Читать книгу Võidujooks ajaga - Tommy Hellsten - Страница 6

Mul on kombeks igal hommikul veerandiks või pooleks tunniks minna meie vaiksesse tuppa. Loen mõnd teksti või õigemini lasen tekstidel lugeda ennast. Lasen tekstil end kõnetada, lasen sel anda suuna oma päevale. Ma ei loe peaga, vaid südamega. Otsin ühendusteed oma hingega.

Olen aastakümneid nõnda talitanud, ja olen hakanud tundma, et pean dialoogi. Ma pole üksi, vaid kellegagi koos. Seda ühenduses olemise tunnet kannan kaasas kogu päeva. Sedamööda hakkan tajuma, et elan kellegi silma all, kes on minust suurem. Ma ise nimetan toda Teist jumalaks. Elus ongi tähtis õppida tundma tolle Teise juuresolu, nõnda, et kartus muutub vähehaaval usalduseks. Too teine on Armastus. Mida sügavamalt söandad tutvust teha armastusega, seda enam haihtub mu kartus. Asemele tuleb usaldus. Keegi kannab mind.

Ega ma kogu aeg ei jaksa uskuda, mõnikord pelgan, et keegi purustab mu plaani ning teeb seda koguni ettekavatsetult. Nõnda ongi viimasel ajal juhtunud. Siis olen hüüdnud tollele Teisele, et jätku ta mind ükskord juba rahule. Ma ei taha Temaga enam tegemist teha, ei jaksa enam taluda Tema saadetud vintsutusi. Ma pole tahtnud Teda ka hüljata, olen vaid jäänud vaikselt vigisema, ohkima ja kannatama.

Aga siis, kui olen hakanud aru saama, et mult on relvad käest võetud, tuleb usaldus tagasi. Mu ego surmatakse, et hing esile pääseks.

Mu ego on üsnagi elujõuline, kõrk, enesega rahulolev ja isepäine. Ta on ka salakaval. Mõnikord viib ta mu nii kaugele, et ma segan ära ego ja Jumala. See pole kuigi meeldiv. Ma vajan, et mu elus oleks olemas hinge vaatenurk: tahan mõnikord vaadata oma elu ja iseenda peale ülaltpoolt, igavikust ja kaduvikust. Mõnikord leian kätte selle perspektiivi. Siis jaksan jälle sumada selles soos, mida nimetatakse eluks. Kergem on tolles soos kahlata, kui päike paistab.

Olen purjetaja. Lainetaval merel, kui ilm on pilves ja hall, tuleb mulle mõnikord hirm peale. Aga kui päike välja ilmub ja soojendab, tekib uus lootus.

Lõpuks taandub kõik armastusele. Kui inimene tunneb ja teab, et teda armastatakse, jaksab ta mägesid liigutada. Aga kui armastus otsa lõpeb, pole millelgi enam mõtet.

Keegi on ütelnud, et ega inimese elus muud mõtet olegi, kui avaneda sellele imelisele tõsiasjale, et teda armastatakse.