Читать книгу Allesjäänud - Том Перротта - Страница 3

LAURIE GARVEYT EI oldud kasvatatud uskuma ülesvõttu. Teda ei kasvatatud uskuma suurt millessegi peale selle, et uskumine ise on rumalus.

„Me oleme agnostikud,” kõneles ta oma lastele, kui nad olid väikesed ning pidid ennast oma katoliiklastest, judaistidest ja unitaarlastest sõprade jaoks kuidagiviisi paika panema. „Me ei tea, kas Jumal on olemas, ega tea seda ka keegi teine. Nad võivad ju öelda, et teavad, aga tegelikult ei tea.”

Esimest korda kuulis ta ülesvõtmisest kõrgkooli rebaseaastal, kursusel, mille nimetus oli „Sissejuhatus maailma usunditesse”. Õppejõu kirjelduse põhjal jäi mulje, nagu oleks tegemist mingisuguse naljaga – hordide viis kristlasi hõljuvad riietest välja ning tõusevad läbi majaja autokatuste ülespoole, et kohtuda taevas Jeesusega, kõik teised aga seisavad, suu ammuli, ja panevad imeks, kuhu kõik need tublid inimesed võisid küll kaduda. See teoloogia jäi tema jaoks ähmaseks isegi pärast seda, kui ta luges õpikust läbi peatüki „Premillennianistlik dispensatsionalism” ning kogu selle ülespuhutud jama harmagedooni, antikristuse ja apokalüpsise nelja ratsaniku kohta. See nägi välja nagu maitsetut mustal põhjal sametmaali meenutav religioosne kitš ja kuulus sedalaadi fantaseeringute hulka, mis lähevad hästi peale niisugustele inimestele, kes söövad liiga palju praetud toitu, peksavad lapsi ja võtavad vaevata omaks teooria, mille kohaselt nende armuküllane Jumal mõtles AIDSi välja geide nuhtlemiseks. Järgnenud aastate jooksul märkas ta vahetevahel lennujaamades või rongides inimesi, kes lugesid mõnda „Mahajäetute” sarja raamatut, ning tajus endas kaastunnet ja isegi pisut hellust nende vaeste lihtsameelsete vastu, kellel ei ole midagi paremat lugeda ega ka midagi paremat teha kui istuda ja maailma lõpust unistada.

Ja siis see juhtuski. Piibli ennustus sai tõeks või vähemalt osaliselt tõeks. Inimesi kadus üheaegselt miljonite kaupa ja kõikjal üle kogu maailma. See polnud mingisugune iidvana kuulujutt kellestki Rooma keisririigi ajal surnuist üles tõusnud mehest ega ka tolmuga kaetud kodukootud legend sellest, kuidas Joseph Smith kaevab New Yorgi osariigi põhjaosas maa seest välja kuldplaadid ja ajab ingliga juttu. See oli tõeline. See ülesvõtt leidis aset Laurie enda kodulinnas ja muuhulgas ka tema parima sõbranna tütrega sellal, kui ta ise viibis majas. Veel selgemini ei oleks saanud Jumal tungida Laurie ellu isegi siis, kui oleks pöördunud tema poole põlevast põõsast.

Või vähemalt oleks võinud niiviisi arvata. Aga ometigi suutis ta seejärel nädalate ja kuude viisi eitada silmanähtavat ning klammerduda oma kahtluste nagu päästerõnga külge, minnes meeleheitlikult kaasa nende teadlaste, asjatundjate ja poliitikute arvamusega, kes väitsid visalt, et ootamatu lahkumise, nagu nad seda nimetasid, põhjus on senimaani teadmata, ja hoiatasid üldsust ennatlike järelduste tegemise eest enne, kui kõnealust küsimust uuriv erapooletu valitsuskomisjon on väljastanud oma ametliku aruande.

„Juhtus midagi traagilist,” kordasid eksperdid üha uuesti. „See oli küll ülesvõtmise moodi nähtus, kuid näib, et see ei olnud ülesvõtt.”

Huvitaval kombel kuulusid mõned kõige valjemini seda kuulutavad hääled kristlastele endile, kes olid sunnitud paratamatult märkama, et paljud 14. oktoobril kaduma jäänud inimesed – hindud, budistid, moslemid, juudid, ateistid, animistid, homoseksuaalid, eskimod, mormoonid, zoroatristid ja kes kõik veel – ei pidanud Jeesus Kristust oma isiklikuks päästjaks. Kõikide arusaama kohaselt lõigati siin lihtsalt juhuslikku saaki ja üks asi oli igatahes kindel – ülesvõtmine ei saanud olla juhuslik. Kogu selle mõte oli ju eraldada terad sõkaldest, maksta tasu tõelistele usklikele ja anda märku ülejäänud maailmale. Valimatu ülesvõtmine ei olegi üldse ülesvõtmine.

Seega oli küllaltki kerge sattuda segadusse, tõsta käed allaandvalt püsti ja väita, et sa lihtsalt ei tea, mis on toimumas. Aga Laurie teadis. Sügaval oma südames teadis ta seda niipea, kui see juhtus. Ta jäeti maha. Nad kõik jäeti maha. Polnud tähtis, et Jumal ei võtnud otsuste langetamisel arvesse inimeste usutunnistust – kui see üldse midagi muutis, siis tegi see asjalood üksnes veelgi hullemaks ja rohkem nagu isikliku tagasilükkamise sarnaseks. Kuid ometigi pidas ta paremaks säärast teadmist eirata ja tõrjuda see kuhugi oma aju hämaratesse tagasoppidesse – kuhugi keldrikorruse panipaika nende asjade juurde, millele mõtlemist sa ei taluks, ehk sellessesamasse kohta, kuhu sa peidad teadmise, et sa sured kunagi, sest sa tahad praegu elada nii, et ei peaks viimse kui ühe elupäeva viimsel kui ühel minutil põdema depressiooni.

Pealegi olid tal nendel vähestel esimestel kuudel pärast ülesvõttu käed tegemist täis, sest koolitöö Mapletonis oli katkestatud, tütar oli kogu päeva kodus ja poiss oli kõrgkoolist ära tulnud. Ta pidi poes käima ja pesu pesema nagu varemgi, süüa tegema ja nõusid pesema. Tarvis oli käia ka mälestustalitustel, slaidisarju kokku panna, pisaraid pühkida ja võtta osa nii paljudest kurnavatest jutuajamistest. Ta saatis palju aega mööda vaese Rosalie Sussmani juures, keda ta külastas peaaegu igal hommikul, et aidata tal sellest mõõtmatust leinast üle saada. Mõnikord nad rääkisid tema lahkunud tütrest Jenist – kui armas tüdruk ta oli, kuidas ta alati naeratas jne –, kuid enamasti nad lihtsalt istusid üheskoos ega kõnelnudki midagi. See vaikus tundus olevat sügav ja õige, otsekui poleks miski, mida kumbki nendest oleks võinud öelda, saanud olla piisavalt tähtis, et seda lõhkuda.

Järgmisel sügisel hakati linnas nägema valgetes rõivastes inimesi, kes rändasid alati ringi ühest ja sellestsamast soost paaridena ja suitsetasid lakkamatult. Laurie tundis mõne nendest ära – Barbara Santangelo, kelle poeg käis tema tütre klassis, Marty Powers, kes mängis tema mehega pehmepalli ja kelle naise ülesvõtmine või mis see siis oligi ära viis. Enamasti ei teinud nad sinust küll välja, aga mõnikord käisid nad sul kannul, nagu oleksid nad eradetektiivid, kes on palgatud sinu liikumistel silma peal hoidma. Kui sa neid teretasid, siis nad lihtsalt vaatasid sind tühja pilguga, aga kui sa esitasid mõne asjalikuma küsimuse, siis ulatasid nad sulle nimekaardi, mille ühele poolele oli trükitud järgmine sõnum:

ME KUULUME SÜÜDLASTEST MAHAJÄÄNUTE HULKA. ME OLEME ANDNUD VAIKIMISVANDE. ME SEISAME TEIE EES KUI ELAV MEELDETULETUS JUMALA IMELISE VÄE KOHTA. KOHTUMÕISTMINE MEIE ÜLE ON TEMA KÄTES

Kaardi teisel küljel oli väiksemas kirjas veebiaadresss www.guiltyremnant.com, millelt oli võimalik rohkem informatsiooni hankida.

See oli imelik sügis. Katastroofist oli möödunud terve aasta. Ellujäänud olid löögi ära seedinud ja oma hämmastuseks avastanud, et seisavad ikka veel jalul, ehkki mõnel need küll vankusid pisut rohkem kui teistel. Asjad hakkasid mingisugusel ebaleval ja rabedal viisil uuesti normaalseks muutuma. Koolid tehti jälle lahti ja suurem osa inimesi käis taas tööl. Lapsed mängisid nädalavahetustel pargis jalgpalli. Pühakutepäeva eelõhtul leidus isegi käputäis sanditajaid. Võis tunda, et vanad harjumused on tagasi tulemas ja elu võtab endise kuju.

Lauriel ei õnnestunud siiski selle kavaga kaasa minna. Lisaks Rosalie eest hoolitsemisele oli ta murest haige ka omaenda laste pärast. Tom oli kevadsemestriks kolledžisse tagasi läinud, kuid sattus isehakanud ja kaheldava väärtusega „ravitseva prohveti”, Püha Wayne’i mõju alla, kukkus kõikides ainetes läbi ja keeldus koju tagasi tulemast. Ta helistas suve jooksul paar korda, et anda Lauriele teada, et temaga on kõik hästi, kuid ei tahtnud öelda, kus ta viibib või mida ta teeb. Jill heitles depressiooni ja traumajärgse stressiga ning muidugi olid need tal tõesti olemas. Jen Sussman oli ju olnud lasteaiast peale tema parim sõbranna, aga ta keeldus sellest Lauriega rääkimast ega läinud ka psühhoterapeudi juurde. Tema mees näis sellal aga olevat veidralt lustakas meeleolus: kogu aeg ainult head uudised. Äri õitseb, ilm on suurepärane, kuus miili äsja joostud vähem kui tunniga, kui sa suudad seda uskuda.

„Aga sina?” küsis põrmugi häbenemata liibuvat jooksudressi kandev Kevin, kelle nägu säras heast tervisest ja õhukesest higikelmest. „Mida sina oled tänase päeva jooksul teinud?”

„Mina? Aitasin Rosaliel pildialbumit täita.”

Kevin tegi ühtaegu nii hukkamõistu kui ka kannatlikkust väljendava grimassi.

„Kas ta tegeleb sellega ikka veel?”

„Ta ei taha lõpetada. Täna me koostasime väikese ajaloolise ülevaate Jeni ujujakarjäärist. Sellest võib näha, kuidas ta aasta aastalt suuremaks kasvab ja kuidas tema sinises ujumiskostüümis keha muutub. See lihtsalt murrab su südame.”

„Ahah.” Kevin täitis klaasi külmkapi kraanist lastud jääveega. Laurie sai aru, et ta ei kuulagi, ja teadis, et Jen Sussmani teema vastu kaotas ta huvi juba mitu kuud tagasi. „Mida õhtusöögiks pakutakse?”

Laurie poleks tohtinud öelda, et oli šokeeritud, kui Rosalie kuulutas, et astub süüdlastest mahajäänute hulka. Nood valgetes rõivastes inimesed olid Rosaliet lummanud sellest ajast peale, kui ta neid esimest korda nägi, ja ta oli sageli väljendanud häälekalt oma imestust selle üle, kui raske võib olla vaikimisvannet pidada ja seda eriti veel juhul, kui sa satud kokku mõne vana sõbraga või sellise inimesega, kellega sa pole tükk aega kohtunud.

„Mis sa arvad, kas sellisel juhul lastakse ohje veidi lõdvemaks?”

„Ma ei tea,” ütles Laurie. „Ma siiski üksjagu kahtlen selles. Nad on fanaatikud. Neile ei meeldi erandeid teha.”

„Isegi mitte siis, kui see on sinu lihane vend, keda sa pole kakskümmend aastat näinud? Sul ei lasta talle isegi tere öelda?”

„Ära seda minult küsi. Küsi nende käest.”

„Kuidas ma saan neilt küsida? Neil ei ole ju lubatud rääkida.”

„Ma ei tea. Vaata nende veebisaidilt järele.”

Rosalie käis talve jooksul päris palju sellel veebisaidil. Tal tekkis Instant Messengeri kaudu lähedane sõprus – elektroonilistele sidevahenditele vaikimisvanne ilmselt ei laienenud – nende suhtejuhiga, kes oli meeldiv naisterahvas, vastas kõikidele tema küsimustele ning talutas ta läbi kõikidest kahtlustest ja klauslitest.

„Tema nimi on Connie. Ta oli kunagi nahaarst.”

„Kas tõesti?”

„Ta müüs oma praksise maha ja annetas saadud raha sellele organisatsioonile. Paljud inimesed teevad niiviisi. Seesugust tegevust ei ole odav ülal pidada.”

Laurie oli lugenud kohalikust ajalehest artiklit süüdlastest mahajäänute kohta ja teadis seega, et vähemalt nelikümmend inimest elab Ginkgo Streetil nende „õuel” kuuest majast koosnevas hoonekompleksis, mille loovutas organisatsioonile jõukas kinnisvaraarendaja Troy Vincent, kes elas nüüd ilma igasuguste eriõigusteta tavaliikmena ka ise seal.

„Aga sina?” küsis Laurie. „Kas sa kavatsed maja maha müüa?”

„Otsekohe küll mitte. Seal on kuue kuu pikkune katseaeg. Enne selle lõppemist ei pea ma mingeid otsuseid langetama.”

„Targasti tehtud.”

Rosalie vangutas otsekui iseenda julguse üle hämmastust tundes pead. Laurie sai aru, kui elevil ta on nüüd pärast seda, kui oli otsustanud oma elu muuta.

„Kogu aeg valgeid riideid kanda on imelik. Ma soovin, et värv oleks sinine või hall või midagi sellesarnast. Ma ei näe valges hea välja.”

„Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et sa hakkad suitsetama.”

„Võeh.” Rosalie krimpsutas nägu. Ta kuulus põhimõtteliste mittesuitsetajate hulka ja oli sedalaadi inimene, kes vehib süüdatud sigaretist kahekümne jala kaugusele sattudes meeletult käega näo ees. „See vajab üksjagu harjumist. Aga tead sa, see on ju just nagu mingisugune sakrament. Sa pead seda tegema. Sul ei ole teist valikut.”

„Sinu vaesed kopsud.”

„Me ei ela nii kaua, et jõuaksime haigestuda vähki. Piiblis öeldakse, et pärast ülesvõtmist on kõigest seitse aastat suurt viletsust.”

„Aga see ei olnud ju ülesvõtt,” ütles Laurie ühevõrra nii iseendale kui ka sõbrannale. „Tegelikult ei olnud.”

„Sa peaksid minuga kaasa tulema.” Rosalie hääl oli leebe ja tõsine. „Võib-olla meist saaksid toakaaslased või midagi niisugust.”

„Ma ei saa tulla,” teatas talle Laurie. „Ma ei saa perekonda maha jätta.”

Perekond. Isegi seda sõna valjusti välja öeldes tundis ta ennast halvasti. Rosaliel ei olnud perekonda peaaegu olemaski. Ta oli olnud aastaid lahutatud ja Jen oli tema ainus laps. Tal olid Michiganis ema ja kasuisa ning Minneapolises õde, kuid ta ei suhelnud nendega kuigi palju.

„Just nimelt nii ma mõtlesingi.” Rosalie kehitas alistunult õlgu. „Ma lihtsalt arvasin, et võib-olla teen sellega siiski katset.”

Nädal pärast seda viis Laurie Rosalie autoga Ginkgo Streetile. Oli ilus päikesepaiste ja linnulauluga täidetud päev. Majad nägid muljetavaldavad välja – nood poole aakri suuruse krundiga lahmakad kolmekorruselised koloniaalstiilis hooned maksid valmimise ajal tõenäoliselt miljon dollarit või rohkemgi.

„Ohoo,” ütles ta. „Päris uhke.”

„Ma tean.” Rosalie naeratas närviliselt. Ta oli rõivastatud valgesse ning kaasas oli tal väike kohver, mis sisaldas enamasti aluspesu ja tualett-tarbeid, kuid selles olid ka need albumid, mille peale ta oli nii palju aega kulutanud. „Ma ei suuda uskuda, et ma seda teen.”

„Kui sulle siin ei meeldi, siis lihtsalt helista mulle. Ma tulen sulle järele.”

„Ma arvan, et mul läheb kõik hästi.”

Nad kõndisid üles ühe valge maja trepist, mille uksele oli värviga suurelt kirjutatud PEAKORTER. Lauriel ei lubatud hoonesse siseneda, mistõttu ta kallistas sõbrannat hüvastijätuks ja vaatas siis, kuidas Rosalie astub majja kahvatu ja lahke näoga naisterahva juhatusel, kes võis olla endine nahaarst Connie, aga võis ka mitte olla.

Möödus peaaegu aasta, enne kui Laurie uuesti Ginkgo Streetile jõudis. See oli taas kevadine päev, kuid pisut jahedam ja mitte niivõrd päikseline. Sedapuhku oli tema see, kellel olid seljas valged rõivad ja kaasas väike kohver. Kohver ei olnud just väga raske, sest selles olid kõigest aluspesu, hambahari ja album hoolikalt valitud fotodega tema perekonnast ehk nende inimeste lühilugu piltides, keda ta armastas ja kes temast maha jäid.