Читать книгу Kuidas rännata ilma hirmuta - Tom Valsberg - Страница 4

Esimene peatükk
Sohvasõltuvusest vabanemine

„Mõistus – nagu kehadki – langeb tihtipeale lodevasse ja sültjasse seisundisse lihtsalt mugavuse pärast.”

Charles Dickens

Üks suuremaid takistusi rändamisega alustamisel on mugavustsoon ja meie kodune mõnus sohva. See diivan hõlmab endas sümboolselt kõiki meis mugavust ja turvalisust tekitavaid harjumusi, mis on küll nauditavad, aga tavaliselt pole eluterved ega arendavad. Vana hea sõber sohva ütleb: „Tule, vaju minu sisse, ava jälle üks õlu ja vaata taas telekat.” Jaa, see sohva on väga mõnus – nagu imemaitsev supermega-hamburger, mida süües järgneb raske täiskõhutunne, motivatsioonipuudus ja uimasus. Tähelepanelikud inimesed ütleksid selle peale: „Oh, miski on imelik, ma ei tunne end üldse energiast pakatavat ja keha on raske.” Mugavad inimesed ütlevad: „Mõnus, sõin kõhu jõhkralt täis, nüüd lasen tunnikese leiba luusse.” Nii võibki suurem osa elust olla üks mugav leiba luusse laskmine.

Paljud inimesed on vajunud nii sügavale oma sohva sisse, et ei näe sealt enam välja ning nii ongi nende elu üks magamise, söömise, seedimise, töötamise, šoppamise ja telekavaatamise lõputu jada ning oma kogemusest tean, et need päevad on hirmuäratavalt ühenäolised. Nõnda võib mööduda kümme aastat nagu halvas muinasjutus, kuni avastatakse ühel päeval, et ollakse kogu selle aja sohva lummuses oldud. Juba kuid või aastaid pole tehtud midagi, mis hinge tõeliselt helisema paneks.

Võib ma viskan Su televiisori välja Su köögi aknast?

Beneficio kogukond, Hispaania Esimene salm Andrus Purde 2005

enne kui lennata saab

roomama õppima

peab, madu teadis

varesepoeg aga kraaksatas

ja kohe end lendu seadis

vanaema meile enam sokke ei kududa taha

sest Antonio seebiooperist lasi end eile maha

isa juba ammu teha ei taha sporti

kuid telekast suusahüppeid vaadates ikka ta läheb hasarti

kastan on väga kurb, et tema poegadest loomi ei tehta

väikeste poiste autod sõitsid kadunud asjade sekka

väikesed tüdrukud enam ei pissigi liivakasti

nad istuvad umbses toas ja vahivad teleka kasti

kodus me sööme ainult säästumarketi purgisuppe

emal ei ole aega ta vajutab puldi nuppe

ühel õhtul kogu see pere uppuski teleka sisse

ja telekas vabatahtlikult kõndis taaskasutuskeskusesse

võib ma viskan su televiisori välja su köögi aknast?

Kas oled kohanud vanu koolivendi või õdesid viis, kümme või kakskümmend aastat pärast kooli lõpetamist ja Sulle tundub, et nad pole palju muutunud? On erandeid, aga üldiselt paistab, et nad teevad umbes sama tööd, neil on samad sõbrad, nad räägivad samu jutte ja nad elavad seda sama päeva juba aastaid nagu kurikuulsas filmis „Groundhog Day” („Lõputu küünlapäev”).

Niimoodi ühes päevas üksluiselt elada ei ole vale, sest miski siin ilmas ei ole vale, aga ma küsin, millal Sa tegid viimati kukerpalli? Millal viisid pruudile lilli? Millal tegid midagi, mida Sa pole varem teinud? Millal rändasid võõral maal? Millal avastasid endas midagi täiesti uut? Millal tegid viimati midagi, mida kardad? Millal käisid vanaemal külas? Kas tunned igal aastal, et oled täielikult muutunud ja tohutult arenenud? Kas näed, et sinu suhted lähedastega on oluliselt harmoonilisemaks läinud? Kas ärkad igal hommikul mõttega, mida saaksid täna veel paremini teha?

Sohval istudes – ja veel teleka foonil – need küsimused naljalt pähe ei tule, aga kui imekombel siiski tulevad, on hästi. Siis on aeg hakata elama, las sohva mediteerib pisut üksi.

Diivanivõõrutusravi Beneficio kogukonnas

2004. aastal läksin Erasmuse fondi stipendiumiga pooleks aastaks Barcelonasse õppima. See oli minu esimene pikem reis ja päris hirmus, sest miski polnud nii turvaline ja mõnus nagu minu kodune voodi ja sõbrad. Igatsesin isegi eesti toite ja lõhnu. Elasime kaks kuud „Baari” Kristjaniga kahekesi neljaruutmeetrises toas, mis ei vastanud kaugeltki minu mugavustingimustele, ning naaberkorteris norskas mees regulaarselt läbi seina. Kuna peagi selgus, et Erasmuse toetusega õppimise asemel eksisteeris valdavalt välistudengite fenomen – Erasmuse rahade eest pidutsemine ja joomine –, otsustasin teha ruttu oma ainepunktid ära ning minna hoopis reisima ehk visata end veel suuremasse ebaturvalisusse. Siht oli Maroko, kuid elu viis mind Beneficio kogukonda Granada linna lähedal.

Imeilusas mägiorgude rägastikus elas püsivalt umbes sada inimest ja teine sada olid minusugused rändurid, kes Beneficios veetsid nädala või paar kuud. Minu ja paljude teiste jaoks oli ja on endiselt Beneficio reaalne paradiis, mets täis imeilusat loodust, koski, ojasid, jõgesid – ja kogukond täis mitmekümneid geniaalseid muusikuid, kunstnikke, naeratavaid süsteemist vabu inimesi, kes kasvatavad ise oma toidu, korraldavad tasuta õhtusööke ja võimsaid muusikajämme ning ühislaulmisi igal õhtul suures indiaanitelgis.

Õppisin usinalt kitarrimängu mitmetelt imelistelt muusikutelt ning ehitasin endale oja äärde onni. Minu lähedal pesitses Marco, kes elas oma viie lapsega suures onnis, mängis prantsuskeelset reggae’t, andis kohalikus külas kontserte ja kasvatas tagaaias kanepit. Õppisin temalt palju rütme, minust jooksis loominguna läbi Beneficio „La-La-La”-laul, mis sai kuulsaks juba õhtustel jämmidel, kus mitukümmend inimest laulsid „La-la-la” teadmata, et sellest saab mõne aasta pärast üks Indigolaste ansambli kõige populaarsemaid laule. Tassisime sõbraga ühest mahajäetud majast enda lõkkeplatsile kaks kiiktooli ja olime tehtud mehed, sest need olid selle metsa ainukesed, milles lebotades sai õhtuti kitarri mängida. Korra nädalas käisin matkakotiga apelsiniraksus ja tegin hommikusöögiks iga päev värsket mahla. Olin peenike nagu Jeesus ja ärkasin igal hommikul jääkülma kose all mägiorus, kuhu ei jõudnud mitte ükski telefoni- ega muu signaal ning see andis ajule rohkem ruumi lihtsalt olla. Esimest korda elus olin tõeliselt õnnelik.

Kohtusin paljude inimestega, kes olid tulnud paarinädalasele reisile ning Beneficiosse jõudes jäänud sinna mitmeks kuuks või isegi aastateks, ja ka minul tekkis tunne, et äkki ma jäängi siia metsa elama. Appi! Mul tekkis tõepoolest selline tunne, et ei pea kunagi Eestisse tagasi minema, kui ma ei taha. See polegi eluohtlik! Ma võin jätta kõik ja elada sellist elu, nagu mulle meeldib! Siis toimus minus midagi erakordset, ma tundsin, kuidas kõik köidikud, nöörid, konksud ja igatsus, mis olid sidunud mind Eesti, perekonna, vanade mustritega, lõigati läbi ja minu elu sai uue kvaliteedi. Elasin selles tundes vähemalt ligi kuu aega ja selle sama rahu tundega ka lahkusin, sest ühel päeval tundus, et nüüd on aeg minna.

Sellest ajast peale tean ma vähemalt ühte võimsat hirmudest vabanemise tehnikat, mis kindlasti töötab ja mille mõju kunagi ei taandu. Ütlen sõpradele: „Minge reisima ja tulge tagasi alles siis, kui tagasi ei PEA tulema. Mitte siis, kui keegi tahab, et te tuleksite. Mitte selle pärast, et Eesti igatsus on väga suur. Ka mitte selle pärast, et raha saab otsa, sest raha on võimalik alati jooksvalt luua. See kõik möödub ja tagasi on parim tulla siis, kui saad tulla sisemise rahuga. Tulla siis, kui see kõik, mis muidu tagasi turvalisusse kiskus, on lahtunud ja Sa tunned end tervikuna, sõltumatuna. Kogemata ise sellise harjutuse läbi teinuna tunnen ma end igal pool vabana ja võin sõita omal valikul ükskõik millisesse maailma otsa, tundmata igatsust, sest ma tean, et Eesti on alati minu kodu ja ta on alati seal kusagil olemas. Ka sõbrad on olemas. Ka pere on olemas.”

Loo moraal: minu tõeline kodu on seal, kus on minu süda, ja see on mul alati kaasas.

Beneficios tekkis laul Rastamees Marcost ja sealsest elust.

Beneficio La la la la

Ma tundsin ühte meest pika habemega

ta elas keset metsa oma lastega

ja lapsed jooksid ringi palja tilliga

ja nende järel jooksis vana ise ka

lalalalala nii laulis ta

Ja igal õhtul tuli ta kitarrega

suurde telki mängima

kuid enne pani vesipiibu põlema

ja saatis selle käima suure ringiga

ja vesi pani inimesed laulema

ja vesi pani inimesed lendama

lae alla lalalalala

ja nende hulgas mina ka

Siis ühel päeval läksin talle külla ma

oma sõbra Yamaha kitarrega

ja palusin kas sa õpetaks mind mängima

seda laulu mida kõik juba oskavad

ta vastas mulle suure naeratusega

et poiss sa hakka lihtsalt mängima

kui tahad siis see nanana

kui tahad siis tee papapa

nüüd olen juba väga kaugel ma

kuid tema ikka metsas oma lastega

ja lapsed ikka palja tilliga

ja nende järel jookseb vana ise ka

Umbes kuu aega enne seda, kui hakkasin seda raamatut kirjutama, avastasin Bali saarel enda jaoks jälle varahommikud. Otsustasin loobuda oma mugavast unetsoonist ja ärkasin iga päev kell kuus. Sõitsin rolleriga salaranda jõe äärde, kus ujusin külmas ja värskes mägijões, närisin kuivatatud kakaoube, mis andsid piisavalt energiat, ja sain palju uusi ideid lihtsalt loodust ning imeilusaid riisipõlde vaadates.

Kirjutasin seal jõe ääres ka mitu uut laulu, millest üks on siin.

Mangustiinid ei olegi ahvid

mulle meeldib magada kaua aga hommikud meeldivad rohkemgi veel vanaisa pikutab hauas nii nagu ta ütles mullas laiselda jõuab ta veel inimene on imelik isend ta ise on ilus kuid usub et kole pole raha ja aega ja armu nii ongi ta kõik see mida tal pole ärka ja ärkvel ka uinu ärka ja ärkvel ka ärka märka kui usud nii ongi märka, valgus tunneli lõpus ei tähenda lähenevat rongi mangustiinid ei olegi ahvid ma sõin neid just ära mitukend tükki kui sa koguaeg kodumaal sahmid ei näe sa kui jumal teeb jõeääres kükki Eckhart Tollel on sallidest savi kuid alati laenaks sulle ta salli hullumeelsusest terveks end ravi ja millal sa tegid viimati kukerpalli? Ja millal sa viimati südamest nutsid? Ja millal sa vaatasid päikesetõusu? Ja millal sa viisid pruudile lilli? Ja millal sa korjasid suvilast tilli? Ja millal said aru et sa polegi üksi? Ja millal sa naersid et piss püksis? Ah eelmises elus võib-olla. mulle meeldib kiiresti sõita aga autoga saab ju kiiresti niigi nii lihtne on olla kui võita aga lihtsalt olla on võitmatu olla jaanuar 2012, Bali saar, Indoneesia