Читать книгу Võidujooks ajaga - Tommy Hellsten - Страница 7

Veidi lihtsustatult öeldes on olemas kahesuguseid inimesi: need, kes silmapilkugi kõhklemata on valmis kosest alla laskuma, kivide otsa sööstma, märjaks saama ja elu kaotama, kui kanuu ümber läheb, ja need, kes kaldal seistes õpetussõnu jagavad, kritiseerivad ja alavääristavad neid, kes kosega rinda pistes kolakaid saavad.

Teisisõnu on inimesi, kes selle asemel et ise elada, kritiseerivad neid, kes elavad.

Viimaste sihiks on endal hinge sees hoida, aga esimesed võtavad riske ja määrivad endal käsi. Kui nad on kosest laskudes ellu jäänud, panevad nad käima rõõmupeo, tõstavad klaasi oma õnne ja ellujäämise terviseks. Nahahoidjad seiravad rõõmupidu kõrvalt, tunnustavad riskialdiste saavutust pika hambaga ja leiavad, et õigupoolest on siin palju kära eimillestki.

„Elu on inimese kõige parem aeg”, on Matti Nykänen targalt tõdenud. Öeldu peab paika. Millal siis inimene veel võiks elada kui mitte oma eluajal?

Aga elu on täis ohte, elupaadike võib raginal kivide otsa söösta. Mitte ainult võib söösta, vaid suure tõenäosusega sööstabki. Üks ameerika jungiaanlik analüütik on öelnud, et mida enam inimene püüab oma elu kontrollida, seda vähem jääb talle lõpuks kätte seda, mida kontrollida. Nõnda see on. Elu põgeneb selle eest, kes ei ela täiel rinnal. Elu ei ole probleem, mida peab lahendama, vaid müsteerium, milles võime osaleda. Elu on meile antud mitte äramõistatamiseks, vaid elamiseks.

Miks nii vähesed sellest aru saavad ja miks nii paljud seavad endale sihiks pelgalt ellujäämise? Miks on nii vähe neid, kes söandavad võtta riske, teha vigu, eksida ning näidata välja, et on nõrgad ja ebatäiuslikud? Miks teevad nii paljud inimesed päevast päeva ikka ühtesid ja samu asju, töötavad aastakümneid ühel ja samal töökohal, miks nad klammerduvad abielu külge, kus puudub armastus ja mis juba ammu nöörib kõri? Miks teevad nii paljud panuse turvalisusele ja loovad tulevikku, mis on ikka ja ainult mineviku koopia? Miks me ei söanda astuda tühjusesse, langeda kuristikku ja eksida tulevikku, mis on meie minevikust täiesti erinev? Miks peidame ära oma ande, miks kaevame selle maa sisse ja kanname hoolt selle eest, et meil ei kaoks käest see, mis meil on õnnestunud kätte kahmata?

Siin on meil tegemist inimese kahe põhivajadusega – vabaduse ja turvalisusega, mille vahel me vahelduva eduga kõõlume. Me vajame vabadust, aga samas vajame ka turvalisust. Paljud valivad turvatunde vabadusest loobumise hinnaga. Nad ei julge reisile minna, vaid jäävad jaama. Seal nad siis oma reisikompsudega konutavad ja vaatavad, kuidas üks rong teise järel mööda vilahtab. Miks ometi? Sellepärast, et nende sisemuses valitseb sügav turvatunde puudus. See puudus on neisse sisse kootud võib-olla juba väga varases lapsepõlves. Nad on hingepõhjas veendunud, et elus ei saagi minna muud moodi kui ikka jälle halvasti. Säärane on nende kogemus ja see on nende jaoks püha tõde. Neil, kes on pidanud varases lapspõlves kannatama turvatunde puudumise käes, tekib hiljem väga tungiv vajadus hoolitseda selle eest, et seesama ei korduks. See teeks liiga suurt valu. Sisemist turvatunde puudumist tuleb siis kompenseerida välise üliturvalisusega. Hakatakse tegema alati ühtesid ja samu asju, tuttavaid ja turvalisi. Pole julgust proovida midagi uut. Uus kogemus võiks olla ohtlik, siis võidaks teha vigu. Lõpuks võib veel ilmsiks tulla, et ollaksegi keskpärane, ebatäiuslik.

Pelglik ja õige turvatundeta inimene kannab hinges rasket häbikoormat. See koorem on veendumus oma väärtusetusest. Säärane inimene ei julge välja näidata oma keskpärasust, sest siis võiks ta hakata tundma end väärtusetuna. Vaid inimene, kes on veendunud, et ta on väärtuslik, suudab silmitsi seista oma ebatäiuslikkusega. Siin on asi armastuses iseenda vastu, sest kui armastatakse iseennast, suudetakse leppida oma nõrkuse ja puudustega. Kui inimene teab, et teda armastatakse ja peetakse väärtuslikuks, ei pea ta enam olema perfektne. Ta on väärtuslik sellepärast, et ta on olemas. Sellest piisab.

Kuidas jõuda säärase usalduseni? Seda ei saa õhust kinni püüda ega raamatutest ammutada, vaid inimene tunneb ja teab oma kogemusest, et teda armastatakse ja peetakse väärtuslikuks. Me vajame selleks teisi inimesi. Sellega ei saa isegi Jumal taevas hakkama muul viisil, kui tulles inimeste juurde ja tegutsedes inimeste kaasabil. Armastusel läheb vaja nahka. Armastus ei ole pelgalt idee ega metafüüsiline mõiste. Armastus on käegakatsutav asi, mis ilmutab end teise inimesega kohtudes pilgu ja puudutuse kaudu. Seda tuleb inimesse hoolikalt sisse kududa ja salamahti tema hinge valada. Siia maailma ei söandaks keegi sündida, kui siin ei saaks tunda armastust. Need, kellele ei saa osaks armastust, jäetakse mängust välja, nad jäävad kinni emakasse ega saa kunagi iseendaks. Nad lükatakse kõrvale ja nad peavad leppima selle seisundiga, millesse teised neid panevad, nad ei saa võimalust iseend ega oma elu kujundada.

Need, kes on saanud teistelt inimestelt armastust, hakkavad vähehaaval aru saama, et armastust on ka nende eneste sees; see on sügaval igaühe keskmes, seal, kus on inimese tõeline identiteet, tema hingesisene laps. See on olnud seal kogu aja, see on oodanud ja oodanud. See on oodanud, et inimene läheks matkale otsima oma olemuse tuuma.

Kosest laskumisel saavad kolakaid ainult need, kel on küllalt jõukust, et nad võivad endale seda lubada. Nende inimväärikus ei ole aheldatud vigade tegemise või eksimise kartuse külge. Nende inimväärikus rajaneb sellel, et nad elavad armastuses. Albert Einstein on öelnud, et inimesel on tema eluajal vaid üks suur küsimus, millele ta peaks vastuse leidma: kas me elame hea- või pahatahtlikus maailmakõiksuses? Siin on suurel määral küsimus armastuse heaksvõtmises või armastuse kartuses. See, kes usub, et armastus on maailmakõiksuse kõige kandvam jõud, rajab oma ettevõtmised lootusele ja usaldusele. Ta sööstab kosest alla ja läheb vastu hullupöörasele seiklusele. See, kes armastusse ei usu, ehitab oma ettevõtmised kuivale maale. Ta jääb rannale teistele õpetussõnu hüüdma ja neid kritiseerima.

Me peame kartuse ja armastuse vahel valima. Enamik meist valib kord kartuse, kord armastuse. Me harjutame seda valiku tegemist läbi elu; me valime uutes olukordades ikka jälle kartuse ja armastuse vahel. Muidugi tuleb meil enda kanda võtta ka oma valikute tagajärjed. See on elu suur kingitus. Selle kingituse tingimatu olemus muudab meid vastutusvõimeliseks. Igaüks vastutab oma valikute eest, tahame seda või mitte. Ja just sellepärast on inimene nii erakordne olevus. Tal on voli luua oma elu, tal on voli teha valikuid elu ja surma puudutavates küsimustes. See on võrratu võimalus elada hullupöörast elu!