Читать книгу Takerdunud maa - Тобиас С. Бакелл - Страница 7

Muidugi pole miski nii lihtne, kui me tahaksime.

Pärast esimese tormaka katse edu suutsin ma hakkama saada märkimisväärse rea täielike läbikukkumistega, mille tulemusena oleksin peaaegu terve maja õhku lasknud. Veelgi enam pani mind muretsema see, et ehkki Jiala oli üle elanud kokkupuute okasväädiga, läks tema köha pärast seda palju hullemaks. Talvine niiskus süvendas haigust ja nüüd vappus ta iga päev köhahoogudes. Tema väikesed kopsud näisid olevat otsustanud alla vanduda.

Ta oli liiga noor, et taibata, kui tõsine ta köha varem oli olnud ja kui väga see mulle muret tegi, aga pärast vahejuhtumit okasväädiga tõi läkastamine ta huultele verepritsmed. Okasväät oli teda igavesse unne suigutades tema keha kallal kurja hävitustööd teinud ja nüüd pani see kahju kopsud verevalt punetama.

Hoidusin võluväe kasutamisest võimalikult kaua, aga Jiala köha läks aina hullemaks ja haigus kaevus üha sügavamale tema kopsudesse. Pealegi oli see ainult tilluke loits. Piisavalt sõnumist, et teda elus hoida, ei rohkem ega vähem. Ma sulgesin lõhed tema väikestes kopsudes ja tõrjusin vere tema huultelt tagasi. Võib-olla tärkas mõne taluniku põllul seetõttu mõni okasväät, mida toitis minu valla päästetud võlujõud, aga mu loits oli tõesti imetilluke ja Jiala häda oli liiga suur, et sellest mööda vaadata.

See oli meie saladus.

Isegi Pila ei teadnud midagi. Keegi peale meie ei tohtinud sellest midagi kuulda.

Istusime Jialaga töötoa nurgas keset tekke, millesse ta end tuleaseme juures magades mässis – see oli viimane soe paik kogu majas. Kasutasin loitsimiseks Majister Aruni raamatust maha kritseldatud märkmeid.

Tema sulg oli vahe, ehkki ta oli juba ammu Hukkaja kirve all surnud. Tema pärgamendile talletatud mõtted olid kui läbi aja meile ulatatud abikäsi. Tindi imeväe abil sai tema minevikust meie tulevik. Rosmariin ja pkana-lill, lagritsajuur ja kitsepiimast valmistatud rahustav koor. Segasin kõik kokku. Piimaga segunedes praksusid pkana-lille kollased õielehed nagu tuli ja paiskasid õhku unede suitsu.

Võtsin pisut kreemi sõrmusesõrmele, kust olin juba ammu kolm kullast abielusõrmust ära võtnud, ja määrisin segu Jiala laubale, tema tumedate paksude kulmude vahele. Siis tõmbasin tal särgi seljast ja kandsin kreemi ka tema rinnale, kopsude kohale. Pkana kollane jälg tuksles tema nahal, nagu oleks see valmis süttima.

Kui me seda väikest loitsu punusime, kujutlesin Jhandpara suuri majistreid, kes ravisid oma kaarduvatelt rõdudelt terveid rahvahulki. Tol ajal kasutati võlujõudu mõtlematult.

«Papa, sa ei peaks,» sosistas Jiala. Taas haaras teda köha ja ta vappus sügavalt läkastades ettepoole, surudes oma kopsudele nagu tsirkuse musklimehed pigistavad granaatõunu, kuni punane mahl nende sõrmede vahelt alla niriseb.

«Muidugi pean,» vastasin. «Ole nüüd tasa.»

«Aga nad saavad su kätte. Juba see lõhn...»

«Kuss.»

Siis laususin Majister Aruni iidsed laused ja lasin kõlada sõnadel, mida ei saa enam kunagi tagasi võtta, kui need on kord välja öeldud. Häälikud kõrvetasid mu keelt, kui mu suu nende sõnade võimu pruukis. Kasutasin iidsete võimu. Jhandpara unelmaid.

Tuba täitus maagia väävlise haisuga ja nüüd pudenesid mu huultelt ümarad tervendamishäälikud, mis keerlesid nagu tuulerattad ja tabasid kollast kreemi mu sõrmejälgedel.

Maagia tungis Jiala sisse ja kadus. Pkana-lille kreem tõmbus kuludes rohekaks ja tuba sai täis vabanenud võlujõu suitsu. Meid ümbritses hämmastav vägi, millega meid sidusid vaid pisuke pingutus ja mõned vähesed sõnad. Maagia. Vägi, millega võis teha kõike. Isegi hävitada impeeriume.

Avasin aknaluugid ja piilusin välja, tumedate kividega sillutatud tänavale. Seal polnud kedagi ja ma lehvitasin kähku tuult, et võlukunsti lehka välja ajada.

«Papa, mis siis, kui nad su kätte saavad?»

«Ei nad saa.» Ma naeratasin. «See on pisike maagia, mitte mõni suur sillaehitus. See pole isegi viljakusloits. Haavad sinu kopsudes on väikesed. Keegi ei saa sellest kunagi teada. Peagi saab balanthast täiustatud. Siis ei pea enam keegi selliseid tillukesi loitse varjama. Siis on kõik jälle hästi.»

«Räägitakse, et mõnikord lööb hukkaja tormakalt ega raiu oma ohvrit halastavalt. Ta paneb nad tõmblema. Linnapea maksvat talle lisatasu, et võlukunsti kasutajatest hoiatavat näidet teha.»

«See pole tõsi.»

«Ma nägin seda.»

«Ei näinud.»

«Eelmisel nädalal, kullaturul. Otse keset väljakut. Olin seal koos Pilaga. Rahvasumm oli nii tihe, et me ei pääsenud minema. Pila kattis mu silmad kinni, aga ma nägin läbi tema sõrmede. Hukkaja muudkui raius ja raius ja raius ja raius ja mees karjus nii kõvasti ja siis ta jäi vait, aga Hukkaja ei teinud head tööd. Lihunikuemand ütles, et see polnud puhas hoop. Ta ütles, et tema saab oma sigadega paremini hakkama.»

Sundisin end naeratama. «See pole meie mure. Igaüks kasutab pisut maagiat. Keegi ei pane meid tähele, kui me endale tähelepanu ei tõmba.»

«Ma ei tahaks näha, kuidas sind raiutakse ja raiutakse ja raiutakse.»

«Vaata siis, et sa jood korralikult Pila lagritsateed ja ei külmeta. Saladuste pidamine on keeruline. Kõige parem, kui teadjaid on ainult kaks.» Ma puudutasin tema laupa. «Sina ja mina.»

Sikutasin vuntse. «Tõmba ka, et meil õnne oleks.»

Aga ta keeldus ja jäi lohutamatuks.

Kuu aega hiljem, kui julma kevadise lume porised räbalad asendusid niiske, soojeneva mulla magusa lõhnaga, tegin ma balanthastile viimased täiendused ja päästsin ta okasväädimüüri vastu valla.

Lahkusime linnast keset pilkast ööd ja suundusime mööda poriseid teid ida poole, balanthast kotiga seljas. Jiala, Pila ja mina. Kui pimedus maa oma rüppe võttis, läksid okasväädirühmade naised koos oma tule ja kirvestega minema ja lapsed, kes end nende jälgedes hoolikalt ritta võtsid ja seemneid korjasid, andsid samuti alla. Meie katsel ei pidanud olema ühtki tunnistajat. Öö oli jahe ja ebamugav. Hoidsime tõrvikuid kõrgel pea kohal.

Minu üllatuseks jõudsime okasväädimüürini kõigest kahe tunniga.

«See on edasi liikunud,» pomisesin.

Pila noogutas. «Kartulimüüjannad ütlevad, et nad on palju põlde kaotanud. Mõnedel neist ei avanenud isegi võimalust viimast saaki välja kaevata.»

Paljude kihtidena üksteise ümber põimunud okasväädid kõrgusid meie kohal – see oli esimene viirg läbitungimatust metsast, mis ulatus kuni kuulsa Jhandparani. Tõrvikuvalguses heitsid okasväädid veidraid näljaseid varje, nagu sooviksid meid oma uinutavasse embusse kiskuda. Torkasin oma tõrviku usjate kasvude vahele. Oksaraod praksusid ja väänlesid kuumuse käes ja mõned askleepiaslikult paksud kaunad lõhkesid, külvates maapinnale uusi seemneid.

Kõikjal piki tihniku serva, kus väädirühmad olid põletanud ja lõiganud, olid välja ilmunud noored rohelised kasvud, aga sügavamal olid okasväädid puitunud, läbitungimatud ja jämedad. Teravad verejanulised okkad läikisid tõrvikuvalguses, aga veel murettekitavamad olid kõikjal sädelevad peened ja kahvatud karvad, mis katsid iga viimast kui vääti. Just neile mürgistele kiududele oleks Jiala peaaegu alla vandunud.

Hingasin sügavalt sisse. Meie vankumatu vaenlase kohalolu ajas mind tahtmatult närvi.

«Noh,» sõnas Pila. «Sa ju tahtsid meile näidata.»

Minu usk lõi kõikuma. Üks asi oli töötoas väike katse läbi viia, aga väljas lageda taeva all? Minu tütre ja Pila silme ees? Ma needsin end oma uhkuse pärast. Oleksin pidanud balanthasti üksi katsetama, mitte nii, et kõiki mu läbikukkumisi saaks mõnitada või haletseda.

«Noh?» küsis Pila.

«Jah,» kohmasin ma. «Jah. Alustame.»

Aga ma viivitasin ikka veel.

Pila saatis mulle põlgusest tulvil pilgu ja asus pistrikupuust kolmjalga üles seadma. Ta oli aastate jooksul jultunuks muutunud, kui tema palka langetati, aga kohustusi juurde anti. Ta polnud enam see noor häbelik tüdruk, kes oli kunagi meie majja tulnud. Tal oli nüüd liiga palju mõjuvõimu ja ta oli muutunud liiga skeptiliseks. Mõnikord mõtlesin, et oleksin ilmselt oma katsetustele ammu käega löönud, kui Pila poleks mind jälginud ja minu üle vaikselt kohut mõistnud. Ennast on lihtne alt vedada, aga ebaõnnestuda inimese ees, kes on näinud, kuidas sa riskisid nii palju ja nii vapralt, vaatamata ebakindlale tulevikule... Ma poleks seda häbi taluda suutnud.

«Muidugi,» pomisesin. «Loomulikult.»

Sõlmisin balanthasti oma seljalt lahti ja toetasin selle pistrikupuust jalale. Pärast esimest tormakat õnnestumist taltsutasin ma balanthasti plahvatusjõudu, suunates selle väe mitmesse uude korstnaritta, mis suitsesid nagu pilvedraakoni sõõrmed. Balanthast püsis nüüd paigal, ei perutanud ega heitnud laskjat uimase ja sinikatest laigulisena teisele poole tuba. Kükitasin ja kontrollisin, et kolmjalg oleks mudases maapinnas kindlalt paigas.

Ausalt öeldes võinuks kolmjala valmistada millest tahes ja kindlasti mõnest palju vähem ekstravagantsest materjalist, aga ma armastasin pistrikupuud. See puu oli nii kõva ja sitke, et ei hävinud isegi tules. Czandia põhjalased sepistasid pistrikupuust mõõku, mis olid terasrelvadest kergemad, kuid sama tugevad. See kolmjalg näitas mulle, et meil oli veel tulevikku, et kunagi võisime me jälle tugevaks saada ja iidsete aegade imelisi puid kasvatada.

Pila aga pidas seda rumala mehe kallihinnaliseks kiindumuseks, ehkki ta aitas mul jässaka tugijala välja tahuda.

Pakkisin ka balanthasti ülejäänud osad lahti. Pila ja Jiala aitasid mul arvukaid elemente kokku panna.

«Ei,» sosistasin ma, aga siis märkasin seda ja köhatasin hääle puhtaks. «Jiala, aseta vaakumkamber nii, et ava jääks ette, suudme poole. Palun ole ettevaatlik. Mul pole piisavalt tuld, et uut kambrit valmistada.»

«Ma olen alati ettevaatlik, papa.»

Viimaks oli kõik valmis. Messingist kõhukamber ja kaarduvad vasktorud ja klaaspirnid särasid hõbedases kuuvalguses. Balanthast näis veider ja ebamaine.

«See näeb välja nagu mõni Jhandpara aare,» ütles Pila. «Ühte esemesse on valatud nii palju peent käsitööd.»

Seadsin balanthasti valmis süütepirni: neem, loorber, münt, videviku loralill ja okasväädiraag. Kaevasime tõrvikuvalguses augu, et leida mõni juurekobar. Neid oli ohtralt. Võtsin nahkkinnastes kätega pisut mulda, mis oli okasväätidele sängiks. Mara viljakas üsa. See vajalik koostisosa pidi alkeemilist reaktsiooni ohjes hoidma ja sügavale juurdunud okasväätidesse suunama, nagu Jiala juuksekarv oli reaktsiooni tema kehasoppidesse juhtinud. Valasin kõhukambrisse salpeetrit, väävlit ja sütt, mis pidid segu kohale toimetama. Lükkasin süütepirni kinni ja keerasin messingist kruvid pingule.

Sihtmärk oli välja valitud ja ma surusin balanthasti kolm uut toru väädi kõrval maasse. Jiala kattis oma väikese käega suu, kui ma tiku süütasin. Oleksin peaaegu naeratanud. Hoidsin tikku süütepirni all ja koostisosad süttisid põlema. Segu helendas oma klaasist kambris nagu jaanimardikas. Leek hääbus aeglaselt. Vaatasime hinge kinni pidades. Siis kadus kogu hoolikalt ette valmistatud nutsakas nii äkitselt kõhukambrisse, nagu oleksid Mara Kolm Nägu korraga sisse hinganud. Kui koostisosad segunesid, pani vägi valmis seatud balanthasti värisema.

Reaktsioon oli nii äkiline, et me ei jõudnudki end selleks ette valmistada. Kõikuma löönud maapind kadus jalge alt. Meie peade kohale tõusis teravalõhnaline kollane suitsupilv. Kusagilt kostsid mingi looma meeleheitlikud karjed, nagu veristaksid lihunikunaised laudas tervet seakarja, mitte ainult üht elajat. Ajasime end jalule ja jooksime köhides ning mudamätastel komistades eemale, silmad pisarais. Jiala seis oli kõige hullem. Tema köha ragises sügaval kopsudes ja ma kartsin, et pean enne hommikut veel kord raviloitsu kasutama.

Suits hajus aegamööda ja paljastas meie kätetöö. Balanthast värises oma kolmjalal ikka veel seal, kuhu me olime ta maasse surunud, aga kõikjal ümberringi visklesid suitsevad okasväädiraod. Väädid sisisesid ja põlesid, neilt langes tuhahelmeid nagu draakonilt soomuseid. Maad läbis veel üks värin, kui sügavale ulatuvad juured väänlesid ja ülespoole tungisid. Siis langesid kõik väädid korraga kokku ja muutusid tahmaks, jättes järele sileda maa.

Me lähenesime ettevaatlikult. Balanthast polnud tapnud ainult minu valitud juurt, vaid hävitanud ka igas suunas veel hobusepikkuse jagu vääte. Töölistel oleks nii suure maalapi puhastamine mitu tundi aega võtnud. Tõstsin tõrviku kõrgemale ja vahtisin avanevat vaatepilti. Isegi balanthasti hävitussõõri serval rippusid okasväädid lõdvalt nagu kaltsud. Astusin ettevaatlikult lähemale. Katsusin üht kahjustada saanud taime kinnastatud käega. Väädid särisesid, kui mahl neist välja tungis, ja langesid siis kokku.

Pöörasin kannal ringi ja suunasin pilgu maha. «Kas te näete seemneid?»

Liigutasime tõrvikuid maapinna kohal ja pingutasime silmi, et märgata seemnekaunu, mis oleksid pidanud tule kuumuses lõhkema.

Jiala kükitas külmale niiskele maapinnale ja kammis oma väikeste kinnastatud sõrmedega mulda.

«Noh? On seal midagi?»

Jiala vaatas hämmastades üles minu poole. «Ei, papa.»

«Pila?» sosistasin ma. «Kas sa näed seemneid?»

«Ei.» Tema hääles kõlas üllatus. «Ei ühtegi. Mitte ainsatki.»

Jätkasime üheskoos otsinguid. Mitte midagi. Mitte ühestki kaunast polnud pääsenud ainsatki seemet. Okasväät oli surnud, jätmata järele midagi, mis oleks võinud meid hiljem kimbutama tulla.

«See on võlukunst,» sosistas Pila. «Tõeline võlukunst.»

Ma naersin selle peale. «Parem kui võlukunst. See on alkeemia!»