Читать книгу Võidujooks ajaga - Tommy Hellsten - Страница 9

Aastaid tagasi hakkas üks mu sugulastest jooma. Olin siis paarikümneaastane. Panin tähele, et mu sugulasel oli erakordselt raske vaadata mulle silma. Tol ajal ei saanud ma aru, mis võis olla selle põhjuseks.

Kui inimene ei toimi vastavalt oma südametunnistusele ega ela oma moraalireeglite järgi, tunneb ta end süüdi olevat. Süütunne on nagu häirekell, mis tuletab meelde, et inimene peaks oma käitumist muutma. Kui ta asjadel siiski endistviisi minna laseb, võtab ta enda kanda järjest suureneva süükoorma. Lõpuks muutub see koorem nii raskeks, et vajub omaenda raskuse all kokku ja ladestub meie sügavamatesse hingekihtidesse. See kandam vajub otsa inimese seesmisele eneseväärikusele ja hakkab seda kahjustama. Nüüd on süütunne teisenenud häbiks.

Häbil pole enam asja sellega, mida inimene on teinud, häbi näitab vaid seda, mida inimene väärt on. Säärane inimene ei tunne häbi pelgalt selle pärast, mida ta on teinud, vaid ta häbeneb iseennast. Säärasel inimesel on raske endale silma vaadata. Vähe sellest, ta ei suuda – nii nagu mu sugulanegi – enam vaadata silma ka kellelegi teisele. Häbikoormat kandev inimene langetab pilgu, sest tunneb, et tal pole enam mingit väärtust.