Отрывок из книги
Läänelik eluviis, selle uskumused ja hoiakud, kombed ja harjumused hiilivad meile ligi nõnda, et neist saavad meie oma kombed, uskumused ja harjumused. Need muutuvad meile enesestmõistetavaks ja me ei saa neid küsimärgi alla seada, sest siis peaksime küsimärgi alla seadma kogu oma eluviisi. Oleme korraga nagu pimedusega löödud. Me ei näe enam seda, mis on meil silme ees.
Lugesin hiljuti läbi raamatu, mis jutustab rootsi abielupaari purjetusreisist Teravmägedele ning sealt Islandi ja Shetlandi saarte kaudu tagasi Lõuna-Rootsisse. Abielupaar oli varem purjepaadiga käinud ümbermaailmareisil, niisiis oli tegemist kogenud purjetajatega. See naine, Birgitta Boye-Freudenthal, kirjutab raamatu esimeses peatükis nõnda:
.....
Pelglik ja õige turvatundeta inimene kannab hinges rasket häbikoormat. See koorem on veendumus oma väärtusetusest. Säärane inimene ei julge välja näidata oma keskpärasust, sest siis võiks ta hakata tundma end väärtusetuna. Vaid inimene, kes on veendunud, et ta on väärtuslik, suudab silmitsi seista oma ebatäiuslikkusega. Siin on asi armastuses iseenda vastu, sest kui armastatakse iseennast, suudetakse leppida oma nõrkuse ja puudustega. Kui inimene teab, et teda armastatakse ja peetakse väärtuslikuks, ei pea ta enam olema perfektne. Ta on väärtuslik sellepärast, et ta on olemas. Sellest piisab.
Kuidas jõuda säärase usalduseni? Seda ei saa õhust kinni püüda ega raamatutest ammutada, vaid inimene tunneb ja teab oma kogemusest, et teda armastatakse ja peetakse väärtuslikuks. Me vajame selleks teisi inimesi. Sellega ei saa isegi Jumal taevas hakkama muul viisil, kui tulles inimeste juurde ja tegutsedes inimeste kaasabil. Armastusel läheb vaja nahka. Armastus ei ole pelgalt idee ega metafüüsiline mõiste. Armastus on käegakatsutav asi, mis ilmutab end teise inimesega kohtudes pilgu ja puudutuse kaudu. Seda tuleb inimesse hoolikalt sisse kududa ja salamahti tema hinge valada. Siia maailma ei söandaks keegi sündida, kui siin ei saaks tunda armastust. Need, kellele ei saa osaks armastust, jäetakse mängust välja, nad jäävad kinni emakasse ega saa kunagi iseendaks. Nad lükatakse kõrvale ja nad peavad leppima selle seisundiga, millesse teised neid panevad, nad ei saa võimalust iseend ega oma elu kujundada.
.....
