Читать книгу Allesjäänud - Том Перротта - Страница 5

JILL GARVEY TEADIS, kui kerge on ümbritseda kadunud romantikaga ning teha nägu, et nad olid paremad, kui nad tegelikult olid, ja seisid kuidagi kõrgemal nendest saamatutest, kes maha jäid. Ta oli seda lähedalt näinud 14. oktoobrile järgnenud nädalatel, mil igat masti inimesed – enamasti täiskasvanud, kuid ka mõned lapsed – rääkisid talle kõikvõimalikke jaburusi Jen Sussmani kohta, kes ei olnud päris elus midagi erilist, vaid lihtsalt tavaline inimlaps, kuigi vahest ehk pisut kaunim kui suurem osa temavanuseid tüdrukuid, kuid kohe kindlasti mitte ingel, kes oli liiga hea selle maailma jaoks siin.

„Jumal tahtis teda enda seltsi,” ütlesid nad. „Tundis puudust tema sinistest silmadest ja ilusast naeratusest.”

Jill sai aru küll, et nad mõtlevad seda hästi. Kuna ta oli niinimetatud tunnistaja ja ainus teine inimene, kes viibis toas siis, kui Jen lahkus, koheldi teda sageli ebameeldivalt mõjuva õrnusega, otsekui oleks ta olnud leinav sugulane ja saanud alles tagantjärele Jeni õeks, ning mingisuguse kummalise austusega. Keegi ei hakanud teda kuulama, kui ta püüdis selgitada, et ta ei ole tegelikult mitte millegi tunnistaja ja on sisuliselt sama nõutu kui nemad. Ta vaatas otsustaval hetkel YouTube’ist toda kurba, kuid ka lustakat videoklippi väikesest lapsest, kes taob endale rusikaga vastu pead, teeseldes sealjuures, et see ei tee talle haiget. Ta vaatas seda ilmselt kolm-neli korda järjest ja kui ta viimaks pilgu tõstis, oli Jen läinud. Möödus tükk aega, enne kui Jill aru sai, et ta ei olnud läinudki tualettruumi.

„Oh sa vaeseke,” ei jätnud nad järele. „Parimast sõbrannast niiviisi ilma jääda on sulle ilmselt ränk löök.”

See oli veel üks asi, mida keegi kuulda ei tahtnud ja mis seisnes selles, et tema ja Jen ei olnud enam parimad sõbrannad, kui nad üldse olidki kunagi seda olnud, milles ta kahtles, ehkki nad kasutasid aastaid ilma pikemalt mõtlemata väljendit: „Minu parim sõbranna Jen. Minu parim sõbranna Jill.” Teineteise parimad sõbrannad ei olnud mitte nemad, vaid nende emad. Tüdrukud lihtsalt lohisesid emade sabas, sest neil ei olnud teist valikut (selles mõttes olid nad tõepoolest just nagu õed). Nad sõitsid ühe ja sellesama autoga kooli, magasid öösiti teineteise juures, käisid ühistel perepuhkustel ning saatsid lugematu arvu tunde mööda teleri ja arvutikuvari ees, lüües aega surnuks sellal, kui emad köögilaua ääres teed või veini jõid.

Nende ajutine liit oli üllatavalt vastupidav ning kestis lasteaiast kuni kaheksanda klassi keskpaigani, mil Jen tegi läbi ootamatu ja salapärase moondumise. Ühel päeval oli tal uus keha – või nii see Jillile vähemalt näis –, järgmisel päeval uued rõivad ja ülejärgmisel uued sõbrannad nägusate ja populaarsete tüdrukute pundi näol, kelle juhti Hillary Beardonit oli Jen varem tema enda väitel jälestanud. Kui Jill temalt päris, miks tahab ta käia koos selliste inimestega, kellele ta ise on heitnud ette pealiskaudsust ja ebameeldivat käitumist, siis Jen lihtsalt muigas ja ütles, et neid tundma õppides saad sa aru, et tegelikult on nad päris toredad.

Ta ei käitunud sealjuures alatult. Ta ei valetanud Jillile kunagi ega irvitanud iial selja taga tema üle. Jen lihtsalt otsekui triivis pikkamisi eemale, et liikuda teistsugusel ja eraldatumal orbiidil. Ta tegi küll formaalse katse kaasata Jilli oma uude ellu ja kutsus ta (äärmiselt tõenäoliselt ema juhtnööre järgides) ühepäevasele reisile Julia Horowitzi rannamajja, kuid tegelikult muutis see lõhe nende vahel veelgi silmanähtavamaks kui varem. Jill tundis ennast kogu õhtupooliku võõramaalasena, oli oma lootusetus üheosalises ujumiskostüümis nagu hiirehall kahvatu sissetungija ning jälgis sõnatu hämmeldusega, kuidas kaunid näitsikud üksteise bikiine imetlevad, tehispäevitusi võrdlevad ja kirevavärviliste telefonidega poistele tekstisõnumeid saadavad. Kõige rohkem jahmatas teda see, kui mugavalt näis Jen ennast selles veidras kontekstis tundvat ja kuivõrd sujuvalt ta teistega ühte sulas.

„Ma tean, et see on raske,” rääkis Jillile ema. „Aga ta on võtmas elus uut suunda ja võib-olla peaksid ka sina seda tegema.”

Tollest suvest, mis oli viimane enne katastroofi, jäi tunne, et see ei lõpegi iial. Jill oli liiga vana, et lastelaagrisse minna, liiga noor, et töötada, ja liiga häbelik, et võtta telefon ja kellelegi helistada. Ta veetis ülearu palju aega Facebookis, uurides seal Jeni ja tema uute sõbrannade pilte ning mõtiskledes endamisi, kas nad on kõik ikka nii õnnelikud, nagu pealtnäha paistab. Nad olid hakanud ennast kutsuma stiilseteks tibideks ja see nimi käis läbi peaaegu kõikide fotode allkirjadest: „Stiilsed tibid tšillivad”, „Stiilsete tibide öölabrakas”, „Mida joote, stiilsed tibid?”. Ta jälgis hoolikalt Jeni staatust ning hoidis silma peal selle armuloo tõusudel ja mõõnadel, mis oli Jenil võrsumas nende klassi ühe nägusaima poisi Sam Pardoga.

Jen vaatab Samil käest kinni hoides filmi.

Jen on KÕIKIDE AEGADE KÕIGE PAREM SUUDLEJA!!!

Jen on minu elu kaks kõige pikemat nädalat.

Jen on… MIDA IGANES

Jen on meestetapja!

Jen on Kõik On Andeks Antud (ja veel midagi).

Jill püüdis teda vihkama hakata, kuid see ei kukkunud tal päris hästi välja. Mis mõtet sellel oleks olnud? Jen oli seal, kus ta tahtis olla, oli koos nende inimestega, kes talle meeldisid, ja tegi neid asju, mis ta õnnelikuks muutsid. Kuidas on võimalik kedagi selle eest vihata? Tuleb lihtsalt välja nuputada, kuidas seda kõike ka endale saada.

Kui september viimaks taas kätte jõudis, tundus talle, et kõige hullem on seljataga. Keskkool oli puhas leht, minevik oli kustutatud ja tulevik veel kirjutamata. Jeniga koridoris teineteisest möödudes nad lihtsalt teretasid ja sellega kõik piirduski. Vahetevahel Jill vaatas tema poole ja mõtles: „Me oleme nüüd erinevad inimesed.”

Selle tõsiasja taga, et nad olid 14. oktoobril koos, oli purupuhas kokkusattumus. Jilli ema oli ostnud proua Sussmanile lõnga – nood kaks emmet olid tollel sügisel kanged kudujad – ja Jill juhtus olema parajasti autos, kui ta otsustas lõngad ära viia. Jill maandus vanast harjumusest keldrikorrusele Jeni juurde, nad vestlesid kohmetult uutest õpetajatest ja kui jutuaine otsa sai, lülitasid sisse arvuti. Jeni käeseljale oli kirjutatud kellegi telefoninumber – Jill märkas seda, kui Jen lülitile vajutas, ja oleks tahtnud teada, kelle number see on – ja tema sõrmeküüned olid värvitud roosakrähmuliseks. Sülearvuti ekraanisäästjaks oli paar aastat tagasi lumetormi ajal võetud pilt Jillist ja Jenist. Nad olid üleni riietesse mässitud, punapõsksed ja laia naeratusega näol, mõlema hammastel olid klambrid ja nad näitasid uhkelt armastava hoolega püsti aetud lumememme poole, kellel oli porgandist nina ja laenuks võetud kaelasall. Isegi juba tollel hetkel, kui Jen istus lausa tema kõrval ega olnud veel ingel, tundus see olevat nagu antiikajalugu või mingisuguse kadunud tsivilisatsiooni jäänuk.

Alles siis, kui ema SM-idega ühines, hakkas Jill mõistma, kuidas kellegi puudumine võib mõtlemise kiiva kiskuda ning sunnib liigselt rõhutama kadunud inimese voorusi ja pisendama tema puudusi. See ei olnud muidugi üks ja seesama. Ema ei olnud läinud mis läinud nagu Jen, kuid sellel ei paistnud olevat tähtsust.

Nende suhted olid olnud keerulised ja veidi ahistavad – pisut lähedasemad, kui see oleks kummalegi hea olnud – ning Jill oli sageli soovinud, et nende vahele jääks väike vahemaa ja et tal oleks veidi isiklikku manööverdamisruumi.

„Ootame ära, kuni ma kolledžisse lähen,” mõtles ta siis. „Oleks see alles kergendus, kui ema enam kogu aeg kuklasse ei hingaks.”

Aga see olekski ju olnud asjade loomulik käik – sa kasvad suureks ja kolid kodust minema. Loomulik ei ole see, et ema jätab su maha, läheb teise linnaserva ühiselamusse mingisuguse usuhullude kamba juurde ja katkestab kõik sidemeid perekonnaga.

Jill avastas tükk aega pärast tema lahkumist, et teda valdab lapselik iha ema kohaloleku järele. Ta tundis puudust kõigest, mis selle naise juurde kuulus, ja isegi nendest asjadest, mis teda omal ajal marru ajasid – tema viisist mööda laulmisest, visast kinnitusest, et täisterajahust pasta maitseb täpipealt sama hästi kui tavaline pasta, ja võimetusest jälgida isegi kõige lihtsama telesarja süžeed („Kuule, kas see on toosama kutt kes ennegi või keegi teine?”). Meeletu igatsuse krambid tabasid teda nagu välk selgest taevast ja ta oli pärast neid uimane ja nutune ning aldis pahuratele vihapursetele, mis pöördusid paratamatult isa vastu, ehkki see oli täiesti ebaõiglane, sest isa ei olnud ju see, kes ta maha jättis. Püüdes selliseid hooge eemale tõrjuda, koostas Jill ema puuduste nimekirja ja võttis selle välja alati, kui talle tundus, et ta hakkab sentimentaalseks muutuma.

Veider, kile, täiesti võlts naer

Jube muusikaline maitse

Hukkamõistev

Ei teretaks, kui minuga tänaval kokku saab

Inetud päikeseprillid

Jeni-kinnisidee

Kasutab vestluses selliseid sõnu nagu „melu” ja „gallimaatia”

Näägutab isa kallal seoses kolesterooliga

Lõdvad käed

Armastab Jumalat rohkem kui omaenda perekonda

Tegelikult see toimiski veidi või vahest ta lihtsalt harjus sellise olukorraga. Igatahes lõpetas ta viimaks enda magama nutmise, lõpetas pikkade meeleheitel kirjade kirjutamise, milles palus emal koju tulla, ja lõpetas iseenda süüdistamise niisugustes asjades, mis ei sõltunud tema tahtest.

„See oli tema enda otsus,” õppis ta endale meelde tuletama. „Mitte keegi ei sundinud teda minema.”

Praegu oli ainus aeg, mil Jill emast vahetpidamata puudust tundis, hommikuhakatus, mil ta poolenisti veel magas ega olnud uue päevaga kohanenud. See lihtsalt ei olnud õige, et sa tuled alla hommikust sööma ega leia eest hallis udemelises hommikumantlis ema ja ei ole kedagi, kes sind kallistaks ning sosistaks lõbusa ja kaastundliku häälega: „Tere, unimüts.” Jillil oli ärkamisega raskusi ja ema laskis tal ilma erilise jutu ja asjatu draamata aegapidi ja torisedes teadvusele tõusta. Kui ta tahtis süüa, siis oli see tore, aga kui ei tahtnud, polnud sellestki miskit häda.

Isa püüdis samasugust lõtva suhtumist üle võtta – seda au pidi Jill talle küll andma –, kuid nad lihtsalt ei olnud ühel ja samal lainepikkusel. Isa oli rohkem seda tüüpi inimene, kes asub kohe tõustes asja kallale. Sõltumata sellest, mis kell Jill voodist välja sai, oli isa alati reibas ja äsja duši all käinud ning vaatas hommikulehe kohalt üles – hämmastaval kombel luges ta ikka veel hommikulehte – kergelt etteheitva pilguga, otsekui oleks tütar kokkulepitud kohtumisele hiljaks jäänud.

„No-noh,” ütles isa. „Ennäe, kes siin on. Ma juba imestasingi, millal sa võiksid platsi ilmuda.”

„Tere,” pomises Jill, tajudes ebamugavustundega, et ta on lapsevanema hoolika uurimistegevuse objekt. Isa silmitses teda niiviisi tähelepanelikult igal hommikul, püüdes ära mõistatada, millega ta eelmisel õhtul tegeles.

„Kerge pohmelus või mis?” päris isa pigem uudishimuliku kui hukkamõistva häälega.

„Tegelikult ei ole.” Ta oli joonud Dmitri majas ainult paar õlut ja tõmmanud üks-kaks mahvi õhtu lõpul ringi käinud kanepiplärust, kuid üksikasjadesse laskumisel polnud mingit mõtet. „Ma lihtsalt ei saanud piisavalt kaua magada.”

„Ahah,” mühatas isa, ilma et oleks vaevunud oma umbusku varjama. „Kas sa ei tahaks täna õhtul koju jääda? Me võiksime mõnda filmi vaadata või midagi sellesarnast.”

Jill teeskles, et ei kuulnud teda, läks jalgu järel vedades kohvikeetja juurde ja kallas endale tassitäie kohvi nendest tumeda röstiga ubadest, mida nad olid hiljaaegu ostma hakanud. See oli kahekordne kättemaks emale, kes ei lubanud Jillil kodus kohvi juua, isegi mitte seda lahjat hommikusegu-lurri, mida ta ise nii hõrguks pidas.

„Ma võin sulle omletti praadida,” pakkus isa välja. „Või sa võid lihtsalt mingeid helbeid süüa.”

Jill võttis istet ja teda läbis võdin, kui ta mõtles isa suurele rasvast leemendavale omletile, mille vahelt imbub välja oranžikat juustu.

„Mul ei ole kõht tühi.”

„Sa pead ju midagi sööma.”

Jilli laskis selle kõrvust mööda ja rüüpas suure sõõmu musta kohvi. Selline mudakarva käre kohv oli parem, sest andis organismile suurema šoki. Isa pilk põikas kellale valamu kohal.

„Kas Aimee on ärganud?”

„Veel ei ole.”

„Kell on seitse viisteist.”

„Kiiret pole kuhugi. Meil mõlemal on esimene tund vaba.”

Isa noogutas ja võttis taas oma ajalehe käsile just nimelt nii, nagu ta oli teinud igal hommikul pärast seda, kui tütar oli rääkinud talle üht ja sedasama valet. Jill ei teadnud iial päris kindlalt, kas isa jäi teda uskuma või lihtsalt ei hoolinudki sellest. Samasuguseid segaseid signaale saatsid talle paljud täiskasvanud tema elus – politseinikud, õpetajad, sõprade vanemad, Derek jogurtijäätise poest ja isegi sõiduõpetaja. See oli omamoodi muserdav, sest tegelikult sa ei teadnud iial, kas sulle tullakse lihtsalt vastu või oled sa tõepoolest millestki puhtalt pääsenud.

„Kas Pühast Wayne’ist on mingeid uudiseid?” Jill oli usulahu juhi vahistamise lugu suure huviga jälginud ja leheartiklites toodud räpased üksikasjad tekitasid temas sünget lõbu, kuid ühtlasi ka piinlikkust venna pärast, kes lõi mesti hiljem šarlataniks ja seaks osutunud mehega.

„Täna ei ole,” ütles isa. „Nad on kogu sobiva materjali vist juba ära kasutanud.”

„Oleks huvitav teada, mida Tom ette võtab.”

Nad olid viimastel päevadel selle üle arutlenud, kuid ei olnud kuigi kaugele välja jõudnud. Oli raske ette kujutada, mida Tom võiks mõelda, kui sa ei tea, kus ta viibib ja millega tegeleb või kas ta üldse ongi enam selle raviva kallistuse liikumisega seotud.

„Ma ei tea. Tõenäoliselt on ta üsna…”

Nad katkestasid vestluse, sest kööki astus Aimee. Jill tundis kergendust, kui nägi, et sõbrannal on jalas pidžaamapüksid – see ei olnud sugugi alati nii –, ehkki tänahommikust suhtelist tagasihoidlikkust kahandas rindadevahelist nõgu paljaks jättev särk. Aimee avas külmkapi ukse ja kiikas pead viltu hoides tükk aega kappi, otsekui oleks seal sees toimunud midagi kütkestavat. Seejärel võttis ta välja munakarbi ning pöördus laua poole, nägu lõtv ja unine ning juuksed suurejoonelises sasipuntras.

„Härra Garvey,” ütles ta, „kas on olemas mingisugunegi võimalus, et te saate teha ühe sellise nämma omleti?”

Nad läksid kooli nagu tavaliselt pikemat teed pidi, põigates Safeway taha üht kiiret kanepipläru tegema – Aimee andis oma parima, et mitte tõsta jalga üle Mapletoni keskkooli läve ilma miskit liiki suminata peas – ja minnes seejärel üle Reservoir Roadi, et näha, kas Dunkin’ Donutsi sõõrikupoes pole toimumas midagi huvitavat. Vastus osutus üldse mitte üllataval kombel eitavaks, kui te just sõõrikuid näsivaid vanamehi huvitavate kilda ei arva, aga niipea, kui nad olid pea ukse vahelt sisse pistnud, tabas Jilli jõhker magusaisu.

„Sa ei pane ju pahaks?” küsis ta arglikult leti poole vaadates. „Ma ei ole täna hommikul midagi söönud.”

„Ei pane. See paks tagumik ei ole minu oma.”

„Kuule.” Jill andis talle laksu vastu käsivart. „Minu tagumik ei ole paks.”

„Veel ei ole,” teatas talle Aimee. „Söö veel mõni sõõrik.”

Suutmata valida glasuuritud sõõriku ja moosipiruka vahel, otsustas Jill mitte kummalegi liiga teha ja tellis mõlemad. Ta oleks võinud täiesti rõõmsa meelega süüa ka käigu pealt, kuid Aimee nõudis, et nad istuksid lauda.