära sisse tule. Keera uksed lukku.»

Mõte sellest, kuidas okasvääte tappa, tuli mulle esimest korda pähe siis, kui ma märkasin, et need taimed ei kasvanud Keshi vasekaevanduse läheduses. Isegi siis, kui Alacan langes ja maaomanikud hakkasid taganema kõikjalt, kus okasväät peale tungis, jäi vasekaevandus puutumata.

Muidugi muutus kaevandusele ligi pääsemine lõpuks võimatuks. Okasväädid piirasid selle veidra puutumatu saare ümber ja jätkasid oma pikka teekonda läände Alacani poole. Peagi ei saanud läbi okasväädimetsa vasekaevanduseni tungivat juuksekarvana kitsast teeviirgu enam kaitsta.

Vasekaevandus ise oli aga väljaspool ohtu ka ammu pärast seda, kui väädid olid kõik muu alla kugistanud. Märkasin seda fenomeni, kuna korraldasin sinna aeg-ajalt retki, et oma kunsti jaoks uusi materjale hankida. Keshi vasest sai peeneid urne, mille järele oli klientide seas suur nõudlus, seega käisin ma kaevanduses sageli. Mäletan, kuidas ma kõndisin ettevaatlikult läbi pika okasväädikoridori, kui töölised alles tee lahti hoidmiseks võitlust pidasid. Mäletan, et nende näod olid pidevast raiumisest ja põletustööst higi ning nõega kaetud. Mäletan nende nahkseid paunu ja väsimatult hõõguvaid messingotstega põleteid, mis mürgitaimed leegitseva kreemiga üle külvasid.

Siis avanes minu pilgu ees vasekaevandus ise – kaevetöödest jäänud sügavad augud, aga ka rohumaad ja puud. Hiiglaslikud okasväädid ümbritsesid kaevandust igast küljest, aga ükski neist ei tunginud sisse. See oli oaas.

Ka paar majistrit ja õpetlast märkasid Keshi vasekaevanduse ainulaadsust, aga selleks ajaks, kui nad hakkasid kaevanduse pääsemise põhjuseid otsima, tungis okasväät juba jõuliselt peale. Peagi ei suutnud enam keegi selle vanadest tööriistadest ja jäätmetiikidest tulvil paiga uurimiseks teed lahti raiuda. Katset muidugi tehti.

Mõned proovisid vaske teekivide sisse taguda, teised valmistasid vasknugasid, millega vääte lõigata. Nad pidasid vaske okasväädi hukatuseks. Oli neid, kes hakkasid seda metalli isegi niimoodi kutsuma. Mõnda aega läksid vasktalismanid hästi müügiks. Pean tunnistama, et isegi mina kauplesin nende vidinatega. Sulatasin oma ilusad urnid amulettideks, et okasvääte tagasi tõrjuda. Aga peagi jõuti järeldusele, et vask sobis okasväätidele toiduks niisama hästi kui talunike küntud põllud ja Alacani massiivsete linnamüüride mört. Graniit suutis taime paremini tagasi hoida, aga isegi sinna kippusid väädid viimaks juurduma.

Ent Keshi vasekaevandus mõlkus mul endiselt mõttes, ehkki see paik olid nüüd ilmselt sügaval keset okasväädimetsa. Kaevandus lasi unistada ellujäämisest, kui me ainult suutnuks selle saladused välja uurida. Nüüd üritasin Keshi tingimusi oma töökojas mälu järgi uuesti luua. Katsetasin floora ja maagia looduslike kombinatsioonidega, otsides ainsat valemit, mis oli suutnud okasväätide edasitungi peatada.

Uks langes Pila järel kinni. Katsusin uuesti Jiala pulssi – see oli peaaegu vaikinud. Okasväädimürki on kasutanud nii palgamõrtsukad kui ka haavunud armastajad. See kutsub esile kõikehõlmava une, mis toob kaasa järjest sügavama pimeduse. Mürk pigistab ja aeglustab südant, kuni veri voolab aeglaselt nagu külm siirup. Siis peatub süda igaveseks ja tardub paigale, säilitades keha mõnikord mitu aastat, kuni rotid, hiired ja kärbsed sisse tungivad ning laiba tükkideks rebivad.

Nüüd katsid okasväädi mürgised niidid Jiala nahka. Võtsin vasest pulga ja silitasin sellega Jiala käsivarsi. Siis asetasin tema ihule münti. Hakkasin niite vaskpintsettidega naha küljest lahti tõmbama. Panin niidid enda kõrvale keraamilise kaussi, et ma neid kogemata ise ei puudutaks. Töötasin nii kiiresti kui sain, ehkki teadsin, et sellest ei piisa. Niite oli palju tosinaid, riietel veelgi rohkem, aga see polnud tähtis. Tema nahk oli neist kaetud. Neid oli liiga palju, aga ma tõmbasin neid ikkagi ära.

Jiala laud värelesid. Ta vaatas mind läbi raskeks jäänud ripsmete ja tema tumedates silmades oli selgelt näha okasväädi mõjuvõimu.

«Kas sellest piisab?» sosistas ta.

«Milleks, laps?» Jätkasin tema nahalt niitide noppimist.

«Kas neist seemnetest... piisab... et mu voodi tagasi osta?»

Proovisin vastata, aga ei saanud sõna suust. Tundsin, nagu oleks Halizaki vangikong mu südame kuivaks ja surnuks pigistanud.

Jiala silmad sulgusid ja ta vajus igavesse unne. Otsisin paaniliselt tema pulssi. Aeglane tuksumine mu sõrmeotsa all. Suhkrusiirup muutus külmemaks. Veel üks tuksatus. Paksem. Külmem. Tema südame aeglane hääl. Pikem paus, ja siis...

Mitte midagi.

Läbikukkumisest nördinuna koperdasin oma surevast tütrest eemale.

Minu balanthast lebas mu ees, kõik osad valmilt mulksumas. Meeleheitlikult haarasin selle kätte ja tirisin oma sureva tütre juurde. Suunasin suure messingist suudme tema liikumatule kogule. Pisarad muutsid mu pilgu uduseks. Süütasin tiku ja jäin kõhklema.

Ma ei tea, miks mulle see mõte tuli. Öeldakse, et Mara Kolm Nägu ilmuvad meile suure häda korral ja sosistavad meile nõuandeid. Nad sosistavad, et inspiratsioon sünnib tõelisest meeleheitest ja nõnda paljastatakse kõik maailma saladused. Mara on elu ja lootuse alge.

Põlvitasin Jiala kõrvale ja tõmbasin tema peast ühe juuksekarva. See oli nagu mingi palve või soov... Ma ei teadnud, kuidas seda nimetada, aga äkki tahtsin meeleheitlikult, et balanthasti masinavärgis oleks koos neemi ja mündiga ka osake temast ja okasväädist. Asetasin tema juuksekarva süütekambrisse ja andsin tikust tuld. Süütekambris tõusev leek põletas neemi ja mündi ja okasväädi ja Jiala musta juuksekarva, sulatades need suitsuses lõõmas ühte. Anusin Mara Kolmelt Näolt halastust ja keerasin balanthasti häälestusketast. Balanthast imes juuksekarva, väänlevate okasväädiniitide ja kõigi teiste koostisosade põleva tuha oma kõhtu.

Ühe hetke vältel ei juhtunud midagi. Siis lahvatas balanthasti suudmest sinine leek, mis mähkis Jiala endasse.

Ärka üles, papa.

Ärka üles.

Ärka.

Üles.

Tuhmilt kajavad sõnad, suskimine ja torkimine.

Ärka üles, papa.

Papa?

Papa papa papapapapapa.

Tegin silmad lahti.

Minu kohal põlvitav Jiala näis mustade juuste, kõhnade pruunide jäsemete ja sinise seelikuga hägusa koguna. Udune ja ebamaine, ebamäärane eredasse valgusesse uppuv siluett. Vaimolend Kohtumõistmise Kodadest. Ta ootas, et Kohtunik Borzai võtaks ta oma kuue käe vahele, vaataks otse tema hinge ja saadaks ta siis edasi Laste Kotta, kus koerapäise Kemazi valvsa pilgu all elavad süütud.

Proovisin istuli tõusta, aga see ei õnnestunud. Heitsin uuesti pikali. Vaimolend ei kadunud, vaid asus mind sakutama. Töökoja rusud näisid ähmased ja ebakindlad, otsekui hõljunuks nad pilvedel.

Järelikult olime siis kõik surnud.

«Papa?»

Pöördusin tema kajava hääle poole. Vahtisin teda ainiti. Siis vaatasin laastatud töötuba. Selga torkis midagi külma ja teravat. See ei sobinud sugugi vaimudeilma.

Upitasin end aeglaselt üles, otsides kiviseinalt tuge. Lebasin toa teises nurgas, tuleasemest kaugel eemal. Balanthast vedeles minu kõrval, klaaskambrid kildudeks purunenud, vaakumpirnidest järel vaid sakilised hambad tinutatud pesades. Kõikjal minu ümber särasid kõverdunud messingtorud nagu külviparaadi ajal Mara auks maha puistatud õielehed.

«Oled sa terve, papa?» Jiala jälgis mind väga murelikult. «Su pea on verine.»

Tõstsin käe, et puudutada tema väikest, südamevalust muserdatud nägu. Soe. Elus. Ta polnud mingi vaimolend.

Ta oli elus ja terve, ehkki tema nahal suitsesid põlenud okasväädi kollakad jäänused. Ta oli kaetud mustade tuhastunud väädiniitidega ja tema pooleldi sulanud juustes vingerdasid mõned niidid ikka veel surmakrampides. Ta oli tahmane, kõrbenud, ville täis, aga mingi ime läbi ühes tükis ja täiesti elus.

Silitasin tema kõrvetada saanud põske. Ime oli mu pahviks löönud.

«Papa?»

«Minuga on kõik korras, Jiala.» Ma hakkasin naerma. «Enam kui korras.»

Kallistasin teda nuuksudes. Tänasin Marat oma tütre pääsemise eest. Olin tänulik, et mu oma hinge hukkamine oli edasi lükatud.

Selle kõige taga aga tõstis pead üks uus mõte ja veelgi suurem lootus. Esimest korda kõigi minu katsetuste jooksul oli okasväät tõeliselt surnud, jätmata maha isegi raasukest oma mürgist.

Viisteist aastat pole liiga pikk aeg, et leida moodus maailma päästmiseks.