Читать книгу Imperfektsionistid - Tom Rachman - Страница 2

Pariisi korrespondent – Lloyd Burko

Lloyd lükkab päevateki kõrvale ning kiirustab valges aluspesus ja mustades sokkides välisukse juurde. Ta otsib uksenupust haarates tasakaalu ning suleb silmad. Ukse alt tungib sisse jahe õhk; ta tõmbab varbad konksu. Kuid esik on vaikne. Ainult kõrged kontsad klõpsumas ülakorrusel. Teisel pool õue kriuksatamas aknaluuk. Ta enda hingetõmbed, vilistamas sõõrmetes sisse ja välja.

Vaikselt hakkab kostma naisehääl. Ta pigistab silmad kõvemini kinni, otsekui püüdes heli tugevamaks keerata, kuid suudab eristada vaid pominat, naise ja mehe vahelist hommikusöögilaua vestlust üle koridori asuvas korteris. Kuni järsku nende korteri uks avaneb: naise hääl muutub valjemaks, koridori põrandalauad naksuvad – naine tuleb lähemale. Lloyd põrkab tagasi, keerab õueakna lingist lahti ning võtab selle all positsiooni sisse, jäädes oma Pariisi nurgakesest välja vahtima.

Naine koputab tema uksele.

„Tule sisse,” ütleb mees. „Koputada pole vaja.” Ning tema naine siseneb nende korterisse esimest korda pärast möödunud ööd.

Mees ei pööra pilku aknalt ega vaata Eileeni poole, vaid ainult surub oma paljad põlved kõvemini rauast kaitsevõre vahele. Naine silitab kuklas tema halle juukseid. Mees võpatab üllatusest, et teda puudutati.

„See olen ainult mina,” ütleb naine.

Mees naeratab, silmad kissis, huuled avatud, ja hingab sisse, nagu hakkaks midagi ütlema. Kuid vastust tal ei ole. Naine jätab ta rahule.

Mees pöörab lõpuks ümber ning näeb, et naine istub laeka ees, kus nad vanu fotosid hoiavad. Tema õlal ripub köögirätik ja ta kuivatab sellesse sõrmi, mis on märjad kooritud kartulitest, nõudepesuvedelikust, hakitud sibulatest ja lõhnavad naftaliiniste tekkide ning aknaaluste lillekastide mulla järele – Eileen on naine, kes puudutab kõike, maitseb kõike, läheb sügavuti. Nüüd paneb ta ninale lugemisprillid.

„Mida sa seal jahid?” küsib mees.

„Lihtsalt üht pilti minust Vermontis, kui ma veel väike olin. Tahan seda Didier’le näidata.” Naine tõuseb püsti, fotoalbum käes, ja jääb välisukse juurde seisma. „Sul on lõunaks plaanid, eks ju?”

„Mhmm.” Mees nookab albumi suunas. „Tükk tüki haaval,” ütleb ta.

„Mida sa sellega mõtled?”

„Sa nihkud üle koridori.”

„Ei.”

„Sul on luba seda teha.”

Ta polnud seisnud vastu naise sõprusele Didier’ga, mehega, kes elas üle koridori. Naine pole selle osaga oma elust, seksiga nimelt, lõppu teinud nagu Lloyd. Ta on kaheksateist aastat noorem. See on vahe, mis oli meest kunagi tagant õhutanud, kuid mis nüüd, kui ta on seitsmekümneaastane, eraldas neid nagu järv. Ta saadab naisele õhusuudluse ja läheb akna juurde tagasi.

Põrandalauad koridoris kriuksuvad. Didier’ uks avaneb ja sulgub – seal Eileen ei koputa, läheb lihtsalt sisse.

Lloyd viskab pilgu telefonile. Juba mitu nädalat pole ta ühtegi artiklit müünud ja ta vajab raha. Ta valib ühe Rooma ajalehe numbri.

Keegi praktikant suunab tema kõne edasi uudistetoimetuse juhile Craig Menziesele, kiilanevale kõige pärast muretsevale mehele, kelle otsustada on suur osa sellest, mis järjekordses lehenumbris ilmub. Kellaajast sõltumata istub Menzies oma laua taga. Midagi peale uudiste selle mehe ellu ei mahu.

„On sul aega pisut asja arutada?” küsib Lloyd.

„Tegelikult on mul praegu sutsu kiire. Äkki suskad mulle meili?”

„Ma ei saa. Mu arvutiga on väike probleem.” Probleem on selles, et tal pole arvutit; Lloyd kasutab ikka veel 1993. aastakäigu tekstiprotsessorit. „Ma võin midagi välja trükkida ja faksiga ära saata.”

„Räägi mulle telefoni teel. Aga palun, kui võimalik, võiksid ehk siiski oma arvuti tööle saada?”

„Jah: arvuti korda teha. Kindlalt kirja pandud.” Ta silitab sõrmedega märkmikku, otsekui püüdes meelitada välja paremat ideed kui see, mis sinna praegu kritseldatud on.

„Kas teile pakuks huvi olemuslugu põldtsiitsitajast? See on selline Prantsuse delikatess, lind – üks liik vinte, ma arvan –, siin on keelatud neid müüa. Nad pannakse puuri, torgatakse silmad välja, nii et nad ei saa aru, kas on öö või päev, ja neid toidetakse siis ööpäevaringselt. Kui lind on piisavalt paksuks nuumatud, pannakse ta konjaki sisse ja keedetakse ära. Mitterrand sõi seda rooga oma viimsel söömaajal.”

„Ahah,” vastab Menzies ettevaatlikult. „Aga, vabandust, kus siin uudis on?”

„Uudist polegi. Lihtsalt olemuslugu.”

„Kas sul midagi muud ei ole?”

Lloyd sirvib jälle oma märkmikku. „Kuidas oleks majanduslooga veinikaubandusest: rosé-veini müük on ületamas Prantsusmaal esmakordselt valge veini oma.”

„Tõsi ka või?”

„Ma arvan küll. Aga pean veel üle kontrollima.”

„Kas sul midagi ajakohasemat ei ole?”

„Tsiitsitajat sa siis ei taha või?”

„Ma ei usu, et meil selle jaoks ruumi on. Täna on tihe päev – uudistele neli külge.”

Kõik teised väljaanded, millele Lloyd vabakutselisena kaastööd tegi, on ta maha kandnud. Nüüd hiilib tema hinge kahtlus, et ka see ajaleht – viimane õlekõrs, tema viimane allesjäänud tööandja – tahab temast lahti saada.

„Sa tead, kuidas meil rahadega on, Lloyd. Me ostame praegu vabakutselistelt ainult sellist kraami, mis lugejatel suu lahti võtab. Mis ei tähenda, et sinu asjad halvad oleksid. Ma pean lihtsalt silmas, et Kathleen tahab praegu ainult ettevõtlikku värki. Terrorism, Iraani tuumaasjad, taas jõudu koguv Venemaa – niisugust kraami. Kõike muud võtame põhiliselt agentuuridest. Küsimus on rahas, mitte sinus.”

Lloyd paneb telefonitoru hargile ja läheb tagasi akna alla, jäädes vahtima Pariisi kuuenda linnaosa kortermaju, valgeid seinu, mis on siin-seal lekkivate vihmaveetorude kohal voolavast veest määrdunud, mahakooruvat värvi, tihedalt suletud aknaluuke, allpool asuvaid hoove, kus korratutes hunnikutes vedelevad elanike jalgrattad, lenkstangid, pedaalid ja kodarad segamini, tsinkkatuseid pea kohal välja turritavate korstnatorudega, mis triibustavad valget taevast valgete suitsusammastega.

Ta kõnnib üle esiku ukse juurde ja jääb sinna vaikselt kuulatades seisma. Naine võiks Didier’ juurest ilma palumata tagasi tulla. See on ju, pagan võtaks, ikkagi nende kodu.

Kui lõunaaeg kätte jõuab, teeb ta välja minnes võimalikult kõva lärmi, lüües ukse valju mürtsuga kinni ning teeskleb koridoris köhahoogu, et Eileen kindlasti kuuleks, kuidas ta oma eeldatavaid lõunaplaane täitma suundub, kuigi mingeid plaane pole tegelikult olemas. Ta lihtsalt ei kavatse enam osaleda veel ühel heategevuslõunal oma naise ja Didier’ seltskonnas.

Et aega surnuks lüüa, jalutab ta mööda Montparnasse’i bulvarit allapoole, ostab oma tütrele Charlotte’ile kingituseks karbi calisson’e ja pöördub koju tagasi, püüdes nüüd olla niisama märkamatu kui enne märgatav. Korterisse sisenedes kergitab ta ust hingedel, et kriuksatust vältida, ning paneb selle võimalikult õrnalt kinni. Tuld ta põlema ei pane – Eileen võib valgust ukse alt märgata – ja liigub käsikaudu kööki, kus jätab külmkapiukse valgustuseks paokile. Seal avab ta konservherneste purgi ja kaevub sellesse kahvliga, misjuures pilk jääb pidama oma vanaduslaikudega kirjatud paremale käele. Ta võtab kahvli vasakusse kätte, surudes vanadusnõdra parema sügavale püksitaskusse, kus see pigistab pihku õhukese nahkrahakoti.

Näpud on tal korduvalt põhjas olnud. Kulutamine oli alati edenenud libedamalt kui säästmine. Rätsepasärkidele Jermyni tänavalt. 1971. aastakäigu Château Gloria kastidele. Võiduajamiste piletitele, mis oleksid äärepealt raha sisse toonud. Eksprompt puhkusereisidele Brasiiliasse koos ekspromptnaistega. Kõikvõimalikele maksudele. Ta võtab veel ühe kahvlitäie herneid. Sool. Soola on vaja. Ta puistab purki ühe näputäie.

Koidu ajal lamab ta tekkide ja voodikatete kuhja all – kütet ta enam sisse ei lülita, kui just Eileeni parasjagu kohal ei ole. Täna läheb ta Charlotte’ile külla, kuid mingit rõõmu sellest ei tunne. Ta pöörab teise külje, justkui keerates end sellega tütre juurest oma poja Jérôme’i poole. Armas laps. Lloyd keerab end uuesti. Nii ärkvel ja nii roidunud. Laisk – ta on laisaks jäänud. Kuidas see küll juhtus?

Ta heidab tekid kõrvale ning läheb aluspesu ja sokkide väel külmast värisedes oma töölaua juurde. Seal uurib ta vanu telefoninumbreid – sajad paberilipakad, klambriga, paelaga või liimiga paigale kinnitatud. Kellelegi helistamiseks on kellaaeg liiga varane. Ta naeratab vanade kolleegide nimedele: toimetaja, kes talle 68. aasta esimeste Pariisi rahutuste mahamagamise pärast hundipassi andis, kuna ta oli purjus päi koos sõbratariga vannis aega veetnud. Osakonnajuhataja, kes oli läkitanud ta Portugali 74. aasta riigipööret katma, kuigi ta ei osanud sõnagi portugali keelt. Või reporter, kellega Lloyd oli Giscard d’Estaing’i pressikonverentsil naeru kõkutanud, kuni nad sealt välja visati ja pärast pressisekretärilt noomida said. Kui paljud neist vanadest numbritest veel töös on?

Elutoa kardinad lähevad järjest heledamaks. Ta tõmbab need laiali. Päikest pole näha, samuti mitte pilvi – ainult majad. Vähemasti ei taju Eileen tema rahalist olukorda. Kui ta sellest teada saaks, püüaks ta aidata. Ja mis siis Lloydile üldse veel alles jääks?

Ta avab akna, hingab sügavalt sisse ja surub põlved kaitsevõre vahele. Pariisi suursugusus – tema kõrgus ja laius ja karmus ja pehmus, tema täiuslik sümmeetria, inimtahte alla painutatud kivi, pügatud muruplatsid, tõrksad roosipõõsad – see Pariis asub kusagil mujal. Tema enda Pariis on väiksem, sisaldades teda ennast, tema akent, teisel pool koridori kääksuvaid põrandalaudu.

Kell üheksa hommikul kõnnib ta läbi Luxembourg’i aedade põhja suunas. Kohtupalee juures teeb ta puhkepeatuse. Juba võhm väljas? Laiskvorst. Ta sunnib end edasi astuma, üle Seine’i, mööda Rue Montorgueil’d üles, üle Suurte Bulvarite.

Charlotte’i pood on Rue Rochechouart’il – mitte liiga kõrgel künka otsas, jumalale tänu. Kauplus pole veel avatud, seepärast võtab ta suuna kohviku poole, kuid mõtleb ukse peal ümber – ei ole tal raha igasugu luksusele raisata. Ta vahib tütre poe akent. See on täis käsitsi valmistatud kübaraid, mille on disaininud Charlotte ja valmistanud punt noori naisi, kes kannavad kõrge vöökohaga linaseid põlli ja kapottmütse nagu kaheksateistkümnenda sajandi teenijatüdrukud.

Charlotte saabub hiljem kui uksel kirjas olev avamisaeg. „Oui?” ütleb ta oma isa silmates – ta räägib isaga ainult prantsuse keeles.

„Ma imetlesin su vaateakent,” teatab Lloyd. „See on ilusasti kujundatud.”

Tütar keerab ukse lukust lahti ja astub sisse. „Miks sa lipsu kannad? Kas sa lähed kuhugi?”

„Siia – ma tulin siia sind vaatama.” Ta ulatab tütrele kommikarbi. „Veidi calisson’e.”

„Ma ei söö neid.”

„Mina mõtlesin, et sa armastad neid.”

„Mitte mina. Brigitte armastab neid.” Brigitte on Charlotte’i ema, Lloydi teine eksnaine.

„Kas sa annaksid need talle edasi?”

„Ta ei taha sinu käest midagi.”

„Sa oled minuga nii kuri, Charlie.”

Naine marsib poe teise otsa, vehkides koristada, otsekui peaks lahingut. Poodi siseneb klient ja Charlotte manab näole naeratuse. Lloyd nihutab end nurka. Klient lahkub ning Charlotte jätkab oma poksimatši meenutavat tolmupühkimist.

„Kas ma tegin midagi halvasti?” küsib Lloyd.

„Jumal küll – sa oled nii enesekeskne.”

Lloyd piilub poe tagaruumi.

„Nad ei ole veel kohal,” nähvab Charlotte.

„Kes nemad?”

„Tüdrukud.”

„Sinu töötajad? Miks sa mulle seda ütled?”

„Sa jõudsid liiga vara kohale. Halb ajastus.” Charlotte väidab, et Lloyd on ajanud ligi igale naisele, keda ta isale tutvustanud on, alates tütre parimast sõbrannast lütseumi päevilt Nathalie’st, kes tuli kord puhkuse ajaks neile Antibes’i külla ja lainetes oma bikiinide ülaosa ära kaotas. Charlotte tabas Lloydi teda vahtimas. Õnneks ei saanud ta kunagi teada, et õigupoolest läksid asjad tema isa ja Nathalie vahel hoopis kaugemale.

Aga see kõik on möödas. Läbi, lõplikult. Tagasi vaadates nii mõttetu – selline raisatud pingutus. Libiido – see on olnud tema üle valitsev türann, kes paiskas ta kõik need aastad tagasi mugavast Ameerikast patusesse Euroopasse seiklusi ja vallutusi otsima, pani ta neli korda abielluma ja vedas veel umbes sadakonnasse suhtesse, võttis talt meelerahu, alandas ja peaaegu hävitas ta. Kuid nüüd on sellega, jumal tänatud, ühel pool. Iha on viimastel aastatel kadunud ning tema lahkumine oli niisama salapärane kui saabumine. Esimest korda kaheteistkümnendast eluaastast saadik näeb Lloyd maailma konkreetsest juhtmõttest lähtumata. Ning ta tunneb end üsna äraeksinuna.

„Sulle ikka tõesti ei maitse need kommid?” küsib ta.

„Ma ei ole neid palunud.”

„Ei, seda sa ei teinud.” Lloyd naeratab nukralt. „Kas ma ehk siiski saaksin sinu heaks midagi teha?”

„Milleks?”

„Et aidata.”

„Ma ei soovi sinu abi.”

„Hea küll,” ütleb mees. „Hea küll siis.” Ta noogutab, ohkab ja pöördub ukse poole.

Charlotte väljub tema kannul. Lloyd küünitab tütre käsivart puudutama, kuid naine tõmbab käe ära. Ta annab calisson’ide karbi isale tagasi. „Ma ei söö neid.”

Kodus tagasi, lappab Lloyd veel kord läbi oma kontaktnumbrid ning helistab lõpuks vanale reporterist semule Ken Lazzarinole, kes töötab nüüd ühes Manhattani ajakirjas. Nad vahetavad uudiseid ja nostalgitsevad mõne minuti, kuid kogu vestlust saadab üks teatud alltekst: mõlemad mehed teavad, et Lloyd vajab mingit teenet, kuid ei söanda küsida. Lõpuks pigistab ta selle endast välja. „Kuidas oleks, kui ma teile midagi teeksin?”

„Sa pole kunagi meie jaoks kirjutanud, Lloyd.”

„Ma tean, ma lihtsalt mõtlesin, et mis oleks.”

„Ma tegelen nüüd online’i strateegiaga – sisu suhtes mul enam sõnaõigust ei ole.”

„Ehk on kedagi, kellega sa võiksid mind kokku viia?”

Pärast erinevas variatsioonis eituste ärakuulamist paneb Lloyd telefonitoru ära. Ta sööb ära veel ühe purgitäie kikerherneid ja helistab uuesti lehetoimetusse Menziesele. „Kuidas oleks, kui ma teeksin täna Euroopa majandusülevaate?”

„Hardy Benjamin tegeleb sellega praegu.”

„Ma tean, poisid, et see on teie meelest tülikas, et mul see e-maili värk ei tööta. Aga ma võin ometi loo faksiga saata. Seal poleks mingit vahet.”

„Tegelikult oleks ikka küll. Aga kuule, ma helistan, kui meil Pariisist midagi vaja on. Või kõlla ise, kui sul midagi uudisväärtuslikku on.”

Lloyd lööb lahti ühe Prantsuse päevasündmusi kajastava ajakirja lootuses sealt mõne loo tarvis sobiva idee näpata. Ta lappab kannatamatult lehti – pooled nimed on täiesti võõrad. Kes pagana päralt on see kutt fotol? Kunagi teadis ta kõike, mis siin maal toimus. Pressikonverentsidel istus ta esireas, käsi pidevalt püsti, ning tormas pärast lõppu esinejaid püüdma, et eriteemade kohta lisaküsimusi esitada, Saatkondade kokteilipidudel oskas ta end ikka laialt naeratades saadikule külje alla sokutada, vaikselt märkmikku küljetaskust välja tõmmates. Kui ta tänapäeval üldse pressikonverentse külastab, konutab ta tagareas, ajaviiteks märkmikku sirgeldades või salakesi tukkudes. Surutrükiga kutsed vedelesid kuhjas tema kohvilaual. Suured ja väikesed sensatsioonid libisevad temast mööda. Tal jätkub veel tarmu, et toota igapäevaseid ilma intriigita lugusid – neid võib ta treida purjus päi ja silmad poolkinni aluspesu väel oma tekstiprotsessori taga istudes.

Ta viskab päevasündmuste ajakirja toolile. Mis mõtet on üldse üritada? Ta helistab poja mobiilile. „Kas ma ajasin su üles?” küsib Lloyd prantsuse keeles, selles keeles nad omavahel suhtlevad.

Jérôme katab telefoni käega ja köhib.

„Ma lootsin sulle hiljem lõuna välja teha,” teatab Lloyd. „Kas sa ei peaks sel kellaajal all ministeeriumis olema?”

Kuid selgub, et Jérôme’il on vaba päev ja nad lepivad kokku kohtuda bistroos Clichy väljaku kandis, mis on noormehe elukoha lähedal, kuigi Jérôme’i kodu täpne asukoht on Lloydile samasugune mõistatus nagu seegi, milles täpselt seisneb noormehe töö Prantsusmaa välisministeeriumis. Poisil on kalduvus salapäratseda.

Lloyd saabub bistroosse varakult, et menüüst hindu uurida. Ta teeb rahakoti lahti ja loeb oma ressursid üle, enne kui lauda istub.

Kui Jérôme sisse jalutab, tõuseb Lloyd püsti ja naeratab. „Olin peaaegu unustanud, kui väga sa mulle meeldid.”

Jérôme võtab kiiresti istet, otsekui oleks toolimängus muusika peatunud. „Sa oled veider.”

„Jah, nii see on.”

Jérôme laksab salvräti lahti ja libistab käega läbi oma lopsakate lokkide, jättes juustesse sasitud vaod. Tema emal Françoise’il, tubakast kollaste sõrmedega teatrinäitlejannal, oli samasugune juuste sasimise komme ja see tegi ta veelgi veetlevamaks. Seda kuni hilisemate aastateni, kui ta oli ilma tööta ja siis muutis see tema välimuse lihtsalt korratuks. Jérôme näeb juba kahekümne kaheksa aasta vanusena räbaldunud välja, nagu pärineksid tema riided vanakraamipoest. Tal on seljas sametjakk, mille käised ulatuvad poolde käsivarde, ja neetidega viirutatud kitsavõitu särk, mille rebenenud rinnataskust paistavad sigareti keeramise paberid.

„Las ma ostan sulle uue särgi,” ütles Lloyd äkilise mõtte ajel. „Sul on vaja korralikku särki. Lähme mööda Rivolid alla Hilditch & Key’sse. Võtame takso. Tule ometi.” Ta räägib täiesti järelemõtlematult – uue särgi ostmist ei saa ta endale lubada. Kuid Jérôme keeldub.

Lloyd sirutab käe üle laua ja haarab pojal pöidlast kinni. „Me pole terve igaviku kohtunud – jumal hoidku, me elame ometi samas linnas.”

Jérôme tõmbab oma pöidla ära ja uurib menüüd. Ta valib kitsejuustu ja Kreeka pähklitega salati.

„Võta midagi korralikku,” protestib Lloyd. „Võta steik!” Ta naeratab laialt, pilk samal ajal menüüst steigi hinda otsimas. See tõmbab ta varbad konksu.

„Salat on hea küll,” kinnitab Jérôme.

Lloyd tellib ka endale salati, kuna see on menüüs leiduvast kõige odavam. Ta teeb pojale ettepaneku juua pudel veini ja tunneb kergendust, kui ka see tagasi lükatakse. Lloyd kugistab alla nii oma toidu kui ka kogu korvis leiduva leiva. Liiga palju kikerherneid ja liiga vähe liha. Jérôme nokib sel ajal oma kitsejuustu, jättes salatilehed puutumata.

Lloyd ütleb talle narrivalt inglise keeles: „Söö oma roheline ära, poiss!” Jérôme’i nägu väljendab arusaamatust ning Lloyd on sunnitud sõnad prantsuse keelde tõlkima. Jérôme oli kunagi inglise keelt rääkinud, kuid Lloyd kolis nende juurest välja, kui poiss oli kuuene, ning pärast seda oli pojal olnud vähe võimalusi keelt praktiseerida. Kui veider on nüüd Lloydil näha selle prantsuse poisi näos omaenda Ohiost pärit, kuid nüüd juba ammu surnud isa jooni. Jäta juuksed kõrvale ja sarnasus on lausa rabav – seesama lame nina ja hägused pruunid silmad. Isegi Jérôme’i komme ajada läbi kolme sõnaga seal, kus paras oleks kakskümmend. Välja arvatud muidugi see, et Jérôme’i sõnad on vales keeles. Lloydi ajust jookseb läbi rahutuks tegev mõte: ühel päeval tema poeg sureb. See on ilmne tõsiasi, kuid kunagi varem pole see talle pähe torganud.

„Kuule,” ütleb Lloyd. „Kutsume selle nägusa ettekandja siia.” Ta tõstab ettekandja tähelepanu püüdmiseks käe. „Ta on kenake, eks? Las ma hangin sulle ta numbri,” pakkus ta. „Tahad?”

Jérôme kisub isa käe alla. „Lase olla,” ütleb ta kiiruga sigaretti keerates.

Nende viimasest kohtumisest on möödas kuid ja selle põhjus on peagi selge: nad meeldivad teineteisele, kuid neil pole suurt millestki rääkida. Mida Lloyd Jérôme’ist teab? Põhiline osa tema teadmistest pärineb poisi esimestest eluaastatest – et ta oli pelglik, luges alati Lucky Luke’i koomiksiraamatuid, tahtis saada karikaturistiks. Lloyd soovitas tal ajakirjanikuks hakata. Parim amet maailmas, rääkis ta.

„Sooh,” tegi Lloyd küsimusega algust, „kas sa joonistad ikka veel?”

„Joonistan?”

„Ma mõtlen neid sinu karikatuure.”

„Pole juba aastaid sellega tegelnud.”

„Visanda mulle praegu midagi. Salvrätile.”

Jérôme vaatab maha ja raputab pead.

See lõunasöök saab peagi läbi. Lloyd peab ära küsima selle küsimuse, mille tarvis ta kokkusaamise korraldas. Ta napsab arve enda kätte, lükates poja väljasirutatud käe tagasi. „Mitte mingil juhul. See jääb mulle.”

Kui nad on kohvikust väljunud, võiks ta ikka veel oma küsimuse ära küsida. Kohe on viimane võimalus. Selle asemel küsib ta aga hoopis: „Kus sa praegu elad?”

„Ma kolin uude kohta. Annan sulle siis täpse aadressi.”

„Kas tahaksid veidi jalutada?”

„Ma lähen teisele poole.”

Nad vahetavad käepigistuse.

„Aitäh,” ütleb Lloyd, „et minuga kohtuma tulid.”

Koduteel vannub ta end maa põhja. Les Halles’i kandis teeb ta kõnniteel peatuse ja loeb oma raha üle. Teismeline rollerijuht sõidab mööda kõnniteed alla tema poole ja annab hullunult signaali.

„Kuhu ma minema peaksin?” karjub Lloyd. „Kuhu ma sinu arust minema peaksin?”

Poiss võtab vandudes kiirust maha ja tema sõiduriist kriimustab Lloydi jalga.

„Mölakas,” vannub Lloyd. Küsimus jäigi Jérôme’lt küsimata.

Kodus ütleb Eileen: „Sa oleksid pidanud ta siia tooma. Mulle meeldiks talle lõunat valmistada. Kas poleks armas, kui ta vahel lihtsalt läbi astuks?”

„Tal olid oma asjad ajada.”

„Ministeeriumis?”

„Arvatavasti. Ma ei tea. Ma küsin temalt küsimusi ja saan mingeid ebamääraseid…” Lloyd vehib otsivalt käega ja vaatab oma peopesa, suutmata leida õiget sõna. „Ma ei tea, mis asju. Sa küsi temalt endalt.”

„Hea küll, aga sa pead ta kõigepealt siia tooma. Kas tal tüdruk on?”

„Ma ei tea.”

„Pole vaja mulle niimoodi nähvata.”

„Ma ei nähvagi. Aga kuidas mina peaksin seda teadma, Eileen?”

„Ministeeriumis peaks olema huvitav töötada.”

„Ta võib seal vabalt lihtsalt fotokoopiaid teha, kust mina tean.”

„Ei, seda ma küll ei usu.”

„Igatahes on see minu meelest üsna veider.”

„Mis on üsna veider?”

Lloyd kõhkleb. „Lihtsalt see, et – teades, millega ma elatist teenin, mille abil ta ise üles kasvatati, millega tema lapsepõlve eest maksti – ta teab, et ma olen ajakirjanik, ja ometi pole ta mitte kordagi andnud mulle ühtegi vihjet, mitte ühtegi infokildu ministeeriumist. See pole muidugi mingi tragöödia. Lihtsalt mõtled, et oleks võinud.”

„Võib-olla tal pole sulle midagi anda.”

„Ma tean, kuidas sellistes kohtades asjad käivad. Tal on värki, mida ma saaksin kasutada.”

„Arvatavasti ei ole tal lubatud reporteritega suhelda.”

„Mitte kellelgi pole lubatud. Aga ometi nad suhtlevad. Seda nimetatakse lekitamiseks.”

„Ma tean, kuidas seda nimetatakse.”

„Ma ei mõelnud seda nii. Vabanda.” Lloyd puudutab naise kätt. „Kõik on korras,” kinnitab mees. „Minuga on nüüd kõik korras.”

Järgmisel hommikul ärkab ta maruvihasena. Miski oli teda unes raevu ajanud, kuid ta ei suuda meenutada, mis nimelt. Kui Eileen hommikusöögi ajaks sisse astub, käsib Lloyd tal tagasi minna ja Didier’ juures einestada. Naine lahkub ja Lloyd soovib, et ta oleks jäänud ning et ta oleks eelmisel ööl tema juures maganud. Ta teeb jälle oma rahakoti lahti. Ta teab, kui palju seal raha on, aga kontrollib ikkagi üle. Kui tal lähemal ajal midagi teenida ei õnnestu, ei saa ta sellesse korterisse edasi jääda. Kui ta aga välja kolib, siis Eileen temaga kaasa ei tule.

Kuhu ta läheb, ilma naiseta? Tal on raha vaja; tal on vaja lugu.

„Juba teist päeva järjest äratan ma su üles. Mis kell sa tavaliselt üles tõused?” küsib ta Jérôme’ilt telefonis. „Kuule, mul on tarvis sinuga veel kord kokku saada.”

Jérôme astub kohvikusse ja surub isa kätt. Lloyd esitab nagu ettevalmistatud teksti: „Vabanda, et ma sind jälle tülitan. Kuid mul on vaja tööga seoses üks oluline asi üle küsida.”

„Minult?”

„Üks väike asi. Ma töötan ühe loo kallal, mis puudutab Prantsusmaa välispoliitikat. Asjaga on kiire. Täna on tähtaeg. Täna pärastlõunal.”

Jérôme naaldub oma toolil tahapoole. „Ma ei tea midagi kasulikku.”

„Sa pole mu küsimust veel kuulnudki.”

„Ma tõesti ei tea midagi.”

„Millega sa seal tegeled?” küsib Lloyd, kuid surub siis ärrituse maha. „Ma mõtlen, et sa pole veel kuulnudki, mida ma küsida tahan. Sa oled seal ilmselt olnud kolm aastat. Sa ei luba mul endale külla tulla, sa ei räägi mulle oma tööst. Kas sa oled seal uksehoidja ja ei taha seda tunnistada või?” küsib Lloyd naerdes. „Oma laud sul seal ikka on, või mis?”

„Jah.”

„Hea küll, mängime äraarvamismängu. Sina anna aga mulle muudkui ühesõnalisi vastuseid. Ja mina jõuan järk-järgult tõeni välja. Kas sinu laud on ministri töölaua lähedal või sellest kaugel?”

Jérôme niheleb ebamugavalt. „Ma ei tea. Keskmisel kaugusel.”

„Keskmine on lähedal.”

„Mitte nii väga lähedal.”

„Jumal küll, see on nagu hamba väljatõmbamine. Kuule, mul on lugu vaja. Lihtsalt räägi mulle natuke taustu.”

„Ma mõtlesin, et sul on mingi konkreetne küsimus.”

„Aga on sul ehk mingeid ideid? Ma tegin sulle eile lõuna välja.” Lloyd lisab kiiresti: „See oli nali.”

„Ma ei saa.”

„Ma ei kavatse sind osundada. Ja ma ei palu, et sa sinna läheksid ja mingeid dokumente varastaksid või midagi sellist.”

„Mis laadi lugu sa tahad?”

„Ma ei tea isegi. Võib-olla midagi terrorismiga seoses. Või Iraagiga. Või Iisraeliga.”

„Ma ei tea,” ütleb Jérôme vaikselt oma põlvedele.

Lloydi teised lapsed oleksid ta selleks ajaks juba pikalt saatnud. Ainult Jérôme näitab jätkuvalt lojaalsust üles. Kõik kolm tütart on Lloydi enda moodi – alati millegi poole pürgimas, alati kuhugi kihutamas. Aga Jérôme teda ära ei tõuka. Ainult tema on ustav. Ta tõestab seda, lausudes: „Kui, siis ehk see Gaza vägede asi.”

„Mis Gaza vägede asi?” elavneb Lloyd.

„Ma ei tea kõiki üksikasju.”

„Oota, pea nüüd kinni. Kas ministeerium räägib mingitest vägedest Gazas?”

„Ma oleksin nagu midagi sellist kuulnud.”

„Sa nagu oleksid kuulnud?”

„Jah, ma arvan küll.”

Lloyd lööb särama. „Siin võiks meil midagi olla. Võiks olla. Võiks olla.” Ta tõmbab märkmiku välja ja paneb selle kirja. Ta võlub sellest veel kullakamaka välja, tirib, väänab ja sikutab seda nii palju kui vaja. Lloydi keha läbistab värin: seda asja ta juba oskab. Aga Jérôme ei ütle enam rohkem sõnagi. Hilja juba – linnuke on välja lennanud. Enam teda puuri tagasi ei topi. Lase käia.

„Sa ei tohi seda kasutada.”

„Sinul ei tule sellest mingeid pahandusi.”

„See on minu informatsioon,” lausub Jérôme.

„See ei ole sinu oma. See on lihtsalt informatsioon. See ei kuulu kellelegi. See eksisteerib sinust sõltumatult. Ma ei saa seda enam mitte teada. Kas ma pean nüüd põrmus püherdama? Ma palusin pisut abi. Ma ei saa aru, mis siin nii keerulist on. Palun vabandust,” ütleb Lloyd, „aga sa andsid selle mulle.”

Ta kiirustab koju – ta võib veel loo õigeks ajaks valmis saada. Kodus helistab ta kohe Menziesele. Ahaa, pagana päralt, mõtleb Lloyd, kui teda toimetajaga ühendatakse. „Noh, mu sõber,” teatab ta telefoni. „Mul on sulle lugu.”

Menzies kuulab ta ära. „Pea nüüd kinni – Prantsusmaa soovitab viia Gaza sektorisse ÜRO rahuvalvejõud? Iisrael ei nõustu sellega iial. See on juba ette läbikukkunud algatus.”

„Oled sa kindel? Igatahes ma annan teada, et prantslased kaaluvad seda mõtet. Mis edasi saab, on juba iseküsimus.”

„Meil oleks sellele kinnitust vaja.”

„Seda saan ma korraldada.”

„Sul on loo tegemiseks neli tundi. Kuule, pigista sest välja, mis võimalik ja võta poolteise tunni pärast uuesti ühendust.”

Lloyd paneb telefoni ära. Ta uurib oma kontaktnumbreid. Tal pole Gaza kohta isegi mitte mingit värskemat taustainfot. Lloyd valib Jérôme’i mobiili numbri, kuid see vaid kutsub. Ta leiab ühe välisministeeriumi numbri. Ehk õnnestub tal mingeid üksikasju teada saada, ilma et oleks vaja Jérôme’i oma allikana paljastada. Muidugi õnnestub. Ta on selliseid asju miljon korda teinud. Ta helistab ministeeriumi pressiosakonda, olles esimest korda elus tänulik selle eest, et hull Françoise nende poja perekonnanime enda omaks ümber muutis – keegi ei oskaks Lloyd Burko nime Jérôme’iga siduda.

Lloyd esitab valves olevale ametnikule mõne sissejuhatava küsimuse. Kuid too on pühendunud pigem informatsiooni väljapinnimisele kui selle andmisele, seepärast teeb Lloyd jutuajamisele lühikese lõpu. Kohe kui ta toru ära paneb, hakkab telefon helisema – see on Menzies.

„Sina helistad nüüd mulle,” ütleb Lloyd kergelt võiduka häälega.

„Ma mainisin su lugu pärastlõunasel koosolekul ja Kathleen läks sellest põlema,” räägib Menzies peatoimetajale viidates. „Ja nagu sa tead, ei taha keegi, et Kathleen põlema läheks.”

„Nii et sa siis võtad selle?”

„Kõigepealt peame seda nägema. Mina isiklikult tahaksin selle sisse panna.”

„Mitu sõna te tahate?”

„Tee nii pikalt, kui sul vaja on. Vaata, et lugu ikka välja kannaks. Nagu ma ütlesin, peame artiklit kõigepealt nägema. Mis sa arvad, kas see võiks olla esikülje lugu?”

Kui artikkel on esiküljel, siis peab ta kusagil sisekülgedel jätkuma, mis tähendab, et ta peab olema pikem. Ja pikem artikkel tähendab rohkem raha.

„Esikülg,” kinnitab Lloyd. „Kindla peale esikülg.”

„Sa taod seda rauda hoolega, on ju?”

„Just enne sind oli mul välisministeerium toru otsas.”

„Ja?”

„Ikka sedasama.”

„Aga sa saad sellele kinnitust – see on rabav. Ma pole seda infot veel kusagil näinud.”

Kui nad kõne lõpetavad, tammub Lloyd korteris ringi ning vahib aknast välja, ise samal ajal klaasil trummeldades ja mälust mõnd kasulikku allikat otsides. Aega ei ole. Ainus võimalus on töötada selle materjaliga, mis tal on – sepitseda väikest kavalust kasutades kokku ühe allikaga lugu, see taustamaterjali abil kopsakamaks puhuda ja palvetada, et see läbi läheks. Ta istub oma tekstiprotsessori taha ning tipib valmis loo, mis – kui ta paberi masinast välja võtab – on kaugelt hõredam kõigist, mis ta kunagi on püüdnud pastakast välja imeda. Ta paneb paberilehe kõrvale. Loos pole ühtegi tsitaati ega tegelikult üldse mitte midagi.

Ta söödab masinasse uue lehe ja alustab otsast peale, kirjutades nüüd lugu nii, nagu see olema peaks: hulganisti tsitaate, kuupäevi, väeüksuste numbreid, vaidlusi valitsuskabinetis ja Atlandi-üleseid vastuolusid. Oma tööd ta tunneb – kõik on sõnastatud hoolikalt võimaluste, ettepanekute ja ebamääraste mullide vormis. Kõik väljamõeldud allikad on „anonüümsust palunud” või „lähedalseisvad” või „asjaga kursis olevad eksperdid”. Nimeliselt ei ole kedagi tsiteeritud. Tuhat nelisada sõna. Ta arvutab, kui palju see talle sisse toob. Jätkub, et üür ära maksta – väike ajapikendus. Jätkub, et Jérôme’ile korralik särk osta. Et Eileen välja viia ja koos mõni naps võtta.

Ta loeb artikli üle, kriipsutades punase pliiatsiga maha kõik, mida oleks võimalik vaidlustada. Tekst jääb tublisti lühemaks, seepärast haudub ta välja mõne lisatsitaadi „Washingtoni valitsusametnikult”. Ta lööb artikli ümber, viib parandused sisse ja faksib tänaval asuvast telefonikeskusest ära. Ta ronib tagasi üles oma korterisse, tehes kohale jõudes trepimademel täiesti hingetuna puhkepausi, üritab naeratada. „Laisk loom!” ütleb ta endale. Ta prõmmib Didier’ uksele. „Eileen? Oled sa seal?” Ta siseneb oma koju ja otsib üles tolmunud veerandgallonise Tanqueray pudeli, valab endale napsi ning loksutab seda suus, lastes joogil seestpoolt suud kõrvetada. Ta pole kunagi varem võltsitud looga lagedale tulnud. „Tundub, et pole hullu midagi,” ütleb Lloyd endale. „Oleksin pidanud seda juba ammu tegema! Oleksin palju tööd ja vaeva kokku hoidnud!” Ta valab endale uue sortsu džinni ja jääb vältimatut kõnet ootama.

Telefon heliseb.

„Me peame allikaid rohkem täpsustama,” teatab Menzies.

„Mismoodi täpsustama?”

„See on Kathleeni nõue. Muide, see faksimise värk vahetult enne trükkiminekut on täielik õudusunenägu. Me pidime siin kõik ümber tippima. Sa pead tõesti oma e-maili tööle saama.”

See on hea märk. Menzies arvestab kaastöödega tulevikus.

„Sul on õigus. Ma lasen selle arvuti kohe korda teha.”

„Ja allikad. Me peame olema konkreetsemad. Näiteks kolmandas lõigus kõlab tsitaat üsna veidralt. Me ei saa viidata allikale kui „raportiga tutvunud isikule”, kui me pole mingit raportit varem maininudki.”

„Kas ma jätsin selle sisse. Kavatsesin selle lõigu välja võtta.”

Nad teevad tekstis parandusi, käies selle otsast lõpuni läbi, ja on kõne lõppedes täielikus üksmeeles. Lloyd võtab veel sortsukese džinni. Telefon heliseb uuesti. Menzies ei ole ikka rahul. „Su loos ei viidata allikana otseselt ühelegi isikule ega ametkonnale. Kas me võiksime öelda lihtsalt „Prantsusmaa välisministeerium”?”

„Ma ei saa aru, miks „ametiisik” ei kõlba.”

„Sinu loo uba toetub ainult ühele anonüümsele allikale. Esikülje tarvis on see liiga ähmane.”

„Kuidas see ähmane on? Te avaldate sihukest kraami kogu aeg.”

„Mulle tundus, et sa ütlesid, et välisministeerium kinnitas seda.”

„Nad kinnitasidki.”

„Kas me ei võiks siis seda öelda?”

„Ma ei kavatse oma allikat põhja lasta.”

„Me läheme kohe trükki.”

„Ma ei tahaks isegi, et te kirjutate „Prantsuse” miski. Öelge lihtsalt „ametiisik”.”

„Kui sa ei ole nõus täpsema sõnastusega, siis me ei saa seda avaldada. Anna andeks – aga Kathleen seisab minu kõrval ja ütleb nii. Ja see tähendab, et esileht lendab kuradile. Mis tähendab vahetult enne trükkiminekut täielikku põrgut, nagu sa väga hästi tead. Me peame kohe praegu ära otsustama. Kas sa saad seda täiendada?” Ta ootab. „Lloyd?”

„Allikas välisministeeriumis. Ütle nii.”

„Ja see on kindel?”

„Jah.”

„Mulle kõlbab.”

Kuid mitte Kathleenile, nagu kohe selgub. Ta helistab Pariisi ühele oma kontaktisikule, kes kogu loo välja naerab. Menzies helistab tagasi. „Kathleeni allikas on ministeeriumis mingi tippklassi juhe. Kas sinu oma on sellest parem?”

„Jah.”

„Kui palju parem?”

„Nad lihtsalt on. Ma ei saa nimesid nimetada.”

„Ma kaklen Kathleeniga selle üle. Ma ei sea sinu allikat kahtluse alla. Aga lihtsalt minu meelerahu heaks, anna mulle mingi vihje. Mitte avaldamiseks.”

„Ma ei saa.”

„Siis on sellega kõik. Vabanda.”

Lloyd on hetke vait. „Olgu siis keegi Lähis-Ida direktoraadist. Minu allikas on hea: poliitika poole pealt, mitte pressi poole pealt.”

Menzies annab selle edasi Kathleenile, kes lülitab Lloydi telefoni valjuhääldisse. „Ja see tüüp on usaldusväärne?” küsib ta.

„Väga.”

„Oled sa teda varem kasutanud?”

„Ei.”

„Aga me võime teda usaldada?”

„Jah.”

„Omavahel, kes ta on?”

Lloyd kõhkleb. „Ma ei mõista, miks sa seda teadma pead.” Kuid tegelikult ta muidugi mõistab. „See on minu poeg.”

Üle valjuhääldi on kuulda nende itsitamist. „Tõsiselt räägid või?”

„Ta töötab ministeeriumis.”

„Ma ei ole sinu pereliikmete tsiteerimisest just ülearu vaimustuses,” ütleb Kathleen. „Aga praegu on aeg juba niikaugel, et meil on valida, kas avaldada sinu lugu või agentuuri materjal Bushi langevatest reitingutest, mis ausalt öelda ei ole praegusel hetkel enam esikülje materjal.”

„Me võiksime panna sisse „viis-aastat-pärast-9/11” olemusloo, see on peaaegu valmis,” soovitab Menzies omalt poolt.

„Ei, aastapäev on esmaspäeval, nii et ma tahan hoida seda nädalavahetuseks.” Kathleen vaikib hetke. „Olgu, laseme Lloydi loo käiku.”

Selleks ajaks, kui Eileen koju saabub, on Lloyd juba kenakesti purjus. Naine on jätnud Didier’ oma sõpradega džässiklubisse aega veetma ja koputab nüüd koduuksele. Miks naine ometi lihtsalt sisse ei astu? Aga praegu mees seda teemat üles ei tõsta. Ta kiirustab teist klaasi haarama ja ka naisele džinni kallama enne, kui too keelduda jõuab.

„Vaata et sa homme kindlasti lehe ostad,” ütleb Lloyd. „Esikülg.”

Naine hõõrub oma põlve. „Õnnitlen, kallim. Millal su lugu viimati esiküljel oli?”

„Roosevelti valitsuse lugu, ma arvan.”

„Franklini või Teddy Roosevelti oma?”

„Teddy muidugi.” Lloyd tõmbab naise pisut kohmakalt lähemale ja suudleb teda – see pole mitte nende tavapärane kerge musi, vaid innukas embus.

Naine tõmbub tagasi. „Aitab küll.”

„Õige – mis siis, kui viimati su mees peale satub.”

„Ära pane mind ennast näruselt tundma.”

„Ma teen ainult nalja. Ära tunne end halvasti – mina ennast ei tunne.” Ta näpistab naist põsest. „Ma armastan sind.”

Sõnagi lausumata kõnnib naine üle koridori tagasi. Lloyd potsatab voodile, ise joobnult mõmisedes – „Pagana esimene kuradi külg!”

Järgmisel hommikul äratab Eileen ta õrnalt üles ja asetab ajalehe voodile. „Siin on jääkülm,” ütleb ta. „Ma panen kohvi üles.”

Lloyd tõuseb voodil istukile.

„Ma ei leidnud su lugu, kallim,” ütleb naine. „Ehk ei ole see tänases?”

Lloyd uurib esikülje pealkirju: „Blair astub lähema 12 kuu jooksul tagasi”; „Pentagon keelab julmad ülekuulamismeetodid terrorismi uurimisel”; „Homoabielud ärritavad Ameerikat”; „Austraalia leinab „Krokodillikütti”” ja lõpuks „Bush langeb arvamusküsitlustes rekordmadalale”.

Tema Gaza lugu ei pääsenud esiküljele. Ta lehitseb läbi siseküljed. Seda pole kusagil. Vandudes valib ta Rooma numbri. Kellaaeg on varane, kuid Menzies istub juba oma laua taga. „Mis mu looga juhtus?” nõuab Lloyd.

„Anna andeks. Me ei saanud seda kasutada. See Kathleeni prantsuse sõber helistas tagasi ja kinnitas, et see kõik on vale. Ta ütles, et me oleme tõsise supi sees, kui selle avaldame. Nad esitaksid selle peale ametliku protesti.”

„Kathleeni pressijuhtmest sõber kuseb minu loo peale ja teie, mehed, lähete kohe õnge? Ja üldse, miks Kathleen minu tööd üle teeb? Ma ju ütlesin teile, et mu poeg töötab ministeeriumis.”

„Noh, sellega on ka omamoodi veider lugu. Kathleen mainis oma sõbrale su poja nime.”

„Ta avalikustas minu poja allikana? Kas te olete arust ära?”

„Ei, ei – pea nüüd kinni. Kathleen ei öelnud, et ta on sinu allikas.”

„Seda pole nüüd küll ülearu raske ära arvata. Jumal hoidku!”

„Las ma lõpetan, Lloyd. Las ma nüüd räägin lõpuni. Mitte kedagi Jérôme Burko nimelist seal ei tööta.”

„Oh teid idioote küll. Tal on oma ema neiupõlve nimi.”

„Ahah.”

Lloyd peab poega hoiatama, andma talle aega, et mingi vabandus välja mõelda. Ta helistab Jérôme’i mobiilile, kuid see ei vasta. Võib-olla on poeg seekord varakult tööl. Jumal, milline katastroof. Lloyd helistab ministeeriumi valvelauda.

„Ma vaatasin läbi kõigi töötajate nimekirja,” vastab seal istuv ametnik. „Sellist nime siin ei ole.”

Lloyd tormab alla Boulevard du Montparnasse’ile ja tõstab takso peatamiseks käe, kuid laseb selle siis kiiresti alla. Ta jääb kõnnitee servale kõhklema, pigistades oma rahakotti, mis on õhem kui kunagi varem. Siis ajab ta jälle käe püsti; kui ta peakski pankrotti minema, siis toimugu see juba sel moel. Ta peatab takso.

Ministeeriumihoones ei taha valvur teda sisse lasta. Ta ütleb uuesti oma poja nime ning rõhutab, et tegu on väga kiire ja olulise perekonnaasjaga. See ei vii teda kuhugi. Ta näitab oma pressikaarti, kuid see on 2005. aasta 31. detsembrist aegunud. Ta ootab maja ees, proovides ikka ja jälle Jérôme’i mobiilile helistada. Ametnikud tilguvad aeg-ajalt hoonest välja suitsetama. Ta otsib nende seast oma poega, pärides, kas ehk mõni suitsetajatest ei tööta Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida direktoraadis.

„Ma mäletan seda kutti,” tähendab üks naine. „Ta oli siin praktikal.”

„Ma tean, aga mis osakonnas ta praegu töötab?”

„Ta pole mingis osakonnas. Me ei võtnud teda tööle. Ta vist tegi eksameid, aga ei saanud keelte osast läbi.” Naine tõmbab silmad kissi ja naeratab. „Ma arvasin alati, et oma ameeriklasest isa kohta ta valetab.”

„Mida te silmas peate?”

„Lihtsalt seda, et tema inglise keel oli nii lootusetult kehv.”

Naine kaevab kusagilt välja Jérôme’i vana aadressi ja ulatab selle Lloydile. Lloyd sõidab metrooga Château Rouge’i peatusse ja otsib üles aadressil märgitud maja, katkise peaväravaga pehkinud krohvihunniku. Ta laseb pilgu üle kõigi sisehoovide elanike nimekirja, otsides sealt Jérôme’i perekonnanime. Seda pole. Siis järsku satub ta täiesti ootamatu nime peale, tema enda perekonnanimi. Kellanupu kõrval seisab „Jérôme Burko”.

Lloyd vajutab kellanupule, kuid ei saa mingit vastust. Majaelanikud tulevad ja lähevad. Ta istub hoovi serva maha ja vaatab üles luukidega akende poole.

Tunni aja pärast astub Jérôme peaväravast sisse, kuid ei märka kohe isa. Ta teeb oma postkasti lahti, sobrab selles leiduva rämpsposti läbi ja viskab koridori põrandale.

Lloyd lausub oma poja nime ja Jérôme võpatab. „Mida sa siin teed?”

„Anna andeks,” sõnab Lloyd valulikult. „Palun andeks, et ma niimoodi kohale sadasin.” Ta pole kunagi varem oma pojaga sel viisil süüdlaslikul toonil rääkinud. „Ma lihtsalt astusin läbi – ega sa ei pahanda?”

„Kas sa tulid oma artikli pärast?”

„Ei. See ei puutu üldse asjasse.”

„Mis siis lahti on?”

„Kas me võiksime üles minna? Mul on külm. Olen juba mõnda aega siin väljas oodanud.” Ta naerab. „Ma olen vana, tead ju küll! Ma ei pruugi sedamoodi välja näha, aga…”

„Sa ei ole vana.”

„Olen küll vana. Olen ikka.” Ta sirutab käe välja ning naeratab. Jérôme ei astu sammugi tema poole. „Ma olen viimasel ajal oma perekonna peale mõelnud.”

„Millise perekonna peale?”

„Kas ma ei võiks sisse tulla, Jérôme? Kui sul midagi selle vastu pole. Mu käed on jääkülmad.” Ta hõõrub käsi teineteise vastu ja puhub neile hingeõhku. „Mul oli üks mõte. Ma loodan, et sa sellele vastu ei ole. Ma võiksin sind inglise keelega aidata. Kui me pidevalt praktiseeriksime, siis hakkaks see sulle külge, ma olen täiesti kindel.”

Jérôme punastab. „Mida sa silmas pead? Mu inglise keelel pole häda midagi. Ma õppisin seda sinu käest.”

„Sul polnud just väga palju võimalusi seda kuulda.”

„Ma ei vaja järeleaitamistunde. Ja pealegi, kust ma peaksin nende jaoks aja leidma. Ministeerium mulle selleks kindlasti vaba aega ei annaks.”

Et oma sõnade õigsust tõestada, läheb Lloyd inglise keelele üle, rääkides meelega kiiresti: „Mul on kiusatus välja öelda, mida ma tean, poeg. Aga ma ei taha, et sa ennast kehvasti tunneksid. Mida sa ometi siin urkas teed? Jumal küll, see on lausa uskumatu, kui väga sa mu isaga sarnaned. Nii kummaline on teda taas näha. Ja ma tean, et sa ei tööta kusagil. Neli last olen ma sigitanud ja sina oled neist ainus, kes minuga veel rääkida tahab.”

Jérôme ei ole kogu jutust sõnagi aru saanud. Alandusest värisedes vastab ta prantsuse keeles: „Kuidas ma peaksin aru saama, mida sa räägid? Sa kõneled nii kiiresti. See on naeruväärne.”

Lloyd läheb ka ise prantsuse keelele üle. „Ma tahtsin sulle midagi rääkida. Sinult midagi küsida. Tead, ma mõtlen pensionile minna,” nendib ta. „Ma arvan, et olen kahekümne teisest eluaastast saadik kirjutanud keskeltläbi ühe artikli päevas. Ja nüüd ei suuda ma leida mitte ühtegi uut ideed. Mitte ühtegi. Ma ei tea enam, mis pagana päralt ümberringi toimub. Ajaleht isegi ei avalda mind enam. See oli mu viimane – mu kõige viimane kaastöö. Kas sa teadsid seda? Mitte keegi ei trüki mu lugusid enam ära. Ma arvan, et ma kolin oma korterist välja, Jérôme. Ma ei suuda selle eest maksta. Ma ei peaks seal olema. Aga ma ei tea. Miski pole veel kindel. Ma küsin, ma mõtlen – ma üritan selgust saada. Mida ma õigupoolest tegema peaksin. Mida sina soovitaksid? Mida sina sellest asjast arvad?” Lloydil tuleb endaga kõvasti võidelda, et seda küsimust esitada. „Mida sina soovitaksid mul teha? Poeg?”

Jérôme teeb majaukse lahti. „Tule,” kutsub ta. „Sa jääd minu juurde.”

1953. Greco kohvik, rooma

Betty loksutas jooki klaasis ja piilus selle sisse, otsides jääkuubikute alt viimast Campari-piiska. Tema abikaasa Leo istus itaaliakeelse ajalehe taha peitunult teisel pool marmorist kohvikulauda. Naine küünitas üle laua ja koputas mehe ajalehele nagu tema kabineti uksele. „Jaaah, m’kallis,” möiratas mees, kuna kõrge ajalehepaberist müür oli teinud ta tuimaks tõsiasja suhtes, et ta asus avalikus kohas ning abielupaari omavaheline valjuhäälne vestlus oli kõigile kuuldav; pärast mitut Roomas veedetud aastat eeldas ta ikka veel, et teispool suurt lompi ei mõista keegi inglise keelt. „Ottist pole ikka veel mingit märki,” nentis naine. „Tõsi, tõsi.” „Soovid veel ühe joogi?” „Jaaah, m’kallis.” Mees pani käed kausina kokku, paigutas sinna suudluse ja lennutas selle nagu granaadi naise poole, saates silmadega selle paraboolikujulist teekonda üles, üle laua ja siis alla naise põsele. „Otse pihtas,” kuulutas ta ning kadus taas ajalehe taha. „Kõik on nii lollid!” teatas ta, kõigi suurepäraste kaost kirjeldavate reportaažide kohal pead vangutades. „Nii hämmastavalt lollid!” Betty tõstis käe, et kelnerit viibata, ning tabas siis pilguga Otti, kes istus baarileti taga ja silmitses neid. Naise käsi langes randmest longu, ta kallutas pead ja vormis suuga küsimuse „Mis sa seal eemal teed?”, nii et väikesed lihased suunurkades tukslesid ja naeratus näole tõusis, siis jälle kadus ja uuesti tõusis. Ott uuris veel ühe silmapilgu vältel Bettyt ja Leod, tõusis siis oma baaripukilt ja tuli nende poole. Ta oli näinud Bettyt viimati kahekümne aasta eest New Yorgis. Nüüd oli naine varastes neljakümnendates, abielus, tema mustad juuksed olid pisut lühemad ja rohelised silmad pehmemad. Kuid ikkagi, Ott silmitses naise veidi kallutatud peahoiakut, kõhklevat naeratust, naist, keda ta oli tundnud. Ajahämarusse vajununa tundus minevik tema ees nüüd hoopiski teravam. Tal tekkis äkiline soov käsi üle laua sirutada ja naist puudutada. Selle asemel surus ta aga Betty abikaasa väljasirutatud kätt ja pigistas mehe õlga, väljendades Leo suhtes – keda Ott kohtas esimest korda elus – kogu seda soojust, mida tal polnud kohane väljendada tema naise suhtes.

Ott istus Betty kõrvale tooli sametist käsitoele, patsutas tervituseks naise kätt ja libistas end siis sportliku liigutusega kõrvallaua taha, näidates oma viiekümne nelja eluaasta kohta ikka veel head vormi. Ta muljus tagantpoolt oma jämedat kaela, libistas käega üle paljaks aetud pealae ja puudutas oma kipras kulmu, mille alt ta neid silmitses. Tema kahvatusiniste silmade pilk väljendas vahelduvaid tundeid, olles kord otsekui valmis kogu ruumitäie inimestega võitlema, siis jälle naerma ja siis täielikult alistuma. Ta patsutas Leo põske. „Mul on hea meel, et ma siin olen.” Nende nappide sõnadega valas Ott nad üle kõikevaldava rahulolutundega – Betty oli juba unustanud, mismoodi oli tema läheduses viibida. Cyrus Ott oli sõitnud siia oma Atlantas asuvast peakorterist, jättes ainuüksi selle kohtumise pärast sinnapaika nii oma ärid kui ka naise ja väikese poja. Reisilaeval ookeani ületades oli ta nende artikleid lugenud. Leo, kes töötas ühe Chicago ajalehe Rooma korrespondendina, oli omandanud viimse kui ühe ajakirjandusliku klišee, tema kirjutised elasid selles ajakirjanduslikus fantaasiamaailmas, kus lõputud põgenike hordid aina valguvad üle piiride, linnad muudkui valmistuvad tormide vastu ja valijad tõttavad valimiskastide suunas. Betty tegi vabakutselisena kaastööd Ameerika naisteajakirjadele, spetsialiseerudes kergetele humoorikatele jutukestele välismaa elust ja hoiatavatele lugudele itaalia tõbraste poolt võrgutatud ameeriklannadest. Vanasti olid tal ambitsioonid. Ottil oli kurb näha, et need olid nii vähesel määral realiseerunud. „Nonii,” ütles Leo, „mis see siis oligi, millest sa meiega rääkida tahtsid, kui küsida tohib?” „Ma tahan rääkida ajalehest.” „Millisest?” „Minu enda omast,” vastas Ott. „Ma kavatsen ühe lehe püsti panna. Rahvusvahelise ingliskeelse ajalehe. Asukohaga Roomas ja levikuga üle kogu maailma.” „Ohoo?” hüüatas Leo ettepoole kummardudes ning lastes valla oma pruuni kootud lipsu, mida ta oli siiani vastu rinda surunud, et varjata särgi eest puuduvat nööpi. „Päris huvitav,” märkis ta, lips võnkumas nagu kellapendel, nii et nähtavale ilmus niiditups, mille küljes oli kunagi nööp olnud. „Sellest võiks asja saada,” ütles ta. „Kindlasti võiks. Hm, ja sa otsid sinna inimesi?” „Teid kahte. Teie hakkate seda tegema.”

Betty vingerdas oma toolil kõrgemale. „Miks sa tahad hakata ajalehte välja andma?” „Mida rohkem ma selle peale mõtlen,” segas Leo vahele, „seda rohkem see mõte mulle meeldib. Seda pole veel keegi teinud. Mitte keegi pole veel hakanud sellise asjaga päriselt raha teenima.” Kui nad sel õhtul lahku läksid, oli Ott ainsana kaine. Ta surus neil kätt, patsutas Leod õlale ja kõndis mööda Hispaania treppe üles Hassleri hotelli poole, kus ta peatus. Betty ja Leo koperdasid mööda Via del Babuinot alla kodu poole. Leo võttis naisel kõrvast ja sosistas sinna. „Kas ta mõtles seda tõsiselt?” „Seni on ta alati kõike tõsiselt mõelnud.” Kuid Leo vaevu kuulas naist. „See on kõige rikkam tüüp, kelle seltsis ma end kunagi täis joonud olen,” teatas ta. Nad jõudsid oma maja juurde ja vedasid end trepist üles neljandale korrusele, kasutades trepikäsipuud köiena. Nende päralt oli lastetu paari jaoks piisavalt ruumikas korter kõrgete lagede ja paljaste puitsarikate, kuid ainult ühe aknaga, mis polnudki iseenesest paha, kui pohmell ligi kippus. Betty tegi kohvi. „Ole minuga õrn,” ütles naine äkki tõsinedes. Ta puudutas Leo sarna, kuhu mees oli habet ajades mõne tüüka alles jätnud – Bettyle oli see koht kogu õhtu vältel silma jäänud. Mõne kvartali jagu eemal istus Ott oma hotellitoa voodil. Ehk ei peaks ma selle asjaga kaugemale minema, mõtles ta. Ehk peaks jätma kõik nii, nagu on. Ehk ei peaks ma seda lehte püsti panema.