Читать книгу Imperfektsionistid - Tom Rachman - Страница 4

majandusreporter – Hardy Benjamin

Hardy veedab oma hommikud telefoni otsas Londoni, Pariisi ja Frankfurdiga kõneldes ning turtsakatelt majandusanalüütikutelt tsitaate välja meelitades. „Kas intressimäärad varsti kerkivad?” küsib ta. „Kas Brüssel pikendab tollimaksu jalanõudele? Mida arvate kaubandusbilansi tasakaalustamatusest?”

Hardy jääb vankumatult viisakaks, isegi kui tema allikad seda ei ole.

„Hardy, mul on kiire. Mis sul vaja on?”

„Ma võin hiljem uuesti helistada.”

„Praegu on mul kiire ja hiljem on veel kiirem.”

„Vabandust, et ma peale käin. Tahtsin lihtsalt küsida, kas te saite mu sõnumi kätte.”

„Jah, ma tean – sa teed järjekordset Hiina lugu.”

„Ma teen hästi kiiresti, ma vannun.”

„Sa tead minu seisukohta Hiina suhtes: „Me kõik peaksime hakkama mandariini keelt õppima. Bla-bla-blaa.” Kas ma võin nüüd minna?”

Pärastlõunaks on Hardy kirjutanud tuhat sõna, mis on suurem arv kui kalorite hulk, mis ta eilsest saadik on manustanud. Hardy on dieedil, mida alustas umbes kaheteistkümneaastase plikana. Nüüd on ta kolmekümnekuuene ja unistab jätkuvalt võiküpsistest.

Ta lubab endale väikese pausi allkorruse espressobaaris. Seal kohtab ta oma vana sõbrannat Annikat, kes on töötu ja omab seetõttu tavaliselt kohvijoomiseks vaba aega.

Hardy tühjendab suhkruasendaja paki oma cappuccino’sse. „Mitte miski ei iseloomusta inimese püüdluste mõttetust paremini kui sahhariin,” teatab ta ja võtab lonksu kohvi.

„Ah, aga see on hea.”

Annika matab samal ajal oma caffè macchiato’t pruuni suhkru lõputu joa alla. Nad moodustavad baaris üsna ebatavalise duo: üks on punapäine nohiklik ja lühike (Hardy); teine rinnakas, stiilne ja pikk (Annika). Punapea viipab baarimehele, kuid too ei märka teda; rinnakas sõbranna noogutab seepeale ja baarimees tormab kohale.

„Sa oled poiste püüdmises ikka vastikult osav,” märgib Hardy. „Kuigi see on alandav, kuidas neil sinu peale kohe ila jooksma hakkab.”

„Minule see alandav ei ole.”

„Minule on see alandav. Ma tahan, et teenindav personal kohtleks mind nagu objekti. Muide, kas ma rääkisin sulle, et mul oli seoses oma juustega äsja veel üks õudusunenägu?”

Annika naeratab. „Sa oled haige, Hardy.”

„Unenäos vaatasin peeglisse ja nägin seda viirastust endale vastu jõllitamas, oranž mullivaht ümberringi. Õudne.” Ta kiikab ennast baari taga olevast peeglist ja pöörab siis pilgu ära. „Groteskne.”

„Muideks,” ütleb Annika, „ma jumaldan sinu juukseid.” Ta sikutab üht Hardy lokikest. „Vaata, kuidas see tagasi naksatab. Ja ma armastan kastanpruuni.”

„Kastanpruuni?” hüüatab Hardy kulme kergitades. „Mu juuksed on niisama palju kastanpruunid kui porgandisupp.” Tema mobiiltelefon heliseb ja ta rüüpab viimase tilga cappuccino’t. „See on kindlasti Kathleen, kes tahab mu loo kohta küsida.” Hardy võtab ametialaseks kasutamiseks mõeldud hääletooni ja vastab. Kuid hetke kuulanud, muutub tema toon ärevaks. Ta vastab itaalia keeles, kirjutab üles mingi aadressi ja lõpetab kõne. „See oli politsei,” teatab ta Annikale. „Mu korteris käisid murdvargad. Tundub, et politsei püüdis kinni paari hulgustest narkareid, kes parajasti majast kogu mu kraami välja tassisid.”

Koju jõudnud, leiab ta eest lahtitõmmatud sahtlid ja põrandale laiali puistatud toiduained. Seal, kus varem oli muusikakeskus ja tilluke lameekraaniga teler, ripuvad nüüd traadid. Tema sülearvuti oli õnneks töö juures. Hardy korter asub esimesel korrusel ja kõrvaltänavale avanev köögiaken oli katki löödud. Sealtkaudu olidki nad sisse tulnud, ütles politsei. Ilmselt olid kaks kahtlusalust toppinud kõik, mis jõudsid, plastikkottidesse ja siis jalga lasknud. Aga kotid, mis olid juba enne pungil ühest teisest korterist Trasteveres varastatud asju, rebenesid raskuse all puruks ja puistasid kogu kraami väljas tänavale laiali. Kurikaelad üritasid oma noosi kottidesse tagasi toppida, kuid nende sebimine äratas politsei tähelepanu.

Politseijaoskonnas on pikale lauale laiali laotatud tema CD-plaadid, minimuusikakeskus, väike lameekraaniga televiisor, DVD-d, kosmeetika ja ehted segamini teise, mitte kohal viibiva ohvri varandusega: umbes 1961. aastast pärinev nailonist lips, sületäis ingliskeelseid spioonipõnevikke, katoliku katekismus ja veidral kombel kuhi näruseid boksereid.

Hardy kinnitab protokolli jaoks, et temale kuuluvad esemed on leitute hulgas, kuid midagi ära võtta tal ei lubata – vältimaks vaidlusi asjade kuuluvuse üle on vajalik ka teise ohvri kohalolek ja politsei ei suuda teda leida.

Õhtul helistab Hardy Annikale, et teda enda poole meelitada. „Katkise aknaga on nii õudne. Kas sa ei tahaks siia tulla ja mind kaitsta. Ma teen süüa.”

„Ma tuleksin hea meelega, aga ma ootan ikka, et mu sõber koju jõuaks,” vastab Annika, pidades silmas ajalehe uudistetoimetajat Craig Menziest. „Aga sa võid alati siia tulla ja meiega koos aega veeta.”

„Ma ei taha segada. Kõik on korras.”

Hardy kontrollib, kas lukk on kinni, ja seab ennast sohvale sisse, tekk enda alla keritud jalgadele laotatud ja lihalõikamisnuga käeulatuses. Siis tõuseb ta üles ja kontrollib veel kord lukku. Peeglist möödudes tõstab ta käe, et mitte oma peegelpilti näha.

Ta kontrollib ka köögiakent – purustatud aknaruudu ette seatud papitüki äärte vahelt puhub tuul sisse. Ta kohendab pappi. See püsib oma kohal, kuid mingit kaitset ei paku. Hardy seab end teki all mõnusalt sisse ja lööb raamatu lahti. Pärast kaheksat lehekülge – ta on kiire lugeja – tõuseb ta üles ja läheb kööki uurima, mida õhtusöögiks leida. Ta otsustab riisikuivikute ja purgikanasupi kasuks. Viimane asub ülemisel riiulil, milleni ulatumiseks tema kasvust ei piisa. Kulpi appi võttes nihutab ta purgi riiuli servale. Seal see kõigub veidi ja kukub alla, nii et Hardy saab selle vaba käega kinni püüda. „Ma olen geenius,” ütleb ta endale.

Päevad mööduvad, kuid politsei ei suuda teist kuriteoohvrit leida, mis tähendab, et Hardy ei saa ikka veel oma asju tagasi.

„Algul,” kaebab ta Annikale, „kujutasin ma seda kutti endale ette nagu mingit armsat süütut inglise munka oma spioonilugude ja katekismuse ja kõige sellega. Aga nüüd ma hakkan teda juba tasapisi vihkama. Nüüd on mu kujutluses pilt mingist perverdist preestrist, tead küll, roguskist rüü ja jampsiva jutuga, kes varjab end mõne paavstliku institutsiooni tiiva all, sest Ühendriikides ootaks teda kriminaalsüüdistus. Paraku olen ma näinud tema boksereid.”

Peaaegu kaks nädalat hiljem leiab politsei mehe üles. Selleks ajaks, kui Hardy jaoskonda jõuab, on mees juba seal ja sorteerib nende asju. Naine pöördub vihaselt politseiniku poole. „Uskumatu, et te mind ära ei oodanud,” käratab ta itaalia keeles. „Kogu küsimus oli ju selles, et tema ja mina pidime asjad üheskoos ära jagama.”

Politseinik kaob kuhugi ja teine ohver pöördub rõõmsalt Hardy poole. Preester ta igatahes ei ole, vaid tegu on armetu väljanägemisega kahekümnendates aastates blondide rastapatsidega tüübiga. „Buongiorno!” ütleb mees, paljastades üheainsa sõnaga oma täieliku keeleoskamatuse.

„Kas te poleks mitte pidanud mind ära ootama?” vastab Hardy inglise keeles.

„Ah te olete ameeriklane!” ütleb mees iiri aktsendiga. „Ma armastan Ameerikat!”

„No tänan, kuigi ma ei ole tegelikult suursaadik. Kuulge, kuidas me seda tegema hakkame? Kas alustame CD-dest?”

„Hakake teie pihta. Selleks tegevuseks on palju kannatlikkust vaja. Ja Roryle on palju kannatlikkust täiesti võõras asi.”

„Teie nimi on Rory?”

„Jah.”

„Te räägite endast kolmandas isikus?”

„Mis isikus?”

„Unustage ära. Olgu, ma võtan oma asjad.” Ta laob oma riidest koti asju täis ja uurib siis allesjäänud kraami. „Oodake – ühte minu asja siin ei ole.” Mehe lips, raamatud, CD-d ja bokserid on kõik, mis veel lauale jäänud.

„Mis teil puudu on?”

„Lihtsalt üks isiklik asi. Pagan küll. See ei maksa midagi – ainult sentimentaalne väärtus. Rubiku kuubik, kui te just teadma peate. See oli kingitus. Igatahes…” Hardy ohkab. „Kas te teete kindlustusele avalduse?”

„Ei olnud plaanis, kui aus olla.” Mees pistab pea uksest välja ning kiikab alla eesruumi. Siis tuleb ta tagasi ja ütleb Hardyle sosinal: „Ma ei ela tegelikult oma korteris päris seaduslikult. See on äriruum, kui rangelt võtta. Ma võin seal töötada, kuid ma ei tohiks seal elada.”

„Ja mis tööd te teete?”

„Õpetamistööd.”

„Mis laadi?”

„Igavene häda nende võmmidega, sellepärast, et ma ei ela seal formaalselt võttes päris ametlikult. Ma mõtlesin, et ei tule üldse oma asjadele järele. Aga neid oli mul vaja.” Lai irve näol, puudutab ta bokserite hunnikut.

„Olgu, aga minu kindlustusel pole mingit pistmist sellega, et teie äripinnal elate.”

„Nad võivad hakata ringi nuuskima, kas te ei arva?”

„Vabandust – mida te ütlesite, et õpetate, Rory?”

„Koomikuna esinemist,” vastab mees. „Ja trikkide tegemist.”

„Mitte ühel ja samal ajal, ma loodan.”

„Kuidas palun?”

„Pole oluline. Kust Iirimaa kandist te pärit olete? Arvatavasti Corki krahvkonnast? Iga iirlane, keda ma kohtan, tundub olevat Corki krahvkonnast. See peaks praeguseks täitsa tühi olema.”

„Ei, ei – seal on palju inimesi,” vastab Rory täiesti puhtast südamest. „Kas teile on sellist juttu räägitud? Et see on tühjaks jäänud?”

„Ma tegin nalja. Aga olgu, lähme asja juurde tagasi. Minu kindlustusfirma ei hakka teie vastu huvi tundma, nii et ma kavatsen avalduse esitada. Sissemurdjad lõid mu akna puruks ja Roomas läheb selle parandamine mulle terve varanduse maksma.”

„Akna? Kas see on kõik. Jumal hoidku, ma võin selle korda teha.”

„Te panete mulle uue akna?”

„Muidugi.”

„Kuidas?”

„Panen sinna uue klaasi.”

„Teie ise panete?”

„Absoluutselt.”

„No hüva, aga millal?”

„Kohe praegu, kui soovite.”

„Kohe ma ei saa – pean tööle tagasi minema. Pealegi, kas teil pole selleks mitte mingisuguseid materjale vaja?”

„Nagu näiteks?”

„Näiteks klaasi.”

„Aa,” noogutab mees. „Teie jutus on iva.”

„Ma ei taha siin mingit põikpead mängida, aga politseil võttis teie ülesleidmine peaaegu kaks nädalat aega. Ma ei saa pühendada oma elu teie tagaajamisele, et tuua teid oma akent parandama.”

„Te ei usalda mind?”

„Asi pole selles, et ma teid ei usalda. Ma lihtsalt ei tunne teid.”

„Näete, võtke mu visiitkaart.” Mees ulatab Hardyle kaardi ning võtab siis kella käe pealt. „Võite selle ka endale hoida, tagatisena, kuni ma teie akna ära parandan.”

„Teie elektronkella?”

„Kui te seda ei taha, valige ise – ükskõik mida siit laualt.” Mehe koli on laual laiali: CD-d, kapsastunud spiooniraamatud, katoliku katekismus, bokserid.

Üle naise näo libiseb naeratus. Ta heidab mehele pilgu ja pühib siis tolle bokserid laualt oma riidest kotti. „See on nüüd tagatis.”

„Te ei tohi neid võtta!” protestib Rory. „Mida ma siis jalga panen?”

„Mis teil selle viimase nädala jalas oli?”

Espressobaaris jutustab ta iirlasest Annikale. „Ja ma varastasin ta bokserid ära.”

„Milleks sul oli vaja mingi vanamehe aluspesu võtta?”

„Ta on tegelikult poisike. Iirimaalt. Blondide rastapatsidega.”

„Rastapatsid valge kuti peas? Kurb.”

„Ma tean, aga ta on pikk, mis teeb asja pisut talutavamaks. Või mis? Kuigi ma olen ikka täielik idioot – jooksin välja, ilma et oleksin talle oma kontakte jätnud.”

„Kuule, kuti aluspesu on sinu käes, küll ta välja ilmub.”

Aga ei ilmu. Hardy helistab visiitkaardil olevale numbrile ja jätab teate. Mees tagasi ei helista. Hardy jätab veel ühe teate. Ikka ei mingit vastust. Lõpuks läheb ta mehe koju, mis näeb välja nagu laudadega vooderdatud garaaž. Mees ilmub uksele ja pilgutab päikesevalguse käes silmi. „Noh, terekest ka.” Ta kummardub alla naise juurde ja suudleb teda põsele. Hardy tõmbub üllatusega eemale. „Ma unustasin täitsa ära,” ütleb Rory. „Tead mis – ma lihtsalt, pagana päralt, unustasin su akna ära. Kas see pole minust hirmus! Anna andeks. Ma teen selle asja kohe korda.”

„Tegelikult ma ikka pean kindlustusele avalduse tegema.”

Mees mängib ühe rastapatsiga. „Ma peaksin neist totratest asjadest lahti saama. Mis sa arvad?”

„Ma ei tea.”

„Nad on teatud määral traditsioon. Üks minu odüsseiasid.”

„Odüsseiasid?”

„Nagu kaubamärgid.”

„Sa mõtled „veidrusi”?”

„Igatahes on nad totrad, kas pole. Tule – lõika nad mul maha. Eks ju?” Ta kutsub naise käeviipega sisse.

„Millest sa räägid?”

„Ma annan sulle käärid. Ja sa lõikad need maha.”

Mehe elamine pole ilmselgelt mõeldud eluruumiks. Sel pole aknaid ning ainus valgusallikas on halogeenlamp nurgas. Võidunud madrats on vastu seina lükatud ja selle kõrval vedelevad päevinäinud seljakott, riidehunnik, žongleerimiseks mõeldud pallid ja kurikad, tööriistakast ning spiooniraamatud ja katekismus. Kraanikauss ja tualetipott on seina külge kinnitatud ning ilma igasuguse privaatsust pakkuva eralduseta. Tuba haiseb vana pitsa järele. Rory sorib tööriistakastis ja toob lagedale paari tööstuses kasutatavaid kääre.

„Tõsiselt mõtled või?” küsib Hardy. „Need asjandused on niisama suured kui minu torso.”

„Mis tähendab „torso”?”

„Tahtsin lihtsalt öelda, et need on suured käärid.”

„Sellest pole midagi! Ära muretse, Hardy.”

Mees seab ennast tualetipoti kaanele istuma. Nüüd on tema pea umbes samal kõrgusel kus Hardy oma seistes. Naine tõuseb kikivarvule, nipsab kääridega ja ulatab mehele esimese amputeeritud patsisalgu. „See on omamoodi lõbus,” teatab ta teist patsi maha lõigates. Põrandale kuhjuvad lokid näevad välja nagu tulehakatis. Mehe paljaks jäänud kõrvad on kergelt kaldu nagu küülikul. Ta kergitab peeglit. Selles paistavad nende mõlema näod: Rory uurimas oma pügatud pead ja Hardy uurimas teda. Mees naeratab Hardyle, kes samuti naerab, kuid märkab siis peeglis omaenda nägu ja põrkab tagasi, raputades juuksekarvad oma kingadelt. „Kas tundub normaalne?”

„Suurepärane. Suur tänu. Mu pea tundub nii kerge.” Ta raputab seda nagu märg koer. „Tead mis, mulle hakkab tunduma, et ennast paljaks varastada lasta polnudki nii halb. Ma sain oma kraami tagasi ja nüüd sain tänu sellele veel tasuta juukselõikuse.”

„Sinu jaoks ehk küll. Aga mina ei saanud kõiki oma asju tagasi.”

Järgmisel hommikul ärgates mõtleb Hardy Roryle. Keskpäeval saadab ta mehele sõnumi. Kui ta pärast seda kusagil mõne mobiiltelefoni piiksatust kuuleb, kontrollib ta kohe enda oma. Kuid see pole kunagi Rory. Hardy kahetseb, et oli saatnud sellise pateetilise sõnumi („Su aluspesu on endiselt minu käes!”), ja loodab, et ehk pole mees seda mingil põhjusel kätte saanud. Mõne tunni pärast ei suuda ta enam ootamist taluda ning helistab Roryle. Mees vastab telefonile ja lubab hiljem „läbi hüpata”.

Keskööks ei ole ta ikka veel nägu näidanud. Hardy helistab uuesti, kuid keegi ei vasta. Kell on peaaegu üks öösel, kui mees laia naeratusega tema ukselävele ilmub. Hardy vaatab demonstratiivselt kella. „Ma toon su asjad,” ütleb ta. „Päris külm on, kui sa ukse niimoodi lahti jätad.”

„Kas ma võiksin siis sisse tulla?”

„Vist küll.” Hardy toob kilekoti mehe aluspesuga. „Ma loodan, et need ei olnud su ainsad püksipaarid.”

„Muidugist mitte.” Mees võtab oma asjad. „Ennist ma mõtlesin, miks peaks varas tahtma minu aluspükse. Kuid nüüd ma näen, et need on päris populaarne kaup.”

„Noh, olgu siis, sellega on vist kõik. Või, hm, tahtsid sa midagi juua või miskit?”

„Jaah, kena, jajah. Väga armas.”

„Mul on söögikraami. Kui sa tahad.”

„Super, super.” Mees järgneb talle kööki.

Hardy avab pudeli Valpolicellat ja soojendab küpsetusnõus üles lasanje, mille oli kavatsenud tööle kaasa võtta. (Ta kokkab palju ja väga oskuslikult, kuid ei söö ise kunagi enda valmistatud toitu; Hardy silme all on suured võibriketid, kühvlitäied suhkrut ja gallonite kaupa koort mikserisse kadunud, et taas välja ilmuda tema puusadel. Niisiis lõpetavad nüüd tema loomeviljad – viltune kartulitorn, Seattle’i keerisküpsised, seesamiga paneeritud lõhekook ja sidruni-estragonikaste – toimetuses, kus need kolleegidele jagatakse. Siis närivad ja puistavad neid vaibale üllatunud toimetajad ning tema võib oma laua taga istudes kogu protsessi jälgida, nuumates end vaid kolleegide kiitusega.)

Rory hävitab lasanjet, kulistab alla suurema osa veinist ja lobiseb, kusjuures teeb seda kõike ühel ja samal ajal. „Kena. Super.” Ta jutustab oma isast, kellel on Dublini lähedal torulukksepatööde firma, ja oma emast, kes töötab meditsiinitarvete firmas sekretärina. Ta oli Iirimaal veidi aega ülikoolis käinud, kuid lahkunud ilma kraadi saamata ning reisinud seejärel Austraalias, Tais ja Nepalis. Siis oli ta elanud New Yorgis ja töötanud pubides. Samas käis ta seal kursustel, kus õppis komöödiažanri ning esines avatud mikrofonil East Village’is. Seejärel reisis ta läbi Euroopa, sõitis laevaga Marseille’st Napolisse, veetis mõne kuu Lõuna-Itaalias ning saabus siis Rooma.

Hardy täidab uuesti külalise klaasi. „Mina poleks kunagi julgenud midagi õpetada. Mitte ainult sellepärast, et mul selleks oskusi pole. Üksipäini võõras linnas midagi ette võtta. See nõuab parasjagu vaprust.”

„Või lausrumalust.”

„Vaprust,” kordab Hardy.

Mees pärib tema töö kohta. „Ei tahaks seda tunnistada,” ütleb Rory, „kuid ma pole oma elus peaaegu ühtegi ajalehte lugenud. Nii kuradi väike, eks ole.”

„Väike?”

„Kiri. Te peaksite kirja suuremaks tegema.”

„Mm,” pomiseb naine. „Võib-olla tõesti.”

„Millest sa siis kirjutad, Hardy?”

„Majandusest.” Ta lonksab oma veini. „Vabandust, ma ei pea sinuga sammu.”

„Sa ei jõuakski minuga sammu pidada,” vastab mees heatujuliselt.

„Kas valan sulle veel?” Seda Hardy teebki. „Üldiselt võeti mind tööle kirjutama lugusid üksikisiku eelarve planeerimisest ja luksuskaupadest. Aga tundub, et minust on saanud ühe-naise-majandustoimetus.

Meil oli Pariisis see igivana vennike Lloyd Burko, kes tegi varem mõnikord majanduslugusid Euroopast. Aga nüüd olen sisuliselt ainult mina.”

„Kena, Hardy.” Ta märkab midagi naise ilmes. „Mis sulle nalja teeb?”

„Ei midagi – mulle lihtsalt meeldib, kuidas sa mulle Hardy ütled.”

„See on ju su nimi, või mis?”

„Jah. Aga ma mõtlen, et kuidas sa seda ütled.”

„Kuidas siis?”

„Ütle veel kord.”

„Hardy.”

Naine naeratab ja pöördub siis vana teema juurde tagasi. „Põhimõtteliselt on rahandusest kirjutamine ajakirjanduses nagu äravooluauk kraanikausi keskel. Hakkad selle ümber ringiratast ujuma, kuni ei suuda lõpuks enam tõmbele vastu panna ja sind imetakse vooluga kaasa majanduskülgedele.”

„Kas see on siis halb või?”

„Tegelikult mitte. Ma kipun dramatiseerima. Kurb tõde on see, et ma olen salamisi selles värgis kõrvuni sees – ma olen see tüüp, kes loeb puhkusel olles Morningstari börsiuudiseid. Mul on selline tunne, et oma sügavamalt sisult on iga uudis majandusuudis.”

„Selge,” märgib mees.

„Aga ma olen selles suhtes veidrik.”

Rory viib oma musta taldriku kraanikaussi. Hardy hüppab püsti. „Ei, eii – sul pole vaja seda teha.” Ta koperdab. „Oh – mul on tunne, et olen pisut purjus.”

Nad seisavad nüüd kitsas köögis lähestikku. Naine vaatab üles. „Sa oled nii ärritavalt pikk. See on nagu süüdistuse esitamine minu kasvule.”

„Sa ei ole sugugi nii lühike.”

„Kes on öelnud, et ma lühike olen? Ma olen minimalistlik.”

Mees kummardub allapoole ja suudleb teda. „Su nina on nii külm, Hardy.”

Naine katsub oma nina. Ta ei püüa enam tarka muljet jätta. „Kas sa võiksid seda veel kord teha?”

„Sind Hardyks kutsuda?”

„Ei, seda asja, mida sa pärast tegid. Seda asja, mida sa just praegu tegid.”