Читать книгу Lihunik - Tony Parsons - Страница 6

Vana-aasta õhtu

Poiss ärkas oma isa karjete peale.

Kuskilt pimedast esikust, tema vanemate magamistoa ukse tagant, kostis isa karjumist, mis kõlas nii, nagu oleks kogu tema maailm korraga kokku varisenud.

Karjumises oli nii hirmu kui ka viha ja valu ning enne veel, kui poiss täielikult ärkvel oli, libistas ta end voodist välja, tõmbas ukse raksatusega lahti ja vaatas päranisilmi pimedalt trepimademelt suletud magamistoaukse poole. Nüüd valitses seal vaikus.

„Isa?”

Ta seisis ja põrnitses pimedusse, ainsateks helideks tema enda kähisev hingamine ja joobnud inimeste hääled, mis kandusid tänavatelt tuppa. Tähistati veel ühe aasta surma.

Maja tagant kostsid kellalöögid. Tuul liigutas tema ema aias olevat kellukest ja see helises nii, justkui märgiks kõige olemasoleva lõppu.

Nüüd tulid esiku lõpus oleva magamistoaukse tagant kuuldavale poisi ema karjed. Ja kui need lõppesid, hakkas isa nuuksuma, nagu ta süda oleks murest murtud.

Hirm ja vapustus nöörisid poisi kõri.

Ta lahke, rahulik isa oma aeglase, muretu naeratuse ja lõbusa olekuga, isa, kes iialgi häält ei tõstnud ega jätnud teda abita, nuuksus nüüd ahastuses, justkui kõik talle armas oleks igaveseks temalt võetud.

Siis kuulis poiss tundmatut häält.

Tungivat.

Ebainimlikku.

Raevust pingulolevat.

„Ma ei hakka seda kordama,” käsutas hääl. „Ma tahan, et sa pealt vaataksid.”

Seejärel kostsid seletamatud helid.

Justkui oleks puid raiutud. Müts ... müts ... müts ... Oietega magamistoast kaasnesid tänavatel lõbutsejate joobnud hõisked. Need tulid hoopis teisest maailmast.

Kõik tundus olevat ebareaalne.

Poiss vajus ukse vastu kössi, ta hingetõmbed olid pinnapealsed ja äkki tajus ta, et pisarad voolasid mööda nägu alla.

Kuskil nende majas hakkas koer haukuma ja see kodune hääl, ootamatu meeldetuletus talle tuttavast maailmast, pani ta tegutsema.

Süda rinnus tagumas ja jalad rasked, lipsas poiss oma magamistoast välja. Libe hirmuhigi kattis ta keha.

Ta liikus kiiresti kohutavatest helidest eemale, trepimademelt alla, oma õe magamistuppa.

Poiss astus sisse ja leidis õe voodil istumas, peoriided seljas, silmad kuivad. Vapustusest valge näoga kobas ta telefoni järele ja vajutas number 9. Nad mõlemad vaatasid üles, kui kuulsid vanemate magamistoast kostvat äkilist vägivallapurset. Mõistetamatud, arusaamatud helid. Raevukas võitlus, luud ja ihu paiskumas vastu seinu ja põrandat. Tuhmid mütsatused ja summutatud oiged.

Tundus, nagu oleks keegi oma elu eest võidelnud.

Poiss nägi, kuidas ta õde vajutas telefonil veel teisegi 9.

Ta sulges silmad, ise iiveldustundest uimane.

See peab lõppema. Ta ärkab üles ja õudusunenägu on läbi. Kuid ta avas oma silmad ja kõik oli nii tõeline kui olla sai.

Poisi õe käed värisesid, kui ta vajutas kolmanda ja viimase number 9.

Koer haukus raevukalt.

Piki esikut kostsid rasked sammud, mida ei püütudki varjata.

Sammud suundusid nüüd nende poole.

„Uks!” sisistas õde ja poiss sööstis ukseni ning lukustas selle üheainsa meeleheitliku liigutusega.

Ta astus tagasi, vaadates ainiti suletud ust.

Keegi koputas.

Õrn, isegi mänguline toksimine nimetissõrme nukiga.

Poiss vaatas õe poole.

Näis, nagu suruks uks end vastu oma raame, kui jõuline õlg selle proovile pani. Jalahoopide all hakkas uks raksuma ja pragunema, lendas pilpaid.

„Häirekeskus kuuleb – kellele ma teie kõne suunan?”

„Palun,” ütles tüdruk. „Me vajame abi.”

Poiss jooksis akna juurde ja avas selle. Jäine õhk tungis tuppa ja tõi kaasa ka kaugel heliseva muusika ning pidudelt kostva naeru, mis kandusid läbi aasta viimase päeva lõpuminutite.

Kui uks sisse varises, vaatas poiss selja taha ja nägi tumedat kuju ähvardavalt koridoris kõrguvat ning läbi katkise ukse lukuauku jäänud võtme järele kätt küünitamas.

Võõras ei tundunud inimese moodi olevat.

Mees ukseavas nägi välja nagu mingi pimedusejõud ja kui ta magamistuppa sisenes, tundis poiss tema lõhna, iiveldamaajavat higi, vere ja seksi lõhna, mis segunes vanade autode, läbipõlenud mootorite ja õlilaikude lehaga.

Ta õe telefonist kostis hääl.

„Hallo? Kuhu ma teie kõne suunan? Hallo?”

Äkitselt poiss kukkus, langes läbi külma õhu ning maandus peaaegu hetkega allolevale sissesõiduteele. Valu pani ta ägama.

Ta vaatas üles teise korruse akende poole.

Õel oli üks jalg aknast väljas ja teine veel toas.

Tume kogu oli ilmselt ta kaelast kinni haaranud, kuna oli näha, et tüdruk on lämbumas. Jah, nüüd poiss nägigi seda. Paksud sõrmed olid põimunud ümber ta kaelakee ja väänasid seda rusikasse surutud käes, nagu väänatakse ohtliku koera kaelarihma.

Must kogu üritas teda kägistada.

Ilmselt kaelakee katkes, sest tüdruk langes külg ees läbi õhu. Sekund tundus väga pikana. Poiss astus kiiresti sammu tagasi, kui maapind õele lähenes ja tüdruk sellega valusalt kokku põrkas.

Poiss aitas õe jalule ja tüdruk kõndis vaevaliselt tänavale. Ta põlv oli viga saanud.

Nad elasid valve all olevas kogukonnas linna kõige kõrgemas osas, kuus suurt maja kõrge raudvärava ja tellisemüüri taga, millel oli ka veel varjatud okastraat.

London laius neist allpool.

Tundus, nagu oleksid nad maailma tipus.

Poiss jättis õe tänava keskele veriseid põlvi hõõruma ja jooksis teiselpool teed oleva lähima maja juurde. Ta surus uksekellale, karjudes, et vajab abi ning et on toimunud mõrv.

Maja oli pimedusse mattunud.

Poiss nägi, et enamik maju selles kinnises kogukonnas olid pimedad. Vaid üks maja päris tänava lõpus säras tuledes ning sealt kostis lärmi. Poiss jooksis sinna ja tagus vastu ust.

Kuid muusika mängis liiga kõvasti ja valmistuti keskööks.

Ta kuulis purjus inimeste õnnelikke hääli, mis lällutasid erinevates keeltes.

Poola. Tagalogi. Hispaania. Itaalia. Pandžabi. Vigane inglise keel.

Omanikud olid ära ja teenijad pidasid pidu.

Nad ei kuulnud teda.

Õde tuli tugevasti longates tema poole, püüdes asetada kogu keha raskust ühele jalale.

Mõlemad vaatasid üles, kui taevas lahvatas ilutulestik. Kaugemal hõiskasid inimesed, kes korraga tundusid olevat veel rohkem purjus ja õnnelikumad. Nad vaatasid oma maja poole.

Järsku kostis kuskilt maja sisemusest väikese lapse nuttu.

Poiss vandus.

„Me ei saa teda maha jätta,” ütles tüdruk. „Kas sa tunned seda lõhna?”

Lõhnas põlemise, suitsu, ja püssirohu järele ja peatselt tõusid leegid.

„See on ilutulestik,” ütles poiss.

Tüdruk raputas pead.

„Ta pani meie maja põlema.”

Nüüd nägi seda ka poiss.

Esimese korruse aknast imbus musta suitsu.

„Mine,” ütles tüdruk. „Too abi. Ma lähen väiksekese järele.”

Poiss pühkis oma nägu ja surus alla paksu sapivedeliku klombi, kui ta õde hakkas komistades põleva maja poole tagasi minema. Suits läks paksemaks, pidutsevate inimeste hääled muutusid korraga valjemaks ja ta avastas, et ei suuda ennast liigutada.

„KÜMME!”

Õde pöördus ja vaatas talle korraks otsa, nägu kuuvalguses surnukahvatu.

„ÜHEKSA!”

Poiss jälgis, kuidas tüdruk üle sõidutee komberdas ja longates ümber majanurga läks. Korraga teadis poiss täiesti kindlalt, et ta ei näe oma õde enam kunagi.

„KAHEKSA!”

Ta värises külmast ja hirmu pärast. Ning püüdis mõelda.

„SEITSE!”

Poiss kuulis ikka veel valgustatud majast kostvaid juubeldusi, lärmi ja naeru, kuid need tundusid nüüd olevat väga kaugel, eraldatud kõigest talle mõistetavast, kõigest, millel oli tähendus.

„KUUS!”

Paanika ja äng võtsid tema üle võimust, ta kisendas.

„VIIS!”

Keegi ei kuulnud. Keegi ei hoolinud. Ta oli täiesti üksi.

„NELI!”

Londoni kõige kõrgemalt künkalt nägi ta värvilahvatusi ning kogu linna kohal olev taevas plahvatas, seda saatsid sära ja paugud. See oli ilus. Tundus, nagu oleks mõni hoolimatu jumal tühjendanud taevasse oma ehtelaeka.

Korraga teadis poiss, et ta saab sellega hakkama. Ta läheb raudse värava taha, mis pidi kaitsma neid õelate inimeste ja vaeste eest, jookseb mäest alla ja leiab abi. Just seda ta teeb. Ja õudusunenägu lõpeb.

„KOLM!”

Nende koer haukus taas ja suits muutus paksemaks. Ta ei näinud oma õde. Perekond sõltus nüüd temast.

„KAKS!”

Poiss hakkas raudväravate poole jooksma.

„ÜKS!”

Uus aasta oli saabunud ja taevas poisi kohal oli ilutulestikust kirev. Talle sööstis otsa auto ning riivas tagantpoolt ta jalgu.

„HEAD UUT AASTAT!”

Auto liikus väga kiiresti ja paiskas poisi selg ees üle kapoti, visates ta seejärel teele, kus tagumised rattad sõitsid üle ta jalgade ning muutsid need purustatud liha ja kontide veriseks massiks.

Kuskil hõiskasid inimesed.

Ta lamas selili ja vaatas südaöisesse taevasse, see oli heledam kui päeval, kõik värvid olid korraga üles paisatud, kollased ja punased ja valged ja rohelised – kõik olid hetkeks taevatähtedega segamini ja langesid siis alla maa peale. Oli väga rahulik seal lamada ja taevasse vaadata, kuni valu tuli oma nõudma, selline valu, mis ajas oksendama ja poiss tajus reaalsusega oma lömastatud jalgu ning seda piina oli võimatu taluda.

Ta vaatas ilutulestikku, mis pani öö särama, kuid ta ei näinud seda, sest suutis mõelda vaid valule. Poiss võttis just maast hüübinud vereklombi, kui tume kogu tema kohale kummardus.

„Palun aidake mind,” ütles poiss.

Tume kogu tõstis ta üles.

Tugevate kätega. Sõbralike kätega.

Poiss ei teadnud täpselt, kas nii oli õige teha. Kas teda oleks tohtinud liigutada. Ehk polnud see parim mõte. Kuid ta oli tänutundest nõrk.

Kuni haistis sama ebameeldivat lehka, mis oli kuivanud higi ja kasutatud õlide, inimolendite ja masinate lõhnade kokteil.

Kuni ta nägi, et käed, mis hoidsid teda nagu ei kaaluks ta midagi, olid üleni koos tema perekonna verega.

Saluut Londoni kohal oli nüüd muutunud värvide mässuks.

Kuid kui teda kanti tagasi maja ja selle juurde, mis tema perekonnast järele oli jäänud, alistus ta pimedusele ning ei näinud, kuidas kõik heleda valgusega plahvatas ega näinud neid suremas.