Читать книгу Tagasivaated - Toomas Leito - Страница 3

Viimastel aastatel on mälestusteraamatuid ilmunud rohkesti. Minu katse lisada neile veel üks pole vahest mõttekas. Aga proovida tasub. Ehk on minu käänulises eluloos ka midagi köitvat. Võtsin selle riskantse sammu ette paljude tuttavate survel. Enim on küsitud minu tähelepanekuid EKP Keskkomiteest, kus töötasin erinevatel ametipostidel viis aastat, ja Rahva Häälest, mille toimetaja (peatoimetaja) olin seitse aastat. Oma heietusi alustan varasemast perioodist, kui ma pärast ülikooli lõpetamist läksin tööle Inturisti.

Minu üllitis pole kirjutatud päris tavaliste kaanonite järgi. Need on mälestustekillud, lükitud ajateljele, nagu mu elu on kulgenud, üritamata anda mastaapsemat sündmuste raamistikku. Esitan asju nii, nagu mina neid nägin ja näen. Lisatud oma mõtteid maailma asjade kohta. Kohati antud ka taustainfot, sest noorem põlvkond ei orienteeru ülearu hästi nõukogude elu ja olu eripäras.

Päevikut ei ole ma kunagi pidanud. Selle kirjutise jaoks ei istunud ma raamatukogus ega uurinud algallikaid arhiivis. Aluseks on minu mälu ja mõned teatmeteosed. Seepärast palun ette vabandust faktivigade pärast, mida siin kindlasti leidub.

Kui ma mõnele tuttavale rääkisin kavatsusest oma mälestused kirja panna, siis küsiti kõigepealt, kui ausalt ma räägin. Raske öelda. Aususel avalikus tekstis on oma gradatsioonid. Intiimsetest ja endalegi segastest seikadest ma juttu ei tee. Kuid ühte asja olen endale lubanud – teadlikult ei valeta.

Kaja Leito, Ivo Leito, Toomas Leito (Tallinn, 1972)