Читать книгу Imperfektsionistid - Tom Rachman - Страница 3

nekroloogide kirjutaja – Arthur Gopal

Arthuri boks oli varem kohe veejahuti kõrval, aga ülemused väsisid ära temaga lobisemisest iga kord, kui neil janu peale tuli. Niisiis jäi veejahuti oma kohale, aga Arthur viidi mujale. Nüüd on tema töölaud ühes kaugemas nurgas, võimu asupaigast nii eemal kui võimalik, kuid kirjatarvete kapile lähemal, mis on mõningane lohutus.

Ta tuleb tööle, potsatab oma ratastega toolile ja jääb vaikselt istuma. See vältab, kuni loidus ja töö puudumine teineteist sõbralikult toetavad. Siis vingerdab ta palitust välja, lülitab arvuti sisse ja vaatab üle viimased uudised.

Keegi pole ära surnud. Või õigemini, 107 inimest on teinud seda viimase minuti, 154 000 viimase päeva ja 1 078 000 viimase nädala sees. Aga mitte keegi, kellest lugu oleks. See on hea – tema viimasest järelehüüdest on juba üheksa päeva ja ta loodab, et see mõõnaperiood jätkub. Tema kõrgeim eesmärk selles ajalehes on mittemidagitegemine – kirjutada nii harva kui võimalik ja minema hiilida, kui keegi ei näe. Neid ametialaseid ambitsioone realiseerib ta suurejooneliselt.

Ta teeb manillamapi lahti – kui keegi peaks mööda minema, võib ta lehtedega krabistada, vihaselt üles vaadata ja pomiseda: „Eeltöö!”, mis enamiku inimesi eemale peletab. Kahjuks mitte kõiki.

Clint Oakley ilmub tema selja taha ja Arthur keerab end toolis ümber, nagu pöörataks teda kaelaraudadest. „Clint. Hei. Hommikust. Ma siin vaatasin just agentuure. Ei midagi erilist. Vähemalt mitte minu jaoks. Siiamaani.” Ta jälestab oma kalduvust ennast ülemuste ees nii orjalikult õigustada. Parem oleks suu kinni pidada.

„Kas sa seda nägid?”

„Mida seda?”

„Tõsiselt räägid või?” Clint on spetsialist küsimuste alal, mis on ühtaegu nii etteheitvad kui ka arusaamatud. „Kas sa oma meile ei loe? Ärka ometi üles, homokas.” Ta koputab Arthuri arvuti monitorile, nagu oleks see tema kolp. „Kas keegi on kodus?” Clint Oakley, Arthuri ülemus, on kõõmaste juustega pesapalli fännav ja seksuaalsete eelarvamuste kütkes alabamalane, kellel on WC-harja meenutavad vuntsid ja puudub igasugune suutlikkus kellelegi silma vaadata. Ta täidab ühtlasi ka kultuuritoimetaja ametiposti, mis on omamoodi veider personalivalik, kui järele mõelda. „Pärakuauk,” teatab ta, ilmselt Arthurit silmas pidades, ja suundub kõrgil sammul tagasi oma kabinetti.

Kui ajalugu meile üldse midagi õpetanud on, mõtiskleb Arthur, siis seda, et vuntsidega mehed ei tohiks kunagi jõuda mingile võimupositsioonile. Paraku ei ole ajaleht seda aabitsatõde arvestanud ja Clinti võimu all on kõik erirubriigid, kaasa arvatud nekroloogid. Viimasel ajal on ta kuhjanud Arthuri kukile lõputul hulgal lisatööd, käskides tal lugeda korrektuuri rubriikidele „Tänane päev ajaloos”, „Nuputamist”, „Mõista-mõista”, „Naljanurk” ja „Ilm kogu maailmas” – seda lisaks tema tavapärastele nekroloogidele.

Arthur leiab meili, millest Clint oli rääkinud. See on peatoimetajalt Kathleen Solsonilt, kes tahtis eeltööd – nekroloogi, mis kirjutatakse valmis enne subjekti surma – Gerda Erzbergerile. Kes kurat see veel on? Ta otsib internetist. Tuleb välja, et tegu on feministide poolt algul ülistatud, siis maha tehtud ja lõpuks unustatud austria naisintellektuaaliga. Miks peaks ajaleht muretsema, et ta võib peatselt ära surra? Eks sellepärast, et Kathleen oli sattunud kolledžipäevil Erzbergeri memuaare lugema. Ja nagu Arthur väga hästi teadis, on „uudis” tihtipeale lihtsalt viisakas väljend „toimetaja kapriisi” kohta.

Saabub Kathleen, et teemat arutada.

„Ma just töötan selle kallal,” tõttab Arthur ennetavalt teatama.

„Gerda kallal?”

„Gerda? Kas sa tunned teda isiklikult?” Kui vastus on jaatav, siis ähvardab Arthuri aktsiaid veel üks uus oht.

„Mitte eriti. Olen teda mõnel üritusel paar korda kohanud.”

„Päris sõbranna ta siis ei ole,” oletab Arthur lootusrikkalt. „Mis sa arvad, kui kiire sellega on?” See tähendab teisisõnu, millal ta kavatseb surema hakata?

„Ei tea kindlalt,” vastab Kathleen. „Ta ei ole ravil.”

„Kas see on hea või halb?”

„Noh, tavaliselt ei ole see vähi puhul hea märk. Kuule, ma tahaksin, et me teeksime seda ükskord ka korralikult – anname sulle piisavalt aega, et temaga intervjuu teha, käia seal kohal ja nii edasi, mitte lihtsalt arhiivimaterjalide põhjal lugu kokku panna.”

„Käia kus seal kohal?”

„Ta elab Genfist väljas. Las sekretärid ajavad reisiasjad joonde.”

Reis tähendab pingutamist ja kodust eemal veedetud ööd. Masendav. Ja pealegi pole nekroloogi jaoks intervjuude tegemisest midagi hullemat. Sa ei saa intervjueeritavale öelda, mistarvis teda küsitletakse, sest nad kipuvad tujust ära minema. Seepärast ütleb ta, et töötab „lühieluloo” kallal. Ta meelitab ühe jalaga hauas seisva intervjueeritava südant puistama, kontrollib faktid üle, kus vaja, ning istub siis paigal, teeseldes märkmete tegemist ja vaevleb süütunde käes, puistates aeg-ajalt vahelehüüdeid, nagu „Uskumatu!” ja „Kas tõesti?”. Samal ajal teab ta väga hästi, kui vähe sellest lõpuks trükki jõuab – kümned aastad inimese elust surutud kokku mõnesse lühikesse lõiku, mis leiavad oma viimse puhkepaiga üheksanda lehekülje allservas rubriikide „Mõista-mõista” ja „Ilm kogu maailmas” vahel.

Selliseid norutavaid mõtteid mõlgutades lipsab ta kontorist välja, et tütrele kooli järele minna. Kaheksa-aastane Rüblik ilmub kooliväravast nähtavale, kott rihma pidi ümber kaela, käed lõdvalt külgedel rippumas, vats punnis ees, pilk prilliklaaside taga hajevil ning lahtised kingapaelad iga sammu juures jalgade ümber lipendamas. „Antikvariaati?” küsib Arthur ja tüdruk libistab käe isa pihku, pigistades seda kinnituse märgiks. Via dei Coronarile kõnnivad nad käsikäes. Mees uurib tüdrukut ülaltpoolt, tema sassis musti juukseid, tillukesi kõrvu, pakse prilliklaase, mis kaarduvad kumeralt nagu munakivid. Tüdruk vadistab õrnalt ja norsatab puhtast lõbust. Ta on imeline sebija ning Arthur loodab, et ta niisuguseks jääbki. Teda kurvastaks, kui tüdruk käituks rahulikult ja jahedalt – see oleks, otsekui tõmmanuks tema enda liha ja veri üles kasvades selga kuningliku purpurrüü.

„Sinu väljanägemine meenutab šimpansi,” nendib Arthur.

Tüdruk ümiseb vaikselt ega vasta esialgu midagi. Umbes minuti pärast ta aga teatab: „Ja sina meenutad mulle orangutani.”

„Sellele ma vastu ei vaidle. Eiih, siin pole midagi vaielda. Muide,” lisab isa, „mul on sulle uus pakkumine: Tina Pachootnik.”

„Mida sa ütlesid?”

„Pachootnik. Tina.”

Tütar raputab pead. „Võimatu välja öelda.”

„Kas sulle vähemalt Tina meeldib?”

„Ma pean selle üle järele mõtlema.”

Tüdruk on juba mõnda aega pseudonüümi otsinud, ja mitte lihtsalt ükskõik millist, vaid see peab olema peen. „Kuidas oleks Zeus?” küsib ta.

„Kardan, et see on juba võetud. Kuigi ta on juba piisavalt kaua surnud, nii et suurt segadust ei peaks tekkima. Kas sa kasutaksid seda lihtsalt kui Zeusi või oleks see Zeus midagi veel?”

Tüdruk avab mehe jahedas kuivas peos oma trullaka käe ja isa laseb selle lahti. Tüdruk kaldub kõrvale, astudes üle omaenda jalgade – isa kõrval, kuid eraldi, omaette. Siis sööstab ta tagasi, põimib sõrmed isa omadesse ja tõstab pilgu, ninasõõrmed vallatult puhevil.

„Mis?”

„Konn.”

„Seda ma ei luba. Konn on poisi nimi.”

Laps kehitab oma ea kohta kummaliselt täiskasvanuliku liigutusega õlgu.

Nad astuvad sisse ühte paljudest Via dei Coronaril asuvatest antiigiäridest. Müüjad uurivad Arthurit ja tüdrukut tähelepanelikult. Need kaks käivad siin tihti, kuid ei osta kunagi midagi, välja arvatud ühel korral, kui tüdruk ühe lauakella ära lõhkus ja Arthur oli sunnitud selle kinni maksma.

Laps torgib sõrmega 1920. aastast pärinevat telefoni.

„Seda tükki hoitakse kõrva juures,” selgitab Arthur, „ja sellesse teise otsa räägitakse.”

„Aga kuidas sellega helistatakse?”

Mees torkab sõrmed numbrikettasse ja teeb sellega ühe ringi. „Kas sa pole kunagi varem sellist telefoni näinud? Jumal küll, kui mina olin sinuvanune, siis meil ainult selline oligi. Kujutle vaid, milline võitlus selle pärast käis! Rasked ajad, mu kallis, rasked ajad.”

Laps ajab huuled prunti ja pöördub Marcus Aureliuse rinnakuju uurima.

Koju tagasi jõudnud, teeb Arthur tütrele pähklivõidega leiva. Tüdruk sööb ühe sellise võileiva igal pärastlõunal, ise köögitoolil jalgu kõigutades, šokolaadivuntsid nina all.

Arthur murrab leivaviilult kooriku ja pistab endale suhu. „Isa maks,” selgitab ta leiba mäludes. Tüdruk ei vaidle vastu.

Kui Visantha auto väljas mööda tänavat üles ronib, kugistab Rüblik kiiruga viimase leivapala alla ning Arthur ruttab määrdunud taldrikut üle loputama – kõik see meenutab klassiruumi, kus kuuldakse õpetaja lähenevaid samme.

„Kuidas tööl läks?” küsib Arthur oma naiselt.

„Hästi. Millega teie tegelete?”

„Rüblik!” hüüab isa alla eesruumi. „On sul ettepanekuid lõunasöögi suhtes?”

„Suurt ei millegagi.“

Rüblik longib telerituppa ja Arthur järgneb tütrele hajameelselt. Nad lobisevad ja naeravad oma saadet vaadates.

Visantha astub sisse. „Mida te vaatate?“

„Ah, mingit rämpsu,“ vastab mees.

Rüblik ulatab isale teleripuldi ja läheb oma tuppa. Arthur saadab teda pilguga ja pöördub siis Visantha poole. „Tead, mida ta mulle eile ütles? Ta ei mäleta kahekümnendat sajandit. Kas pole kohutav?“

„Mitte eriti. Mida me õhtusöögiks teeme?“

Sekretär paneb Arthurile kinni raudteepileti Roomast Genfi, mis tähendab kümnetunnist sõitu ümberistumistega Milanos ja Brigis. Arvatavasti säästab see raha viimase hetke lennureisi pealt, kuid tähendab temale kohutavat tüütust. Ta läheb Stazione Terminis varase rongi peale, ostab restoranvagunist saiakesi ning puurib ennast teises klassis reisiva pööbli vahele muljutuna Erzbergeri memuaaride esimesse köitesse, mille pealkirjaks on pandud tagasihoidlikult „Alguses”. Autori fotol on, või oli, Erzberger varastes kolmekümnendates, kena ja kõhn, tumedate õlgadeni ulatuvate juuste ja põlglikult kõverdatud huultega. See pilt pärineb aastast 1965, mil raamat ilmus. Praegu peaks naine olema üle seitsmekümne.

Kui tema rong varasel õhtutunnil Genfi sisse sõidab, tõstab Arthur nina raamatust ja põrnitseb enda ees oleva istme seljatagust. Internetist loetud reklaamarvustuste põhjal oli ta oodanud raskepärast ja poliitiliselt aegunud autobiograafiat. Selle asemel õhkus aga naise kirjatööst südikust ning inimlikkust. Ta uurib veel kord autori fotot ja tunneb äkki, et tema ettevalmistus intervjuuks on karjuvalt puudulik.

Arthur läbib tollikontrolli, vahetab endale Šveitsi franke ning leiab takso, mis viib ta intervjueeritava päris Prantsusmaa piiri lähedal asuva kodu juurde. Takso paneb ta vesisele külavaheteele maha ning selle punased tagatuled kaovad künkast alla. Arthur tunneb end higisena, ebakindlana ja hiljaks jäänuna. Talle ei meeldi hilineda, kuid ometi hilineb ta pidevalt. Ta hõõrub käsi vastamisi ja puhub neile hingeõhku. See on õige koht: õige number ja männid, nagu naine oli kirjeldanud. Pärast mõningast otsimist leiab ta vitstest punutud tarast värava ning astub sisse. Erzbergeri kodu on ehitatud toekatest puitpalkidest ja maja katuseräästastest ripuvad alla võlurimütse meenutavad jääpurikad. Arthur murrab ühe ära – sellele kiusatusele ei suuda ta kunagi vastu panna – ja pöördub ringi videvikutaevast silmitsema. Üle Alpide laotub pilvevaip. Purikas tema peos tilgub.

Tema selja taga teeb naine ukse lahti.

„Tere, tere, vabandust, et ma hiljaks jäin,” vabandab Arthur ja läheb siis üle saksa keelele. „Vabandust, ma imetlesin siin just vaadet.”

„Tulge sisse,” kutsub naine. „Jääpurika võiksite, palun, välja jätta.”

Elutuba valgustavad punkttuled, mille kiired moodustavad õhus tolmusambaid. Eebenipuust kohvilauda kaunistab üle ääre ajav tuhatoos ja määrdunud rõngastest kuumaastik, mis on jäänud plaadile paljudest kuumadest ning üleloksunud kruusidest. Seintelt kõõritavad vastu Aafrika sõjamaskid. Raamaturiiulid on seinast seina täis täiuslikult paigutatud raamatuid, otsekui ühiselamu, mille juhtkond on loobunud uute soovijate vastuvõtmisest. Tuba lõhnab kange tubaka ja samas ka haigla järele.

Erzbergeri juuksed on lühikesed ja hallid, ning kui ta tulede alt läbi kõnnib, on tema peanahk näha. Ta on pikka kasvu naine ja kannab käsitsi kootud kampsunit, mis ripub lõdvalt ümber kõri nagu väljaveninud sokk. Pükste aset täidab flanellpidžaama alumine ots ning jalgade otsas on lambanahast sussid. Kõige selle nägemine tuletab Arthurile meelde, et on külm; ta võdistab ennast.

„Mida te juua sooviksite? Ma ise joon just teed.”

„Tee oleks suurepärane.”

„Nii et nagu ma aru saan,” küsib naine poolel teel köögi suunas, „kirjutate te minu nekroloogi?”

Arthur on omadega vahele jäänud. „Oi,” hüüatab ta. „Miks te nii arvate? Miks te seda küsite?”

„Aga mida te siis kirjutate? Te ütlesite telefonis, et tegu on lühibiograafiaga.”

Naine kaob kööki, naastes sealt minuti pärast oma aurava kruusiga. Ta asetab selle kohvilauale, suunab Arthuri käeviipega musta nahksesse tugitooli ja istub ise selle mööblitükiga kokku kuuluvale sohvale, mis ei vaju naise raskuse all lohku, nagu Arthur oletab, vaid säilitab esialgse kuju, otsekui oma koormat peo peal hoides. Naine küünitab laualt sigaretipakki ja välgumihklit võtma.

„Tegelikult jah, tõepoolest,” tunnistab Arthur. „See on selle jaoks. Nekroloogi tarvis. Kas seda on jube kuulda?”

„Oh ei. See pigem meeldib mulle. Sedaviisi ma tean, et see saab täpne – tagantjärele pole mul ju võimalik kaebust esitada, või mis?” Naine köhib, kattes suud sigaretipakiga. Siis paneb ta suitsu põlema. „Soovite ka?”

Arthur keeldub.

Naise suust libiseb välja suitsuviirg, tema rind kerkib ja viirg imetakse sisse tagasi. „Teie saksa keel on suurepärane.”

„Ma elasin teismelisena kuus aastat Berliinis. Mu isa oli seal korrespondent.”

„Õige küll – te olete R. P. Gopali poeg, eks ole ju?”

„Jah, nii see on.”

„Ja kirjutate nekrolooge?”

„Põhiliselt jah.”

„Rühkisite päris põhja välja või mis?”

Mees vastab viisaka naeratusega. Kaastöö tegemine rahvusvahelisele ajalehele Roomas kindlustab talle tavaliselt mõningase lugupidamise – kuni inimesed tema täpsema haldusala teada saavad.

Naine jätkab samal teemal. „Mulle teie isa raamatud meeldisid. Mis see üks oligi, mille pealkirjas oli midagi pistmist elevandiga?” Ta viskab pilgu oma raamaturiiulile.

„Jah,” tõdeb Arthur. „Ta oli suurepärane kirjanik.”

„Ja kas ka teie kirjutate niisama hästi kui tema?”

„Kahjuks mitte.” Ta rüüpab oma teetassist ning võtab siis välja märkmiku ja diktofoni.

Erzberger litsub sigareti tuhatoosi laiaks ja näperdab oma sussiaasade kallal. „Veel teed?”

„Ei, aitäh. Mulle piisab.” Ta lülitab diktofoni sisse ja küsib Erzbergerilt tema karjääri alguse kohta.

Naine vastab kärsitul toonil ja lisab: „Te peaksite küsima mult teiste asjade kohta.”

„Ma tean küll, et see on peamine. Mul on lihtsalt vaja mõned faktid üle kontrollida.”

„See kõik on minu raamatutes kirjas.”

„Ma tean. Ma lihtsalt…”

„Küsige, mida soovite.”

Arthur tõstab üles oma Erzbergeri mälestusteraamatu eksemplari. „Muide, ma nautisin seda väga.”

„Kas tõesti?” Naise nägu lööb särama ja ta tõmbab oma sigaretist kiire mahvi. „Mul on kahju, et pidite selle igava kirjatüki kallal vaevlema.”

„See polnud sugugi igav.”

„Minu jaoks on see igav. Selles on minu arvates oma elust raamatu kirjutamise juures peamine probleem. Kui sellega ükskord valmis saad, ei taha sa tast enam kunagi midagi kuulda. Kuid raske on oma elust rääkimist lõpetada – eriti kui oled minusugune!” Ta kummardub murelikult ettepoole. „Muuhulgas, härra Gopal, mulle nekroloogid tõesti meeldivad. Mul ei olnud plaanis teie tööd alavääristada. Ega te ei võtnud seda niimoodi?”

„Oh ei.”

„Siis on hea. See teeb mu enesetunde paremaks. Aga kuulge, millal ma seda lugeda saan?”

„Ma kardan, et te ei saagi. See oleks meie reeglite vastane. Muidu hakkaks igaüks nõudma võimalust enda oma siit või sealt parandada. Kahju küll.”

„Kahju jah. Oleks ju nii vahva teada, kuidas mind kunagi mäletatakse. Just see üks artikkel, mida ma kõige rohkem lugeda tahaksin, on ühtlasi see, mida ma kunagi lugeda ei saa! Ah olgu.”

Naine kaalub sigaretipakki peopesal. „Inimesed lähevad ilmselt hullusti närvi, kui te oma märkmikuga lagedale ilmute. Või ei? Nagu tuleks matusekorraldaja leskkuningannalt kirstu jaoks mõõtu võtma.”

„Loodan, et minu tulek siiski nii hull ei ole. Kuigi ega enamik inimesi ei saa tegelikult aru, mille jaoks ma materjali kogun. Aga igal juhul on mulle kergenduseks, et ma täna õhtul teesklema ei pea. See teeb elu palju lihtsamaks.”

„Aga kas see minu surma palju lihtsamaks teeb?”

Arthur üritab naerda.

„Ärge pange mind tähele,” ütleb naine. „Ma lihtsalt mängin sõnadega. Igal juhul, ma ei karda surma. Mitte kõige vähematki. Sa ei saa karta seda, mida sul pole võimalik kogeda. Ainus surm, mida me kogeme, on teiste oma. See on nii halb, kui üldse olla saab. Ja see on kahtlemata piisavalt halb. Ma mäletan esimest korda, kui minu lähedane sõber suri. See oli vist aasta 1947? See oli Walter – ta on ka raamatus sees, see, kes alati vestiga voodisse heitis, kui te mäletate. Ta jäi haigeks ja ma jätsin ta Viini maha ja siis ta suri. Mul oli paaniline hirm haiguste ees. Ma läksin lausa krampi mõttest – millisest mõttest siis? Mitte sellest, et ma haigeks jään ja ära suren. Juba tol korral sain ma mingil lihtlabasel viisil aru, mida surm endast ka kõige halvemal juhul kujutab: midagi, mis juhtub teistega. Ja mida on raske taluda. See on asi, millele ma ei suutnud tookord Walteri puhul näkku vaadata ja milles ma pole kunagi kuigi tugev olnud.

Ma pean silmas, et surmast saadakse valesti aru. Kellegi elu kaotus ei ole kõige suurem kaotus. See polegi mingi kaotus. Võib olla teiste silmis, jah, aga mitte sulle endale. Inimese enda seisukohast läbielamused lihtsalt peatuvad. Inimese enda seisukohast ei ole mingit kaotust. Saate aru? Kuigi võib-olla on see kõik ka ainult sõnadega mängimine, sest see ei tee kogu asja vähem hirmutavaks, eks ole.” Ta rüüpab teed. „See, mida ma tegelikult kardan, on aeg. See on saatan, kes piitsutab meid tagant, kui me parema meelega laiskleksime, olevik tormab mööda nii, et temast on võimatu kinni haarata, ja ühe hetkega on kõik minevik, minevik, mis ei püsi vaikselt, vaid sokutab end neisse võltsidesse lugudesse. Minu minevik – see ei tundu kõige vähemalgi määral tõepärasena. Isik, kes seal toimetas, ei ole mina. See on, otsekui minu praegune mina pidevalt lahustuks milleski. Just nagu Herakleitos ütles: „Ükski inimene ei saa astuda kaks korda ühte ja samasse jõkke, sest see ei ole enam sama jõgi ja see ei ole enam sama inimene.” See on täiesti õige. Me naudime seda järjepidevuse illusiooni ja nimetame seda mäluks. Ja see seletab ehk sedagi, miks meie suurim hirm ei ole mitte elu lõppemine, vaid mälestuste lõppemine.” Ta vaatab mehele uurivalt otsa. „Kas mu jutus tundub mingi mõte sees olevat? Kas see tundub mõistlik? Või hullumeelne?”

„Ma ei ole sellest varem sel viisil mõelnud,” vastab Arthur. „Aga teie jutus on ilmselt iva.”

Naine nõjatub tahapoole. „See on erakordne fakt!” Ta kummardub taas ette. „Kas see pole teie arvates rabav? Inimese omapära sureb pidevalt ja see tundub järjepidevusena. Samal ajal kardame paaniliselt surma, mida me ei saa kunagi kogeda. Ja ometi motiveerib meie elu just see ebaloogiline hirm. Me haavame üksteist ja sandistame iseendid võidu ja kuulsuse nimel, nagu võiksid need surma ära petta ja meid kuidagi kestma jätta. Ja kui siis surm meid maha murrab, ahastame me sellepärast, kui vähe me saavutanud oleme. Minu enda elu, näiteks, on täiesti ebapiisavalt realiseeritud. Minust ei jää peaaegu mingit märki maha. Välja arvatud muidugi teie kummalises ajalehes. Ma ei hakka küsima, miks te minu välja valisite – jumal tänatud, et keegi seda tegi! See pikendab minu illusioonide rendilepingut.”

„Te olete liiga tagasihoidlik.”

„Tagasihoidlikkusega pole siin midagi pistmist,” nähvab Erzberger. „Kes minu raamatuid enam loeb? Kes minust praegugi midagi kuulnud on?”

„Noh, mina näiteks,” valetab Arthur.

„Oh, kulla inimene – kuulake, mis ma räägin. Ma ütlen, et ambitsioon on lollus, ja ikkagi jään ma edasi tema ikkesse. See on nagu elada kogu elu orjana, saada siis ühel päeval aru, et sul pole kunagi peremeest olnudki, ja minna ikka vanal moel tööle tagasi. Kas te suudate kujutleda kogu maailmas suuremat jõudu kui see? Mitte minu maailmas. Teate, see valitses minu üle juba varases lapsepõlves. Ma janunesin saavutusi, et olla mõjukas – eriti just seda. Et inimeste üle võimu omada. See on olnud minu religioon: usk, et ma väärin tähelepanu, et teised eksivad, kui nad mind ei kuula, et kõik, kes mulle vastu vaidlevad, on lollid. Ja ometi, ükskõik, mida ma ka ei saavuta, elab maailm oma elu edasi, jultunult ja ükskõikselt – ma tean seda kõike, aga mu mõistus ei võta seda vastu. Ilmselt sellesama pärast nõustusin ma ka teiega rääkima. Tänasel päeval olen ma valmis igaks lolluseks, et ainult panna teid ülejäänuid vait olema ja mind kuulama, nagu te oleksite pidanud algusest peale tegema!” Ta köhib ja küünitab uue sigareti järele. „Üks mis kindel: kogu meie tsivilisatsiooni ajaloos pole olnud produktiivsemat nähtust kui naeruväärne ambitsioonikus. Mis iganes selle vead ka on, mitte miski pole suutnud rohkem luua. Katedraalid, sonaadid, entsüklopeediad – mitte armastus Jumala vastu pole olnud nende sünnitaja, ega ka mitte armastus elu vastu. Vaid inimese kirg selle vastu, et teised inimesed teda ülistaksid.”

Naine lahkub ilma ühegi selgituseta toast ning tema kerged köhatused kostavad nüüd kaugemalt ja läbi suletud ukse summutatuna. Siis tuleb ta tagasi. „Vaadake mind,” ütleb ta. „Lapsi pole, abikaasat samuti mitte. Oma elu praeguseks etapiks, härra Gopal, olen ma jõudnud kõige koomilisemale arusaamisele: inimese ainus pärand on geneetiline materjal. Ma põlastasin alati neid, kes lapsi tegid. See oli keskpäraste põgenemine, asendada omaenda äravusserdatud elud uute eludega. Aga täna ma ikkagi pigem soovin, et oleksin ise uue elu sünnitanud. Mul on ainult üks õetütar, üliagar tüdruk (ma ei peaks teda tegelikult tüdrukuks kutsuma – tema pea hakkab juba halliks minema), kes vaatab mind nagu läbi teleskoobi vale otsa. Ta käib siin iga nädal, tuues kaasa gallonite viisi suppi, suppi, suppi, ning kaasas on tal arstid, õed ja abikaasad ja lapsed, kes kõik tahavad mind veel viimast korda näha. Teate ju seda tobedat ütlemist „Sündides oleme me üksi ja surres samuti” – see on jama. Sündides on meil ümber kamp inimesi ja surres samuti. Üksi oleme me nende kahe vahepeal.”

Erzberger on teemast nii kaugele loovinud, et Arthur ei tea, kuidas teda selle juurde tagasi juhtida, ilma et see ebaviisakas tunduks. Naine ise kisub aina usinamalt suitsu ja paistab arvavat, et Arthur ei tulnudki tema juurde mingi konkreetse asja pärast,

„Kas ma tohin tualetti kasutada?” Arthur suleb enda järel ukse, liigutab õlgu ja vaatab kella. See näitab palju rohkem, kui talle meeldiks.

Ta peab saama mõne kasutuskõlbliku tsitaadi. Mitte miski sellest, mida naine seni oli öelnud, ei sobi. Ülesanne tundub ületamatult raske. Kõik, mida ta soovib, on teine töökoht, mõni niisugune, kus talle makstaks selle eest, et valmistada pähklivõiga võileibu ja Rüblikuga Monopoli mängides sohki teha.

Ta kontrollib oma mobiiltelefoni, mis on hääletu peale seatud. See näitab kakskümmend kuus vastamata kõnet. Kakskümmend kuus? See ei saa õige olla. Tavaliselt ei saa ta kahtkümmend kuut kõnet terve nädala jooksul. Ta kontrollib veel korra – jah, kakskümmend kuus kõnet viimase tunni aja jooksul. Kolm esimest on tema koduselt numbrilt, ülejäänud Visantha mobiililt.

Ta astub tualetist välja. „Vabandust, ma pean helistama. Palun vabandage mind.” Ta läheb välja verandale. Õhk on jäiselt külm.

Nahkdiivanil suitsetav Erzberger kuuleb Arthuri kõnelusest vaid pominat, kuid mitte selle sisu. Kõne lõpeb, kuid tagasi tuppa mees ei tule. Erzberger kustutab sigareti ja paneb kohe uue põlema. Siis lükkab ta ukse lahti. „Mis lahti on? Te isegi ei räägi enam telefoniga. Mida te siin väljas teete? Kas me teeme selle intervjuu lõpuni või ei?”

„Kus mu kott on?”

„Mida?”

Arthur läheb naisest mööda elutuppa. „Kas te teate, kus mu kott on?”

„Ei. Miks te seda küsite? Kas te lähete ära? Mida te ometi teete?” karjub naine talle järele. Arthur isegi ei pane enda järel ust kinni.

Järgnevatel päevadel Arthur toimetusse ei ilmu. Peagi teavad kõik ka põhjust. Kathleen helistab ja avaldab kaastunnet. „Tule tagasi siis, kui tunned, et oled valmis.”

Mõne nädala pärast hakkavad kolleegid nurisema.

„Ega erilist vahet pole, kas ta on kohal või ei,” räägivad nad.

„„Mõista-mõistat” teevad meil nüüd praktikandid.”

„Ja teevad paremini.”

„Ta läks iga päev varem ära. Ma mõtlen, et mul muidugi on mehest kahju. Aga noh, tead isegi. See on nagu – nagu omamoodi venitamine. Kas sa ei leia? Kui kaua ta õieti kavatseb töölt ära olla?”

Arthuri suurimaks toetajaks sel perioodil osutub uudistetoimetaja Craig Menzies. Ta kostab kolleegide seas Arthuri eest, väites, et toimetus peaks ta rahule jätma nii kauaks, kui mehel vaja on. Kuid kahe kuu pärast teatab Tasumata Arved Arthurile, et uue aasta algul peab ta tööle ilmuma, kui ei taha kohast ilma jääda.

Menzies pakub välja, et Arthur võiks oma naasmisprotsessi pehmendada toimetuse jõulupeol osalemisega – see oleks suhteliselt valutu viis kohtuda kõigi kolleegidega korraga. Peoga käib kaasas tohututes kogustes kärakat, poosetamist ja flirtimist, mis tähendab, et kogu ülejäänud toimetuserahvas peaks olema liiga hõivatud, et temale liiga palju tähelepanu pöörata.

Menzies võtab Arthuri ja Visantha vastu toimetuse ees ja juhatab nad üles, kus nad põrkavad kohe kokku kamba kolleegidega.

„Arthur! Tervitus!”

„Sa oled tagasi.”

„Arthur, mees, tore sind näha.”

Ükski neist ei paista rõõmustavat, kuid nad kõik tunduvad olevat järsku kaineks saanud.

Menzies sekkub vestlusse. „Kus tasuta joogid on?” Ta konvoeerib Arthuri ja Visantha minema.

Aeg-ajalt ligineb Arthurile üks või teine kolleeg, korrates, kui tore teda ikka näha on. Söakamad võtavad üles tema äraoleku teema, kuid ta katkestab nad sõnadega: „Ma ei suuda sellest rääkida. Vabandust. Ja kuidas siin asjalood on? Nii nagu alati?”

Uudistetoa kaugemas nurgas on jõulupuu, mille jalga ümbritsevad sädelevasse punasesse paberisse mähitud ja kuldsete krussis lintidega kinni seotud kingipakid. Lapsed tormavad ligi, et enda omad välja otsida, tuhnides väikeste karpide hulgas, mida veel avada ei tohi – firmal on traditsioon jagada töötajate lastele jõulude eel kingitusi. Menzies ja Arthur olid unustanud, et peol on ka lapsed, kuid on nüüdseks sellest vägagi teadlikud. Menzies sätib ennast Arthuri ja Visantha ette, seistes hästi sirgelt ja kõneldes valjul häälel, et varjata vaadet nurgas askeldavatele põngerjatele ning nende hääli summutada.

Clint Oakley teeb Arthuri, Visantha ja Menziese ümber suure raadiusega ringe, heites nende suunas pilke ja puudutades aeg-ajalt huultega ääreni täis punšiklaasi. Kui Visantha ja Menzies korraks suupistelaua juurde eemalduvad, sööstab Clint ligi. „Tore sind näha, vanapoiss!” Ta patsutab Arthurit õlale, loksutades punši niigi räpasele vaibale. „Kas sa austad meid nüüd oma täisajaga kohalolekuga või on see ainult üheõhtu-visiit? Me tunneme sinust puudust, mees. Sa pead tagasi tulema. „Mõista-mõista” hädavaevu hingitseb ilma sinuta. Kui kaua sa nüüd ära oled olnud?” Ta patrab oma suruõhuhaamri stiilis, lubamata kordagi Arthuril omalt poolt sõna vahele pista. „Kas pole meist kena sind siia sisse lasta, et sa saaksid meie napsi rüübata? Eh? See on meist kena, või mis? Mu lapsed said oma tasuta jõulukingid kätte. Üht-teist päris kobedat nänni sel aastal – ma lasin neil endale näidata. Lihtsalt, et näha, kui odav see Otti grupp tegelikult ikka on. Kuid seal on mõningat üldse mitte paha nänni. Nagu mängupüssid ja Barbie’d ja mis kõik veel. Ma poleks pidanud piiluma. Nii pole ju ette nähtud, enne kui jõulutaadu korstnast alla tuleb, eks ju? Aga ma pole kunagi suutnud oma näppe eemal hoida. Tead ju küll, kui oli jõululaupäeva hommik ja su vanemad nagu magasid, kurat, ja sina hiilisid alla ja tõmbasid pakkimispaberi lahti? Sa saad ju aru, mida ma mõtlen, eks ju, mu hindu-semu? Sa ju tegid seda lapsepõlves, või mis? Ma tean, et tegid! Ära ainult sel aastal mine lapsukestele jõulukinki näppama. Sel aastal sa seda ei saa, semu. Ma lähen võtan endale pisut kooki.” Ja ta kõnnib tähtsal sammul minema.

Kui Menzies suupistetega tagasi jõuab, küsib Arthur temalt: „Kas Clint teab?”

„Teab mida?”

„Mis juhtus.”

„Mida sa silmas pead? Rüblikuga? Kindlasti teab. Miks sa küsid?”

„Pole tähtis. Ma tahtsin lihtsalt üle küsida. Kas sa Visanthat oled näinud?”

Taksoga kodu poole sõites ei leia Arthur ja tema naine mingit jututeemat.

Mees tuhnib taskutes. „Mul vist pole peenraha. Kas sinul on?”

Nagu kokku lepitud, naaseb ta toimetusse uue aasta algul. Ta astub Kathleeni kabinetist läbi, et endast teada anda, kuid naine räägib telefoniga. Ta katab telefonitoru käega kinni ja ütleb huultega hääletult sõnu vormides: ”Ma tulen su juurest pärast läbi.”

Arthur istub maha oma boksi uudistetoa kaugemas nurgas ja lülitab arvuti sisse. Niikaua, kui see urisedes ellu ärkab, vaatab ta enda ümber ringi – piki seina asuvaid vanemtoimetajate töölaudu, suurt hobuserauakujulist lauda uudistetoa keskel, plekilist valget põrandakatet, mis lõhnab liisunud kohvi ja mikrolaineahjus soojendatud supi jäänuste järele ning mille akrüülservad kipuvad ülespoole kaarduma ja on seepärast hõbedakarva isoleerribaga kinni kleebitud. Paljud boksid seisavad praegu tühjalt, endised asukad on ammu töölt lahkunud, kuid asemele pole kedagi võetud ja nüüd laperdavad nende vanad märkmepaberid tuules iga kord, kui keegi akna lahti teeb. Mahajäetud töölaudade alla on tehnikud sokutanud rikkis tindiprintereid ja oma elupäevad lõpetanud kineskoopmonitore, samas kui toanurga on enda alla võtnud katkistel ratastel ja istudes tagasi nõksatava seljatoega kontoritoolide surnuaed. Siin ei viska keegi midagi minema, sest keegi ei tea, kelle töö see on.

Arthur naaseb tavapärase töörutiini juurde, valmistades ette „Tänast päeva ajaloos”, „Nuputamist”, „Mõista-mõistat”, „Naljanurka” ja „Ilma kogu maailmas”. Ta kuulab ära Clinti käsud ja täidab need. Muidu ei räägi ta sõnagi kellegagi peale Menziese. Ning enam ei lahku ta enne õiget aega, ta läheb siis, kui kell kukub.

Viimaks peatub Kathleen tema laua juures. „Me polegi veel kohvi joonud. Vabanda – koosolekud vahetpidamata. Kogu minu elust ongi saanud üks pikk koosolek. Usu või ei, aga kunagi olin ma ajakirjanik.”

Sel moel lobisevad nad niikaua, kuni Kathleenile tundub, et ta on oma lähedase inimese kaotanud alluvale piisavalt aega pühendanud. Siis ta lahkub, ja kui hästi läheb, ei räägi nad mitu kuud omavahel enam sõnagi. „Üks asi veel,” ütleb Kathleen. „Kas sa helistaksid Gerda Erzbergeri õetütrele? Ta on mulle umbes tuhat korda helistanud. See pole midagi olulist – ta lihtsalt muudkui seletab, et sa ei lõpetanud seda intervjuud. Aga kui sa ta mu kaela pealt ära saad, oleksin tõesti tänulik.”

„Tegelikult,” vastab Arthur, „ma tahaksin sinna tagasi minna ja selle loo valmis teha.”

„Ma ei tea, kas eelarve võimaldab ühe nekroloogi pärast kaks korda Genfi sõita. Kas sa seda siinsamas ei saa lõpuni teha?”

„Kui sa mulle ühe päeva vabaks annad, siis ma kataksin reisikulud ise.”

„Kas see on nüke, et üheks päevaks Clintist eemale saada? Sa oled alles nädal aega tööl tagasi olnud. Kuigi ega ma ei saa öelda, et sind süüdistaksin.”

Seekord sõidab Arthur Genfi lennukiga ja saab teada, et Erzberger on viidud linna hooldushaiglasse. Tal pole enam juukseid ja nahk on kollakaks tõmbunud. Naine võtab hapnikumaski eest. „Mul jääb hingeõhust puudu, nii et tehke oma märkmeid kiiresti.”

Arthur paneb diktofoni voodi kõrval olevale lauale.

Naine lülitab selle välja. „Ausalt öeldes ma ei tea, kas ma üldse hakkangi teiega rääkima. Te raiskasite mu aega.”

Arthur võtab oma diktofoni ja mantli ning tõuseb püsti.

„Kuhu te nüüd lähete?” küsib naine.

„Te olite selle kohtumisega nõus. Kui te ei taha kaasa aidata, mul ükskõik. Mind ei huvita.”

„Pidage nüüd kinni! Oodake! Mis tookord õigupoolest juhtus? Mu õetütar rääkis, et te lahkusite „isiklikel põhjustel”. Mida see tähendab?” Naine hingab sõõmu hapnikumaskist.

„Ma ei kavatse sellest rääkida.”

„Te peate mulle mingi vastuse andma. Ma ei tea, kas ma tahan ennast enam teile avada. Võib-olla te lähete lihtsalt jälle tualetti ega tule enam tagasi.”

„Ma ei aruta seda teemat.”

„Istuge maha!”

Arthur istub.

„Kui te ei taha mulle endast midagi huvitavat rääkida,” ütleb naine, „siis kõnelge vähemalt midagi oma isast. Kuulus R. P. Gopal. Ta oli huvitav mees, või mis?”

„Oli küll.”

„Niisiis?”

„Mida ma võiksin öelda? Kõik mäletavad teda alati kui väga karismaatilist isiksust.”

„Seda ma tean. Aga rääkige mulle midagi, mida te ise mäletate.”

„Ma mäletan, et mu emal oli kombeks teda riietada – mitte talle riideid valida, vaid sõna otseses mõttes riietada. Mina hakkasin alles teismelisena aru saama, et see polnud normaalne ega tavapärane. Mida ma veel võiksin rääkida? Nagu te teate, oli ta hea välimusega. Kui ma noorem olin, siis tüdrukud, kellega ma väljas käisin, olid meie perekonnafotodest hirmsas vaimustuses. Ta oli alati palju lahedam kui mina. Mida veel? Tema sõjajutud Indiast, muidugi. Ma mäletan teda luuletusi kirjutamas – ta luuletas ikka minu vanas võrevoodis istudes. Ta ütles, et seal oli mugav. Palju rohkem ma ei mäletagi. Välja arvatud veel see, et ta armastas napsi võtta. Kuni see lõpuks tema võttis, muidugi.”

„Niisiis teie kirjutate ainult nekrolooge? Mis teie isa sellest arvas?”

„Ma ei usu, et see talle kuigivõrd korda läks. Ta hankis mulle mu esimese töökoha sel alal, Fleet Streetil. Pärast seda ei paistnud minu karjäär teda huvitavat. Minus polnud tegelikult kunagi seda õiget ajakirjaniku pisikut. Ma tahtsin lihtsalt mugavat tooli. Ma pole kuigi ambitsioonikas mees.”

Tähendab olete pisut saamatu.”

„Väga kena teist.”

„Võrreldes R. P. Gopaliga igatahes küll.”

„Jah, teil on õigus. Temani ma ei küüni. Oma mõistust ta mulle ei pärandanud, igavene tõbras.” Ta vaatab naisele otsa. „Kuna teie olete minu elus urgitsenud, siis ma loodan, et te ei pane pahaks, kui ma otsekohene olen. Tegelikult ma pole üldse kindel, et see asi mind huvitab. Teate, te olete oma kirjutistega täiesti vastuolus. Kui ma enne meie esimest kohtumist teie memuaare lugesin, siis olin ma eelseisva intervjuu pärast närvis. Aga isikuna olete te märksa vähem imetlusväärne.”

„See jutuajamine hakkab mulle meeldima. Kas kõik see läheb nekroloogi sisse?” Naine köhib valulikult ja ähib hapnikumaski. Kui ta taas kõnelema hakkab, kõlab see nagu raspli krigin. „See on vaikne tuba,” lausub ta. „Mul vedas, et eraldi toa sain. Õetütar käib iga päev vaatamas. Iga viimne kui päev. Kas ma rääkisin teile temast?”

„Jah, te kaebasite tema üle. Rääkisite, et ta piinas teid sooja supi ja külma trööstiga.”

”Ei, ei, ei,” tõrjub naine. „Ma ei kaevanud kunagi tema üle. Te mäletate valesti. Ma jumaldan oma õetütart. Ta on suurepärane naine. Gerasim – ma kutsun teda sellise hüüdnimega. Tema päris nimi on Julia. Ta on ingel. Ma olen temasse kiindunud. Te ei suuda ette kujutada kogu seda headust, mis ta viimaste kuude jooksul üles on näidanud.” Ta köhib taas. „Mul kipuvad sõnad otsa saama. Mu hääl hakkab kaduma. Ma jään vait. Ehkki ma polegi mitte midagi öelnud. Mitte midagi kasulikku.” Naine võtab kirjaploki ja kirjutab: „Ma peaksin suhtlema selle asja abil.” Ta seab end töövalmilt istuma, kuid Arthur ei esita ühtegi küsimust.

Ainsad helid on meditsiiniaparaatide surin ja naise enda ähkimine.

Kuni Arthur viimaks suu lahti teeb: „Siin on midagi huvitavat. Tegelikult ma ütlen teile midagi. See pole oluline, aga… See asi, mis juhtus.” Ta peatub hetkeks.

Naine noogutab ja kirjutab plokilehele: „Ma tean. Õnnetus. Teie tütar.”

„Jah. Mu tütar. See oli õnnetus.”

„See on nüüd möödas,” kirjutab Erzberger.

„Ma ei suuda sellest rääkida.” Arthur paneb diktofoni ja pastakad taskusse.

Naine võtab hapnikumaski eest. „Mul on kahju,” ütleb ta. „Lõpuks ei olnud mul teile midagi öelda.”

Rooma tagasilendu oodates kirjutab Arthur välja kõik, mida ta suudab Erzbergeri kohta meenutada. Ta töötab ka lennukis ja lõpuks koju jõudes otsib kohta, kus saaks segamatult olla. On ainult üks vaba ruum, Rübliku vana tuba. Ta istub tütre voodile ja tipib oma läpakal kuni kella neljani hommikul, enda käigus hoidmiseks aeg-ajalt viskit rüübates – isa vana nipp. Järgmisel päeval jääb ta kauaks toimetusse, tegeldes Erzbergeri kohta taustainfo kogumisega. Ta laob naise raamatud oma laua servale virna, nii et kõik tema pingutusi näevad. Kathleen läheb mööda ja paneb tähele.

Oma kirjatöödes kujutas Erzberger ennast moraalselt kindla, kompromissitu, kütkestava ja isegi innustava isiksusena. Inimesena oli kõike seda temas väga vähe. Kuid nekroloogi kirjutades lähtub Arthur memuaariraamatute Erzbergerist, väljamõeldud Gerdast, vaadates mööda naisest, keda ta ise kohanud oli. Sellist artiklit nad ju tahavad. Usaldusväärsuse lisamiseks torkab ta vahele fraasi „mitmetes vahetult enne surma antud intervjuudes”. Ta töötab teksti veel kord läbi, kuni ei leia enam kusagilt mingeid vajadusi parandusteks. Ta loeb selle endale Rübliku vanas toas valjusti ette. Seekord on ta pingutanud. See on peaaegu niisama hea, kui tema isa oleks selle kirjutanud. Arthur saadab kirjatüki meiliga, Clintist mööda minnes, otse Kathleenile. See ei ole tavapärane protseduur ning Kathleen märgib selle ära. Tema kabinetis selgitab Arthur: „Ma mõtlesin, et sa tahaksid ehk seda ise toimetada. Ma ei taha kellelegi varba peale astuda. Aga kui sul oleks aega sellele pilk peale visata, oleks tore. Kui ei või kui see on kuidagi ebasobiv, pole muidugi ka lugu.”

Kathleen loeb ja on vaimustuses. „Kui Gerda sureb,” ütleb ta, „laseme selle parandusteta trükki. Täispikkuses, kui vähegi võimalik. See on just seda sorti lugu, milliseid meil peaks rohkem olema. Tõelise oma seisukohaga. Kus midagi ka öelda on. Tõepoolest suurepärane. Sa tabasid ta täpselt ära. Las Clint annab sulle selle jaoks piisavalt ruumi. Eks? Kui mingi probleem on, siis ütle, et mina käskisin.”

Arthur kasutab juhust, et pakkuda Kathleenile välja veel mõne loo idee – mitte nekroloogide, vaid üldist laadi olemuslugude jaoks. Ülemus ei vaidle vastu ja nii teeb ta need oma vabast ajast valmis. Pretsedenti jätkates saadab ta valmis lood otse Kathleenile, justkui mitte otseselt talle toimetamiseks, vaid nagu ta ise seda selgitab: „Ma tõesti hindan sinu arvamust, kui sa peaksid hetke aega leidma.” Kui Kathleen on iga loo läbi lugenud ja vaimustust üles näidanud, saadab Arthur selle Clintile edasi märkusega „KS-i poolt toimetatud”. Nii ei saa Clint enam sõnagi muuta.

Vähehaaval muudab Arthur Rübliku vana toa oma kabinetiks. See tähendab, et ta ise nimetab seda oma kabinetiks. Visantha mitte.

Ühel õhtul tõstab ta pilgu oma märkmetelt üles. „Tervitus! Mis on?”

„On sul kiire?” küsib naine.

„Üsnagi. Mis lahti on?”

„Ma tulen hiljem tagasi. Ei taha sind segada.”

„Mis on?”

„Ei midagi. Tahtsin lihtsalt rääkida.”

„Millest?” Arthur kustutab laualambi ära. Nüüd istub ta pimedas. Ukseavas on näha naise siluett. „Ma ei saa sellest kõnelda,” lausub Arthur.

„Ma ei ole öelnud, millest.”

„Ma olen siin täna õhtuks ühelpool.”

„Ma räägin eakate abielupaaride nõustamisühingust,” jätkab naine. „Nad värbavad uusi liikmeid. Kui me seda tahame.”

„Arvan, et olen täna päris palju teinud.”

„Minu vanuse pärast. Ma räägin sellest.”

„Ei, ei,” vaidleb Arthur. „See pole minu jaoks. Ei. Ma ei kannataks seda välja. Ma olen siin valmis. Täna õhtuks valmis.” Ta astub naise juurde ja puudutab teda õlgadest. Too teeb omalt poolt liigutuse vastu, oodates kallistust. Kuid selle asemel nihutab mees ta õrnalt kõrvale ja astub naisest mööda.

Järgmisel päeval sureb üks kuubalane, kes oli väidetavalt 126-aastane. Keegi tema vanust ei usu, kuid lehel on vaja üheksas lehekülg millegagi ära täita. Niisiis antakse Arthurile ülesanne kirjutada sel teemal kaheksasada sõna. Ta varastab põhimaterjali agentuuridest ning lisab omalt poolt juurde mõne targa mõttetera. Ta loeb kirjutatu oma tosin korda üle ja saadab siis meiliga Clintile. „Siin on sulle üks võltskuubalane,” lisab ta informatsiooniks juurde ja kontrollib enne ukse poole suundumist veel viimast korda oma meilboksi. Sealt leiab ta sõnumi Erzbergeri õetütrelt: Gerda on surnud.

Arthur vaatab kella, et näha, kas on veel võimalus lugu enne lehe trükkiminekut sisse panna. Ta helistab õetütrele, avaldab kaastunnet ja küsib üle mõne kohustusliku detaili: millal täpselt Gerda suri, mis oli ametlik surmapõhjus ning millal toimuvad matused? Ta tipib need üksikasjad nekroloogi õigetesse kohtadesse vahele ja läheb Clinti kabinetti. „Meil tuleb üheksandalt küljelt midagi välja visata.”

„Mitte enam sel kellajal.”

„Austria kirjanik Gerda Erzberger suri just äsja. Mul on varem kirjutatud nekroloog trükivalmis.”

„Lolliks oled läinud või? Meil on üheksandal see kuradi kuubalane.”

„Sa pead ta välja viskama ja Erzbergeri asemele panema.”

„Ma pean? Kui Kathleen pole öelnud, ei pea ma midagi tegema.”

„Kathleen tahtis, et see sisse läheks.”

Kumbki mees kasutab Kathleeni nime argumendina, otsekui võidumärgiks hokikeppi heisates.

„Nonoh. Kathleen tahtis 126-aastast kuubalast. Nii ta pärastlõunasel koosolekul ütles.”

„Aga mina tahan Erzbergerit sisse. Täies pikkuses.”

„Kes sellest lollakast austerlasest ülepea kuulnud on? Kuule nüüd, mees, ma arvan, et me võime rahumeeli sinu meistriteose homseks jätta.”

„Kathleen ütles spetsiaalselt, et ta tahab kohe, kui Erzberger sureb, selle kohta midagi lehte sisse saada. Muidugi me võiksime sokutada maailma vanima valetaja sappa mingi lühisõnumi ja ta võiks sellega rahule jääda. Aga mina ei taha seda teha. See on minu isiklik palve, millel pole Kathleeniga midagi pistmist: viska kuubalane välja ja pane Erzberger sisse. Ja ära nüsi mu lugu ära. Ma ei taha teha homme lehte lahti ja lugeda sealt mingit lühisõnumit kuubalase järel. On see arusaadav?”

Clint naeratab. „Ma teen, mis ma tegema pean, mees.”

Sel ööl magab Arthur halvasti – teda segab ootusärevus. Kui leht saabub, keerab ta kohe lahti üheksanda lehekülje. „Jaah!” kuulutab ta. „Oh, Clint, kallis, kallis Clint!” Just nii, nagu Arthur oli lootnud, pole Clint Erzbergerist kirjutatud artiklist tegelikult midagi alles jätnud, surudes naise elu kokku sajasse sõnasse, mis moodustavad lühisõnumi surnud kuubalase sabas. „Suurepärane,” lausub Arthur.

Ta kogub end pisut ja helistab siis oma kabinetist Kathleenile. „Vabanda, et sind nii varasel ajal kodus tülitan, aga kas sa meie tänaseid nekrolooge nägid?”

„Nekrolooge mitmuses?” Arthur kuuleb, kuidas Kathleen lehti lappab. Siis muutub tema hääl metalseks. „Miks me selle lühisõnumina avaldasime?”

„Ma tean – ma ei saa aru, miks me poleks võinud seda ühe päeva kinni hoida.”

„Sa ei teadnud, et see niisugusel kujul ilmub?”

„Polnud õrna aimugi. Näen seda alles praegu esimest korda. Asi, mis mind häirib, on see – noh, õigupoolest on neid asju mitu. Esiteks kogu see raha, mis leht mind sinna kohale saates kulutas. Teiseks see vaev, mis ma nägin sinna teist korda tagasi sõites. Eriti pärast kõike seda, mis juhtunud oli.” Ta tõukab jalaga kabineti ukse kinni, nii et Visantha tema juttu ei kuuleks.

„Just nimelt,” nõustub Kathleen.

„Aga rohkem kui miski muu,” läheb Arthur oma jutuga edasi, „häirib mind see, et ma oleksin nagu Gerdat alt vedanud. Selline oluline kahekümnenda sajandi kirjanik, tõsine mõtleja, minu meelest. Niikuinii on ta teenimatult vähe tähelepanu pälvinud. Ja mida meie teeme? Clint teeb temast lühisõnumi. Mingi kuuba valetaja sabas. Ma ei soovi kellelegi pahandusi tekitada, aga minu meelest on see solvav. Ja see jätab lehest halva mulje. See jätab meist mulje kui filistritest, ja ometi kõik, mis Clintil oleks vaja olnud teha, olnuks seda ühe päeva kinni hoida ja siis täies mahus trükki lasta, nagu ma talle ütlesin. Nagu ma ütlesin, et sina tahad. Ma ütlesin talle: „Ära avalda täna midagi. Kathleen tahab, et sa seda homseni kinni hoiaksid.” Igatahes, mul on kahju – sellepärast ma irisen. Ma ei taha Clinti maha teha. See on lihtsalt…”

„Ei, sul on täielik õigus vihane olla. Ma olen ise ka üsna pahane.”

„Kas me võiksime panna minu loo täna täispikkuses?” Ta teab vastust niigi.

„Me ei saa tema surmast kaks korda teatada,” lausub Kathleen.

„Mis mind jahmatab, on see, et ma rõhusin spetsiaalselt sinu soovile, kui Clint ja mina seda arutasime.”

„Tõsiselt või?”

„Ma väljendusin täiesti selgelt.”

„Tead mis,” ütleb naine järjest vihasemaks minnes. „Ma ei taha, et Clint sind toimetaks. See on lihtsalt naeruväärne.”

„Aga toimetuse poliitika järgi? Ma mõtlen, et ma peaksin olema Clinti alluvuses. Minu asjad on üheksandal küljel. Ja see on tema oma.”

„Midagi ei ole tema oma.”

„Aga mis saab minu rubriikidest: mõistatused ja kõik see värk?”

„Sa ei peaks niikuinii enam selle jamaga tegelema. Seda võib teha praktikant.”

„Sul tuleb selle pärast Clintiga ütlemist.”

„See mulle muret ei tee.”

„Ma ei tahaks esile trügida,” seletab Arthur, näppides kleeplindi tükki, mis hoiab seina peal üht Rübliku vana ajakirjaväljalõiget. „Aga ma olen juba mõnda aega mõelnud sinuga ühest asjast rääkida.”

Kui Arthur uueks kultuuritoimetajaks määratakse, kolib ta ümber Clinti vanasse kabinetti. Arvatakse, et Clinti paigutamine Arthuri vanasse boksi mõjuks liiga demonstratiivselt, niisiis leitakse talle koht spordiosakonna servas näoga vastu kandetala.

Kodus on Arthuri ja Visantha suhted pingestunud. Naine ei varja, et otsib töökohta kunagisel kodumaal Ameerikas, ja võimalust, et mees võiks koos temaga tagasi pöörduda, ei võeta isegi jutuks. Õigupoolest tunneb Arthur naise lahkumisest kergendust – vana Visantha on niikuinii juba ammu läinud, nii nagu on kadunud ka endine Arthur.

Neil päevil eelistab ta kauaks tööle jääda. Ületundide ajal imetleb ta oma uut kabinetti. Tõsi küll, see on väiksem kui teistel osakonnajuhatajatel. Ja ta asub nüüd kirjatarvete kapist kaugemal. Aga see-eest veejahuti on jälle tublisti lähemal. Ja see lohutab.

1954. corso vittorio, rooma

Lehe toimetus asus tööle Corso Vittorio Emanuele II tänaval. See oli lai ida-lääne-suunaline magistraal, mida ääristasid määrdunudvalged lubjatud kirikud ja oranžikas-verevad renessansiaegsed paleed. Paljude Rooma kesklinna ehitiste värvid oleksid nagu pärinenud kunstniku pastellikarbist: teravpunane, säravkollane, vihmapilvekarva sinine. Kuid toimetuse sünge seitsmeteistkümnendast sajandist pärinev hoone tundus olevat värvitud tinapliiatsiga: see oli nagu hariliku pliiatsiga hooletult halliks kritseldatud ja dekoreeritud kõrge tammeuksega, mis oli piisavalt suur, et kuunarit alla kugistada, kuid inimolendid sisenesid majja läbi seespool hingedele kinnituva tillukese värava. Uksehoidja mõõtis tulijaid oma klaasputkast pilguga, mööda pikka koridori allapoole, voogav suurepärane tumepunane vaip lõppes õige pisut enne liftikabiini, mille metalluks oli poikvel, nii et võis nähe liftipoissi oma velvetkattega toolil istumas. „Che piano, signore? Mitmes korrus, söör?” Cyrus Otti korrus oli kolmas. Varem oli neis ruumides toimetatud fašistlikku filmiajakirja, mis pärast Mussolini langemist pankrotti läks. Otti viskas välja kogu vana tolmunud mööbli, lasi vaheseinad maha kiskuda, nii et tekkis avatud avar uudistetuba. Viimast ääristasid kenad kabinetid, mis avanesid uudisteruumi nagu teatrisaali loožid lava poole. Ta ostis puidust pöördtoolid, lakitud töölauad, messingist laualambid, tellimuse järgi tehtud hobuserauakujulise laua küljetoimetajate jaoks, läikivmustad telefonid reporteritele, kolmkümmend kaheksa Underwoodi kirjutusmasinat otse New Yorgist, paksust kristallist tuhatoosid ja paksu valge põrandavaiba koos idaseina äärde sisse seatud tagasihoidliku kokteilibaariga. Pool aastat hiljem sattus iga kolmandal korrusel liftist väljuv külastaja otse kihavasse uudistesaali, mille ees asus sekretärilaud, vasakut kätt punt kirjutusmasinal tippivaid reportereid ja paremat kätt pool tosinat küljetoimetajat, kes hobuserauakujulise laua taga korrektuurpoognatele loetamatuid parandusi kritseldasid. Seina veeres paiknevates tubades kauplesid müügiagendid reklaamipinnaga, masinakirjutaja tippis ümber erakuulutusi ja raamatupidaja vedas sulge mööda pearaamatu lehekülgi. Ruumi loodenurgas asus Otti kabinet, mille jääklaasist uksele oli söövitatud kiri VÄLJAANDJA, kirdenurgas omakorda olid peatoimetaja Leopold T. Marshi ja uudistetoimetuse juhi Betty Liebi tööruumid. Nende ümber olid koondunud vanemad toime-tuseliikmed, kes tegelesid majandusteemade, spordiuudiste, agentuuride, foto ja küljendusega. Käskjalad sebisid edasi-tagasi nagu tolmeldavad mesilased. Lehe trükkimine toimus siinsamas poolkeldrikorrusel, kuid niisama hästi oleks see võinud olla hoopis teine maa. Ametiühinguliikmetest itaalia töölised toimetasid seal all kõrvulukustavat lärmi tegeva trükipressiga, kuid ainult üksikud neist olid kunagi kohanud kedagi, kes vaid mõni korrus kõrgemal lehte lugusid kirjutas. Hilisel pärastlõunal saabus veoauto tohutu suure ajalehepaberi rulliga, mille töölised mööda kaldteed kastist maha veeretasid ja lükkasid siis niisuguse mürtsuga masina laadimispessa, et kogu maja värises kuni kolmanda korruseni välja. Kõik ajakirjanikud, kes seal aega surnuks lõid – omavahel lobisedes, jalad lauale tõstetud, kaabud kinganinade otsas kõlkumas ja sigaretid tuhatoosides suitsemas –, kargasid kohe paanikas püsti. „Kurat, kas aeg on juba niikaugel?” Imekombel olid tähtajaks ehk kella kümneks õhtul kõigi viimase minuti südamevärinate ja vandesõnade kiuste kõik ajalehe küljed ja veerud täidetud. Esimest korda mitme tunni järel tõusid toimetajad oma laudade tagant, hõõrusid valutavaid õlalihaseid ja üritasid auru välja lasta. Enamik ajakirjanikke olid mehed, peamiselt ameeriklased, kelle seas oli siiski ka mõni britt, kanadalane ja austraallane. Nad kõik elasid tööle võtmise ajal Itaalias ning oskasid itaalia keelt. Kuid ajalehe uudistetoimetuses kõneldi omavahel vaid inglise keelt. Keegi oli riputanud liftiuksele sildi: LASCIATE OGNI SPERANZA, VOI CH’USCITE – VÄLJASPOOL ON ITAALIA. Ja kui mõni töötaja läks allkorrusele võileibu tooma, teatas ta: „Ma lähen Itaaliasse – kas kellelgi on midagi vaja?” Lehe esimene täistegevusaasta, 1954, oli uudisterohke: McCarthy kohtuasjad, NSV Liidu tuumakatsetused ja Dow Jonesi tõusmine rekordtasemele 382 punkti peale. Algul rippus lehe kohal kahtlus, et tegu on Otti äriimpeeriumi rahvusvahelise hääletoruga, kuid see ei leidnud kinnitust. Lehe sisu peamine mõjutaja oli hädavajadus – igal küljel tuli toimetajatel mingeid auke täita, end ebamäärase uudisväärtusega sõnavahust läbi närida ning kanda samas hoolt, et see ei sisaldaks ebatsensuurseid väljendeid, mida nad säästsid ilmselt omaenda vestluse tarbeks kolleegidega. Betty ja Leo juhtisid toimetust koos. „Mina hoolitsen üldisema pildi eest,” armastas Leo öelda. Kuid just Betty oli see, kes suurema osa lehenumbrist valmis – või ümber – kirjutas. Tal oli proosateksti kirjutamise peale tõelist annet. Ott ise tegeles rahalise poolega ja andis nõu, kui seda küsiti – mida juhtus päris tihti. Betty ja Leo tormasid kiirkõnnakul läbi uudistetoimetuse tema kabineti poole, püüdes esimesena ukseni jõuda. Ott kuulas nad tõsise näoga vaipa põrnitsedes ära. Siis tõstis ta pilgu, kahvatusinised silmad Betty ja Leo vahel ekslemas, ja kuulutas oma otsuse. Kõik kolm said omavahel suurepäraselt läbi. Õigupoolest tekkisid ainsad ebamugavad momendid siis, kui Ott eemaldus – siis kõnelesid Betty ja Leo teineteisega, nagu oleks neid äsja omavahel tutvustatud, ja vaatasid väljaandja tagasitulekut oodates kannatamatult ukse poole. Kui asi kasumit puudutas, oli Ott tavaliselt halastamatu. Ajaleht oli aga selles suhtes anomaalia: rahaliselt oli tegu täieliku hävinguga. Kodus Ameerikas jälgisid Otti ärikonkurendid tema Itaalia avantüüri kahtlusega. Selle taga peab olema mingi varjatud skeem, oletasid nad. Kui nii, siis oli selle eesmärk aga täiesti arusaamatu. Bettyle ja Leole ei selgitanud ta oma äriplaane kunagi ning isikliku elu suhtes oli veelgi kinnisem. Tal oli naine Jeanne ja väike poeg Boyd, kuid ta polnud kunagi rääkinud, miks pere Atlantasse maha jäi. Leo oli üritanud temalt üksikasju välja meelitada, kuid ebaõnnestunult – Ottil oli võime panna vestluse käigus punkte sinna, kuhu ja millal tema tahtis.