Читать книгу Tagasivaated - Toomas Leito - Страница 4

I OSA
NOORUSAJA KÄÄNAKUD

Оглавление

Lõpetasin Tartu Ülikooli 1969. aastal eesti filoloogia erialal. Mind suunati tööle Tallinnasse Inturisti giid-tõlgiks. Täpsemalt: ma ise hankisin endale selle suunamise, sest olin seal suviti giidina töötanud ja koolitusraha teeninud. Kodust ma toetust ei saanud ja elasin stipist ja haltuurast. Talvel lugesin Tartus ühing Teaduse lähetusel loenguid rahvusvahelisest olukorrast. Selle eest ühing maksis, mitte palju, aga maksis. Minu jaoks oli see oluline raha.

Ma olin küll filoloog, kuid huvi välispoliitika vastu oli üle keskmise. Olin mitu aastat isegi Rahvusvaheliste Suhete Ringi (RSR) president. Ring koondas välispoliitika huvilisi üle ülikooli. Parematel aegadel oli seal liikmeid üle poolesaja. Avalikud koosolekud toimusid tavaliselt kord kuus ülikooli kohvikus. Mõned teemad pakkusid sedavõrd huvi, et esinemised toimusid ülikooli ühes suurimas, keemiahoone ringauditooriumis (nn keemia ringis), ja saal oli rahvast täis. Ja seda väikese kuulutuse peale peahoones! Edukaimad olid üritused Hiina kultuurirevolutsioonist ja UFO-dest, kus peaesineja oli külalisena Tunne Kelam.


TRÜ rahvusvaheliste suhete ringi 10. aastapäeva tähistamine 1973 ülikooli kohvikus. Pildil RSR-i endised ja praegused presidendid (vasakult) Rein Ruutsoo, Raul Mälk, Rein Toomla, Toomas Leito, Jaak Kaarma, Toomas Alatalu ja Mati Uesson.

Foto: Eesti Filmiarhiiv

Loenguteks infot hankida oli keeruline. Peamiseks abimaterjaliks oli nn sinine atlas. See oli ametialaseks kasutamiseks mõeldud välisajakirjanduse tõlkebülletään, mida tõlgiti ja koostati Moskvas ning saadeti üle liidu vastavatesse asutustesse. Mõistagi oli see vene keeles. Ka ühingu Teadus Tartu osakond sai bülletääni. Mul kui aktiivsel lektoril oli õigus seda kohapeal lugeda.

Loenguid tuli lugeda kõikjal, kuhu ühing saatis, alates koolidest ja lõpetades tehastega. Minu suur konkurent oli Toomas Alatalu, kuid tema jõudis minust rohkem esineda. Arvan, et minu loengute tase oli üpris kehv, kuid tollase aja kohta käis küll, sest mulle tuli isegi personaalseid kutseid.

Pärast kolmandat kursust käisin suvekuudel Inturistis raha teenimas. Kuidas ma sinna sattusin? Väga lihtsalt. Inturist korraldas grupile eesti filoloogidele kursuse, et saada suveks tööle soome keelt oskavaid giide. Tallinna–Helsingi laevaliin oli avatud ja soomlased tulid hordide viisi Vene võimu all ägavat Eestit uudistama. Üleliidulise aktsiaseltsi Inturist Tallinna osakond pidi tagama soomekeelsed ekskursioonid ja muu teeninduse. Korralikult soome keelt valdavaid inimesi nappis, nii pidi neid kuskilt juurde hankima.

Teatavasti oli eesti filoloogidel kohustuslik kaheaastane soome keele kursus, mida meile luges legendaarne Paula Palmeos. Saime kõvasti vatti. Lugesime soome klassikuid ja tuupisime grammatikat. Lugesin näiteks soome keeles läbi Mika Waltari mammutromaani „Sinuhe“. Hiljem sain tunda, et kõnekeele oskus jäi nõrgaks ja ega ma tegelikult ikka osanudki korralikult soome keelt rääkida. Ise tuli giidina töötades kõvasti juurde õppida.

Panin end sellele Inturisti kursusele kirja. Sooritasin edukalt katsed ja kutsuti suveks tööle. Ja läksingi. Kooli lõppedes saatis Inturisti juht ametliku kirja, et mind sinna tööle suunataks.

Tagasivaated

Подняться наверх