Читать книгу Allesjäänud - Том Перротта - Страница 4

PÄEV OLI PARAADI jaoks sobiv, päike paistis ja ilm oli selle aastaaja kohta ebatavaliselt soe, taevas nägi aga välja nagu pühapäevakooli pildisarjal taevariigist. Mitte kuigi ammu oleksid inimesed tundnud vajadust visata sellise ilma üle mõned närvilised naljad – nad oleksid öelnud: „Kuule, vahest see globaalne soojenemine ei olegi lõppude lõpuks nii paha asi!” –, kuid tänapäeval ei huvitanud auk osoonikihis või jääkarudeta maailma ebatäiuslikkus eriti kedagi. Tagantjärele näis peaaegu naeruväärne, kuidas raisati nii palju energiat pabistamisele ühe nõnda kauge ja ebamäärase asja pärast, nagu on seda mingisugune ökokatastroof, mis võib juhtuda või võib ka mitte juhtuda kusagil maade ja merede taga kauges tulevikus, mil sina, sinu lapsed ja lapselapsed olete teile eraldatud aja maamuna peal ära elanud ja läinud kuhugi sinna, kuhu minnakse siis, kui kõik on läbi saanud.

Ehkki linnapea Kevin Garveyt oli kogu hommikupooliku kimbutanud ärevus, sattus ta ootamatult nostalgilise tuju meelevalda, kui hakkas mööda Washington Boulevardi kõndima keskkooli parkla poole, kuhu marssijatel oli kästud koguneda. Etenduse alguseni oli jäänud pool tundi, ratastel lavatsid olid ritta seatud ja valmis liikvele minema ning marssiv orkester kogus ennast lahinguks, vürtsitades õhku kääksutamistest ja tuututamistest ning loiuvõitu trummipõristamistest koosneva disharmoonilise avamänguga. Kevin oli Mapletonis sündinud ja kasvanud ning ei saanud teisiti, kui pidi mõtlema 4. juuli rongkäikudele tollal, kui kõigel oli veel mingi mõte sees ja pool linna palistas Main Streeti, teine pool aga – väikesed pesapallimängijad, skaudid ja gaidid, välismaal peetud sõdade lonkavad veteranid, kelle kannul käis nende ühenduse naistevägi – marssis uhkel sammul keset teed ja lehvitas pealtvaatajatele nii, nagu oleksid nad neid siin nähes üllatunud ja otsekui polekski tegemist üldrahvaliku pidupäevaga, vaid mingisuguse kummalise kokkusattumusega. Vähemalt Kevini mälestustes nägi see kõik välja ilmvõimatult valjuhäälne, hoogne ja süütu – tuletõrjeautod, tuubad, Iiri stepptantsijad ja litritega ehitud kostüümides neiud sauadega, ühel aastal aga vuras oma lustakatel kääbusautodel mööda koguni terve eskadron fessi kandvaid pühakojaordulasi. Seejärel tulid rõõmurikaste rituaalide sarjana pehmepallimängud ja piknikud, mille kulminatsiooniks oli suur tulevärk Fieldingi järvel sadade taeva poole pööratud vaimustunud nägudega, kes ohhetasid ja ahhetasid pimedust valgusega täitvate sisisevate tulerataste ja pikkamisi õide puhkevate tähekogumike peale, mis meenutasid kõikidele, kes nad on, kuhu nad kuuluvad ja milleks see kõik hea on.

Tänasest üritusest – täpsemini esimesest iga-aastaseks mõeldud lahkunud kangelaste meenutamise ja mälestamise päevast – ei tõotanud tulla midagi sellesarnast. Kevin tajus juba keskkooli juurde saabudes morni meeleolu ning õhku täitis läpatanud leina ja kroonilise hämmastuse nähtamatu hägu, mis sundis inimesi kõnelema vaiksemalt ja liikuma ebalevamalt, kui nad tavaliselt oleksid seda suurtel vabaõhukogunemistel teinud. Kuid arvestades esialgset jahedat suhtumist paraadi korraldamise ettepanekusse, oli ta siiski ühtaegu nii üllatunud kui ka tänulik, et kohal oli nii palju rahvast. Mõned arvustajad olid arvanud, et ajastus on vale („Liiga vara!” kinnitasid nad visalt), teised aga väitsid, et 14. oktoobri ilmalik mälestamine on põikpäine ettevõtmine ja võib-olla ka jumalateotus. Sellised vastuväited siiski hääbusid ajapikku kas tänu korraldajate tublile tööle umbusklike enda poole võitmisel või siis seetõttu, et mistahes paraadid üldiselt meeldivad inimestele. Igal juhul oli vabatahtlikult marssima tulnud nii palju Mapletoni asukaid, et Kevin pani imeks, kas keegi on üldse jäänud neile tee kõrvalt hõiskama, kui nad mööda Main Streeti kuni Greenway pargini liiguvad.

Politseitõkete taha jõudes kõhkles ta viivu, et koguda jõudu päevaks, mis pidi tema teada tulema pikk ja raske. Ta nägi kõikjal, kuhu ta silmad suunas, murest murtud inimesi ja värskeid meenutusi kannatustest. Ta viipas postkontori margiluugi taga töötavale Martha Reederile, kes oli kunagi olnud jutukas daam. Martha naeratas nukralt ja keeras ennast, et lasta tal paremini vaadata isetehtud plakatit, mida ta käes hoidis. Sellel olid tema kolmeaastase tütretütre reklaamtahvli mõõtu foto, millel võis näha lokkis juuste ja veidi viltuste prillidega tõsist last ning kirjet ASHLEY, MU INGLIKE. Martha kõrval seisis pensionil politseinik ja Kevini endine Pop Warneri treener Stan Washburn – see jässakas ilma kaelata mees, kelle T-särk liibus tihedalt muljetavaldavale õllekõhule, kutsus kõiki, kes hoolisid, ESITAMA MULLE KÜSIMUSI MINU VENNA KOHTA. Kevin tajus äkitselt jõulist kihku lasta siit jalga, joosta koju ning saata see pärastlõuna mööda jõusaalis pomme tõstes või lehti riisudes või tehes ükskõik mida, mida üks üksildane ja tühja peaga inimene teeks, kuid see läks kähku üle nagu luksatus või häbiväärne seksuaalfantaasia.

Ohanud endamisi kohusetundlikult, sumas ta rahvahulga keskele, surus käsi, hõikas nimesid ja andis oma parima, et kehastuda väikelinna poliitikuks. Kevin kui endine Mapletoni keskkooli jalgpallistaar ja väljapaistev kohalik ärimees – ta sai perekonnalt päranduseks kaubahalli-suuruste alkoholipoodide keti ning laiendas seda, kasvatades kasumi oma viieteistkümne aasta pikkuse omanikupõlve jooksul kolmekordseks – oli populaarne ja linnas äärmiselt silmatorkav kuju, kuid talle polnud kunagi pähe tulnud kandideerida mingisugusesse ametisse. Aga siis anti talle eelmisel aastal nagu välk selgest taevast üle palvekiri, millele olid alla kirjutanud kakssada kaaslinlast, kusjuures paljud nendest olid tema head tuttavad: „Meie, allakirjutanud, vajame praegustel süngetel aegadel meeleheitlikult juhti. Kas te aitate meil oma linna tagasi saada?” Selline pöördumine liigutas teda ja kuna ta oli ka ise veidi pidetu – ta oli mõni kuu tagasi oma äri hea hinnaga maha müünud ega olnud veel välja nuputanud, millega edaspidi tegelema hakata –, hakkas ta hiljaaegu moodustatud poliitilise rühmituse Lootusrikas erakond linnapeakandidaadiks.

Kevin võitis valimised mäekõrguse eduga, tõrjudes troonilt kolm korda ametis olnud senise linnapea Rick Malverni, kes oli kaotanud valijate usalduse pärast seda, kui ta oli püüdnud tema enda sõnutsi „rituaalse puhastumise” käigus oma kodu maha põletada. See ei läinud tal korda – tuletõrjujad näitasid tema nördinud vastuväidetest hoolimata üles visadust ja kustutasid tule – ning praegu elas Rick omaenda eesaias, mille taustaks oli tema viie magamistoaga viktoriaanlikus stiilis maja söestunud vare. Varahommikuti jooksmas käiv Kevin sattus vahetevahel oma endisele rivaalile peale parajasti just siis, kui too telgist väljus, kusjuures korra üksnes triibuliste aluspükste väel, ja mehed vahetasid muidu vaiksel tänaval kohmetu tervituse „Hommikust!” või „Hei!” või „Kuidas läheb?”, tehes seda lihtsalt soovist näidata, et nad ei pea teineteise vastu vimma.

See uue ametikoha käesurumiste ja seljalepatsutamiste tahk oli Kevinile küll ebameeldiv, kuid ta tundis kohustust ennast oma valijatele kättesaadavaks teha ning sealhulgas ka kättesaadavaks nendele põrundpeadele ja rahulolematutele, kes avalikel sündmustel vältimatult kusagilt prao vahelt platsi ilmuvad. Esimesena kõnetas teda parklas Sycamore Roadil elav pahur torumees Ralph Sorrento, kes trügis ühesugustes roosades T-särkides nukra näoga naiste kobarast hoolimatult läbi ja sättis ennast otse Kevini teele.

„Härra linnapea,” venitas ta, irvitades nii, nagu oleks juba ainuüksi selles ametinimetuses olnud midagi naeruväärset. „Ma lootsingi teiega kokku sattuda. Te ei vasta mitte kunagi minu meilidele.”

„Tere hommikust, Ralph.”

Sorrento pani käed rinnale vaheliti ning uuris Kevinit, näol ebameeldivalt mõjuv segu lõbust ja halvakspanust. Ta oli lühikeseks pügatud juuste ja turris lõuahabemega suurt kasvu ja turske mees ning kandis jalas suure hulga taskutega õliplekilisi pükse, seljas aga sooja voodri ja kapuutsiga joppi. Kevin haistis juba sellel kellaajal – isegi üksteist polnud veel käes – tema hingeõhus õlle lõhna ja nägi, et ta kavatseb tüli norida.

„Lihtsalt selguse mõttes,” kuulutas Sorrento ebaloomulikult valju häälega. „Ma ei maksa seda kuradima raha ära.”

See raha, mida ta mainis, oli saja dollari suurune trahv, mis määrati talle selle eest, et ta tulistas tema õuele tulnud hulkuvate koerte karja pihta. Üks hagijas sai kohapeal surma, kuid lambakoera ja labradori ristand komberdas minema kuuliga tagajalas ja tilgutas maha kolme kvartalivahe pikkuse vereraja, enne kui Oak Streetil lasteaia Võsukeste Akadeemia läheduses kõnniteel kokku varises. Tavaliselt ei läinud politsei mingisuguse mahalastud koera pärast just liigselt elevile – seda juhtus masendava korrapärasusega –, kuid punt võsukesi oli looma surmaheitlust pealt näinud ning nende vanemate ja hooldajate kaebuste tulemusena võeti Sorrento vastutusele.

„Kõnelge viisakamalt,” hoiatas Kevin, kes märkas ebamugavustundega nende poole pöörduvaid päid.

Sorrento suskas nimetissõrmega Kevinit rindu. „Mul on kõrini sellest, et need krantsid minu muruplatsile pasandavad.”

„Koerad ei meeldi kellelegi,” möönis Kevin. „Aga järgmisel korral helistage loomavalvesse, eks ole?”

„Loomavalvesse.” Sorrento kordas seda sõna lühikese põlastava naeru saatel. Ta torkas taas Kevinit rindu ja tema sõrmeots surus ennast vastu luud. „Nad ei tee ju mitte paskagi.”

„Neil on liiga vähe töötajaid.” Kevin sundis ennast viisakalt naeratama. „Nad annavad nendes halbades oludes oma parima. Meie kõik anname. Ma olen kindel, et te saate sellest aru.”

Sorrento leevendas survet Kevini rinnale, otsekui oleks ta soovinud sellega mõista anda, et ta saab aru. Ta kallutas ennast lähemale, hingeõhk hapukalt lehkamas ning hääl vaikne ja usalduslik.

„Tehke mulle üks teene, eks ole? Rääkige võmmidele, et kui nad minu raha tahavad, siis peavad nad sellele ise järele tulema. Rääkige neile, et ma ootan neid koos oma kärbikuga.”

Ta irvitas, püüdes välja näha nagu jõhkard, kuid Kevin nägi valu tema klaasjates silmades ja anuvat pilku selle suurustlemise taga. Kui ta õigesti mäletas, siis jäi Sorrento ilma oma tütrest, kes oli vahest nii üheksa- või kümneaastane matsakas tüdruk. Tema nimi oli Tiffany või Britney või midagi sellesarnast.

„Ma annan selle edasi.” Kevin patsutas teda tasakesi õlale. „Aga nüüd te võiksite koju minna ja pisut puhata.”

Sorrento andis Kevinile laksu vastu kätt.

„Kurat võtku, ärge puudutage mind.”

„Palun vabandust.”

„Te lihtsalt öelge neile seda, mida ma teile rääkisin, eks ole?”

Kevin lubas öelda ja tõttas siis ootamatult oma kõhtu tekkinud hirmuklompi eirata püüdes minema. Erinevalt mõnest naaberlinnast ei olnud Mapletonis iial pandud toime ühtki enesetappu politseiniku abistava käe läbi, kuid Kevin tajus, et Ralph Sorrento vähemalt fantaseerib sellel teemal. Tema kava ei näinud küll just iseäranis vaimustav välja – politseinikel oli muretsemist tähtsamategi asjade pärast kui maksmata jäänud trahv loomade julma kohtlemise eest –, aga kui inimene on kindlalt nõuks võtnud kokkupõrget provotseerida, siis on selleks ju olemas rohkesti erinevaid viise. Ta pidi kõnelema sellest politseiülemale ja kandma hoolt, et patrullpolitseinikud teaksid, millega neil on tegemist.

Kui nendest mõtetest hajevil peaga Kevin taipas, et ta kõnnib otseteed Siioni Piiblikiriku endise õpetaja Matt Jamisoni sülle, oli juba hilja kõrvale põigata. Ta jõudis üksnes mõlemad käed üles tõsta, et püüda edutult tagasi tõrjuda seda kõmulehte, mille kirikuõpetaja talle nina alla torkas.

„Võtke,” ütles õpetaja. „Siin on asju, mis teil hinge kinni panevad.”

Kevin ei näinud ainsatki elegantset väljapääsu ja võttis seetõttu tõrksalt vastu uudiskirja, mille esiküljel kuulutati väljakutsuvalt: „14. OKTOOBER EI OLNUDKI ÜLESVÕTMINE!!!” Esimesel leheküljel oli foto armastatud lastearstist doktor Hillary Edgersist, kes kadus kolm aastat tagasi koos veel kaheksakümne seitsme kohaliku elaniku ja äraarvamatu hulga inimestega kõikjalt üle kogu maailma. „DOKTORI BISEKSUAALSED AASTAD KÕRGKOOLIS ON PÄEVAVALGELE TOODUD!” kuulutas sissejuhatus. Eraldi raamis esile tõstetud tsitaat artiklist kõlas nii: „„Me olime täiesti veendunud, et ta on lesbi,” paljastab kunagine toakaaslane.”

Kevin oli doktor Edgersit tundnud ja imetlenud ning arsti kaksikutest pojad olid sama vanad kui tema enda tütar. Doktor töötas kahel õhtul nädalas vabatahtlikuna linna vaestele mõeldud tasuta lastekliinikus ja pidas lastevanemate ühenduses loenguid sellistel teemadel nagu näiteks „Noorsportlaste põrutuste pikaajalised tagajärjed” ja „Kuidas tunda ära söömishäireid”. Inimesed trügisid talle jalgpalliväljakul ja kaubahallis kogu aeg ligi, et temalt tasuta tervisenõuandeid välja meelitada, kuid näis, nagu poleks see tekitanud temas kunagi ei nördimust ega isegi mitte kerget läbematust.

„Jeesus küll, Matt. Kas see on ikka vajalik?”

Õpetaja Jamison paistis olevat sellisest küsimusest hämmingus. Ta oli liivakarva juustega ligikaudu neljakümnene triksis-traksis mees, kuid paari viimase aastaga oli tema nägu muutunud lõdvaks ja kotjaks, otsekui oleks ta vananenud mingisuguse kiirgraafiku alusel.

„Need inimesed ei olnud kangelased. Me peame lõpetama nende käsitlemise kangelastena. Ma tahan öelda, et kogu see paraad…”

„Sellel naisel olid lapsed. Neil ei ole vaja lugeda, kellega ta kolledžis magas.”

„Aga see on ju tõde. Me ei saa tõe eest peitu pugeda.”

Kevin teadis, et vaielda on kasutu. Matt Jamison oli olnud igas mõttes korralik mees, kuid ta oli õige suuna käest kaotanud. Ootamatu lahkumine oli tekitanud talle nagu paljudele teistelegi truudele kristlastele sügava trauma ja neid painas hirm, et viimnepäev on tulnud ja läinud, neid on aga kaalutud ja leitud olevat liiga kerged. Mõned tema olukorda sattunud inimesed reageerisid sellele vagaduse kahekordistamisega, kuid õpetaja liikus vastassuunas. Ta võttis karmilt käsile ülesvõtmise eitamise, pühendades oma elu tõestamisele, et 14. oktoobril maistest ahelatest vabanenud inimesed ei olnud ei head kristlased ega isegi mitte iseäranis vooruslikud tegelased. Ta muutus selle tegevuse käigus visaks uurivaks ajakirjanikuks ja täielikuks nuhtluseks.

„Olgu pealegi,” pomises Kevin uudiskirja kokku murdes ja tagataskusse surudes. „Ma heidan sellele pilgu peale.”

Nad läksid liikvele mõni minut pärast ühtteist. Kõige ees oli politseiautodest koosnev korteež, millele järgnenud väike rataslavatsite armaada esindas mitmesuguseid kodanikeühendusi ja äriorganisatsioone, kes kuulusid enamasti vanade osalejate hulka, nagu näiteks Suur-Mapletoni Kaubanduskoda, Uimastitevastase Hariduse Andmise Ühingu kohalik osakond ja Eakate Kodanike Klubi. Paar nendest andsid ka etenduse – Alice Herlihy tantsuinstituudi õppurid esitasid improviseeritud laval ettevaatlikult jitterbugi ja vendade Devkinite võitluskunstide kooli karatelapsukeste rida nüpeldas sünkroonsete käe- ja jalahoobisarjadega õhku, tuues sealjuures unisoonis kuuldavale asjakohaseid röögatusi. Hooletu vaatleja jaoks oleks see kõik paistnud olevat tuttav ja mitte kuigi palju erinev ükskõik millisest muust viimase viiekümne aasta jooksul läbi linna roomanud rongkäigust. Üksnes selle rodu viimane liikuv lavats oleks tekitanud mõttepausi – see oli musta lipuriidega kaetud kastveok, mille peal polnud ainsatki inimhinge ja mille tühjus oli kõle ning rääkis ise enda eest.

Kevin kui linnapea sai küüti ühel kahest tolle mälestuslavatsi kannul sõitnud allalastava katusega paraadautost, kusjuures tema oma oli väike Mazda, mida juhtis Kevini sõber ja kunagine naaber Pete Thorne. Nad olid teisel kohal, jäädes kümme jardi maha Fiat Spiderist, mis vedas rongkäigu auosalejat, kaunist, kuid hapra väljanägemisega naisterahvast Nora Dursti, kes oli jäänud 14. oktoobril tolle üldiselt Mapletoni ajaloo kõige rängemaks kurbmänguks peetud sündmuse ajal ilma kogu oma perekonnast ehk abikaasast ja kahest lapsest. Kuuldavasti oli Nora elanud päeva alguses üle väiksemat sorti paanikahoo ning väitnud, et tal on süda paha, pea käib ringi ja ta peab koju minema, aga ta sai kriisist üle tänu oma õele ja ühele vabatahtlikule leinanõustajale, kes oli käepärast just nimelt seesuguste hädaolukordade puhuks. Praegu paistis ta tundvat ennast hästi, istus peaaegu kuningannalikult Spideri tagapingil, keeras ennast kord ühele, kord teisele poole ja kergitas väsinult kätt, et tänada puhutiste käteplaksutamiste eest, millega teda kostitasid tee äärde paraadi uudistama kogunenud pealtvaatajad.

„Rahvast pole sugugi vähe!” tähendas Kevin valjusti. „Nii palju inimesi ma küll kohale ei oodanud!”

„Mida?” lõugas Pete üle õla.

„Unusta ära!” hüüdis Kevin vastu, saades aru, et tal pole lootustki ennast orkestri taustal kuuldavaks teha. Puhkpillide rühm oli tihedasti tema auto tagumise põrkeraua ligi liibunud ja mängis teleseriaali „Havai viis-null” tunnusmeloodia lopsakat versiooni, mis oli jätkunud juba nii kaua, et ta hakkas endamisi imeks panema, kas see pole äkki ainus lugu, mida nad üldse oskavad. Selle matusetempo peale kärsituks muutunud moosekandid trügisid muudkui ettepoole, läksid üürikeseks ajaks tema autost mööda ja jäid siis jälle järsult maha, tekitades niiviisi kahtlemata segadust rongkäigu järelväe rolli etendavas pühalikus protsessioonis. Kevin väänles istmel, püüdes muusikute vahelt näha nende taga marssijaid, kuid tema vaadet tõkestasid punakaspruunide vormirõivaste padrik, punnis põskedega tõsised noored näod ja päikesepaistel sulakullana sädelevad messingpillid.

Seal taga on see päris paraad, mõtles ta, seal on need, keda keegi ei ole varem näinud, sajad väikeste salkadena kõndivad tavalised inimesed, kellest mõnel on käes plakat, mõni aga kannab temalt ära võetud perekonnaliikme või sõbra pildiga T-särki. Tema oli näinud neid inimesi parkimisplatsidel varsti pärast seda, kui nad olid rühmadesse jagunenud, ja see vaatepilt, mida nad endast kujutasid – see nende kurbuse käsitamatult suur kogum – vapustas teda nii, et ta suutis üksnes vaevu lugeda nimesid nende lippudel: 14. Oktoobri Orvud, Leinavate Abikaasade Ühendus, Lahkunud Laste Emad ja Isad, Üksi Jäänud Õdede ja Vendade Võrk, Mapleton Mäletab Oma Sõpru ja Naabreid, Myrtle Avenue Ellujäänud, Shirley De Santose Õpilased, Me Tunneme Puudust Bud Phippsist ja nii edasi ja nii edasi. Osalesid ka mõned põhivoolu usuorganisatsioonid – oma kontingendi olid kohale saatnud Valurikas Ema, Peeteli sünagoogi kogudus ja Püha Jaakobuse presbüterlased –, kuid nad hoidusid tükk maad tahapoole, vahetult kiirabiautode ette, otsekui oleks see mõte neile alles nüüd pähe tulnud.

Mapletoni keskus oli tuubil täis heasoovlikke tervitajaid ja tänavale oli puistatud lilli, kuigi paljud nendest olid juba veokirehvide all laiaks sõidetud ja ülejäänud pidid peagi jalgadega ära tallatama. Suure osa pealtvaatajatest moodustasid keskkooliõpilased, kuid Kevini tütart Jilli ja Jilli parimat sõbrannat Aimeed nende seas ei olnud. Kui Kevin kodust ära tuli, magasid nad sügavalt, kuna olid õhtul nagu ikka liiga kauaks välja jäänud, ja tal ei olnud ei südant neid äratada ega kangust tegelda Aimeega, kes magas visalt püksikutes ja õhulises õlapaeltega särgis, mistõttu Kevinil oli raske otsustada, kuhupoole ta peaks oma pea pöörama. Ta oli viimase poole tunni jooksul helistanud kaks korda koju lootuses, et telefoni kutsetoon nad äratab, kuid tüdrukud ei võtnud kõnet vastu.

Ta oli nüüd juba mitu nädalat Jilliga paraadi üle vaielnud sellel ärritunud ja pooltõsisel viisil, millega nad tegid oma elus kõiki tähtsamaid asju. Kevin õhutas tütart marssima tema lahkunud sõbranna Jeni auks, aga Jill jäi vankumatult endale kindlaks.

„Tead sa mis, isa? Jen ei hooli sellest, kas ma marsin või ei marsi.”

„Kust sina seda tead?”

„Ta on siit läinud. See kõik ei huvita teda mitte kübekestki.”

„Võib-olla ei huvitagi,” ütles Kevin. „Kuid mis siis, kui ta on ikka veel siin ja me lihtsalt ei näe teda?”

Jillile näis selline võimalus lõbu valmistavat. „Vaat’ see oleks alles nali. Tõenäoliselt vehib ta päev läbi kätega, et me teda tähele paneksime.” Jill laskis otsekui sõbrannat otsides pilgul köögis ringi käia. Ta kõneles valju häälega, mis oleks sobinud pöördumiseks poolkurdi vanavanema poole. „Jen, kui sa oled seal, siis anna andeks, et ma sinust välja ei ole teinud. Võib-olla oleks abi sellest, kui sa korraks köhataksid või midagi sellesarnast.”

Kevin neelas oma vastuväited alla. Jill teadis, et need kadunute teemal naljatamised ei meeldi talle, kuid seda tütrele sajandat korda öeldes ei oleks ta kuhugi välja jõudnud.

„Kullake, see paraad ei ole mitte nende, vaid meie enda jaoks,” lausus ta vaikselt.

Jill põrnitses isa ilmel, mille ta oli hiljaaegu viinud täiuseni, ehk täieliku mõistmatusega, mida leevendab vihje naiselikule kannatlikkusele. See oleks olnud veelgi oivalisem, kui tal oleks peas mõni juuksekarv alles olnud ja kui ta poleks kasutanud nii palju silmapliiatsit.

„Räägi mulle üht asja,” ütles Jill. „Miks see sulle nii tähtis on?”

Kui Kevinil oleks olnud niisuguse küsimuse jaoks varuks mõni hea vastus, siis oleks ta selle ka rõõmuga välja käinud. Kuid tõde oli niisugune, et tegelikult ta ei teadnudki, miks see nii tähtis on ja miks ta paraadi puhul samamoodi järele ei anna, nagu oli andnud järele kõige muu – öise liiklemiskeelu, pea paljaksajamise, nii sageli Aimee seltskonnas viibimise mõistlikkuse ja koolipäevade õhtul pidutsemise – suhtes, mille üle nad olid möödunud aasta jooksul tülitsenud. Jill oli seitseteist aastat vana. Kevin sai aru, et tütar on mingisugusel pöördumatul viisil tema orbiidilt välja triivinud ning teeb isa soovidest sõltumatult seda, mida ise tahab, ja teeb siis, kui ise tahab.

Sellegipoolest soovis Kevin päris tõega, et tütar paraadist osa võtaks ja demonstreeriks niiviisi teataval vaiksel viisil, et ta tunnustab ikka veel perekonna ja kogukonna nõudeid ning armastab senimaani oma isa, peab temast lugu ja teeb, mida suudab, et ta oleks õnnelik. Jill sai olukorrast täiesti selgesti aru ja Kevin teadis, et ta saab, kuid miskipärast ei suutnud tütar ennast nii kaugele viia, et oleks talle vastu tulnud. See tegi Kevinile muidugi haiget, aga ükskõik millise pahameelega, mida ta võis tütre vastu tunda, kaasnes alati automaatselt ka õigustus ja selle kõige vaikne tunnistamine, mida Jill oli pidanud läbi elama, ilma et isa oleks osanud teda kuigi palju aidata. Jill oli tunnistaja ja Kevin oskas isegi ilma psühholoogi abita öelda, et tegemist oli millegi sellisega, millega tüdruk jääb heitlema elu lõpuni. Tema ja Jen olid 14. oktoobril üheskoos aega surnuks löönud, istunud kahe itsitava plikatirtsuna kõrvuti kušetil, söönud soolapulki ja vaadanud sülearvutist YouTube’i videoid. Siis aga oli üks nendest hiireklõpsu tegemiseks kulunud aja jooksul ära kadunud ja teine kisendas. Ning ka järgnenud kuudel ja aastatel inimesed muudkui kadusid tema juurest, ehkki mitte enam niivõrd dramaatiliselt. Vanem vend läks kõrgkooli ega tulnudki sealt tagasi. Ema kolis majast välja ja andis vaikimisvande. Jäi ainult isa – segaduses mees, kes püüdis küll aidata, kuid ei osanud iial öelda neid õigeid asju. Kuidas ta olekski osanud, kui oli täpipealt niisama hämmeldunud ja nõutu kui tütar?

Kevinit ei üllatanud, et Jill on vihane, tõrges või masendunud. Tal oli täielik õigus olla nii kõike seda kui veel enamatki. Ainus asi, mis teda üllatas, oli see, et tütar viibib ikka veel siin ja jagab senimaani maja isaga, ehkki oleks võinud sama hõlpsasti põgeneda koos paljasjalgsetega või hüpata mõnele teab kuhu suunduvale Greyhoundi bussile. Paljud lapsed olid niiviisi teinud. Tema nägi muidugi teistsugune välja – ta oli paljaks aetud pea ja vaevatud ilmega, nagu oleks ta tahtnud, et ka täiesti võõrad inimesed saaksid täpselt aru, kui halb tal on olla. Aga kui ta mõnikord naeratas, tekkis Kevinil tunne, et tema sisemine mina on ikka veel elus ja olemas ning salapärasel viisil kõigest hoolimata terve. Ta oligi lootnud, et leiab hommikul söögilauast eest just nimelt tolle teise Jilli – selle tüdruku, kelleks talle ei antudki tegelikult võimalust saada –, kuid mitte päris Jilli, keda ta tundis ülearugi hästi ja kes liiga purjus või liiga uimastatuna koju jõudes ennast voodis krõnksu tõmbas, ilma et oleks vaevunud õhtust meikigi maha kaapima.

Mõte veel kord helistada tekkis tal siis, kui nad lähenesid Lovell Terrace’ile – sellele äravalitute umbtänavale oli ta kolinud koos oma perekonnaga viis aastat tagasi ehk ajal, mis tundus nüüd olevat sama kauge ja ebareaalne kui džässiajastu. Aga kui palju ta poleks ka tahtnud Jilli häält kuulda, hoidis tema enda väärikus teda tagasi. Tema meelest poleks lihtsalt olnud õige, et linnapea lobiseb keset paraadi mobiiltelefoniga. Ja mida tal olekski öelda olnud?

„Tere, kullake, ma sõidan praegu meie tänavast mööda, kuid sind ei ole näha…”

Vimmasegune lugupidamine süüdlastest mahajäänute vastu tekkis Kevinil juba enne seda, kui ta kaotas neile oma abikaasa. Kui nad kahe aasta eest esimest korda tema radari ekraanile ilmusid, pidas ta neid ekslikult mingisuguseks ohutuks ülesvõtu kultuseks ja teistest lahku löönud fanaatikute rühmaks, kes ei taha midagi muud, kuid et neil lastaks omaette leinata ja mediteerida kuni Teise Tulemiseni või mis see siis ka on, mida nad ootavad (nende teoloogia ei olnud talle ikka veel selge ja ta polnud kindel, kas see on selge neile endilegi). Tema meelest oli isegi mingil määral mõistetav, et Rosalie Sussmani moodi murest murtud inimesed nendega ühinedes, maailmast eemaldudes ja vaikimisvannet andes lohutust leiavad.

Tollal näis, et SM-id võrsusid olematusest kui kohalik spontaanne reaktsioon seninägematule tragöödiale. Alles mõne aja pärast sai ta aru, et samalaadsed rühmitused on moodustamisel kõikjal üle kogu maa ja et nad liituvad lõdvalt seotud üleriigiliseks võrgustikuks, mille kõik sidusüksused järgivad küll ühiseid aluspõhimõtteid – valged rõivad, sigaretid ja kaheliikmelised jälgimismeeskonnad –, kuid valitsevad ennast ilma mainimisväärse organiseeritud järelevalve ja välise sekkumiseta.

Mapletoni osakond andis peagi mõista, et kloosterlikest tunnusjoontest hoolimata on tegemist ambitsioonika ja distsiplineeritud organisatsiooniga, kellele on meeltmööda kodanikuallumatus ja poliitiline teatritegemine. Nad mitte üksnes ei keeldunud tasumast makse ja kommunaalteenuste arveid, vaid irvitasid oma Gingko Streeti õuel terve portsu kohalike eeskirjade üle, toppides tosinate kaupa inimesi üheainsa perekonna jaoks ehitatud majadesse, keeldudes täitmast kohtukorraldusi ja rahuldamast hüpoteeginõudeid ning püstitades barrikaade, et ametiisikuid endast eemal hoida. Järgnes terve sari vastasseise ja ühes nendest lasti maha SM-i liige, kes loopis läbiotsimiskorraldust täita püüdnud politseinikke kividega. Kaastunne süüdlastest mahajäänute vastu tõusis pärast toda nurjunud läbiotsimisretke kõrgpunkti ning sellega kaasnesid politseiülema tagasiastumine ja linnapea Malverni toetajate arvu järsk vähenemine, sest mõlemad olid andnud volituse selle operatsiooni läbiviimiseks.

Kevin oli ametisse astumisest saadik andnud oma parima, et leevendada pingeid selle usulahu ja linna vahel, ja sõlminud läbirääkimiste abil mitu kokkulepet, mis lubasid SM-il elada enam-vähem omaenda suva järgi, kui nad maksavad sümboolse suurusega makse ning tagavad politsei ja päästeteenistuse autodele teatavates selgesti määratletud olukordades pääsu oma territooriumile. See vaherahu näis pidavat, kuid SM-id jäid närvesöövalt äraarvamatuks ning tõstsid suvaliste ajavahemike järel pead, et külvata seaduskuulekate kodanike hulgas segadust ja ärevust. Selle aasta esimesel koolipäeval korraldasid mitu valgesse riietatud täiskasvanut Kingmani algkoolis istumisstreigi ja vallutasid terveks ennelõunaks ühe teise klassi klassiruumi. Mõni nädal hiljem kõndis veel üks nende seltskond keset mängu keskkooli jalgpalliväljakule ja heitis platsile maha, kuni vihased mängijad ja pealtvaatajad nad väevõimuga minema toimetasid.

Kohalikud ametiisikud olid nüüd juba mitu kuud imeks pannud, mida võivad SM-id ette võtta, et segada kangelaste päeva tähistamist. Kevin oli osalenud algusest lõpuni kahel nõupidamisel asjakohaste kavade koostamiseks, kus seda teemat üksipulgi arutati, ja vaadanud läbi õige mitu tõenäolist stsenaariumi. Ta oli kogu päeva nende etteastet oodanud ning tundnud mingisugust hirmu ja uudishimu segu, otsekui poleks pidu olnud täielik enne, kui nad on sellele kallale karanud.

Aga paraad tuli ja läks ilma nendeta ning mälestustalitus oli lõpule jõudmas. Kevin oli asetanud pärja lahkunute mälestusmärgile Greenway pargis – selle võika pronksskulptuuriga oli maha saanud üks keskkooli kunstiõpetaja. Skulptuur pidi kujutama jahmunud ema käte vahelt minema hõljuvat ja taevasse tõusvat väikelast, kuid miski oli viltu läinud. Kevin ei olnud küll suurem asi kunstikriitik, kuid talle paistis alati, et laps ei tõuse, vaid langeb, ema aga ei suuda teda kinni püüda.

Isa Gonzaleze õnnistussõnadele järgnesid vaikusehetk ootamatu lahkumise kolmanda aastapäeva tähistamiseks ja kirikukellade kõmin. Eeskava viimaseks punktiks oli Nora Dursti asjakohane pöördumine. Kevin istus koos veel mõne tähtsa tegelasega ajutisel laval ja talle meenus, et ta oli tundnud sellele poodiumile astudes kerget ärevust. Ta teadis omaenda kogemuste najal, kuivõrd heidutav võib olla kõnega esinemine ning kui palju oskust ja enesekindlust nõuab isegi praegusest poole väiksema rahvahulga tähelepanu köitmine.

Aga ta sai peagi aru, et tema mured olid asjatud. Kui Nora kurgu puhtaks köhis ja oma märkmeid sirvis, langes kuulajaskonnale vaikus. Ta oli kannatanud – ta oli kõigest ilma jäänud naine – ja kannatused varustasid ta autoriteediga. Tal polnud vaja kellegi tähelepanu või lugupidamist välja teenida.

Lisaks sellele osutus Nora loomulikuks. Ta rääkis aeglaselt ja selgesti – see on üks kõnekunsti põhireegleid, kuid üllatavalt suur arv esinejaid oli seda täna eiranud – ning kobas ja kõhkles täpipealt piisaval määral, et kõik liiga lihvitud välja ei näeks. Talle tuli kasuks asjaolu, et ta oli kütkestav, pikka kasvu ja heade proportsioonidega ning vaikse, aga tundeküllase häälega naine. Rõivastatud oli ta vabalt nagu suurem osa kuulajaidki ja Kevin avastas, et vahib pisut liiga himukal pilgul keerulist tikandit tema ametliku ürituse jaoks haruldaselt liibuvate teksade tagataskul. Ta pani tähele, et Noral on kaks last sünnitanud kolmekümne viie aastase naise kohta üllatavalt nooruslik keha. „Ja kaks last kaotanud naise,” tuletas Kevin endale meelde, ajas lõua püsti ja püüdis keskenduda millelegi kohasemale. Värvifoto armunud pilgul leinava ema tagumikku jõllitavast linnapeast oli küll kõige viimane asi, mida ta oleks tahtnud Mapletoni Sõnumitooja esikaanel näha.

Nora alustas sellest, et esialgu kavandas ta kõnet oma elu parima päeva tähistamiseks. Kõnealune päev leidis aset kõigest paar kuud enne 14. oktoobrit ajal, mil tema perekond puhkas Jersey rannikul. Midagi erilist ei juhtunud ega saanud ta tollal ka täiel määral aru oma õnne ulatusest. Mõistmine jõudis temani alles hiljem, kui abikaasat ja lapsi enam ei olnud ning ta oli elanud üle piisavalt palju unetuid öid, et oma kaotuse suurust hinnata.

Ta ütles, et see oli ilus, soe ja tuuline hilissuve päev, kuid mitte niivõrd päikseline, et oleks tulnud pidevalt päevavarjule mõelda. Ühel ennelõunasel hetkel hakkasid lapsed – Jeremy oli kuuene ja Erin neljane ning vanemaks nad enam ei saanudki – liivast kindlust ehitama ja töötasid selle pühaliku innuga, mida lapsed vahel üpriski ebaoluliste tegevuste puhul üles näitavad. Nora ja tema mees Doug istusid sealsamas lähedal tekil, hoidsid teineteisel käest kinni ning vaatasid, kuidas nood pisikesed tõsimeelsed töömehed vee äärde jooksevad, plastämbri märga liiva täis panevad ja siis tagasi rühmavad, hambaorgina peenikesed käed raske kandami tõttu pinguli tõmbunud. Lapsed ei naeratanud, aga nende nägu õhetas rõõmuküllasest sihikindlusest. See kants, mida nad ehitasid, oli üllatavalt suur ja keeruline. See andis neile tegevust mitmeks tunniks.

„Meil oli videokaamera kaasas,” ütles Nora. „Kuid miskipärast ei tulnud meile pähe kaamerat tööle panna. Teatavas mõttes olen ma selle üle rõõmus. Rõõmus seepärast, et kui meil oleks tollest päevast mõni videosalvestus, siis ma lihtsalt vaataksin seda kogu aeg. Ma jääksin seda üha uuesti ja uuesti läbi mängides televiisori ees otsa.”

Sellest päevast mõtlemine sundis teda aga miskipärast meenutama ka üht teist päeva – üht kohutavat laupäeva sellele eelnenud aasta märtsikuus, kui kogu perekond oli mingisuguse kõhunakkusega pikali maas. Jäi selline mulje, nagu oksendaks keegi iga kord, kui sa ennast pöörasid, ja sealjuures sugugi mitte alati klosetipotti. Maja haises, lapsed vingusid ja koer muudkui niutsus, et teda õue lastaks. Nora ei suutnud voodist tõusta – ta oli palavikus ja vahetevahel koguni sonis – ning Doug polnud põrmugi paremas seisus. Pärast lõunat tuli lühike ajavahemik, mille jooksul Nora arvas, et ta võib surra. Kui ta jagas oma kartust abikaasaga, siis too lihtsalt noogutas ja ütles: „Olgu siis pealegi.” Nad olid niivõrd haiged, et neile ei tulnud isegi pähe telefonitoru hargilt tõsta ja abi kutsuda. Kui kuivanud oksest koorikuga kaetud juustega Erin õhtul nende vahel lebas, astus ühel hetkel tuppa Jeremy, kes osutas nutuselt oma jalale. „Woody kakas köögis,” ütles ta. „Woody kakas ja mina astusin selle sisse.”

„See oli põrgu,” lausus Nora. „Me ütlesime teineteisele kogu aeg nii. „See on tõesti põrgu.””

Muidugi said nad sellest jagu. Mõne päeva pärast olid kõik jälle terved ja maja sai enam-vähem korda. Aga edaspidi pidasid nad „perekonna puuksuvõistlust”, nagu nad seda nimetasid, oma elu madalpunktiks ja selliseks katastroofiks, mis tuleks kõige muu vaatlemisel aluseks võtta. Kui vesi keldrisse tungis, Nora parkimistrahvi sai või Doug mõnest kliendist ilma jäi, võisid nad endale alati meenutada, et asjalood oleksid võinud veel hullemad olla.

„Me ütlesime: „Noh, vähemalt pole see nii halvasti kui siis, kui me kõik väga haigeks jäime.””

Nora kõne selles osas tegid ennast siis lõpuks nähtavaks süüdlastest mahajääjad, kes ilmusid hulganisti välja pargi lääneservaga piirnevast väikesest puistust. Neid oli vahest nii paarkümmend, nad kandsid valgeid rõivaid ning liikusid pikkamisi kokkutulnute poole. Esialgu nägid nad välja nagu korrastamata jõuk, kuid kõndides hakkasid nad koonduma ühtseks riviks, mis meenutas Kevinile mingisugust otsimismeeskonda. Kõik inimesed kandsid käes üheainsa musta värvi trükitähega ilustatud plakatialust ning lavast hüüdekaugusele jõudes nad peatusid ja tõstsid oma täheruudu pea kohale. Ebaühtlase kõrgusega tähtede reast moodustusid sõnad „ärge raisake oma hingeõhku”.

Rahvahulgale ei olnud sekkumine kui selline ega ammugi säärane mõtteavaldus meeltmööda ning hakkas kostma pahaseid hääli. Tseremooniale olid tulnud peaaegu kõik politseinikud ja pärast hetkelist kõhklust hakkas mitu nendest sissetungijate poole liikuma. Politseiülem Rogers viibis laval ja parajasti just siis, kui Kevin tõusis, et tema käest küsida, kas vastasseisu provotseerida on ikka tark tegu, pöördus Nora politseinike poole.

„Ma palun,” ütles ta. „Jätke nad rahule. Nad ei tee ju kellelegi haiget.”

Politseinikud lõid kõhklema ja katkestasid siis oma ülema märguande peale pealetungi. Kevin nägi protestijaid oma kohalt selgesti ja teadis selleks ajaks juba, et nende hulgas on ka tema abikaasa. Kevin ei olnud Lauriega paar kuud kohtunud ja jahmus sellest, kui palju naine on kaalus alla võtnud, otsekui oleks ta kadunud mingisuguse ülesvõtu kultuse asemel hoopiski kuhugi salenemiskeskusse. Nii halle juukseid ei olnud Kevin tal varem veel näinud – SM ei pööranud oma välimuse eest hoolitsemisele just erilist tähelepanu –, kuid üldkokkuvõttes jättis ta endast kummaliselt noorusliku mulje. Võib-olla oli põhjuseks sigaret tema suus – nende vahekorra algusaegadel oli Laurie olnud suitsetaja –, aga see N-tähte kõrgel pea kohal hoides praegu tema ees seisev naine meenutas Kevinile pigem toda lõbujanust tüdrukut, keda ta oli tundnud kolledžis, kui seda nukrameelset täidlase pihaga naisterahvast, kes pool aastat tagasi tema juurest minema läks. Olukorrast hoolimata tundis ta vaieldamatut iha Laurie vastu, mis väljendus ehtsa ja ülimalt irooniaküllase liikumisena kubeme kandis.

„Ma ei ole ahne,” jätkas Nora jutulõnga taas üles võttes. „Ma ei palu endale seda täiuslikku päeva supelrannas. Te andke mulle kõigest too kohutav laupäev, mil me kõik olime küll haiged ja õnnetud, aga elus ja üheskoos. Praegusel hetkel on see minu jaoks sama hea kui taevas.” Tema hääl murdus tunnete mõjul esimest korda alates hetkest, mil ta kõnelema hakkas. „Jumal õnnistagu meid – nii neid, kes on siin, kui ka neid, keda ei ole. Me kõik oleme nii palju läbi elanud.”

Kevin püüdis järgnenud kestva ja üksjagu trotsliku käteplagina ajal Lauriega silmsidet luua, kuid naine keeldus heitmast tema suunas ainsatki pilku. Kevin proovis ennast veenda, et ta ei tee seda omaenda vabal tahtel – lõppude lõpuks seisis ta ju kahe koguka habetunud mehe vahel, kusjuures üks nendest meenutas natuke Neil Feltonit, kellel oli kunagi kesklinnas gurmeepitsa baar. Oleks olnud lohutav mõelda, et Laurie ülemused andsid talle juhtnööri vältida abikaasaga kas või hääletult ühendusse astumise läbi kiusatusse langemist, aga Kevin teadis oma südames, et see ei ole nii. Laurie oleks saanud soovi korral tema poole vaadata või vähemalt tunnistadagi selle mehe olemasolu, kellega ta oli tõotanud kogu oma elu koos olla. Ta lihtsalt ei tahtnud seda teha.

Pärastpoole selle üle järele mõeldes pani Kevin imeks, miks ta lavalt alla ei tulnud, Laurie juurde ei kõndinud ega öelnud: „Kuule, me ei ole juba mõnda aega kohtunud. Sa näed hea välja. Ma igatsen sind taga.” Miski ei takistanud tal seda teha. Ja ometigi ta lihtsalt istus ega võtnud midagi ette seni, kuni nood inimesed valges oma kirjatähed langetasid, ümber pöörasid ja metsa tagasi vajusid.