Читать книгу Lihunik - Tony Parsons - Страница 9

Smithfieldi lihaturul oli vaikne.

Ma jalutasin turu suure kaare all, värisedes esimese jaanuari varajases loojangus, möödusin reast vanadest punastest telefoniputkadest ja tahvlist, mis tähistas William Wallace’i tapmiskohta. Kell polnud veel neligi pärastlõunal, kuid päike vajus juba Saint Pauli katedraali kupli taha.

Väljaku kaugemas küljes paiknesid poodide read. Pühade puhul olid need kõik suletud, kuid ühe poe kohal olevast korterist kostis muusikat. Viiulid, flöödid ja trummid mängisid pöörase kiirusega. Laul oli Sally MacLennane nimelisest tüdrukust. Iiri muusika. Rõõmus muusika. Arvatavasti The Pogues. Ühe suletud poe esiküljel olid aja jooksul kulunud värviga kirjutatud sõnad.

MURPHY & POJAD

Kodused ja kaubanduslikud torutööd ning kütteseadmed

Usaldusväärne ja töökindel

Ma läksin ümber nurga poe taha ja ronisin trepiastmetest korteriteni. Mõned majaelanikud olid juba oma kuusepuu välja visanud, kuid pidasid pidu Murphyde juures edasi. Võttis veidi aega, kuni nad kuulsid mind uksekella andmas, sest kellahelin segunes Shane MacGowani lauluga Sally MacLennanest, samuti nii täiskasvanute kui ka laste hüüetega.

Ukse avas mu tütar Scout. Viieaastane ja hingetu. Punapõskne. Ta tundis pidutsemisest suurt rõõmu. Temaga koos oli väike punapäine tüdruk Shavon, võib-olla aastake noorem, ja tüdruku väikevend Damon, lisaks Cavalier King Charlesi spanjel, kes erutusest hingeldas. Meie koera Stani taga nuuskis häbelikult rangjalgne must krants, alles kutsikas, keda ma ei olnud varem näinud.

„Ega me veel ära minema ei pea, ega ju?” küsis Scout tervituseks.

„Ja kes see on?” küsisin ma vastuseks ja viitasin krantsi poole.

„See on Biscuit,” ütles Shavon.

„Pakun sulle vorstipirukat,” ütles proua Murphy nende selja taha ilmudes.

Scout tormas oma sõbraga minema, vedades pisipoissi ja koeri enda järel. Proua Murphy juhatas mind tuppa, kus ta abikaasa, Suur Mikey, mind rõõmsameelselt tervitas. Suur Mickey oli kõhn, kombekas mees hõbedaste juuste ja kenade vuntsidega, sugugi mitte eriti suur. Nende poeg, Väike Mikey oli mustajuukseline hiiglasekasvu noormees, umbes kolmekümnene, ja tema juures polnud miski väike. Väikese Mikey naine Siobhan hoolitses sinisesse riietatud vastsündinu eest. Beebi Mikey.

Kuusepuu vilkus ja säras. Kristy MacColl ja Shane MacGowan jutustasid muinasjuttu New Yorgist. Mulle anti taldrik vorstipirukatega ja õlu. Ma põrnitsesin õllepudelit, justkui poleks ma sellist kunagi varem näinud.

„Aeg on juba kohvi jaoks liiga hiline,” ütles proua Murphy. „Sa pead magada saama.”

Ma noogutasin ja pomisesin Murphydele tänusõnu Scouti järele vaatamise eest ja nad vaidlesid ühel häälel vastu, et tüdruk ei tüüdanud neid, vaid oli väiksematele lastele kaaslaseks ja rõõmuks. Nad olid kõige lahkemad inimesed, keda teadsin.

Ma arvan, et nad moodustasid väikese perekonna. Eirates kõiki Iiri katoliku stereotüüpe oli Väike Mikey nende ainus laps. Kuid kolm põlvkonda Mikeysid tundus olevat üks võimas suguvõsa, võrreldes minu, Scouti ja Staniga.

Murphyd olid üksikettevõtjatest torulukkseppade perekond ja ma märkasin, et isegi täna ei olnud neil tegelikult puhkepäev. Suur Mikey pidas oma iPadiga nõu, et välja selgitada, millal nad saaksid graafikusse sobitada naisterahva Barnetist, kelle kodus oli toru lõhkenud, samal ajal rääkis Väike Mikey mehega Camdenist. Temal oli boiler katki läinud. Ja kui minu mobiil hakkas vibreerima, teadsin kohe, et ka minu enda tööpäev polnud veel läbi saanud.

Vaatasin sõnumit ning see oli ebameeldiv. Mu vasaku silmalau lihas hakkas tõmblema. Asetasin käe silmale, et seda Murphyde eest varjata.

Suur Mikey ja Väike Mikey vaatasid mind kaastundlikult.

„Pühad,” ütles proua Murphy. „Kiire aeg.”

Suur maja asus Highgate’i väravaga piiratud kogukonnas.

Väraval oli silt „Aed.”

See oli Londoni kõrgeim koht, kaugel põhja pool Londoni finantspiirkonnast. Siin üleval oli õhk värske, puhas ja magus. Ma seisin väljaspool elektroonilisi väravaid, ametitunnistus käes ja hingasin sõõmu õhku, mis tundus tulevat mägedest.

Politseinik pani mu nime kirja ning elektroonilised väravad hakkasid avanema. Konstaabel Edie Wren kõndis kõrgetel kontsadel minu poole. Naise punased juuksed olid üles pandud ja tundus, et ta oli teel restorani kohtingule, kui talle helistati.

Ma vaatasin veelkord väravatagust kogukonda. „Kas need majad on kõik sellised, mis lukku keerati ja siis tühjalt seisma jäeti?”

Nüüd, mil Londonis oli rohkem miljardäre kui ükskõik millises teises maailma linnas, nägime palju hinnalist kinnisvara, mis osteti ära ja jäeti tühjalt seisma, samal ajal kui selle väärtus kasvas miljonite võrra.

Rikastel oli alati mõni teine koht, kuhu minna.

„Mõned seisavad tühjalt, kuid mitte see, mis meid huvitab,” ütles Wren. „See on perekond, Max.” Ta kõhkles hetke. Tundus, et ta ei suuda seda kõike uskuda. „Vanemad. Kaks teismelist last. Väga osavalt tehtud. Paistab, et nad kõik on hukatud.”

Väravad meie taga sulgusid.

Kompleksi kuulus kuus suurt maja. Meie lint oli neist ühe ümber tõmmatud ja teisel pool panid kohtumeditsiinieksperdid endale valgeid kaitseülikondi selga ning politseinikud trampisid jalgadega vastu maad, et sooja saada. Talvine pimedus hakkas võimust võtma ja meie autode sinised tuled tungisid läbi hämaruse.

Teisel pool kogukonda ümbritsevat kõrget müüri märkasin ma kaugusesse ulatuvat hooldamata rohelist metsatukka. Kuid puude vahel ja võssakasvanud metsaaluse keskel olid suured ristid ja kivist tahutud inglid, samuti vilksatasid iidsed võlvkambrid. See oli surnuaed, mis kuulus nüüd loodusele.

Highgate’i kalmistu.

Politseinikud koputasid teiste majade ustele, kus akendel vilkusid jõulukaunistuste tulukesed. Keset teed, mis oli meie autode poolt ummistatud, küsitles noor mustanahaline uurija inspektor Curtis Gane eraturvameest. Gane märkas mind, noogutas ning asetas käe turvamehe õlale. Mees oli šokist keeletu. Tal ei olnud kingi jalas.

„Turvamees teatas politseisse,” ütles Wren. „Ta tegi oma tavapäraseid ringe, märkas, et esiuks oli lahti ning astus sisse.”

„Ja tegi tervele majale tiiru peale,” ütlesin mina.

„Sinna ei saa me midagi parata,” ütles naine. „Kohtumeditsiinieksperdid võtsid tema mõõdud ja neid on lihtne teistest eristada.” Ta viitas elektroonilistele väravatele. „Ta ütles, et keegi ei pääse ilma tema teadmata sisse.”

„Siis tulid nad tagant,” ütlesin mina. „Müüri tagaosas asub Highgate West kalmistu.”

„Sinna on Karl Marx maetud, eks?”

„Marx on Highgate East kalmistul. Teisel pool Swaini põiktänavat, rahvale avatud poolel. Aga müüri tagaosas olev Highgate Westi kalmistu on avalikkusele suletud. See tehakse lahti vaid juhuslikeks giidiga ringkäikudeks ja matusteks.”

Wren vaatas kahtlustavalt metsas oleva surnuaia poole. Hämaruses oli võimalik näha vaid kivist ingleid, kes langetasid oma päid.

„Kas nad ikka veel siia matavad?”

Ma noogutasin. „Mina tuleksin sellest suunast,” ütlesin ma ja tõmbasin kätte paari kaitsekindaid.

Me näitasime lindi juures oma töötõendeid ja ma registreerusin veelkord. Olime väga vara kohale jõudnud ja kohtumeditsiinieksperdid polnud veel sisse läinud. Kõik olid tööks valmis, valgete riietega nagu jänkud, sinised kindad käes, kuid nad pidid ootama peainspektorit, kes tegevuspaiga üle vaataks ja kuritöökoha fotograafi, kes kõike seda jäädvustaks – puutumatult, rikkumatult, nii kohutavalt segipaisatuna, nagu me selle eest leidsime. Sest kui me kõik korraga sisse läheksime, ei näeks see koht enam endine välja.

Digiraadiotest kostis ebaselget elektroonilist jutuvada. Taamal lõhestasid karget õhku sündmuspaigale kihutavate kiirabiautode sireenid, nende vilkurid muutsid õhtupimeduse siniseks. Kõik peavad ootama peainspektor Pat Whitesone’i, et saada luba esimeseks otsustavaks pilguheitmiseks kuritööpaigale.

Just enne seda, kui me jõudsime avatud esiukse juurde, kus ootasid kaks politseinikku, jäi Wren seisma.

„Vaata,” ütles naine.

Sügavale põõsastikku oli lükatud puidust teivas. Umbes kümne jala pikkune ja valmistatud bambusest. Teiba ühes otsas oli S-tähe kujuline hõbedavärvi metallitükk. Lihunikukonks ja teivas, mis sarnanes algelise õngeridvaga. Levinud viis sissemurdmiseks.

„Õngitses,” ütles Wren. „Nii ta sisse pääseski.” Uurija pöördus, et kutsuda kedagi kohtumeditsiiniekspertidest. „Kas me saaksime selle teiba kaasa võtta ja sisse pakkida, palun?”

Bambusritv oli libistatud läbi kirjakasti ja lihunikukonksuga saadi kätte võtmekimp, mis oli lohakalt ukse kõrvale visatud.

„Kõik arvavad, et on kaitstud,” ütlesin ma ja raputasin pead.

Majas oli kohutav bensiinihais.

Valged helgiheitjad valgustasid pikka heledat esikut, mis viis kahekorruselise massiivse aatriumini, suure avatud ruumini, mille tagaosas oli klaassein. Keegi oli püüdnud seda põlema panna. Kaks tuletõrjujat uurisid mustakstõmbunud osa, mis võttis täielikult enda alla ühe kõrge seina ja pool köögipõrandat, samuti söögisaali. Seal seisis söögilaud kaheteistkümnele inimesele. Klaasseina taga oli kõik must.

Inspektor Whitestone kummardus poolpalja keha kohale. See oli teismelise poisi laip, ainsa haavaga lauba keskel. Poisi jalad olid veidra nurga all välja sirutatud ja ta silmad olid ikka veel avatud.

„Max,” ütles Whitestone vaikselt, võttis prillid eest ja hõõrus silmi. Oli olnud raske päev ja ma nägin tema näol pinget. Kuid ta hääl kõlas rahulikult, professionaalselt, olles valmis tööd edasi tegema. „Mis sa arvad, millisest relvast tulistati?” küsis ta minult. „Kas see oli 9 millimeetrine?”

Poiss nägi niimoodi välja, nagu oleks teda väga lähedalt tulistatud.

„Näib küll nii,” ütlesin mina. Põrand oli poleeritud tammepuidust ja ma lootsin näha reetlikku kuldset silindrikujulist padrunikesta.

„Ma ei näe padrunikesti,” ütlesin ma.

„Neid ei olegi,” sõnas Whitestone ja me mõtlesime vaikides selle üle järele.

Oli muljetavaldav, et mõrvar leidis aega padrunikestade kokkukorjamiseks.

„Mis ta jalgadega juhtunud on?” küsis Gane. „Näib, nagu oleks teda sepavasaraga löödud.”

„Või sõitis auto talle otsa,” nentis Edie Wren, piiludes poissi lähemalt. „Ma arvan, et ta võis väljas olla. Kiviklibu on ta peopsadel ja käsivartel.”

Nurgas seisis koera magamiskorv. See oli mõeldud suure koera jaoks ja korvi tagaküljele oli tikitud: MU NIMI ON BUDDY.

„Mis koeraga juhtus?” tahtsin ma teada.

Gane plahvatas.

„Koeraga?” hüüdis ta. „Sa muretsed koera pärast? Me oleme põlvini Charles Mansoni veresaunas ja sina muretsed koera pärast?”

Ma ei suutnud seda Gane’le selgitada. Ka koer oli pereliige.

„Kas keegi kontrolliks kuldkalu?” küsis Gane. „Kuidas käib hamstrite käsi? Kontrolli nende pulssi, ole nii kena, Wolfe? Ja keegi peaks viirpapagoid üle vaatama.”

„Olgu pealegi,” ütles Whitestone, püüdes teda rahustada. „Läheme ülakorrusele ja vaatame, mida me sealt leiame.”

Suur klaassein hakkas korraga särama.

Kohtumeditsiinieksperdid olid oma kaarlambid maja taga sisse lülitanud.

Väljas oli kividest aed, klibukeerised olid pandud ümber suurte kivide, jättes mulje klibujärvest. Jaapani aed. Kõige selle keskel oli roheline kelluke, millel olid sajanditevanused ilmastiku tekitatud plekid. Kell helises, kui vaikne tuul seda liigutas.

Seisin hetke liikumatult, vaigistatud ootamatust vaatepildist. Aia nurgas lamas koer, kuldne retriiver. Tundus, nagu ta magaks, kuid ma teadsin, et see polnud nii.

Kui ma pöördusin, olid Whitestone, Gane ja Wren juba ülakorrusele läinud.

Ma järgnesin neile ja nägin, et trepi kõrval olev sein oli täis fotosid, maitsekad must-valged fotod kitsastes mustades raamides. Fotod perekonnast, kes oli selles ilusas majas elanud.

Ma tajusin, et see oli olnud täiuslik perekond.

Tundus, et võiksin fotode järgi nende loo jutustada. Ema ja isa nägid välja nii, nagu oleksid nad noorelt abiellunud, omavahel hästi sobinud ja õnnelikud olnud ning kogu elu teineteist armastanud.

Mees oli suurt kasvu, sportlik ja ta ilmes oli leebe rõõm. Nooruslik neljakümnendate keskpaik. Naine, võib-olla kümme aastat noorem, oli rabavalt kaunis ja tundus kuidagi tuttav. Ta sarnanes Grace Kellyle – täpselt sedasorti ilu, mis tundus looduse kapriisina.

Kui neil ka olid probleemid, ei suutnud mina neid ette kujutada. Nad oli terved, rikkad ja teineteisel olemas. Neil oli kaks last, poiss ja tüdruk, ja ma nägin neid kasvamas, kui trepist üles ronisin.

Lapsed olid nägusad, sportlikud. Üks võte oli hokiväljal olevast tüdrukust, kes võis olla umbes kaheteistkümne aastane, tõsise näoga ja tema suust paistsid oranžid suukaitsed. Ja poiss, tema vend, hoidis koos oma jalgpallimeeskonnaga rõõmsalt karikat üleval. Oli raske samastada naervat last laibaga alumisel korrusel.

Trepirea lõpus olid poiss ja tüdruk teismeea keskel, juba peaaegu noor mees ja noor naine ja ma märkasin, et poiss oli veidike vanem kui õde, kuid mitte palju rohkem kui aasta. Oli ka foto, kus terve perekond oli koos jõulukuuse all. Teine foto perest rannarestoranis. Järgnevatel piltidel oli ka kuldne retriiver, kes paistis naervat oma õnne üle olla sellise täiusliku perekonna liige. Nüüd lamas see koer Jaapani aias. Ning viimasel fotol hoidis naine, kes nägi välja nagu Grace Kelly, süles last.

See oli poiss, umbes neljane. Ma oletasin, et ta tulek oli olnud ootamatu. Nende elu oli täiuslik. Fotosein oli juba pilte täis. Võis arvata, et nad ei mõelnud veel ühele lapsele. Siis tuli väike poiss ja pani pitseri nende õnnele. Jah, ta nägi välja nelja-aastasena.

Aasta noorem kui Scout, mõtlesin ma.

Kuritööpaiga fotograaf tuli trepist alla.

Ma puudutasin teda käest.

„Olete te täiesti kindel, et keegi pole ellu jäänud?” küsisin ma.

„Kohtuarst ei ole veel saabunud, seega pole ametlikult kedagi surnuks kuulutatud. Kuid ma olin üleval. Ja kõik, mida me eest leidsime, olid laibad, härra. Mul on kahju.”

Midagi kerkis minu maost ülespoole ja ma surusin selle alla tagasi.

Terve perekond.

Gane’il oli õigus. Charles Mansoni veresaun.

Trepimademel oli veel üks laip. Tüdruk, kes oli vana-aasta õhtu peoks end üles löönud, lamas küljeli. Ma ei näinud kohta, kust kuul oli kehasse tunginud, kuid tema kaela ümber näis olevat verest kaelakee. Kuulsin esiku kaugemast osast hääli, mis tulid suurest magamistoast. Ma liikusin selle poole, püüdes vaimu valmis panna, et eesootavale vastu pidada.

Naine, kes nägi välja nagu Grace Kelly, oli voodis, blondidest juustest loor üle näo. Padi, millel ta lamas, oli täis vereplekke, kuid taas ei näinud ma kuuli sisenemiskohta. Nagu tütargi, näis naine olevat tapetud üheainsa lasuga kuklasse.

„Näib, et nad tulid isa järele,” ütles Whitestone.

Mehe alasti keha oli toetatud vastu kummutit. Teda oli kaks korda tulistatud, korra mõlemasse silma, väga lähedalt, ja ta jõllitas meid tühjade silmakoobastega. Ma hingasin sügavalt sisse, sundides end vaatama auke, kus olid olnud silmad. Valge tualettlaua kohale olid kaarena pritsinud veri ja ajutükid.

„Näib jah, et tuldi isa järele, kuid siis otsustati kogu perekond tappa. Naine. Poiss. Tüdruk. Kõik hukati. Kuid isa – see oli isiklik kättemaks,” ütles Gane.

Me seisime seal neljakesi nagu leinajad.

„Aga mis sai väikesest poisist?” tahtsin teada.

Vaikus muutus tapvaks.

„Missugune väike poiss?” küsis Whitestone.

Eriuurimisrühm jõudis kohale viieteistkümne minuti pärast.

Eriuurimisrühm on osa SO20-st, terrorismivastasest julgeolekuüksusest. Nad koguvad tõendusmaterjale pärast terrorirünnaku toimumist ja puhastavad alad enne riigivisiiti või mõnda suuremat pidulikku sündmust. Samuti teevad nad koostööd mõrvarühmaga.

Nende saabumist oodates otsisime läbi maja iga nurga, et leida väikest purustatud keha. Siis saabus eriuurimisrühm ja võttis maja metoodiliselt osadeks.

Nad tõmbasid üles kõik vaibad, rebisid lahti põrandalauad ja lõid seintesse auke. Nad vaatasid pööningule ja prügikastidesse ning kanalisatsiooni. Nad vaatasid küpsetusahju ja mikrolaineahju, samuti pesumasinasse. Ja kui nad olid kõik selle lõpetanud ega midagi leidnud, läksid nad Jaapani aeda ja otsisid kenade hallide kivide alt. Seejärel ronisid nad üle müüri ja läksid Highgate surnuaeda.

Päike ei tõusnud enne kella kaheksat. Sellel ajal olid eriuurimisrühma mehed ja naised ikka veel neljakäpukil ning roomasid paari sentimeetri kaupa üle Highgate surnuaia roheliste küngaste. Juba mitu tundi varem oli peainspektor Whitestone edastanud hoiatuse, et laps on kadunud.

Päike tõusis kõrgemale ja meie inimesed roomasid ikka veel surnuaias, nende sõrmed kobasid vanades luuderohu pusades, nende taskulambid särasid tolmustes hauakambrites ja metsikust ümbrusest vaatasid neid emotsioonitute nägudega inglid.