Читать книгу Lihunik - Tony Parsons - Страница 8

Uusaasta esimene päev oli sügavsinine ja jäiselt külm. Päeva rebis pooleks paneelmajast tulev üksik lask.

Ma viskusin lähima auto taha, kukkusin kõvasti vastu maad ning mu peopesi torkis kruusane pinnas. Mu nägu oli higist läbimärg ja sellel polnud ilmaga mingit pistmist.

Iga lasu taga on viha. See lask soovis mõrvata. Lask raksatas pilvitusse taevasse ning minus võttis maad toores hirm. Ma lamasin tükk aega väga vaikselt, püüdes hingamisrütmi tagasi saada. Ma tõusin põlvili, surudes end tugevasti eresinise-kollase operatiivauto vastu. Süda tagus veel, kuid hingamine juba taastus.

Vaatasin ringi.

Politsei eriüksuse SC&O19 liikmed olid juba jalul ja vaatasid paneelmaja korterite poole, kaitsekiivrid peas ning kinnastatud käed raskeid Heckler & Koch automaate hoidmas. Nende hulgas olid ka vormis politseinikud ja minusugused erariietes uurijad. Me kõik hoidsime end politsei operatiivautode ja rohe-kollaste kiirabiautode varju. Glocki 9 mm püstolid libistati reiel asuvast kabuurist välja.

Läheduses kuulsin naist vandumas. Ta oli väikest kasvu, blond, kuskil kolmekümnendate lõpus. Noor, kuid mitte enam laps. Peainspektor Pat Whitestone. Minu ülemus. Ta kandis sviitrit, mille rinnaesisele oli kootud põhjapõder. Jõulukingitus. Keegi ei tahaks endale põhjapõdraga džemprit. Ma arvasin, et kinkija oli tema poeg. Lapse arusaam naljast. Ta sättis oma prillid kindlamini ninale.

„Politseinik haavatud!” hüüdis ta. „Kõhuhaav!”

Vaatasin auto tagant välja ja nägin politseinikut, kes lamas selili keset tänavat. Käsi kõhu külge klammerdunud, karjus ta pilvitu taeva poole.

„Palun, Jumal ... Palun, Jeesus ...”

Kui kaua oli lasust möödunud? Kolmkümmend sekundit? Pikk aeg, kui sul on kuul kõhus. Terve eluiga.

On põhjus, miks enamik kuulihaavu kõhupiirkonnas osutuvad eluohtlikeks, kuid noahaavad mitte. Noatera tekitab kahju ühele teatud kohale, kuid kuul keerleb ringi ja hävitab oma teel kõik. Kui nuga ei taba arterit ega soolestikku, teid viiakse kiiremas korras anestesioloogi ja kirurgi juurde ning teil õnnestub vältida infektsiooni – kuigi kaabakad ei mõtle enamasti oma nugade steriliseerimise peale enne kui nad teid sellega ründavad – on teil head väljavaated ellujäämiseks.

Kuid kuul kõhus mõjub kehale katastroofiliselt. See kihutab kõhus ringi ja hävitab organeid mikrosekundiga. Peensool, jämesool, maks, sapipõis ja mis kõige hullem – aort, peamine arter, millest saavad alguse kõik teised arterid. Aordi rebenemine põhjustab kiire verest tühjaks jooksmise.

Kui olete saanud noahaava kõhtu ja teil veidigi veab, lähete koju oma perekonna juurde. Kui teil on kuul kõhus, ei näe te oma lähedasi tõenäoliselt enam kunagi, vedamine siin ei loe.

Kui teil on kõhus noahaav, kutsuge abi.

Kui teil on kõhus kuulihaav, paluge Jumalat.

Ma kuulsin veel ühte pominal öeldud vandesõna, seejärel tõusis Whitestone üles ja jooksis teel lamava politseiniku poole. Väike naine põhjapõdramustriga džempris kummardus madalale ja surus nimetissõrmega prille vastu nina.

Ma hingasin sisse ja läksin talle järele, pea maas, iga lihas mu kehas teise lasu ootusest krambis.

Me kükitasime maaslamava politseiniku kõrvale, Whitestone asetas käed haavatu kõhule ja surus, püüdes verejooksu peatada.

Mu peas käisid ringi viis kriitilist punkti, mida jälgida kuulihaava puhul. Kursustel antakse esitähed, mis tegevuse järjekorra meelde tuletavad. H, H, V, L, H. Kontrolli hingamisteid, hingamist, vereringet, liikumatust – kas selroog või kael on viga saanud – ja haava, mis tähendab kuuli sisenemishaava vaatlust ja kontrollimist, kas see on ainus haav. Kuid selle kõige jaoks oli juba liiga hilja. Veri voolas ja politseiniku jakk muutus üha tumedamaks. Nägin, kuidas plekk tõmbus mustaks.

„Jää meiega, kullake,” ütles Whitestone pehme ja õrna häälega nagu ema lapsele ja ta verised käed surusid tugevasti haavale.

Politseinik oli väga noor. Üks neist idealistlikest lapseohtu olevustest, kes ühinesid Suur-Londoni politseiga lootuses maailma paremaks muuta.

Politseinik oli naine. Ta nägu oli šoki tõttu viimsegi värvi kaotanud.

Šokk verekaotusest, šokk püssilasu poolt tekitatud traumast. Ma märkasin väikest kihlasõrmust ta vasaku käe keskmises sõrmes.

Ta suri kuuldava hingetõmbe ja mullitava vere helide saatel. Ma nägin Whitestone’i silmis pisaraid läikimas ja ta suu oli vahkvihast kriipsutaoliseks tõmbunud.

Me vaatasime üles rõdu poole.

Otsitav mees oli seal.

Mees, kes oli mingil põhjusel otsustanud uusaasta esimesel päeval kogu oma perekonna tappa. Seda kuulsid nad hädaabinumbrile 999 tehtud kõnest. Selline oli mehe plaan. Naaber kuulis läbi seina meest neid sõnu karjumas. Naabrimees kogus oma pere kokku ja nad jooksid elu eest majast minema.

Rõdul olev mees hoidis käes vintpüssi, musta vintraudset jahipüssi. Püssi optilisel sihikul oli terav roheline laservalgus, sama ere kui Star Wars’i tegelase Luke Skywalkeri valgusmõõk. Nägi välja nagu mänguasi. Kuid see polnud mänguasi. Ma nägin, kuidas roheline valgus libises mööda maapinda – üle rohu maja ees, üle bituumeniga kaetud tee – ja meieni jõudes peatus.

Me ei liigutanud. Kõik oli seisma jäänud. Valgus peatus minul, siis Whitestone’il. Justkui poleks suutnud meie vahel valida.

„Ta on surnud, Pat,” ütlesin ma.

„Ma tean,” vastas Whitestone.

Naine vaatas tagasi eredavärviliste sõidukite – siniste ja kollaste ruutudega politsei operatiivautode ning roheliste ja kollaste ruutudega märgistatud kiirabiautode poole. Nende vahel nägin ma Glockide ja Heckler & Kochide tuhmi metalset läiget; keskaegse väljanägemisega kurvjaid kaitsekiivreid; nägusid, mis olid adrenaliinist pingul.

Whitestone hüüdis neile midagi. Musta vintpüssi roheline laserisihik libises üle põhjapõdra ja jäi sinna pidama.

„Kõmmutage ta maha!” ütles naine.

Siis kuulsin ma nende hääli.

„Ta on mul sihikul!” hüüdis keegi.

Kuid lasku ei järgnenud.

Ma mõtlesin ülekuulamisele, mis järgnes igale tulirelva kasutamisele. Automaatne töölt kõrvaldamine, seejärel iga lasu lõputu analüüsimine, uurimine, kahtlustamine. Väljavaade oli kas vangla või toetusraha järjekorras seismine. Mõni ime, et nad kartsid tulistada.

Kuid see ei olnud siiski põhjuseks, miks tuld ei avatud.

Ma vaatasin tagasi rõdu poole ja nägin, et mees polnud enam üksi. Temaga oli koos naine, kes kandis mingit pearätti, kuid nii kaugelt ei suutnud ma näha, kas see oli usu- või moekaalutlustel.

Mees sõimas teda. Ta sõimas naist kõikide taoliste sõnadega, millega temasugused mehed alati naisi sõimavad. Siis tõukas mees naise eemale ja tõstis põrandalt midagi üles. Hoidis seda kaelast ja raputas.

Laps. Paariaastane või väiksem pisipõnn. Kohast, kus me surnud politseiniku kõrval põlvitasime, oli näha lapse prisket nägu, nagu see neil selles vanuses ikka on. Laps väänles nagu piinatud loom, kui mees ta üle rõduääre tõstis.

Nad olid kolmandal korrusel.

All oli vaid betoon.

Mees karjus midagi. Naine tema kõrval nuttis ja ilma tema poole vaatamata lõi mees teda musta püssipäraga otse näkku. Naine vaarus komistades tahapoole.

Korraga laps kukkus.

Naine kisendas.

„Tulistage ometi!” karjus keegi.

Mu kuklale väga lähedal kõlas üks raksatus ja otsekohe purskus rõdul oleva mehe kaelas olevast august veri. Ta ei kukkunud. Ta vaarus tagasi ja prantsatas läbi rõdu tagaosas oleva aknaklaasi. Kui ta oli silmapiirilt kadunud, mõtlesin ma, kui haprad me kõik oleme, kui kerge on meid murda, kui lähedal seisame hävingule.

Ja ma jooksin. Mu kingad libisesid jäisel, libedal rohul, palve Jumala abi järele tuli tahtmatult üle mu huulte. Mu käed olid langeva lapse jaoks ette sirutatud.

Kuid vahemaa meie vahel oli liiga suur, polnud lootustki, et ma jõuan ja laps aina kukkus.